Üheksas samm

„Hüvitasime vähimagi võimaluse korral neile inimestele tehtud kahju – välja arvatud juhul, kui oleksime teinud sellega halba neile või kellelegi teisele.“

HEA hinnanguvõime, hoolikas ajastus, julgus ja kaalutlevus – need on omadused, mis on vajalikud Üheksanda sammu sooritamiseks. Kui oleme koostanud nimekirja inimestest, kellele oleme halba teinud, mõelnud hoolikalt iga juhtumi üle ja püüdnud võtta õige hoiaku edasiseks tegevuseks, siis näeme, et peame asjassepuutuvad inimesed vastavalt kahetsustundele ja heastamistahte tugevusele mitmesse rühma jagama. On neid, kellega tuleb tegeleda kohe, kui tunneme, et suudame säilitada kainust. Mõnel juhul saab heastamine olla küll vaid osaline, kuna täielik avameelsus tekitaks pigem kahju kui kasu. On ka neid, kelle puhul hüvitamine tuleb edasi lükata, ja neid, kellega pole võimalik meist mitteolenevatel asjaoludel kunagi ühendust võtta.

Enamik meist alustab heastamisega juba AA-ga liitumise esimesel päeval. Sel hetkel, kui teatame oma perele, et otsustasime AA programmi proovida, on protsess alanud. Selleks pole vaja valida sobivat aega ega lähedasi ette hoiatada. Me tahame kuulutada häid uudiseid juba ukselävelt. Kui jõuame tagasi oma esimeselt AA koosolekult või oleme lugenud läbi raamatu „Anonüümsed Alkohoolikud”, kipume kohe mõnele pereliikmele joomisega tehtud kahju tunnistama.

Peaaegu alati soovime minna kaugemale ja tunnistada ka neid oma iseloomuvigu, mis tegid kooselu meiega keeruliseks. See käitumine erineb järsult pohmelushommikutest, kui kõikusime enese kirumise ja perekonna ning kõigi teiste süüdistamise vahel. Ent sellel esimesel kõnelusel perega on vaja oma vigu tunnistada vaid üldjoontes. Poleks arukas kohe peensusteni laskuda. Mõistlik otsus on mitte kiirustada. Võime küll olla valmis tunnistama kõige hullemat, kuid peaksime mõistma, et oma meelerahu ei või me osta teiste arvel.

Samasugune hoiak on vajalik ka väljaspool kodu. Meile tulevad kohe meelde need, kes teadsid meie joomisest ja said sellest kõige suuremat kahju. Ometi võiksime ka nendega olla vaoshoitumad, just nagu pereliikmetegi puhul. Targem oleks oma jutuga paar nädalat või enamgi oodata. Esmalt peaksime olema päris kindlad, et püsime AA suunal. Siis oleme valmis nende inimeste juurde minema, nendele selgitama, mis on AA ja mida me püüame teha. Sellise tagala toel võime vabalt tunnistada tehtud kahju ja vabandada. Võime tasuda või lubada tasuda kõik, nii rahalised kui ka muud võlad. Meid üllatab enamiku inimeste suuremeelne reaktsioon sellisele vagurale siirusele. Ka kõige karmimad ja õiglasemad kriitikud tulevad meile meelsasti vastu.

Poolehoiu ja heakskiidu õhkkond võib olla nii innustav, et viib meid tasakaalust välja ja tekitab soovi seda tunnet ikka ja jälle kogeda. Ent võime sattuda ka vastasäärmusesse, kui, ehkki harva, kohtame jäiselt skeptilist suhtumist. See ärgitab meid vaidlema ja oma seisukohti õigustama või siis heidutab ja masendab. Kui aga oleme asjaks ette valmistunud, ei kalluta sellised reaktsioonid meid kindlast sihist kõrvale.

Kui oleme sooritanud edukalt esimese kahetsuse ja hüvitamise katse, võime kogeda sellist kergendust, et loeme ülesande täidetuks ja tahame loorberitele puhkama jääda. Meid võib tabada suur kiusatus suuremat kimbatust toovatest ja hirmutavatest kohtumistest loobuda. Tihti leiame veenvaid ettekäändeid, et nendest täiesti kõrvale hiilida või viivitada, veendes ennast, et aeg pole veel küps, kuigi oleme mitmed reaalsed hüvitamise võimalused juba mööda lasknud. Ärgem rääkigem kaalutlemisest, kui tegeleme põiklemisega!

Niipea, kui tunneme end uuel eluteel kindlalt ning meie käitumine ja olek hakkavad veenma teisi, et toimuvad muutused paremusele, on aeg täiesti avameelselt vestelda ka nende inimestega, keda meie oleme tõsiselt riivanud, aga kes ise eriti ei aimagi, mida oleme neile teinud. Ainsaks erandiks on need juhtumid, kus ülestunnistused võivad tekitada tõsist kahju. Jutuajamised võivad alguse saada juhuslikest tavavestlustest, kui aga soodsat võimalust iseenesest ei avane, tuleb ükskord ikkagi julgus kokku võtta ja kaardid lauale laduda. Me ei pea nende inimeste ees sügavates süümepiinades vaevlema, kuid kahetsus ja heastamine peaksid olema siirad ja üllad.

On ainult üks olukord, mille puhul võiksime kaaluda oma otsust enda tegusid täielikult tunnistada. See tekib siis, kus täielik ülestunnistus võiks kedagi teist kahjustada. Me ei tohi laduda oma abieluväliste seikluste koormat mitte midagi kahtlustava abikaasa õlgadele. Ent ka siis, kui sellist teemat tuleb arutada, püüdkem vältida kolmanda osapoole puudutamist. Kui asetame teiste õlule raske risti, ei muutu meie koorem sellest kergemaks.

Palju teravaid küsimusi võib tekkida ka muudes valdkondades. Oletagem, et oleme maha joonud märkimisväärse summa firma raha. Me kas „laenasime” selle või võltsisime kuluarveid. Oletagem, et see jääks avastamata, kui me ise ei räägi. Kas tunnistame kohe oma tegu, olles kindlad vallandamises ja töötuks jäämises? Kas peame kahetsust ja heastamist õigustatuks nii jäigalt, et ei hooli oma perekonna ja kodu tulevikust? Või peame kõigepealt nõu nendega, keda see võib rängalt puudutada? Kas peaksime asja arutama oma toemehega, paluma Jumalalt abi ja juhatust ning toimima siis oma sügavaima äratundmise järgi, maksku mis maksab? Loomulikult pole kõigile nendele küsimustele ühest vastust. Kuid kõik juhtumid nõuavad täielikku valmisolekut kahetsuseks ja hüvitamiseks nii kiiresti ja sel määral, kui antud olukorras võimalik.

Eelkõige püüame olla täiesti kindlad, et meie viivitamise põhjuseks pole hirm. Sest Üheksanda sammu kogu mõte seisneb valmiduses täielikult omaks võtta oma mineviku tagajärjed ja samaaegselt vastutada teiste inimeste heaolu eest.