Kuues samm

„Olime täiesti valmis selleks, et Jumal kõrvaldaks kõik meie iseloomuvead.“

„SEE samm eraldab mehed poisikestest.” Nii seletab lugupeetud vaimulik, kes on ka üks AA paremaid sõpru. Veel väidab ta, et igaüks, kes on valmis piisavalt ausalt ja ilma mingite mööndusteta kõigi oma puuduste suhtes Kuuendat sammu rakendama, on oma hingelisel teekonnal jõudnud nii kaugele, et teda võib pidada inimeseks, kes tahab siiralt areneda ning saada sarnasemaks Loojaga.

Tihti vaieldud küsimusele, kas Jumal saab – ja teatud tingimustel tahab – kõrvaldada meie iseloomuvigu, vastab peaaegu iga AA-lane jaatavalt. Tema meelest pole see teoreetiline väide, vaid üks kindlamaid asju elus. Tõestuseks toob ta enamasti sellise näite: „Olin täiesti põrmu löödud. Mu tahtejõud ei toiminud. Elukoha muutus, pereliikmete, sõprade, arstide ja vaimulike suurimad pingutused olid asjatud. Ma lihtsalt ei suutnud joomist lõpetada ja tundus, et mitte ükski inimene ei saa mind aidata. Alles siis, kui minus oli ärganud soov puhastuda ja ma palusin kõrgemat jõudu – Jumalat, nii nagu ma teda mõistan –, et ta mind sellest vabastaks, kadus mu meeletu joomahimu. See lihtsalt võeti mult ära.” Kõikjal maailmas kõlab AA koosolekutel päevast päeva selline jutt. Kõigile kainena püsivatele AA-lastele on kingitud vabanemine visast ja endaga surma toovast joomakirest. Iga AA-lane on sõna otseses mõttes „saanud täiesti valmis”, et Jumal kõrvaldaks tema elust alkoholihimu. Ning täpselt seda on Jumal teinud.

Kui meile kingiti vabanemine alkoholismist, miks ei võiks me siis saada samade võtete abil lahti ka kõigist teistest puudustest ja vigadest? See on meie olemise mõistatus, mille teab täpset vastust vaid Jumal. Ent osa vastusest on ilmne ka meile. Mehed ja naised, kes kaanivad nii palju alkoholi, et hävitavad oma elu, sooritavad midagi loomuvastast. Oma elutahet trotsides püüavad nad end hukutada. Nad toimivad oma sügavaimate instinktide vastaselt. Ent kui alkoholi laastav rünnak nad alistuma sunnib, võib nende juurde jõuda Jumala arm ning joomahimu neilt ära võtta. Nüüd saab võimas elutung toetuda Looja soovile anda neile uus elu, sest loodus ja Jumal jälestavad enesetappu.

Ometigi ei kuulu suur osa meie muudest raskustest üldse sellesse kategooriasse. Iga normaalne inimene tahab näiteks süüa, järglasi saada ja oma kaaslaste seltskonnas oluline olla. Selle poole püüeldes soovib ta kindlust. Jumal on ta selliseks loonud. Ta pole loonud inimest selleks, et see ennast alkoholiga hävitaks, vaid andnud talle instinktid, et nende abil elus püsida. Elus ei anna miski meile märku sellest, et Looja ootaks meilt loomupäraste instinktide eiramist. Mitte kusagilt ei saa leida tõestust, et Jumal oleks võtnud mõnelt inimeselt ära kõik tema soovid. Kuna me sünnime paljude loomulike tungidega, siis pole ka ime, et laseme mõnedel neist üle pea kasvada. Kui järgime himusid pimesi või nõuame elult põikpäiselt rohkem rahuldust ja mõnusid, kui meile kuulub, siis kaldume kõrvale täiuslikkusest, mida Jumal meile maa peal soovib. Siin on meie loomupuuduste, ehk kui soovite – pattude mõõdupuu. Kui palume, andestab Jumal kindlasti meie väärad teod. Ent mingil juhul ei tee ega jäta ta meid süütuks, kui me ise ei pinguta. See on koht, kus peame ise tegutsema. Jumal soovib vaid, et me üritaksime kogu jõust ja oma äranägemise järgi end paremaks muuta.

Kuues samm („Olime täiesti valmis selleks, et Jumal kõrvaldaks kõik meie iseloomuvead.“) on AA viis väljendada parimat võimalikku hoiakut selle elukestva töö alustamisel. See ei tähenda, et eeldame, nagu kaoksid kõik meie puudused niisama kergelt nagu joomahimu. Mõned ehk kaovadki, kuid enamiku puhul tuleb muutumist rahulikult oodata. Võtmesõnad „täiesti valmis” rõhutavad, et püüame saavutada parimat, mida teame või saame tundma õppida. Kui paljud meist on sedavõrd valmis? Rangeima mõõdupuu järgi vaevalt keegi. Parim, mida suudame, on võimalikult ausalt selle poole püüelda. Ka siis avastavad parimad meist kohkunult, et ikka on asju, mille kohta ütleme: „Sellest ei või ma veel loobuda!” Ning sageli astume veelgi libedamale pinnale, lausudes: „Sellest ei kavatse ma kunagi loobuda.” Nii jõuliselt proovivad himud meid kavalusega üle trumbata. Kui kaugele me ka poleks jõudnud, on alati soove, mis vastanduvad Jumala armule.

Mõned arvavad, et nendega on kõik hästi ja vaidlevad vastu, seetõttu arutleme veel pisut. Praktiliselt igaüks soovib vabaneda kõige rängematest ja hukatuslikematest puudustest. Keegi ei taha olla nii uhke, et teda pilgataks kiidukukeks, või nii ahne, et teda nimetataks vargaks. Keegi ei taha vihahoos tappa, kirehoos vägistada ega apluse mõjul oma tervist hävitada. Keegi ei soovi kadedusega kaasnevat püsivat tuska ega laiskusest halvatud tegevusetust. Küll pole enamike inimeste puudused niivõrd äärmuslikud.

Neid äärmusi vältinud AA-lased kalduvad ennast kiitma. Kuid kas on põhjust? Kas polnud see puhas ja lihtne omakasu, mis võimaldas äärmustest hoiduda? Suured eksimused toovad endaga niikuinii kaasa karistuse ja nendest hoidumiseks pole palju hingelisi ponnistusi vaja. Kui aga samad puudused võtavad leebema kuju, kuidas on lugu siis?

Nüüd peame tunnistama, et mõnedes puudustes me mõnuleme. Me peaaegu armastame neid. Kellele ei meeldiks tunne, et ta on kaaslastest veidi üle või koguni märksa kõrgemal? Kas me ei varja ahnust ambitsioonikuse maski taha? Muidugi tõrjume mõtet kiimalisusest. Kuid nii mõnigi mees või naine räägib armastusest ja usubki oma juttu, varjates hingesoppides kiima. Paljud tunnistavad, et pealtnäha kombekuse piiridesse jäädes vormivad nad meelsasti oma seksiluulusid romantiliseks unistuseks.

Mõnuleda saab ka nii-öelda õiglases vihas. Võime tunda väärastunud rahuldust sellest, et paljud inimesed ärritavad meid – see annab meeldiva üleolekutunde. Vihaga rüütatud keelepeks – mõrva viisakas vorm kellegi maine hävitamise kaudu – on ka päris mõnus. Me ei proovigi aidata neid, keda arvustame, vaid tahame kuulutada oma erilisust. Kui aplus pole just päris laastav, kasutame pehmemat väljendit nimetame seda „hästi elamiseks”. Me elame kadedusest läbiimbunud maailmas. Suuremal või vähemal määral on igaüks sellest nakatunud. Antud veast saame äraspidist, kuid selget rahuldust. Miks muidu raiskame nii palju aega, soovides seda, mida meil pole, selle asemel, et teha midagi soovitu saavutamiseks? Miks muidu püüdsime vihaselt seda, mida kunagi ei saa, selle asemel, et rahulduda olemasolevaga? Kui tihti teeme kõvasti tööd ainult selleks, et olla tulevikus majanduslikult kindlustatud ja laiselda, nimetades seda „pensionile jäämiseks”.

Mõelgem ka oma oskusest kõike edasi lükata, mille tegelik põhjus on laiskus. Pea igaüks võiks teha terve nimekirja sellistest puudustest, kuid vähesed kaaluksid tõsiselt nendest loobumist, kui need ei too endaga kaasa just väga suurt häda.

Mõned võivad küll väita, et on valmis kõikidest vigadest vabanema. Kuid ka nemad peavad pärast väiksematest puudustest nimekirja koostamist möönma, et vähemalt mõne neist tahaks alles jätta. Paistab olevat selge, et väga vähesed on valmis tingimusteta pürgima hingelise ja moraalse täiuslikkuse poole. Pigem soovime sellist täiuslikkuse taset, millega oleks hea elus läbi lüüa – igaüks vastavalt oma arusaamale. Niisiis seisneb vahe „poisikeste ja meeste” vahel selles, et ühed püüdlevad enese püstitatud sihi, teised aga täiusliku sihi, st Jumala poole.

Mõni küsib nüüd kohe: „Kuidas saaksime tervet Kuuendat sammu tunnistada? See eeldab juba täiuslikkust!” Asi tundub alguses raskena, kuid see pole nii. Täiuslikult tuleb järgida ainult Esimest sammu, kus tunnistasime oma sajaprotsendilist võimetust alkoholi ees. Ülejäänud üksteist sammu väljendavad täiuslikkuse ideaale. Nad on sihtideks, mille poole püüdleme, ja mõõdupuudeks, millega hindame oma hingelist arengut. Selles valguses on Kuuenda sammu läbimine endiselt raske, kuid mitte võimatu. Vaja on vaid alustada ja siis jätkuvalt edasi püüda.

Kui soovime sellest sammust lisaks joomisele muudegi vigade suhtes mingit abi saada, peame uuesti süvenema oma eelarvamustesse. Peame pöörama oma pilgu täiuslikkuse suunas ja olema valmis seda teed kõndima. Pole tähtis, kui vaevaliselt me liigume. Tähtis on vaid küsimus: „Kas oleme valmis?” Vaadates veelkord neid puudusi, millest me ei tahaks loobuda, oleks mõistlik hoiduda kategoorilistest piiritõmbamistest. Mõnel juhul võime öelda: „Sellest ei saa ma veel loobuda,” kuid unustagem sõnad: „Sellest ei kavatse ma kunagi loobuda!”

Võtame nüüd kokku lahtiseks jäänud ohtlikud otsad. Meil soovitatakse olla täiuslikkuse poole püüdlemiseks täiesti valmis. Märkame aga, et mõningane viivitus antakse siiski andeks. Sellele omistab ennastõigustav alkohoolik vägagi püsiva tähenduse. Ta võib öelda: „Kui kerge! Muidugi ma püüdlen täiuslikkuse poole, kuid ma ei kiirusta. Ehk saab mõnede probleemide lahendamise määramata ajaks edasi lükata.“ Nii see aga ei käi. Niisugune bluff peab kaduma kõigi teiste meeldivate enesepettuste teed. Vähemalt halvimad iseloomuvead peame kohe käsile võtma ja üritama neid võimalikult kiiresti kõrvaldada. Kui ütleme: „Ei iial!”, ei lase me Jumala armul endale osaks saada. Viivitus on ohtlik ja vastuhakk võib saatuslikuks saada. See on hetk, kus tuleks hüljata piiratud sihid ja püüelda Jumala armu poole.