Üheteistkümnes samm

„Püüdsime palve ja mõtiskluse abil täiustada oma teadlikku sidet Jumalaga, nii nagu me Teda mõistame, paludes vaid oskust mõista Tema tahet ja jõudu seda järgida.“

PALVE ja mõtisklus on meie põhilisteks vahenditeks teadliku sideme loomisel Jumalaga. Meie, AA-lased, oleme aktiivsed inimesed. Naudime tegelemist igapäevaelu ülesannetega (tihti esimest korda elus) ja püüame tarmukalt abistada kaasalkohoolikut. Pole üllatav, et sageli kaldume alahindama tõsist mõtisklust ja palvet kui mitte eriti vajalikke tegevusi. Täpsemalt, me küll tunneme, et need võiks aidata meid hädaolukorras, kuid algul kipuvad paljud meist pidama neid asju usutegelaste mõnevõrra müstiliseks kunstiks, millest võime loota vaid küsitavat tuge. Võib-olla ei usu me neid asju üldse.

Mõnedele uustulnukatele ja kunagistele agnostikutele, kelle jaoks on „kõrgemaks jõuks” vaid AA rühm, võivad väited palve jõust jääda väheveenvateks või isegi vaieldavateks, vaatamata kogu AA-loogikale ja seda toetavale kogemusele. Need meie hulgast, kes on kunagi samamoodi tõrkunud, saavad aru ja tunnevad kaasa. Mäletame hästi, kuidas sügaval meie sees hakkas miski vastu mõttele kummardada ükskõik millist Jumalat. Paljud meist kasutasid enda meelest veenvat loogikat, millega sai „tõestada“, et mingit Jumalat pole. Miks on maailmas õnnetused, haigused, julmus ja ebaõiglus? Ning kuidas on lugu ebasoodsates oludes sündinute ja elanute õnnetute eludega? Kindlasti pole asjade sellises käigus õiglust ja seega pole olemas ka Jumalat.

Mõnikord võtsime teistsuguse hoiaku. Hästi, ütlesime endile, kana võis olla enne muna. Muidugi on universumil mingi „algpõhjus“, võib-olla vaheldumisi tuline ja jääkülm Aatomijumal. Aga kindlasti pole mingit märki Jumalast, kes teaks või hooliks midagi inimestest. Meile meeldis AA ja olime valmis tunnistama, et see teeb imesid, kuid mõtisklemise ja palvetamise ees põrkusime tagasi niisama jonnakalt kui teadlane, kes keeldub läbi viimast teatud katset, mis võiks ümber lükata tema lemmikteooria. Muidugi tegime lõpuks palvetamisega proovi, ja kui see tõi kaasa ootamatuid tulemusi, tundsime ja mõistsime erinevust võrreldes palvetamisest hoidumisega. Nii olimegi mõtisklusest ja palvest haaratud. Kogesime, et seda võib teha igaüks, kes vaid proovib. On tabavalt öeldud, et palvetamist pilavad ainult need, kes pole kunagi ise palvetanud.

Need, kes on hakanud regulaarselt palvetama, ei saa enam ilma selleta, nagu me ei saa ilma õhu, toidu või valguseta. Ja põhjus on sama. Kui keeldume õhust, toidust või valgusest, kannatab keha. Kui pöördume ära mõtisklusest ja palvest, jätame oma meele, tunded ja vaistud ilma eluliselt vajalikust toest. Nagu toidupuudusel võib tõrkuda keha, nii võib tõrkuda ka hing. Kõik me vajame Jumala valgust, tema toitvat jõudu ja tema armu hingust. AA-laste elukäigud tõestavad seda ajatut tõde rabavalt hästi.

Enesevaatluse, mõtiskluse ja palve vahel on otsene seos. Ka eraldi võetuna võivad nad tuua palju kasu ja rahuldust, kuid lõimituina võivad nad anda elule vankumatu aluse. Ikka ja jälle avaneb nende kaudu korraks aken Jumala kuningriigi tõelisusesse. Meid rahustab ja trööstib mõte, et meie saatus selles riigis on kindel senikaua, kuni püüame, kuitahes kõhklevalt, tajuda ja täita Looja tahet.

Nägime, et eneseuuring on vahend, mille abil uus nägemus, tegu ja arm ei lase meie loomuse tumedamal poolel mõjule pääseda. See on sammuks sedalaadi taltumuse kujunemisel, mis lubab meil võtta vastu Jumala abi. Siiski on see vaid üks samm. Me tahame minna edasi. Soovime, et kõigis, ka halvimates inimestes peituv headus hakkaks õitsema ja kasvama. Muidugi vajame selleks soodsat õhkkonda ja piisavat vaimutoitu. Kõige enam vajame aga valgust, sest miski ei kasva pimeduses. Mõtisklus on meie samm päikesevalguse poole. Kuidas aga peaksime mõtisklemisega tegelema? Mõtisklemis- ja palvetamiskogemuste varasalv on tohutu. Maailma raamatukogud ja pühakojad on kõigi otsijate aardekambriks. On lootust, et kõik AA-lased, kellel on varasem mõtisklust kasutav ususide, naasevad selle tava juurde uue pühendumusega. Kuid mida peavad tegema teised, kes isegi ei tea, kust alustada? Alustada võib näiteks nii. Kõigepealt leiame mõne sobiva palve. Seda ei pea kaugelt otsima, kõikide religioonide suurkujud on jätnud suurejoonelise päranduse. Võtame siinkohal ühe, mis on muutunud klassikaks.

Palve loojaks on mees, kes kuulutati juba mitme sajandi eest pühakuks. See ei tohiks meid mõjutada ega peletada, sest kuigi ta polnud alkohoolik, elas temagi läbi tõsiseid hingelisi katsumusi. Ning kui ta oli küllalt valu kogenud, väljendas ta palves kõike, mida nägi, tundis ja soovis: „Jumal, lase mul oma rahusõnumit vahendada – tee nii, et sinna, kus on vihkamine, viiksin ma armastust, sinna, kus kurjus, viiksin andestust, sinna, kus lahkhelid, viiksin harmooniat, sinna, kus arusaamatus, viiksin tõde, sinna, kus kahtlus, viiksin usku, sinna, kus meeleheide, viiksin lootust, sinna, kus vari, viiksin valgust, sinna, kus mure, viiksin rõõmu. Jumal, tee nii, et ma võiksin lohutada, mitte ise lohutust kuulda, mõista, mitte olla mõistetav, armastada, mitte olla armastatav. Sest ainult iseendast loobudes on võimalik saada, teistele andestades leida ise andestust ja surres jõuda igavese eluni. Aamen.” Olles mõtisklemise vallas algajad, peaksime seda palvet lugema väga aeglaselt ja mitu korda, mekkides iga sõna, püüdes jõuda iga lause ja mõtte sügavama tähenduseni. On lihtsam, kui me oma sõbra sõnadele vastu ei hakka, sest mõtiskluses pole kohta vaidlusele. Toetume rahus teadja inimese mõtetele, sest nii saame kogeda ja õppida.

Püüame lõdvestuda justkui päikselisel rannal. Hingame sügavalt sisse vaimsuse õhustikku, millega see palve meid ümbritseb. Tajume soovi osaleda palves ning tunda, kuidas selles sisalduv hingejõud, ilu ja armastus meid tugevdab ja tiivustab. Nüüd heidame pilgu merele ja mõtiskleme tema saladuse üle, tõstame silmad horisondile, mille taga otsime senitundmata imesid.

„Rumalus,” ütleb nii mõnigi, ”täielik jama. See kõik on mõttetu.” Kui tekivad sellised hoiakud, võiksime pisut muretsevalt meelde tuletada, milliseid kujutlusmaailmu lõime siis, kui ammutasime reaalsust pudelist. Me ju nautisime sedalaadi mõtteid, kas pole? Ja kas me nüüd, olles kained, ei püüa tihti teha sedasama? Ehk polnud meie häda selles, et kasutasime kujutlusvõimet, vaid meie täielikus võimetuses suunata seda õige eesmärgi poole. Loomingulisel kujutlusvõimel pole häda midagi – kõik tõsised saavutused tuginevad sellele. Ei saa ju keegi ehitada maja ilma maja eelnevalt ette kujutamata. Mõtlus toimib samamoodi – see aitab meil ette kujutada oma vaimset eesmärki enne, kui hakkame selle poole liikuma. Seepärast naaskem päikselisele rannale. Või tasandikule või mägedesse, kui seal teile rohkem meeldib.

Kui oleme niisuguste lihtsate vahenditega saavutanud seisundi, milles saame segamatult keskenduda loomingulisele kujutlusvõimele, jätkame nii: Loeme veelkord palvet ja püüame jõuda selle tuumani. Mõtleme nüüd mehest, kes selle palve esimesena lausus. Eelkõige soovis ta saada „vahendajaks”. Seejärel palus ta armu, et viia armastust, andestust, harmooniat, tõde, usku, lootust, valgust ja rõõmu võimalikult paljude inimesteni.

Alles siis väljendas ta oma püüdlusi ja lootusi. Ta lootis, et kui Jumal tahab, leiab temagi mõned nendest aaretest. Selleks oli ta valmis iseendast loobuma. Mida ta silmas pidas ja kuidas ta lootis seda saavutada?

Ta pidas paremaks pigem teisi lohutada kui ise lohutust kuulda, pigem mõista kui mõistetud olla ja pigem andestada kui andestust leida.

Selline võiks olla killuke mõtlusest, ehk meie esimene katse tunnetada meeleolu – kui soovite, siis „lend” vaimuilma. Sellele peaks järgnema pilguheit oma praegusele seisundile ja katse kujutada ette, mis võiks meie elus juhtuda, kui suudaksime sellisele ideaalile läheneda. Mõtisklemist saab alati täiustada ja arendada, sellel puuduvad piirid. Käepärasest õpetusest ja eeskujust juhindudes peab siin igaüks ise oma tee leidma. Kuid eesmärk on alati üks: täiustada oma osadust Jumalaga, tema armuga, tarkusega ja armastusega. Pidagem ikka meeles, et mõtlus on väga praktiline asi. Üks selle esimesi vilju on hingeline tasakaal. Mõtiskledes saame laiendada ning süvendada sidet enda ja selle vahel, keda peame Jumalaks.

Ent mis on siis palve? See on südame ja meele ülendamine Jumala suunas ning selles mõttes hõlmab ta mõtisklust. Kuidas tuleks palvetada ja kuidas on see seotud mõtisklemisega? Palve all mõistame tavaliselt Jumalale oma soovi esitamist. Kui oleme loonud temaga sideme, palume neid häid asju, mida kõige rohkem vajame. Me arvame, et kõiki meie vajadusi koondab hästi Üheteistkümnenda sammu sõnastuse see osa, mis ütleb: „...oskust Tema tahet mõista ja jõudu seda tahet täita.” Niisugune palve sobib meie päeva igasse tundi.

Hommikuti mõtleme eelseisvale päevale. Võib-olla mõtleme päevatööle ja võimalusele olla kellelegi kasulik või mõnele probleemile, mille päev võiks tuua. Vahest tuleb täna tegelda tõsise, lahendamata probleemiga, mille eile edasi lükkasime. Meie esimeseks kiusatuseks on paluda konkreetset juhatust konkreetses olukorras ning jõudu aidata teisi nii, nagu õigeks peame. Sel juhul paluksime aga Jumalat teha seda meie moodi! Seetõttu peaksime hoolikalt iga palve tegelikku olemust kaaluma. Ka konkreetse palve puhul peaksime lisama: „…kui see on Sinu tahtmine.” Me palume lihtsalt, et Jumal laseks meil kogu päeva jooksul oma tahet parimal moel mõista ja annaks oma armu, mille jõul seda ellu viia.

Kui olukord nõuab või otsustamine vajab, teeme päeva sees pausi ja lausume uuesti lihtsa palve: „Sündigu Sinu, mitte minu tahtmine.” Kui oleme sellisel hetkel väga ärevil, aitab meil tasakaalu leida mõne sellise palve või ütluse kordamine, mis on meile meeldinud ja mõtisklusest meelde jäänud. Seda ikka ja jälle korrates vabaneme meid ahistavast vihast, hirmust, pettumusest või mõistmatusest ning pöördume pingelisel hetkel tagasi kõige kindlama abi juurde – Jumala, mitte enda tahte otsingule. Kui meenutame neil kriitilistel hetkedel, et „parem on lohutada kui ise lohutust kuulda, mõista, mitte olla mõistetav, armastada, mitte olla armastatav,” siis tegutseme Üheteistkümnenda sammu vaimus.

Tihti esitatakse arusaadav küsimus: „Miks ei võiks Jumala ette tuua konkreetset muret ning palves küsida kindlat ja täpset vastust?” Seda võib teha, kuid siin on üks oht. Oleme näinud AA-lasi, kes paluvad täies tões ja vaimus Jumala selget juhatust igasugustes küsimustes, alates hävitavast kodusest kriisist ja rahahädast ning lõpetades tühise iseloomuvea, näiteks pikatoimelisuse kõrvaldamisega. Küllalt sageli aga pole mõtted, mis tunduvad tulevat Jumalalt, üldse mingid vastused. Need on hoopis meie endi heausksed ebateadlikud eneseõigustused. AA-lane ja iga teine inimene, kes püüab oma elu sedalaadi palvete abil Jumalalt egoistlikult vastuseid nõudes rangelt juhtida, on eriti ärritav tüüp. Igale küsimusele või kriitikale oma tegevuse kohta vastab ta kohe, et juhindub kõiges Jumala näpunäidetest. Ta näib unustavat võimaluse, et tema soovmõtlemine ja inimlik kalduvus ennast õigustada moonutavad nn kõrgemaid juhiseid. Parimate kavatsustega kaldub ta igasugustes olukordades suruma peale oma tahet, olles muretult kindel, et Jumal juhib teda. Selliste illusioonidega võib tekitada suure segaduse, ise seda sugugi kavatsemata.

Me langeme ka teise kiusatuse lõksu. Kujutame ette, et teame, mida Jumal teistele inimestele tahab. Ütleme endale: „See inimene tuleks surmavast haigusest terveks ravida,” või „Selle inimese hingepiinu tuleks leevendada,” ning palume nende palvete täitumist. Niisugused palved on oma olemuselt küll head, kuid tuginevad eeldusele, et teame, mis Jumalal nende inimeste jaoks plaanis on. See tähendab aga, et siira palve sees on ka osake meie enesekindlust ja isekust. AA kogemus näitab, et just sellistel juhtudel tuleks paluda vaid Jumala tahte sündimist nii teiste kui meie suhtes, milline see ka poleks.

AA-s mõistsime, et palvetamise kasulikkuses ei maksa kahelda. See mõistmine süveneb koos teadmiste ja kogemustega. Kõik järjekindlad palvetajad on leidnud endas ebatavalist jõudu. Nad on leidnud tarkust, mis ületab nende tavalised võimed. Ning järjest rohkem on nad leidnud hingerahu, mis võimaldab eluraskustega silmitsi seista.

Me avastame, et saame oma toimingutes juhatust seda enam, mida vähem seda Jumalalt omadel tingimustel nõuame. Pea iga kogenud AA-lane võib rääkida, kuidas tema elu muutus märkimisväärselt ja ootamatult paremaks, kui ta püüdis teadlikult saavutada osadust Jumalaga. Ta kinnitab ka, et igas valus või kannatuses, mil Jumala käsi tundus olevat karm ja isegi ebaõiglane, sisaldusid elu uued õppetunnid ja avanesid uued jõuvarud ning kuidas ta jõudis lõpuks paratamatu veendumuseni, et Jumala teed Tema imetegudes on tõepoolest saladuslikud.

Kõik see peaks innustama neid, kes kohkuvad tagasi palvetamise ees, kuna ei usu sellesse või tunnevad end Jumala armust ja juhtimisest äralõigatuna. Eranditult meil kõigil on aegu, mil suudame palvetada ainult äärmise tahtepingutuse toel. Vahel läheb asi veel kaugemale – meid haarab nii võimas mässumeel, et me üldse ei palveta. Kui nii juhtub, ei tohiks me olla enda vastu liiga karmid. Me peaksime lihtsalt alustama palvetamisega taas siis, kui seda suudame, peaksime tegema seda, mida teame endale kasuks tulevat.

Mõtluse ja palve suurimaks tasuks on küllap meis tekkiv osadustunne. Enam ei ela me läbinisti vaenulikus maailmas. Enam pole me eksinud, hirmunud ja sihitud. Kohe, kui tabame kasvõi vilksatuse Jumala tahtest, kui hakkame nägema, et tõde, õiglus ja armastus on elu reaalsed ja igavesed väärtused, ei vaeva meid enam see, et kõik ümbritsev tõestaks justkui vastupidist. Me teame, et Jumal jälgib meid armastusega. Me teame, et kui pöördume tema poole, läheb kõik praegu ja tulevikus hästi.