Kuues peatükk
TEGUTSEMA!

Kui isiklik inventuur on tehtud, siis mis sellega peale hakata? Oleme püüdnud omandada uut hoiakut, uut suhet meie Loojaga ja avastada takistusi sellel teel. Oleme tunnistanud teatud puudusi, oleme kätte leidnud meie isikliku inventuuri nõrga koha. Nüüd on aeg need kõrvaldada. See nõuab meilt tegutsemist, mis lõpuleviiduna tähendab, et me oleme Jumala, enda ja teiste inimeste ees tunnistanud oma puuduste täpset olemust. See juhatabki meid eelmises peatükis mainitud tervenemisprogrammi Viienda Sammu juurde.

Tõenäoliselt on see raske - eriti teiste inimestega oma puuduste üle arutamine. Arvame, et oleme neid asju iseendile tunnistades isegi tublid olnud. Selles võib kahelda. Praktikas osutub, et üksi antud enesehinnang pole piisav. Paljud meist pidasid vajalikuks hulga kaugemale jõuda. Meie nõustume meelsamini teiste inimestega iseenda üle arutlema, kui me näeme, et selleks on piisavalt põhjust. Esimene ja parim põhjus: Kui me selle olulise sammu vahele jätame, siis ei pruugi meil õnnestuda joomisest jagu saada. Uustulnukad on ikka aeg-ajalt püüdnud mõningaid fakte oma elust enda teada jätta. Vältimaks alandavat kogemust, on nad pöördunud lihtsamate meetodite poole. Peaaegu eranditult jõid nad end purju. Olles ülejäänud programmijärginud, imestasid nad, miks nad ikkagi alt läksid. Meie arvates on põhjuseks see, et nad jätsid koduse suurpuhastuse lõpuni viimata. Nad tegid küll inventuuri, kuid jätsid mõned kõige hullemad artiklid oma laos arvele võtmata. Nad ainult m õ t 1 e s i d, et nad on egoismist ja hirmust lahti saanud; nad ainult m õ t 1 e s i d, et nad on alandlikud olnud. Kuid seni, kuni nad polnud kogu oma elulugu mõnele teisele ära rääkinud, ei olnud nad õppinud piisavalt alandlikkust, söakust ega ausust.

Alkohoolik elab sagedamini kahte elu kui enamik teisi inimesi. Ta on suur näitleja. Välisilma ette ilmudes kehastub ta oma lavakangelaseks. Kangelane on selline, nagu alkohoolik soovib tema kaaslaste silmis olla. Ta tahab omada teatud mainet, kuid teab südamepõhjas, et ta pole seda ära teeninud. Vastuolulisust süvendavad veelgi tema teod joomahoogude ajal. Mõistusele tulles tunduvad mõned ähmaselt meenuvad episoodid talle tülgastavatena, need mälestused on painajalikud. Ta judiseb mõtte juures, et keegi võis teda märgata. Nii kiiresti kui võimalik tõrjub ta need mälestused kõige kaugematesse mälusoppidesse. Ta loodab, et need ei meenu talle enam kunagi. Ta elab alalises hirmus ja pinges - see aga tõukab teda taas jooma.

Psühholoogid kalduvad meiega nõustuma. Me oleme uuringutele kulutanud tuhandeid dollareid. Meie teada on olnud vaid üksikuid juhuseid, mil me oleme arstidega ausad olnud. Harva oleme avaldanud neile kogu tõe ja harva oleme järginud nende nõuandeid. Soovimata olla ausad nende kaastundlike meeste ees, ei olnud me ausad ka kellegi teise ees. Pole siis ime, et paljud meedikud ei ole alkohoolikutest ja nende tervenemislootustest kuigi kõrgel arvamusel!

Me peame olema kellegagi täiesti ausad, kui tahame kaua või õnnelikult elada. Loomulikult ja täiesti põhjendatult mõtleme me enne hoolikalt läbi, kui valime ühe inimese või mitu, kellega koos astuda see intiimne ja usalduslik samm Need meie hulgast, kes kuuluvad mõnda ususekti, kus nõutakse pihilkäimist, tahavad loomulikult minna selleks täieõiguslikult volitatud inimese juurde, kelle kohus on neid ära kuulata. Kuigi meil ei ole usulisi sidemeid, võib ka meil olla mõttekas rääkida inimesega, keda mõni olemasolev usulahk on selleks pühitsenud. Tihti leiame, et selline inimene näeb ja mõistab meie probleemi kiiresti. Arusaadavalt kohtame mõnikord ka inimesi, kes alkohoolikuid ei mõista.

Kui me kirikusse minna ei saa või hästi ei taha, siis otsime mõne saladusi hoidva, arusaaja tuttava. Võib-olla on meie arst või psühholoog kohane inimene. Ent võib-olla ka keegi meie perekonnast, kuid naistele ja vanematele ei saa rääkida sellest, mis neid võiks haavata või õnnetuks teha. Meil pole mingit õigust oma nahka kellegi teise arvel päästa. Niisugused lõigud oma eluloost tuleb rääkida inimesele, kes küll mõistab, kuid keda see isiklikult ei riiva. Reegel on selline, et enda suhtes tuleb olla järeleandmatu, kuid teistega alati arvestada.

Hoolimata suurest vajadusest endast kellelegi rääkida, võib juhtuda, et selleks kohast inimest pole kusagilt võtta. Kui nii, siis võib selle sammu edasi lükata, kuid ainult tingimusel, et me säilitame täieliku valmiduse see samm esimesel võimalusel sooritada. Seda sellepärast, et meie meelest on ülimalt tähtis, et räägitaks õige inimesega. On oluline, et see inimene suudaks meie jutu endale hoida, et ta meie eesmärki täielikult mõistaks ja heaks kiidaks; et ta ei püüaks meie plaani muuta. Kuid me ei tohi seda kasutada ettekäändena selle sammu edasilükkamiseks.

Kui oleme otsustanud, kellele oma lugu rääkida, siis ei raiska me enam aega. Meil on olemas kirjalik loend ja me oleme pikaks jutuajamiseks valmis. Me selgitame kaaslasele, mida me kavatseme teha ja miks me peame seda tegema; Ta peab mõistma, et see toiming on meile elu ja surma küsimus. Enamik inimesi, kellele niiviisi lähenetakse, on heameelega abiks; nad tunnevad, et meie usaldus teeb neile au.

Jätame oma uhkuse kõrvale ja asume asja kallale, valgustades iga oma iseloomu käändu, igat pimedat nurka oma minevikust. Olles selle sammu ilma midagi salgamata sooritanud, tunneme me sellest suurt rõõmu. Me võime maailmale silma vaadata. Võime olla üksi täies rahus ja vabaduses. Meie hirmud hajuvad. Me hakkame tunnetama lähedust Loojaga. Meil võisid ka varem olla mõningad vaimsed uskumused, kuid nüüd kogeme hingelist elamust. Tunne, et alkoholiprobleem on kadunud, valdab meid tihti tugevalt. Me tunneme, et könnime laiab Maanteel Universumi Vaimuga käsikäes.

Koju jõudnud, otsime endale koha, kus me saaksime tunnikese vaikselt olla ja mõtleme toimunu üle hoolikalt järele. Täname Jumalat kogu südamest, et oleme Teda paremini tundma õppinud. Võtnud riiulilt käesoleva raamatu, pöörame lahti lehekülje, kus kirjeldatakse Kahteteistkümmet Sammu. Esimest viit soovitust tähelepanelikult üle lugedes küsime endalt, ega me midagi vahele ei ole jätnud, sest meil on käsil sellise väravakaare ehitamine, mille alt me lõpuks vaba mehena läbi astume. Kas meie senine töö on olnud tõhus? Kas kivid on õigesti paigale asetatud? Ega me ei ole koonerdanud alusrajatise tsemendiga? Ega me mörti ilma liivata ei proovinud teha? Kui me võime oma vastustega rahule jääda, siis asume Kuuenda Sammu juurde. Oleme juba rõhutanud, et hea tahe on siin asendamatu. Kas oleme nüüd valmis, et Jumal vabastaks meid kõigest sellest, mille me oleme soovimatuks tunnistanud? Kas ta võib nüüd võtta meilt kõik need puudused kuni viimaseni? Kui me ikka veel ripume millegi küljes, millest me ei taha loobuda, siis palume Jumalat, et ta tugevdaks meie tahet.

Kui oleme valmis, siis lausume midagi seesugust: "Mu Looja, ma olen valmis, et sa võtaksid mu koos kõige hea ja halvaga enda hoolde. Ma palun, et sa vabastaksid mu kõigist iseloomuvigadest, mis ei lase mul sulle ja minu kaaslastele kasulik olla. Anna mulle jõudu, kui ma siit väljun, viia ellu sinu tahet. Aamen." Sellega oleme sooritanud Seitsmenda Sammu.

Nüüd on vaja veelgi aktiivsemalt tegutsema hakata, sest muidu avastame, et "usk ilma tegudeta on surnud". Vaadelgem Kaheksandat ja Üheksandat Sammu. Meil on nimekiri kõikidest inimestest, kellele me oleme kurja teinud ja kellele tahame seda heastada. Me koostasime selle nimekirja inventuuri käigus. Korraldasime ülikriitilise enesehindamise. Nüüd läheme oma sõprade juurde ja hüvitame neile minevikus tehtud kahju. Püüame minema pühkida selle rämpsu, mis on kuhjunud meie katsetest elada oma tahtejõu varal ja esimest viiulit mängida. Kui meil puudub selleks soov, siis palume seni, kuni see saabub. Pidage meeles, et kõige alguses leppisime me kokku, et alkoholist jagusaamiseks oleme valmis kõigeks.

On võib-olla teisigi kartusi. Vaadates üle ärituttavate ja sõprade nimekirja, kellele me halba oleme teinud, võime ehk peljata neile hingelisel pinnal lähenemist. Kuid ärgem heitugem. Mõnede inimeste puhul ei tarvitse me - ja võib-olla ei tohikski - esimesel lähenemisel rõhutada hingelist külge. Me võime tekitada neis eelarvamusi. Antud hetkel püüame me oma elu korda seada. Kuid see ei ole veel eesmärk omaette. Meie tõeliseks sihiks on end selliselt muuta, et meist oleks maksimaalselt kasu Jumalale ja kaasinimestele. Vaevalt on tark tegu minna inimese juurde, kes on meie ülekohtu pärast endiselt tõre, ja kuulutada talle, et me oleme usule pöördunud. Poksiareenil nimetatakse seda lõua etteseadmiseks.

Milleks asetada ennast olukorda, kus meid võidakse hakata pidama fanaatikuteks ja usuhulludeks? Sellega võime hävitada edaspidise võimaluse kasulikku sõnumit edasi anda. Kuid mehele meie vastas avaldab kindlasti muljet siiras soov halba heaks teha. Teda huvitab rohkem näha meie head tahet, kui kuulda meie juttu hingelistest avastustest.

Me ei kasuta seda ettekäändena Jumala teemast kõrvale põiklemiseks. Oleme valmis taktitundeliselt ja arukalt kuulutama oma veendumusi, kui see teenib häid eesmärke. Kerkib aga küsimus, kuidas läheneda kunagi vihatud inimesele. Võib ju olla, et tema on meile veel rohkem kurja teinud kui meie temale ning kuigi me oleme tema suhtes võtnud soodsama hoiaku, ei ole me siiski liiga varmad oma eksimusi tunnistama. Sellele vaatamata neelame ka ebameeldiva inimese puhul negatiivsed tunded alla. Vaenlase juurde on raskem mina kui sõbra juurde, kuid me näeme, et sellest on meile palju rohkem kasu. Me läheme tema juurde abivalmis ja andestavas meeleolus, tunnistades oma varasemat halba suhtumist ja väljendades kahetsust.

Mingil tingimusel ei tohi me sellist inimest kritiseerida või temaga vaielda. Me lihtsalt ütleme talle, et meil ei õnnestuks iial joomisest jagu saada, kui me ei tee oma vanade vigade heastamiseks kõik, mis võimalik. Me oleme seal selleks, et pühkida puhtaks oma tänavapool, andes endale aru, et enne. seda ei õnnestu meil midagi korda saata, ning ei ürita kunagi talle ette kirjutada, mida ta peab tegema. Jutt pole tema eksimustest. Me jääme ainult enda omade juurde. Kui meie olek on rahulik, siiras ja avatud, siis õnnestub meil ka tulemusi saavutada.

Üheksal juhul kümnest juhtub midagi ootamatut. Inimene, kelle juurde me oleme tulnud, tunnistab ka oma süüd ja nii sulab aastatepikkune vaenujää ainsa tunniga. Harva jäävad meie katsed edutuks. Vahel kiidavad kunagised vaenlased meie nüüdse teguviisi heaks ja soovivad meile kõike paremat. Mõnikord pakuvad nad ka abi. Ometi ei tohi me lasta end sellest eksitada, kui keegi meid oma kontorist vilja viskab. Me oleme näidanud oma head tahet, oleme täitnud oma ülesande. Vesi valgub üle paisu. Enamikul alkohoolikutest on võlgasid. Me ei väldi oma võlausaldajaid. Rääkides neile sellest, mida me praegu üritame, ei salga me ka oma joomist; nad teavad seda tavaliselt niikuinii. Samuti ei pelga me oma alkoholismi tunnistada kaa1ut1usel, et see võib põhjustada rahaprobleeme. Ka kõige südametum võlausaldaja võib meid niisuguse lähenemise korral üllatada. Korraldades oma rahaasju nii hästi kui võimalik, anname nendele inimestele mõista, et me kahetseme oma teguviisi. Joomise tõttu on võla tagasimaksmine viibinud. Meil tuleb üle saada hirmust võlausaldajate ees, ükskõik mis see meile ka ei maksaks, sest kui me kardame nendega kohtuda, hakkame tõenäoliselt uuesti jooma.

Võib-olla oleme toime pannud ka mõne kuriteo, mis meid trellide taha viiks, kui ametivõimud sellest teada saaksid. Me võime oma seletustes olla napisõnalised ja meil ei õnnestu asja heaks pöörata Ühele inimesele oleme oma tegu juba usalduslikult tunnistanud, kuid me oleme kindlad, et teo ilmsiks tulles pannakse meid vangi või me kaotaksime oma töökoha. Võimalik, et see on vaid pisikuritegu nagu näiteks kuluarve sihilik väärkasutus. Enamik meist on midagi niisugust teinud. Või oleme näiteks lahutanud ja uuesti abiellunud, kuid pole esimesele naisele alimente maksnud. Ta on selle üle nördinud ja ta taotleb meie vahistamist. Ka sellised hädad on tavalised.

Kuigi hüvitusel võib olla lugematuid vorme, on olemas ka mõned üldpõhimõtted, millest tuleks juhinduda. Tuletades endale meelde, et me oleme otsustanud vaimse kogemuse nimel kõigeks valmis olla, palume me, et me saaksime õige teo sooritamiseks jõudu ning juhatust, Ükskõik millised isiklikud tagajärjed sellel võiksid olla. Me võime küll kaotada oma positsiooni, maine ja sattuda vangi, kuid me oleme selleks valmis. Me peame selleks valmis olema. Me ei tohi millestki tagasi kohkuda.

Tavaliselt on siiski asjasse segatud ka teised inimesed. Seetõttu ei tohi me olla tormakad ja arutud märtrid, kes enda alkoholismisügavikust päästmiseks mõtlematult teisi ohvriks toovad. Üks meie tuttav mees oli uuesti abiellunud. Vihavimma ja joomise tõttu ei olnud ta esimesele naisele alimentemaksnud. Naine oli maruvihane. Ta läks kohtusse ja taotles korralduse mehe arreteerimiseks. Mees oli asunud meie eluviiside järgi elama, oli oma positsiooni kindlustanud ja oli juba pinnale tõusmas. Oleks olnud eriti suur kangelaslikkus, kui ta oleks kohtuniku ette marssinud ja öelnud: „Siin ma olen.“

Leidsime, et ta peaks seda tegema, kui muud üle ei jää, ent kui ta vangis oleks, ei saaks ta ju kummagi perekonna eest hoolt kanda. Soovitasime tal esimesele naisele kirjutada, oma süüd tunnistada ja lepitust paluda. Mees tegigi seda ning ühtlasi saatis ka väikese summa raha. Ta teatas naisele oma edaspidistest kavatsustest. Ta ütles, et on täiesti valmis vangi minema, kui naine seda nõuab. Loomulikult ei nõudnud naine seda ja kogu lugu on juba ammu ära klaaritud.

Enne tõsiste tegude tegemist, mis võivad puudutada ka teisi inimesi, peame kindlaks tegema, et meil on selleks nende nõusolek. Kui me oleme neilt loa saanud, teistega nõu pidanud, Jumalalt abi palunud ja too otsustav samm on vajalik, siis ei tohi me enam tagasi kohkuda.

Sellega seoses meenub lugu ühest meie sõbrast. Kord juues võttis ta tuliselt vihatud ärikonkurendilt vastu rahasumma, mille kohta ta mingit kviitungit vastu ei andnud. Hiljem eitas ta selle raha saamist ja kasutas kogu lugu selle mehe maine kahjustamiseks. Seega kasutas ta oma ebaausat tegu teise mehe maine hävitamise vahendina. Tema rivaal laostus tõepoolest.

Meie sõber tundis, et ta on teinud halba, mida ta kuidagi ei saa enam heaks teha. Kui ta vana loo uuesti üles võtaks, tekiks oht, et ta võib sellega oma äripartneri mainet kahjustada, tema perekonda häbistada ja temalt elatusvahendid võtta. Mis õigus oli tal asjasse segada inimesi, kes temast sõltusid? Kuidas saakski ta üldse avaliku sõnavõtuga oma konkurendi au taastada?

Pärast arupidamist naise ja äripartneriga jõudis ta järeldusele, et parem leppida selle riskiga, kui seista süüdistatuna hävitavas laimus meie Looja palge ees. Ta mõistis, et peab lahenduse andma Jumala kätesse või muidu hakkab ta varsti jälle jooma ja kõik oleks niikuinii kadunud. Esimest korda üle mitme aasta. läks ta kirikusse. Pärast jutlust tõusis ta vaikselt oma kohalt ja esitas oma selgitused. Selline teguviis leidis üleüldist heakskiitu ja praegu on ta oma linna üks usaldatavamaid kodanikke. Kõik see juhtus aastaid tagasi.

Tõenäoline on, et meil tekib probleeme ka kodus. Võibolla oleme segatud lugudesse naistega, millede laiemat levimist me ei soovi. Ent me kahtleme, kas alkohoolikud on selles suhtes teistest inimestest põhimõtteliselt palju halvemad. Kahtlemata aga muudab joomine kodused seksuaalsuhted keerulisemaks. Pärast mõneaastast kooselu alkohoolikuga naine väsib, muutub tusaseks ja väheseltsivaks. Kuidas saakski see teisiti olla? Mees tunneb end üksildasena ja hakkab ennast haletsema, ta hakkab öölokaalides või muudes taolistes kohtades alkoholi kõrvale ka teistsugust meelelahutust otsima. Võib-olla on tal salajane ja põnev armusuhe "mõistva tütarlapsega". Tõele au andes peame tunnistama, et tütarlaps võib tõesti olla mõistev, kuid mida sellisel juhul ette võtta? Selliselt seotud mees tunneb vahetevahel suurt kahetsust, eriti siis, kui ta on abielus truu ja vapra naisega, kes on tema eest sõna otseses mõttes tulest ja veest läbi käinud.

Ükskõik, milline olukord ka ei oleks, midagi peame me selles suhtes ette võtma. Kui me oleme kindlad, et abikaasa ei tea midagi, kas peaksime siis talle sellest rääkima? Arvame, et mitte alati. Kui ta üldiselt teab, et meil on olnud seiklusi, kas peaksime talle siis kõik peensusteni välja laduma? Kahtlemata tuleb meil oma süüd tunnistada. Naine võib ka nõuda, et me kõik üksikasjalikult ära räägiksime. Ta võib tahta teada, kes on see naine ja kus ta elab. Tunneme; et meie kohuseks on talle öelda, et meil ei ole õigust teist inimest sellesse loosse segada. Kahetseme tehtut ja kui Jumal tahab, siis see enam ei kordu. Enamaks ei ole meil voli; kaugemale ei ole meil õigust minna. Ehkki võib ette tulla ka põhjendatud erandeid ja ehkki me ei taha ühtegi reeglit ette kirjutada, oleme siiski leidnud, et selline on parim lahendus.

Meie elukava ei kujuta endast ühesuunalist tänavat. See on naise seisukohast võetuna sama hea kui mehegi jaoks. Kui meie oleme suutelised unustama, siis suudab seda ka naine. Ometi on parem, kui põhjuseta ei nimetata selle inimese nime, kelle peale naine võiks oma armukadeduse välja valada.

Tõenäoliselt esineb ka juhtumeid, kus on nõutav ülim avameelsus. Ükski kõrvalseisja ei saa anda hinnangut niivõrd intiimsele situatsioonile. Võib juhtuda, et mõlemad pooled otsustavad, et arukate ja teineteist hellalt armastavate inimeste puhul on õigem vanu asju enam mitte meelde tuletada. Selle poole võivad püüelda mõlemad, olles enda jaoks kõige tähtsamale kohale seadnud teise õnne Pidage alati meeles, et meil on tegemist kõige kohutavama isikliku tundega - armukadedusega. Tubli väejuht võib pidada paremaks seda probleemi tiivalt rünnata, selle aseme!, et riskida otsese kokkupõrkega.

Kui niisugused raskendavad asjaolud puuduvad, siis on meil kodus palju tegemist. Vahel kuuleme alkohoolikut lausumas, et ainus asi, mida ta vajab, on püsida kainena. Loomulikult peab ta kaine püsima, sest muidu ei oleks tal enam mingit kodu. Kuid ta peab veel palju pingutama, et naisele ja vanematele hüvitada need aastad, mil ta neid nii pahandavalt kohtles. Kannatlikkus, millega emad ja abikaasad on alkohoolikutesse suhtunud, on mõistusele lausa käsitamatu. Kui see poleks nii olnud, siis ei oleks paljudel meist täna kodu, paljud oleksid ehk juba surnud.

Alkohoolik on nagu tornaado, mis teiste inimeste eludest möirates läbi tuiskab. Südamed murduvad. Meeldivad suhted hävivad. Kiindumus kistakse juurtega välja. Isekad ja hoolimatud kombed on kodu segi paisanud. Meie arvates on mees mõtlematu, kui ta väidab, et kainusest piisab. Ta on nagu farmer, kes keldrist tormivarjust välja tulles leiab oma maja purustatuna ja tähendab oma naisele: "Siin ei paista miskit viga olema. Kas pole tore, et tuul puhumise järgi jättis?"

Jah, ees seisab pikk ülesehitusperiood. Peame ohjad enda kätte haarama. Kahetsevast pominast, et meil on kahju, ei ole mingit tulu. Peame koos perekonnaga maha istuma ja avameelselt analüüsima minevikku, nii nagu me seda praegu näeme, pidades samal ajal hoolikalt silmas, et me oma perekonnaliikmeid ei kritiseeriks. Nende vead võivad ju selgelt näha olla, kuid tõenäoliselt on osa süüd ka meie tegudel Niisiis teeme koos perekonnaga kodus suurpuhastuse, paludes igal hommikul Loojat, et ta juhataks meid kannatlikkuse, leplikkuse, lahkuse ja armastuse teele.

Vaimne elu ei ole üksnes teooria. M e p e a m e s e d a e l u e l a m a. Juhul, kui perekond ei avalda soovi hingeliste põhimõtete järgi elada, ei tohi meie neid ka selleks sundida. Me ei tohi neile lakkamatult vaimuasjadest rääkida. Küll nad aja jooksul muutuvad. Meie käitumine veenab neid rohkem kui meie sõnad. Peame meeles pidama, et kümne või kahekümne aasta pikkune joomine teeks igaühest skeptiku.

Võib esineda sellist kurja, mida me iial ei saa täielikult heastada. Me ei hakka end selle pärast vaevama, kui me võime ausalt endale kinnitada, et me hüvitaksime need, kui see oleks meie võimuses. Mõne inimesega ei õnnestu kohtuda - me saadame talle siira kirja. Ning vahel tuleb mõni lahendus arusaadavatel põhjustel edasi lükata. Kuid kui võimalik, siis me ei lükka seda edasi. Peame käituma arukalt, taktitundeliselt, tähelepanelikult ja alandlikult, kuid ilma orjalikkuse ja lipitsemiseta. Jumala rahvana seisame me jalgel; me ei rooma kellegi ees.

Kui me oleme oma arengu selles etapis püüdlikud, siis ootavad meid juba ammu enne selle lõppu üllatused. Me saame tunda uut vabadust ja uut õnne. Me ei kahetse minevikku ega soovi. selle ees silmi sulgeda. Hakkame mõistma, mida tähendab sõna „hingerahu“ ning saame tunda rahu. Ükskõik kui sügavale me polnud langenud, hakkame me nägema, et meie kogemustest on teistele inimestele kasu. Otstarbetuse ja enesehaletsuse meeleolud kaovad. Kaob ka huvi mina-kesksete asjade vastu, see asendub huviga kaasinimeste suhtes. Omakasupüüdlikkus hajub. Kogu meie ellusuhtumine ja maailmavaade muutuvad. Meis kaob hirm inimeste ja majandusliku ebakindluse ees. Hakkame vaistlikult taipama, kuidas toimida olukordades, mis meid varem nõutuks tegid. Äkitselt mõistarne, et Jumal teeb meie heaks seda, milleks me ise suutelised ei olnud.

Kas need on suurejoonelised lubadused? Arvame, et mitte. Meie keskel saavad need teoks - mõnikord kiiremini, mõnikord aeglasemalt. Need teostuvad alati, kui me nende nimel pingutame.

See mõte juhatab meid Kümnenda Sammu juurde, mille kohaselt meil tuleb jätkata isiklikku arvepidamist ja ka kõikide uute vigade parandamist. Minevikku klaarides astusime hoogsalt sellisele eluteele. Oleme jõudnud Vaimu maailma. Meie järgmiseks eesmärgiks on areneda mõistmises ja tagajärjekuses. See ei sünni üleöö. See peaks kestma kogu meie elu. Otse valvel isekuse, ebaaususe, vihameele ja hirmu suhtes. Kui need meie teele ilmuvad, siis palume me kohe Jumalat, et ta need kõrvaldaks. Me arutame seda kohe kellegagi ja heastame kiiresti halva, kui me seda oleme tekitanud. Seejärel suuname oma mõtted otsustavalt mõnele inimesele, keda me saame aidata. Meie käitumisjuhendiks on armastus ja sallivus teiste inimeste suhtes.

Me oleme lakanud võitlemast kellegi või millegi vastu - isegi alkoholi vastu. Sest selle aja peale on terve mõistus taastunud. Me tunneme harva huvi alkoholi vastu. Kiusatusse sattudes põrkume sellest eemale kui kõrvetavast leegist. Me reageerime arukalt ja normaalselt ning me hakkame nägema, et see on juhtunud iseenesest. Me hakkame mõistma, et meie uus suhtumine alkoholisse on meile antud ilma vähimagi meiepoolse mõtte või pingutuseta. See lihtsalt tuleb! Ja see ongi selle kõige ime. Me ei võitle alkoholi vastu ega väldi ka kiusatust. Tunneme, nagu oleks meid seatud neutraalsesse asendisse, mis on turvaline ja kaitstud. Me ei ole isegi mitte vandunud alkoholita olla. Selle asemel on probleem iseenesest kadunud, meie jaoks teda enam ei eksisteeri. Me ei muutu selle üle uhkeks ega hakka kartma. Selline on meie kogemus. Selline on meie käitumine, niikaua kui me vastavas seisundis püsime.

Vaimne tegevuskava võidakse kergesti hooletusse jätta ja loorberitele puhkama jääda. Sellega aga toome endale ainult häda kaela, sest alkohol on väga salakaval vaenlane. Me ei ole alkoholismist tervenenud. Oma vaimset seisundit säilitades oleme vaid päev päevalt õnnetust edasi lükanud. Iga päev tuleb meil nägemust Jumala tahtest rakendada kõigis oma tegudes. "Kuidas saaksin ma Sind kõige paremini teenida - Sinu tahtmine tulgu, mitte minu." Need mõtted peavad meiega pidevalt kaasas käima. Sellises vaimus võime oma tahet tugevdada nii palju kui tahame. See on tahtejõule õige rakendus.

Oleme juba palju rääkinud jõu, innustuse ja juhatuse saamisest Temalt, kellel on kogu tarkus ja vägi. Kui me oleme juhtnööre hoolikalt järginud, siis oleme hakanud tajuma, kuidas Tema Vaim meisse voolab. Me oleme teatud määral hakanud Jumalat teadvustama. Meis on hakanud arenema see oluline kuues meel Kuid me peame veelgi edasi minema ja see nõuab meilt rohkem tegusid. Üheteistkümnendas Sammus soovitatakse palvet ja mõtisklemist. Me ei tohiks palvetamise suhtes arad olla. Meist etemad mehed kasutavad seda pidevalt. Sel on tulemusi, kui meil on õige suhtumine ja me selle kallal vaeva näeme. Ometigi usume me, et võime anda konkreetset ja väärtuslikku nõu.

Õhtule jäädes mõtleme möödunud päeva põhjalikult läbi. Kas ei olnud me tusased, isekad, ebaausad või hirmul? Kas me ei jäänud mõnd vabandust võlgu? Kas me pole mitte enda teada jätnud mõnda asja, mida tulnuks teise inimesega arutada? Kas me ikka olime kõigi vastu 1ahked ja hoolitsevad? Mida oleksime võinud paremini teha? Kas me ei mõelnud enamasti mitte iseendale? Või mõtlesime me, mida saaks teiste heaks teha, mida teha eluhoovuse sisukamaks muutmiseks? Kuid samas peame me tingimata hoiduma langemast muresse, kahetsusse ja süngetesse mõtisklustesse, sest see kahandaks meie kasulikkust teiste jaoks. Pärast tagasivaate tegemist palume Jumalalt andeksandmist ja pärime, milliseid korrektiive meil teha tuleks.

Ärgates mõelgem eelseisva kahekümne nelja tunni peale. Koostame päevaplaani. Enne tegutsema asumist palume Jumalat, et ta suunaks meie mõtlemist ja et ta hoiaks meist eriti eemal enesehaletsuse, ebaausad ja omakasupüüdlikud motiivid.

Eelseisvale päevale mõeldes võime osutuda otsustusvõimetuks. Võib-olla ei suuda me kindlaks teha, milline suund võtta. Siinkohal pöördume palvega Jumala poole, et ta annaks meile innustust, mõne vaistliku mõtte või otsuse. Laseme end lõdvaks ja oleme rahulikud. Me ei rabele. Kui me oleme püüdnud mõnda aega niiviisi olla, üllatab meid sageli õige vastus. Kunagistest mõttevälgatustest või juhuslikust inspiratsioonist saab järkjärgult meie mõistuse aktiivne osa. Kuna me oleme veel kogenematud ning alles asja loonud teadliku kontakti Jumalaga, siis pole tõenäoline, et me seesugust inspiratsiooni kogu aeg kogeksime. Sellise väärkujutluse eest tuleb maksta mitmesuguste absurdsete tegude ja mõtetega. Sellegipoolest avastame me, et meie mõtlemine hakkab aja möödudes ikka enam ja enam toimima inspiratsiooni tasandil. Me hakkame sellele toetuma. Tavaliselt lõpetame mõtiskelu palvega, et meid terve päeva jooksul juhatataks, milline on meie järgmine samm, et meile antaks kõik, mida me vajame probleemide lahendamiseks. Eriti palume, et me oleksime vabad isemeelsusest, ja jälgime hoolikalt, et mitte ükski meie püüdlus ei taotleks üksnes meie endi kasu. Enda jaoks võime ainult siis midagi paluda, kui sellest on abi teistele. Jälgime hoolikalt, et me iil ei paluks midagi pelgalt oma isekate eesmärkide pärast; Paljud meist on niimoodi palju aega raisanud ja abi ei ole sellest mingisugust. Põhjus on ilmselge.

Kui olukord. lubab, siis palume ka oma naist ja sõpru meie hommikuse mõtisklusega ühineda. Kui meil on mõni kindel usutunnistus, mis nõuab konkreetset hommikupalvust, siis teeme ka seda. Kui me usuühingusse ei kuulu, siis valime me mõnikord välja ja jätame meelde mõned levinumad palved, mis rõhutavad meie eelnevalt käsitletud põhimõtteid. Saadaval on ka palju kasulikke raamatuid. Soovitusi raamatute osas võib saada oma preestrilt, pastorilt või rabilt. Tehkem endale kiiresti selgeks, milles usklikel on õigus. Kasutagem seda, mida nad pakuvad. 

Päeva jooksul teeme rahutuks muutudes või kahtluse korral pausi ja palume, et meile juhatataks õige mõte või tegu. Tuletame endale alatasa meelde, et me ei mängi enam esimest viiulit ja lausume endamisi alandlikult mitu korda päevas: "Sinu tahtmine sündigu." Sel kombel on ärrituse, hirmu, viha, mure, enesehaletsuse ja rumalate otsustuste oht palju väiksem. Muutume märksa teovõimelisemaks. Me ei väsi enam kergesti, sest ei kuluta enam arutult oma energiat nagu siis, kui me püüdsime elu oma näo järgi korraldada.
See toimib - see tõepoolest toimib.

Meie, alkohoolikud, oleme distsiplineerimatud. Seetõttu laseme Jumalal äsjakirjeldatud lihtsal viisil end distsiplineerida.

Kuid see ei ole veel kõik. Vaja on tegusid, rohkem tegusid. "Usk ilma tegudeta on surnud." Järgmine peatükk on täielikult pühendatud Kaheteistkümnendale Sammule.