Kaheteistkümnes samm

„Olles kogenud nende sammude tulemusena vaimset ärkamist, püüdsime viia seda sõnumit alkohoolikuteni ja järgida neid põhimõtteid kõikides oma tegemistes.“

KAHETEISTKÜMNENDA sammu juhtmõtteks on elurõõm ja võtmesõnaks tegutsemine. Nüüd pöördume veel kannatavate alkohoolikute poole, nüüd kogeme sedalaadi andmist, mis ei küsi midagi vastu. Nüüd rakendame kogu AA programmi ellu sel moel, et hingelise kainuse võiksime leida nii meie ise kui ka teised meie ümber. Kaheteistkümnes samm räägib kogu oma olemusega sellisest armastusest, millel pole küljes hinnalipikut. Sammu sõnastuses on ka öeldud, et kõikide eelnevate sammude tulemusena oleme kogenud seda, mida nimetatakse vaimseks ärkamiseks. Uutele AA-lastele tundub see tihti kahtlase ja väheusutavana. Nad küsivad, mida me „vaimsest ärkamisest” rääkides silmas peame.

Vaimsel ärkamisel on küllap samapalju tähendusi, kui on inimesi, kes on seda kogenud. Kuid igal ehedal kogemusel on midagi ühist kõigi teistega. Neid ühiseid jooni pole raske märgata. Kui inimene on vaimselt ärganud, omandab ta võime teha, tunda ja uskuda asju, milleks ta polnud varem oma jõu ja vahenditega võimeline. Talle on osaks saanud and, mis küündib teadvuse ja olemise uue seisundini. Ta on jõudnud teele, mille puhul ta tunneb, et sellel on siht, et elu pole tupiktee ning seda ei pea pelgalt „välja kannatama” või sellega „toime tulema”. Ta on täiesti ümber sündinud, kuna on avastanud jõuallika, mida oli seni endast eemale tõrjunud. Ta avastab endas sellise aususe, sallivuse, isetuse, meelerahu ja armastuse, milleks ta polnud enda meelest võimeline. Ta on saanud tasuta kingi, kuid on ennast selleks siiski vähemalt osaliselt ette valmistanud. AA-lane valmistub selle kingi saamiseks, järgides programmi kahteteist sammu. Võtame nüüd lühidalt kokku, mida oleme eelnevalt teha püüdnud:

Esimene samm avas meile hämmastava paradoksi: me avastasime, et ei suuda vabaneda alkoholikirest, kui ei tunnista oma jõuetust selle ees. Teine samm näitas, et kuna me tahame ellu jääda, kuid ei suuda ise oma vaimset tervist taastada, peab seda tegema mingi suurem jõud. Seepärast usaldasime Kolmandas sammus oma elu ja tahte Jumala hoolde, nii nagu me teda mõistame. Ateistide või agnostikutena võtsime esialgu omaks seisukoha, et suurema jõuna toimib meie rühm või kogu AA. Alates Neljandast sammust hakkasime otsima endas neid jooni, mis põhjustasid füüsilise, moraalse ja hingelise pankroti. Viisime läbi põhjaliku ja kartmatu moraalse enese-uuringu. Viiendas sammus tunnistasime, et ainuüksi vaatlemisest ei piisa. Mõistsime, et tuleb loobuda oma vastuoludega üksinda silmitsi seismisest ning tunnistada neid siiralt Jumalale ja mõnele teisele inimesele. Kuuenda sammu puhul puiklesid mitmed meist vastu, sest ei tahtnud vabaneda oma iseloomu vigadest – paljudele need veel meeldisid. Siiski mõistsime selle sammu vajalikkust. Nii otsustasime, et kuigi me ei saanud paljudest vigadest kohe vabaneda, pidime lõpetama jäärapäiselt nende külge klammerdumise. Me ütlesime endale: „Seda ma täna veel ei suuda, kuid ma võin enam mitte öelda: „Ei iial”.”. Seejärel palusime Seitsmendas sammus alandlikult Jumalat, et ta kõrvaldaks võimalikult edukalt meie puudused.

Kaheksandas sammus jätkasime „suurpuhastust”, kuna nägime, et me polnud konfliktis ainult iseendaga, vaid ka teiste inimestega ning maailmaga, kus elame. Pidime lepitust otsima ja seepärast koostasime nimekirja inimestest, kellele olime teinud kahju, mida soovisime neile heastada. Üheksandas sammus tegelesime halva hüvitamisega, välja arvatud juhul, kui oleksime sellega veelgi rohkem halba teinud. Kümnenda sammuga hakkasime rajama oma igapäevase elu alust ning tajusime vajadust edaspidigi moraalse enese-uuringuga tegeleda, et saaksime märgata ja tunnistada vigu, kui oleme milleski eksinud. Üheteistkümnendas sammus mõistsime, et jõud, mis taastas meie mõistuse ja andis võimaluse elada ning selles piinavalt rahutus maailmas hingerahu säilitada, väärib lähemat uurimist ja teadliku osaduse loomist temaga. Kannatlik mõtisklemine ja palvetamine, mille kaudu mõistsime Jumalat üha paremini, avasid meile tee – seal, kus varem nirises oja, voolas nüüd jõgi, mis kandis meid Jumaliku jõu ja juhatuse juurde.

Niimoodi neid samme läbides toimus meie vaimne ärkamine ja selles puudus nüüd kõhklus. Alles kahtlevaid uustulnukaid vaadates märkasid ülejäänud iseendas toimunud muutusi. Rohkete kogemuste põhjal võime ennustada, et kahtlejad, kes ikka veel väidavad, et pole „vaimsele vaatenurgale” pihta saanud ja peavad oma kõrgemaks jõuks AA rühma, hakkavad aja jooksul armastama Jumalat ning nimetama teda õige nimega.

Milline on aga Kaheteistkümnenda sammu sisu? Imeline vägi, mis selle sammuga vabaneb, innustav jõud, millega meie sõnum kandub veel kannatava alkohoolikuni ning mis muudab kõik kaksteist sammu kõigi meie toimingute aluseks, ongi Anonüümsete Alkohoolikute Ühenduse tegevuse sisu, suurepärane tegelikkus.

Ka kõige värskem uustulnuk saab kujuteldamatut hüvitust, kui ta abistab teist alkohoolikut, veel sõgedamat kui ta ise. See on sedalaadi andmine, mis midagi vastu ei küsi. Ta ei oota kaaskannatajalt mingit tasu, isegi mitte armastust. Ja siis avastab ta, et niisuguse andmise imepärase paradoksaalsuse tõttu on ta ise kasu saanud, olenemata sellest, kas teine sai temalt abi või mitte. Tema enda iseloom võib veel puudustest kubiseda, ent kuidagi tunneb ta ära, et Jumal on andnud talle võimaluse võimsaks alguseks, et ta seisab uue, senitundmatu elu, uute rõõmude ja kogemuste lävel, millest ta pole osanud unistadagi.

Peaaegu iga AA-lane kinnitab, et miski ei paku niisugust rahuldust ja rõõmu kui edukas sõnumiviimine. Näha, kuidas pimedusest valgusse tulles avanevad imeliselt inimeste silmad, kuidas nende ellu tekib uus eesmärk ja mõte, kuidas perekonnad taasühinevad, kuidas alkohoolikust heidik võetakse kogukonda tagasi täisväärtusliku liikmena, ning mis kõige tähtsam, kuidas inimeste hinged avanevad armastavale Jumalale – see on tasu, mida saame AA sõnumi viimisest teise alkohoolikuni.

Kuid see pole Kaheteistkümnenda sammu ainus mõte. Me ei viibi AA koosolekutel ainult selleks, et ise teisi kuulates midagi saada, vaid ka selleks, et anda teistele oma kohalolekuga julgustust ja tuge. Kui tuleb meie kord kõnelda, püüame ikka ja jälle AA sõnumit edasi anda. Kuulaku meid üksainus inimene või olgu neid palju, ikka teostub Kaheteistkümnenda sammu töö. Nende jaoks, kelle tugev külg pole rääkimine või kelle olukord ei võimalda teiste alkohoolikutega silmast silma kohtuda, on mitmeid muid võimalusi. Me võime Kaheteistkümnendas sammus võtta enda peale tagasihoidliku, kuid olulise rolli – näiteks keeta kohvi või katta lauda pärast koosolekut, kus paljud skeptilised ja kahtlustavad uustulnukad leiavad vabast vestlusest või sundimatutest naljadest kindlus tunnet ja lohutust. See on Kaheteistkümnenda sammu töö sõna parimas tähenduses. „Tasuta oled saanud, ka tasuta anna...” iseloomustab Kaheteistkümnenda sammu seda osa kõige paremini.

Vahel võime Kaheteistkümnenda sammu töös õigelt teelt ajutiselt kõrvale kalduda. Algul tundub tegemist olevat tõsise tagasilöögiga, kuid hiljem näeme, et see oli vaid üks aste teel edasi. Näiteks häälestame end mõne konkreetse inimese „kaineks tegemisele”. Me töötame temaga pikka aega, kuid tulutult. Nii võib juhtuda korduvalt ja siis me heitume – arvame, et ei suudagi AA sõnumit edasi anda. Võib minna ka vastupidi – meie püüdlusi kroonib edu ja me oleme väga uhked. Meis tekib kiusatus uustulnuka eest liialt hoolitseda. Hakkame nõu andma küsimustes, milles me pole pädevad või kuhu meil ei maksaks üldse oma nina pista. Kui nõu ei võeta kuulda, oleme solvunud ja segaduses, kui aga meie nõu järgitakse ja see osutub halvaks, on lugu veel hullem. Pühendudes tulihingeliselt Kaheteistkümnenda sammuga tegelemisele ja viies sõnumit paljude alkohoolikuteni, võime saada nende toemeheks. Võib ka juhtuda, et meid valitakse rühma esimeheks, kuid siis võib meis kergesti tekkida ahvatlus hakata korraldama kogu rühma elu. Nii käitudes võime saada väga valusa tagasilöögi.

Pikemas perspektiivis näeme siiski, et need on kõigest kasvuraskused, millest saame kasu, kui otsime valupunktidele lahendusi kogu AA programmist.

Nüüd aga kõige raskem küsimus – kuidas rakendada AA põhimõtteid kõigis oma toimingutes? Kas on võimalik armastada kogu seda uutmoodi eluviisi niisama kirglikult kui me armastame üht selle väikest osa, teise alkohooliku abistamist? Kas suudame ka oma segipaisatud pereellu tuua samasuguse armastuse ja sallivuse, mis valitseb AA rühmas? Kas suudame usaldada ligimesi, kellele oleme kahju teinud, sama palju kui oma AA toemeest? Kas suudame täita AA vaimuga oma igapäevased toimingud? Kas tuleme toime hiljuti endale võetud kohustustega elu ees? Kas suudame oma elu täita uue mõtte ja pühendumusega? Kas leiame sellest tegevusest elurõõmu?

Ja veel – kuidas leppida näiliste ebaõnnestumistega või eduga? Kas suudame mõlemaga toime tulla kibestumata või uhkustamata? Kas suudame julgelt ja rahulikult leppida vaesusega, haigustega, üksilduse ja kaotustega? Kas rahuldume tagasihoidlike, kuid püsivate rõõmudega, kui meile jäävad kättesaamatuiks säravamad saavutused?

AA vastab nendele elulistele küsimustele nii: „Jah, see kõik on võimalik!” Me teame seda, sest näeme, kuidas masendus, valu ja isegi õnnetused võivad kokkuvõttes olla hoopiski kasuks, kui inimene püüab elada AA kaheteistkümne sammu järgi. Kui see on teoks saanud paljude AA-s tervenenud alkohoolikute elus, siis on see võimalik ka paljude teiste puhul.

Muidugi ei saa isegi parimad AA-lased uhkustada oma edusammude püsivusega. Ka esimest napsu võtmata kipume tihti oma teelt kõrvale kalduma. Sageli saavad meie hädad alguse hingelisest leigusest. Me oleme kained ja rahul oma AA-eluga, ka kodus ja tööl on kõik hästi. Endamisi kiidame ennast, kuni selgub, et võtsime asja kergelt ja pealiskaudselt. Meie hingeline areng hangub, kuna arvame, et kõiki AA samme polegi meile vaja. Saame kenasti hakkama, kui kasutame vaid mõnda nendest. Tihti vaid kahte – Esimest ja Kaheteistkümnendat, kus „viime sõnumit”. Ja see võib niimoodi kesta aastaid.

Võime parimate kavatsustega uskuda, et kahest sammust piisab. Ent kui roosad pilved kord hajuvad, on pettumus suur. Hakkab tunduma, et AA-st pole kasu. Oleme hämmingus ja heitunud. Ja siinkohal võib elu meile serveerida niisuguseid palu, mida me ei suuda allagi neelata, rääkimata seedimisest. Oodatud ametikõrgendus jääb tulemata. Me kaotame hea töökoha. Kodus või armuasjades ilmnevad tõsised ebameeldivused. Võib-olla hukkub mõni inimene, keda Jumal meie meelest hoidis.

Mis nüüd? Kas meil jätkub sisemisi jõuvarusid, et nende raskustega toime tulla? Varem polnud me selleks võimelised. Kas nüüd suudame oma Jumala abiga lahendada need probleemid sama mehiselt ja edukalt nagu meie mittealkohoolikutest sõbrad? Kas suudame pöörata need õnnetused hoopis enda kasuks, oma arengu ja rahulolu allikateks? Võimalus selleks on muidugi olemas, kui me võtame kahe sammu asemel omaks kõik kaksteist sammu, kui oleme valmis osa saama Jumala armust, mis toetab ja kinnitab meie jõudu ükskõik millises elukatastroofis.

Meie põhiraskused on samasugused kui kõigil teistel inimestel, ent kui AA-lased teevad siira katse „järgida neid põhimõtteid kõigis oma tegemistes”, siis Jumala armuga saavad nad raskustest rahulikult üle ja leiavad oma usule nendest kinnitust. Oleme näinud AA-lasi kannatuste ja surmahaiguste küüsis, kuid nad ei kurda ega hädalda, vaid on sageli heas tujus. Oleme näinud, kuidas mõistmatuse, pingete või truudusetuse tõttu lagunenud perekonnad AA eluviisi mõjul taas ühinevad.

Kuigi suuremal osal AA-lastest on küllaldased rahalised sissetulekud, on meie seas ka neid, kes ei saa majanduslikult kuidagi jalgu alla ja neid, kes on pidevalt rahalistes raskustes. Näeme, et tavaliselt talutakse selliseid olukordi meelekindluse ja usuga. Mõistsime, et nii nagu enamus inimesi, tuleme meiegi oma eluteel toime suurte raskustega. Ent nagu teisedki inimesed, nii avastasime meiegi tihtipeale, et raskem on taluda pisemaid ja püsivamaid eluprobleeme. Meid aitab veelgi sügavam vaimne areng. Ainult see suurendab meie võimalusi jõuda õnneliku ja väärt eluni. Vaimselt arenedes märkame, et meie endine hoiak oma tungide suhtes vajab põhjalikku ümberhindamist. Meie iha hingelise kindlustatuse ja maise rikkuse, prestiiži ja võimu, õnnelike armu- ja peresuhete järgi tuleb taltsutada ja ümber suunata. Oleme mõistnud, et tungide rahuldamine pole elu ainus mõte. Kui asetame tungid esikohale, siis rakendame vankri hobuse ette – meid kistakse tagasi masendusse ja pettumusse. Reaalne eduvõimalus tekib meil siis ja ainult siis, kui oleme valmis asetama esikohale vaimse arengu.

Jätkates AA-ga liitunult oma hingeteed, hakkab pöördeliselt muutuma meie suhtumine vaimsesse ja materiaalsesse turvatundesse. Ambitsioonid ja püüdlus teha kõike alati omamoodi panid meid alatasa konfliktsetesse olukordadesse. Ehkki me seda alati ei tunnistanud, oli tulemus ikka üks ja seesama – me kas püüdsime mängida Jumalat ja juhtida teisi või klammerdusime ülemäärases sõltuvuses nendesse. Kui inimesed lubasid meil ajutiselt end juhtida, tundsime end õnnelikult ja kindlalt. Kui nad tõrkusid ja eemale tõmbusid, olime solvunud ja pettunud. Süüdistasime neid mõistmata, et põhjuseks olid meie ebareaalsed nõudmised neile.

Kui langesime teise äärmusesse ning nõudsime nagu lapsed, et teised meid kaitseksid ja meie eest hoolitseksid, või hoidsime endas tunnet, et maailm on meile võlgu, olid tulemused sama õnnetud. Inimesed, keda armastasime, lükkasid meid kõrvale või jätsid maha. Pettumust oli raske taluda. Me ei suutnud sellist käitumist mõista. Me ei taibanud, et täiskasvanutena käitusime nagu lapsed, et üritasime muuta kõiki – sõpru, abikaasasid ja kogu maailma meid kaitsvateks lapsevanemateks. Me keeldusime teadvustamast, et liigne sõltuvus teistest teeb meid abituks, sest kõik inimesed on ekslikud ja ka parimad neist võivad meid alt vedada, eriti siis, kui meie nõudmised väljuvad mõistlikkuse piiridest.

Hingeliselt arenedes mõistsime selliste hoiakute ekslikkust. Meile sai selgeks, et kui tahame end täiskasvanute seas kindlalt tunda, tuleb elus olla nii andja kui ka võtja rollis, tuleb arendada partnerluse ja vendluse vaimu kõigiga, kes meie ümber on. Mõistsime, et tuleb pühenduda andmisele, ootamata mingit tasu. Jätkuvalt niimoodi toimides hakkasime märkama, kuidas teised inimesed varasemast üha enam meile lähenesid. Isegi siis, kui nad meid alt vedasid, suutsime olla mõistvad ning sallivad.

Oma hingeteel edasi liikudes avastasime, et hingelise tasakaalu kõige kindlam allikas on Jumal. Tundsime, et õnnestav oli sõltuda tema täiuslikust õiglusest, andestusest ja armust, et see toimis ka siis, kui kõik muu alt vedas. Kui sõltume tõeliselt Jumalast, ei hakka me ise teiste ees Jumalat mängima ega soovi ka enam ise liialt inimlikust kaitsest ja toetusest sõltuda. Uus hoiak andis paljudele meist sellise sisemise jõu ja hingerahu, mida ei suutnud enam kõigutada ei teiste inimeste puudused ega välised asjaolud.

See uus hoiak on meile, alkohoolikutele, absoluutselt hädavajalik. Alkoholism tähendas üksildust vaatamata sellele, et meid ümbritsesid armastavad inimesed. Kui meie isekus nad eemale tõrjus ja eraldatus muutus täielikuks, hakkasime odavates baarides suurkujusid etendama, kuid hiljem üksikuna tänavatel uidates sõltusime möödakäijate almusest. Oma tundeelu püüdsime turvata ikka kas teisi endale allutades või ise neist sõltudes. Ka siis, kui fortuuna polnudki meid täielikult hüljanud, leidsime end maailmast üksi ja üritasime tasakaaluni jõuda haiglasliku allutamise või alluvuse kaudu. Neile, kes olid seda kogenud, omandas AA erilise tähenduse. Selle kaudu hakkasime looma mõistvate inimestega õigeid suhteid. Nüüd ei pea me enam üksi olema.

Suur osa abielus AA-lasi on oma peredes väga õnnelikud. On hämmastav, kuidas AA neutraliseerib selle halva, mille alkoholism on aastatega tekitanud. Kuid nagu kõigil, nii võib meilgi olla seksuaal- ja abieluprobleeme, tihti väga dramaatilisi. Siiski on abielude purunemised või lahutused AA-s haruldased. Pidagem aga silmas, et meie peamiseks probleemiks pole perekonna säilitamine, vaid joomisest hoidumine ja hingelise väärastumise kõrvaldamine.

Teatud eluetapil tunneb peaaegu iga terve inimene vastupandamatut tungi leida vastassoost kaaslane, kellega luua võimalikult harmooniline hingeline, vaimne, emotsionaalne ja füüsiline liit. See võimas tung on suurte inimsaavutuste allikaks, loovenergiaks, mis mõjutab meie elusid sügavalt. Jumal on meid selliseks loonud. Seepärast tuleks küsida: miks me kasutame seda andi sõgedalt ja isekalt enesehävituseks? Meie, AA-lased, ei pretendeeri ammendavate vastuste andmisele, kuid meie kogemus pakub vastuseid, mis meie puhul toimivad.

Alkoholismi survel tekivad ebaloomulikud olukorrad, mis lõhuvad peresuhteid. Kui mees joob, tuleb naisel võtta üle perekonnapea roll ja tihti ka peret toita. Joomise süvenedes saab mehest justkui haige ja vastutustundetu laps, keda on pidevalt vaja kõikvõimalikest hädadest ja ebameeldivustest päästa. Vähehaaval ja märkamatult muutub naine oma mehe suhtes otsekui väärastunud poja emaks. Kui naisel on tugev emainstinkt, läheb lugu veel hullemaks. Ilmselgelt pole sellises olukorras normaalne kooselusuhe võimalik. Naine tegutseb tavaliselt oma parima äratundmise järgi, aga temaga elav alkohoolik vaheldumisi armastab ja vihkab naise emalikku hoolt. Kinnistub suhete niisugune mudel, mida on pärast üsna raske muuta. AA kaheteistkümne sammu toel võib neid olukordi siiski parandada.*

* Mugandatud kujul kasutavad kahteteist sammu ka Al-Anoni rühmad. Selle ülemaailmse sõpruskonna, mis ei ole AA osa, moodustavad (nii AA-sse kuuluvate kui ka endiselt joovate) alkohoolikute kaasad ja teised sugulased või sõbrad. Nende peakorter asub aadressil 1600 Corporate Landing Parkway, Virginia Beach, VA 23456.

Tõsiselt väärastunud suhete parandamine vajab kannatlikke jõupingutusi. Kui mees liitub AA-ga, võib naine tunda rahulolematust ja isegi vimma, et AA on saavutanud seda, mida tema oma aastatepikkuse pühendumusega ei suutnud. Mees võib olla AA-st ja oma uutest sõpradest nii sisse võetud, et on kodust ära rohkemgi kui juues. Naise õnnetut olekut märgates soovitab mees tallegi AA programmi ja hakkab õpetama, kuidas naine peaks elama. Naine arvab loomulikult, et on kõik need aastad elanud mehest mõistlikumat elu. Mõlemad hakkavad teineteist süüdistama ja küsima, kas nende abielust saabki veel üldse asja. Nad võivad hakata mõtlema, kas see polnud algusest peale viga.

Muidugi võivad suhted olla nii sassis, et lahenduseks on vaid lahutus. Kuid nii juhtub küllaltki harva. Alkohoolik, kes mõistab, mida naine pidi üle elama ning millist kahju kogu pere sai, on peaaegu alati valmis parandama peresuhteid, kus võimalik, ja leppima sellega, mida muuta ei saa. Ta püüab AA samme kannatlikult oma kodus rakendada ning tihti saavutab häid tulemusi. Nüüd hakkab ta käituma armastava ja kindla abikaasana, mitte paha lapsena. Eelkõige mõistab ta, et hoolimatud armusuhted pole enam tema jaoks.

AA-s on palju üksikuid inimesi, kes tahaksid abielluda ja on selleks valmis. Mõned abielluvad teiste AA-lastega. Milliseks need liidud kujunevad? Üldiselt väga edukateks. Sarnased joo makannatused, ühine huvi AA ja vaimuväärtuste vastu tuleb tihtipeale kasuks. Raskused tekivad enamasti siis, kui armastus tekib nii-öelda esimesest silmapilgust. Tulevased abikaasad peaksid olema kopsakama kogemusega AA-lased ja piisavalt veendunud, et nende hingeline, vaimne ja emotsionaalne sobivus on tõsiasi, aga mitte soovunelm. Nad peaksid olema võimalikult kindlad, et nende varjul olevad hingelised puudused ei kerki olude survel pinnale ega lammuta kooselu. Samasugused kaalutlused on olulised ka siis, kui üks kaasadest on mittealkohoolik. Selgete arusaamade ning täiskasvanud inimese terve eluhoiakuga võib jõuda õnneliku tulemuseni.

Mida aga öelda paljude AA-laste kohta, kellel mingil põhjusel pole peret? Nähes enda ümber rohkelt perekonnaõnne, tunnevad paljud neist end alguses üksikute ja mahajäetuina. Kas suudab AA pakkuda pereõnneta jäänutele midagi samaväärset ja kestvat? Jah, kui nad seda vaid tahavad. AA sõprade keskel ei pea nad end üksikuna tundma. Nad saavad koos teistega pühenduda ideedele, inimestele, loovatele projektidele. Pereköidikuist vabana saavad nad kaasa lüüa üritustes, millest teised osa ei saa. Näeme iga päev, kuidas sellised liikmed teistele imelist abi annavad ning vastutasuks suurt rõõmu tunnevad.

Mis puudutab raha ja varalisi hüvesid, siis ka siin muutusid meie hoiakud pöördeliselt. Väheste eranditega oli enamik meist pillajad. Et rahuldust saada ning muljet avaldada, loopisime raha igas suunas. Me käitusime, nagu oleks meie rahavarud otsatud, ehkki joomahoogude lõpul said meist peaaegu kerjused. Endale aru andmata kogusime raha järgmise joomatuuri jaoks. Raha oli naudingu ja väärikuse sümboliks. Alkoholismi süvenedes muutus raha tungivaks vajaduseks, mille eest saime järgmise napsi ja ajutise unustuse. Kui liitusime AA-ga, muutus see hoiak vastupidiseks ja kaldus sageli teise äärmusse. Raiskamisaastate mälestus tekitas meis paanilist hirmu. Me kartsime, et meil lihtsalt ei jätku aega oma varanatukese taastamiseks. Kuidas suudame maksta kõik tohutud võlad, hankida korraliku eluaseme, anda lastele hariduse ja panna midagi kõrvale vanaduspäevadeks? Esiplaanil polnud küll enam rahaline edukus, kuid nüüd ihkasime varalist kindlustatust. Kui meil ka õnnestus oma äri jälle üles ehitada, ei kadunud hirmud meie kannult. Muutusime ihnuriteks ja kitsipungadeks. Tundsime, et peame saavutama täieliku materiaalse kindlustatuse või muidu... Unustasime, et suurem osa AA-lastest on võimelised teenima üle keskmise, unustasime oma AA vennad, kes oleksid meil meelsasti aidanud leida paremat tööd, kui olime väärt, unustasime iga inimese tegeliku või potentsiaalse rahalise ebakindluse selles maailmas. Kõige hullem on, et unustasime Jumala. Rahaasjades usaldasime ainult iseennast ja sedagi mitte eriti.

Kõik see tähendas, et olime tasakaalust veel kaugel. Kuni töö oli veel üksnes raha saamise võimalus, mitte aga võimalus teisi aidata, kuni rahateenimine materiaalse sõltumatuse saavutamiseks oli tähtsam kui sõltumine Jumalast, seni olime jätkuvalt aluseta hirmude ohvrid. Need hirmud oleksid rahuliku ja kasuliku elu ükskõik kui suurest varandusest hoolimata võimatuks teinud.

Ajapikku suutsime oma varalistest väljavaadetest olenemata AA kaheteistkümne sammu toel eelmainitud hirmudest vabaneda. Suutsime tegutseda rõõmsalt ja alandlikult, muretsemata homse päeva pärast. Kui meie varaline seis juhtus olema hea, ei peljanud me selle halvenemist, kuna olime mõistnud, et on olemas palju olulisemaid väärtusi. Polnud kuigi tähtis, milline on meie varaline seis, luges vaid, milline on meie hingelis-vaimne seisund. Vähehaaval muutus raha meie isandast meie teenriks. Sellest sai vahend, et arendada vastastikust armastust meid ümbritsevate inimestega ja neid teenida. Kui suutsime Jumala abiga rahulikult oma saatusele vastu minna, mõistsime, et saame elada iseendaga rahujalal ja näidata teistele, et ka nemad saavad hirmudest vabaneda. Saime aru, et tähtsam on vabanemine oma hirmudest kui materiaalsest puudusest. Vaatame nüüd, kuidas muutub meie suhtumine prestiiži, võimu ja ambitsioonidesse. Need on karid, millel purunesid paljude joodikute laevad.

Peaaegu iga Ameerika poisike unistab USA presidendiks saamisest, tahab olla oma riigi tähtsaim inimene. Vanemaks saades mõistab ta selle unistuse võimatust ning muigab heatahtlikult oma poisipõlve soovi üle. Ta saab aru, et õnn ei seisne selles, et olla esimene võitluses raha, autoriteedi ja armastuse eest. Ta saab teada, et rahul võib olla ka siis, kui mängida hästi vaid nende kaartidega, mille elu on meile kätte jaganud. Ta on ikka veel ambitsioonikas, kuid mitte absurdsel moel, kuna on õppinud tegelikkust mõistma ja omaks võtma. Ta on valmis iseendaks jääma.

Kuid mitte alkohoolikud. Mõned tuntud psühholoogid ja arstid tegid AA algusaastatel põhjaliku uuringu nn probleemsete joodikute rühmaga. Nad ei püüdnud leida, mis meid eristab, vaid seda, mis on meis ühist. Lõpuks jõudsid nad järeldusele, mis AA-lasi tollal vapustas. Need väärikad uurijad julgesid väita, et enamik alkohoolikuist on lapsikud, ülitundlikud ja kannatavad suurushulluse käes.

Oi, kuidas see meile ei meeldinud! Keeldusime uskumast, et meie, täiskasvanud inimeste unistused olid tihtipeale vägagi lapsikud. Ja kas tasus siis imestada meie ülitundlikkuse üle, kui vaadata tagasi meie mitte just kergele saatusele? Mis aga puudutas meie pretensioonikat käitumist, siis rõhutasime, et meie ambitsioon tulla elulahingus võitjaks on ju igati õigustatud.

Järgnevatel aastatel nõustus enamik meist arstidega. Olime vaadanud ennast ja teisi inimesi teravama pilguga. Nägime, kuidas põhjendamatu hirm ja ängistus tõukasid meid nii kaugele, et meie elust sai võidujooks raha, kuulsuse ja positsiooni poole. Äraspidine uhkus oli selle mündi teiseks pooleks, mille esiküljel oli sõna „Hirm”. Oma sügava alaväärsuskompleksi varjamiseks me lihtsalt pidime olema esimesed. Hootise edu puhul hooplesime, lubades veelgi suuremaid võite, kaotajana olime kibestunud. Kui meid ei saatnud edu, olime masenduses ja hirmunud. Pelgasime, et teised inimesed nimetavad meid „viletsateks vennikesteks”. Nüüd aga näeme, et olime kõik sama masti mehed – hingepõhjas hirmunud. Polnud vahet, kas jõime end elu ääremaadel unustusse või sööstsime mõtlematult ja isemeelselt põhja. Tulemus oli sama – oleksime alkoholi meres peaaegu hukkunud.

Täna, kogenud AA-lastena, on meie tungid saanud sobivama mõõdu ja suuna. Me ei taha enam juhtida ega käsutada teisi selleks, et end tähtsana tunda. Me ei otsi au ja kuulsust selleks, et meid kiidetaks. Kui meie pühendumus perekonnale, sõpradele, tööle või ühiskondlikele küsimustele pälvib üldist tunnustust ning meile usaldatakse vahel vastutusrikkaid ameteid, püüame olla alandlikult tänulikud ning saavutada armastuse ja teenimise vaimus veelgi enamat. Tõeline juhtimine põhineb võimekusel, mitte võimu ja hiilguse edeval demonstratsioonil.

Veelgi imekspandavam on aga tunne, et tulusa ja sügavalt õnneliku elu jaoks ei peagi me olema teab kui kõrgele küündivad isikud. Vähesed meist saavad olla väljapaistvad tegelased ja ega me seda soovigi. Rõõmsal meelel osutatud teened, ausalt täidetud kohustused, Jumala abiga üle elatud või lahendatud mured, teadmine, et perekonnas ja kogu maailmas oleme ligimesed, keda seovad ühised püüdlused, hinges omaksvõetud tõsiasi, et Jumala silmis on kõik inimolendid tähtsad, veendumus, et omakasupüüdmatu armastus kannab rikkaliku vilja, arusaamine, et me pole enam üksinda omaenese ehitatud vanglas, mõistmine, et me kõlbame ja kuulume Jumala loodud maailma – need on õige eluviisi püsivad ja loomupärased rõõmud, mida ei suuda asendada ükski hiilgus ega mis tahes varalised hüved. Tõeline auahnus pole see, mida varem selleks pidasime. See on hoopis sügav soov elada kasulikult ja kõndida alandlikult oma eluteed, valgustatuna Jumala armust.

AA kaheteistkümne sammu põgus vaatlus on jõudnud lõpule. Oleme puudutanud nii paljusid probleeme, et võib jääda mulje, nagu koosneks AA-elu üksnes vastuolude lahendamisest ja raskuste ületamisest. Teatud mõttes see nii ongi. Me rääkisime probleemidest, kuna oleme probleemidega inimesed, kellel on õnnestunud nende haardest väljapääs leida, ning me tahame jagada oma kogemusi nendega, kellele võib sellest kasu olla. Ainult oma probleeme tunnistades ja lahendades saame hakata elama rahujalal endaga, maailmaga ning Temaga, kes meid kõiki juhib. Mõistmine on õigete põhimõtete ja hoiakute võti ning õigesti toimimine on õnneliku elu võti, seepärast ongi meie Kaheteistkümnenda sammu teemaks rõõm õige elu üle.

Tundku igaüks meist iga mööduva päevaga üha sügavamalt AA lihtsa palve sügavat tähendust:
Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha.