Esimene peatükk
BILLI LUGU

Selles Uus-Inglismaa linnas, kuhu meid, värskeid noori ohvitsere oli määratud, püsis kõrge sõjapalavik ning me olime meelitatud, kui esimesed linnaelanikud meid oma kodudesse viisid, pannes meid end kangelastena tundma. Siin oli armastust, aplause ja sõda; õndsushetki, mis vaheldusid lõbususega. Viimaks olin minagi osa elust, ja keset seda elevust avastasin ma alkoholi. Unustasin oma lähedaste karmid hoiatused ja alkoholiga seotud eelarvamused. Tuli aeg ookeani taha purjetada. Olin väga üksik ja pöördusin taas alkoholi poole.

Maabusime Inglismaal. Külastasin Winchesteri katedraali. Tugevasti liigutatuna jalutasin selle umber. Minu tähelepanu köitis vemmalvärss vanal hauakivil.

Siin puhkab Hampshire'i grenader,
kes leidis oma otsa
külma õllelaket juues.
Tublist sõdurist mälestus ei kustu,
kas langes musketist ta
või kannust.

Pahaendeline hoiatus, millest aga mina välja ei teinud. Kahekümne kaheselt ja võõramaiste sõdade veteranina pöördusin lõpuks koju tagasi. Pidasin ennast liidriks, sest kas polnud siis minu patarei mehed mulle erilist austust osutanud? Kujutlesin, et juhtimisanne viib mu hiigelsuurte ettevõtete etteotsa, mida ma ülima enesekindlusega juhin.

Lõpetasin õhtused õigusteaduskursused ja sain uurija koha ühes käendusfirmas. Jooks edu järele oli alanud. Kavatsesin maailmale tõestada, et ma olen tähtis. Tööasjad viisid mind Wall Streetile ja tasapisi hakkasin ma börsi vastu huvi tundma. Paljud inimesed kaotasid raha, kuid mõned said väga rikkaks. Miks mitte ka mina? Uurisin nii majandusteadust, äriasjandust kui ka õigusteadust. Potentsiaalne alkohoolik, nagu ma olin, oleksin ma õigusteaduskursustelt äärepealt välja langenud. Ühel lõpueksamil olin liiga purjus, et midagi mõelda või kirjutada. Kuigi ma ei joonud veel järjepidevalt, häiris see ometi mu naist. Meil oli pikki jutuajamisi, mille kestel ma hajutasin tema halbu aimdusi, väites, et geeniused on oma parimad teosed joobnuna loonud; et kõige suurejoonelisematel filosoofilistel mõttekäikudel on selline algus.

Kursuste lõppedes oli mulle selge, et õigusteadus ei ole minu ala. Wall Streeti ahvatlev keeris oli mu oma haardesse saanud. Minu kangelasteks olid äri- ja rahamaailma tegelased. Sellisest alkoholi ja spekulatiivsete tehingute segust asusin ma sepistama relva, mis ühel päeval pidi lennul bumerangina pöörduma ja mu äärepealt tükkideks lõikama. Tagasihoidlikult elades säästsime naisega 1000 dollarit. Panime selle väärtpaberite alla, mis olid toona odavad ja küllaltki ebapopulaarsed. Arvasin õigesti, et kunagi kasvab nende väärtus tublisti. Mul ei õnnestunud veenda oma maakleritest sõpru, et nad saadaksid mind vabrikuid ja ettevõtteid üle vaatama, kuid koos naisega otsustasime ikkagi minna. Olin mõelnud välja teooria, mille kohaselt enamik inimesi kaotas aktsiatega raha, sest nad ei tundnud turgu. Hiljem avastasin veel palju teisi põhjusi.

Ütlesime oma töökohad üles ja kihutasime mootorrattal teele, külgkorvis telk, tekid, vahetusriided ja kolm tohutu-suurt finantsasjade teatmiku köidet. Sõbrad arvasid, et meie vaimset tervist tuleks kontrollida. Võib-olla oli neil õigus. Mul oli spekulatiivsete tehingutega õnne olnud, nii et meil oli pisut raha, kuid vahepeal töötasime kuu aega ühes farmis, et mitte oma pisikest kapitali kulutada. Tükiks ajaks jäi see mu viimaseks ausaks füüsiliseks tööks. Aastaga sõitsime läbi terve Ameerika Ühendriikide idaosa. Sama aasta lõpuks olid minu aruanded Wall Streetile kindlustanud mulle positsiooni ja kopsaka pangaarve. Optsiooniõiguse kasutamine tõi veelgi rohkem raha sisse ning aasta lõpuks olin ma saanud mitu tuhat dollarit kasumit.

Paari järgneva aasta jooksul külvas hea õnn mind üle raha ja kiiduavaldustega. Olin jõudnud eesmärgile. Mu hinnanguid ja ideesid järgisid rahapaberite krabina saatel paljud. Kahekümnendate aastate lõpu suur buum kees ja kobrutas. Alkohol moodustas minu elu olulisema ja rõõmsama osa. Kesklinna džässibaarides käis vali jutt. Igaüks kulutas tuhandeid ja lobises miljonitest. Põlastajad võisid põlastada ja põrgusse käia. Mul tekkis terve hulk joomasõpru.

Minu joomine võttis tõsisema ulatuse, kestes terve päeva ja ka peaaegu iga öö. Sõprade manitsused vaibusid üksteise järel ja minust sai üksildane hunt. Meie uhkes korteris toimu palju kurbi stseene. Lausa truudusetust ei juhtunud kunagi, sest truudus oma naise suhtes, millele mõnigi kord aitas kaasa äärmine purjusolek, hoidis mind hullemast eemal.

1929. aastal nakatusin golfipalavikku. Sõitsime sedamaid maale ,ja mu naine hakkas mulle plaksutama, kui ma Walter Hagenilt mõõtu võtsin. Alkohol jõudis minu kannule palju kiiremini kui mina Walteri kannule. Hommikuti olin nüüd tasakaalutu. Golf võimaldas juua iga päev ja igal õhtul Vahva oli karamboolida uhketel golfiradadel, mille vastu ma noorukina nii suurt aukartust olin tundnud. Ma omandasin laitmatu päevituse, nagu seda ainult jõukate näol võib näha. Kohalik pankur jälgis lõbusa skeptilisusega, kuidas ma priskeid tšekke tema kassasse sisse ja välja vuhistasin.

1929. aasta oktoobris vallandus New Yorgi aktsiabörsil ootamatult. põrgu. Ühe niisuguse põrguliku päeva lõpus komberdasin ma hotelli baarist ühte maaklerikontorisse. Kell oli kaheksa õhtul - börsi sulgemisest oli möödas viis tundi. Börsitelegraaf klõbises veel. Jäin jõllitama lindiriba, kus peal seisid märgid - XYZ-32. Veel samal hommikul oli see näit olnud 52. Minuga oli lõpp ja paljude minu sõpradega niisamuti. Lehed edastasid teateid meestest, kes rahandushoonete kõrgetest tornidest surnuks hüppasid. Ma jälestasin seda. Mina küll ei kavatsenud alla hüpata. Läksin baari tagasi. Kella kümnest hommikul olid mu sõbrad kaotanud mitmeid miljoneid - aga mis siis? Homme on jälle päev. Juues tuli tagasi vana metsik meelekindlus võita.

Me asusime elama minu naise vanemate poole. Leidsin töökoha, kuid kaotasin selle kakluse pärast taksojuhiga. Õnneks ei osanud siis keegi o1etada,et ma järgmise viie aasta jooksul õiget tööd ei leiagi ja vaevu mõnda kainet hetke näen. Mu naine asus tööle kaubamajja, leides surmväsinult koju tulles minu purjus eest. Minust sai tüütu maaklerikontorites jõlkuja.

Alkohol ei olnud enam luksusasi, sellest oli saanud vajadus. Džinn, kaks pudelit päevas, sageli isegi kolm, muutus tavaliseks. Vahel tõi mõni väike tehing paarsada dollarit sisse ning siis sain oma arved baarides ja puhvetites ära maksta. Nii kestis see lõputult ja hommikuti hakkasin ma tugevasti värisedes väga varakult ärkama. Kulus klaasitäis džinni ja sellele takka pool tosinat pudelit õlut, enne kui hommikusöök mulle sisse läks. Kõigest hoolimata uskusin ma siis veel, et olen olukorra peremees ja mul esines ka kaineid perioode, mis taastasid mu naise lootused.

Järkjärgult muutusid asjad hullemaks. Hüpoteegiomanik võttis meilt maja ära, mu ämm suri, naine ja äi jäid haigeks.

Kuid siis avanes paljutõotav ärivõimalus. Aktsiad olid 1939. aastal madalseisus ja mul läks kuidagiviisi korda leida kompanjone, et neid osta. Kasumist pidin tubli osa endale saama. Kuid siis läksin ma üüratule pummelungile ja mu šansid lendasid tuulde.

Ma ärkasin. Sellele asjale tuli lõpp teha. Mõistsin, et ma ei tohtinud võtta ühtegi napsi. Mulle aitas. Enne seda olin ma kirja pannud arvukalt ilusaid tõotusi, kuid seekord pani mu naine rõõmuga tähele, et mul oli tõsi taga. Ja mul oligi.

Varsti pärast seda tulin koju purjus peaga; Mingit siseheitlust ei olnud toimunud. Kuhu kadus minu suur kindlameelsus? Seda ma lihtsalt ei teadnud. See ei olnud mulle isegi pähe tulnud. Keegi oli minu ette lükanud napsiklaasi ja mina olin selle vastu võtnud. Olin ma hulluks läinud? Tundsin imestust, sest sedavõrd lühike mälu jättis küll säherduse mulje.

Kindlameelsus taastatud, üritasin ma uuesti. Aeg läks ja julgus asendus liigse enesekindlusega. Võisin džinnivabrikute peale vilistada. Nüüd oli mul käes, mis vaja! Ühel päeval astusin sisse kohvikusse, et helistada. Ei läinud kaua, kui ma juba vastu baariletti tagusin ja samas imestasin, kuidas see võis juhtuda. Kui viskiuim pähe kerkima hakkas, lubasin endale, et järgmisel korral tulen paremini toime, kuid nüüd võin juba nina korralikult täis võtta. Ja seda ma ka tegin.

Järgmise hommiku süümepiinad, õud ja lootusetus ei unune iial. Enam polnud mul julgust võitlusesse asuda. Mõtted mu peas tuiskasid pidurdamatu hooga ja mind valdas kohutav eelaimus ähvardavast õnnetusest. Julgesin vaevu üle tänava minna, sest kartsin kokku variseda ja varahommikuse veoauto alla jääda, kuna oli veel üsna hämar. Ühest ööpäev lahti olevast baarist sain kümmekond klaasi õlut. Mu tõmblevad närvid said viimaks rahu. Hommikune ajaleht teatas, et börs on jälle kuradile käinud. Nojah, mina niisamuti. Börs toibub, mina aga mitte. See oli valus mõte. Kas peaksin end ära tapma? Ei - veel mitte. Siis saabus vaimne udu. Džinn paneb asjad paika. Nii et kaks pudelit ja – unustus.

Vaim ja keha on fantastilised mehhanismid, sest minu omad talusid seda agooniat rohkem kui kaks aastat. Mõnikord, hommikuse hirmu ja hulluse võimuses, näppasin oma naise kõhnukesest rahakotist. Taas õõtsusin uimase peaga avatud akna juures või arstikapi ees, kus hoiti mürki, kirudes end hädavareseks. Mõnikord kiirustasime koos naisega põgenemislootuses linnast ära maale ja sealt tagasi. Ja siis saabus öö, mil füüsiline ja vaimne piin oli nii põrgulik, et ma kartsin, et võin koos raamidega aknast välja viskuda. Kuidagiviisi läks mul korda oma madrats allkorrusele vedada, juhuks kui ma tõesti peaksin hüppama. Saabus arst tugevatoimelise rahustiga. Järgmisel päeva1 jõin džinni koos rahustiga. Selline kombinatsioon võttis mul kähku jalad alt. Inimesed kartsid, et olen hulluks läinud. Mina samuti. Joomise ajal suutsin õlge vähe süüa või ei suutnud üldse ja ma kaalusin nelikümmend naela alla normi.

Minu õemees on arst ning tänu tema ja mu ema lahkusele paigutati mind ülemaaliselt tuntud alkohoolikute vaimse ja füüsilise taastusravi haiglasse. Niinimetatud belladonna-ravikuuri mõjul sai mu aju klaariks. Ka hüdroteraapia ja kerge sportlik tegevus aitasid palju. Kõige parem oli aga see, et ma kohtasin ühte vastutulelikku arsti, kes seletas, et kuigi ma olin käitunud isekalt ja rumalalt, olin ma olnud nii vaimselt kui füüsiliselt raskesti haige.

Mind rahustas mõnevõrra teadmine, et mis puutub alkoholist ülesaamisesse, siis on alkohooliku tahtejõud hämmastaval määral nõrgenenud, ehkki muus osas jääb see sageli tugevaks. Niimoodi seletati ära minu uskumatu käitumine, hoolimata meeleheitlikust soovist joomine lõpetada. Nüüd, kus ma endast aru sain, asusin ma suurte lootustega uue elu teele. Kolm-neli kuud olin ahvatlustest prii. Käisin regulaarselt linnas ja teenisin isegi natuke raha. Eneseteadvus - selles peituski kindlasti 1ahendus.

Kuid nii see ei olnud, sest ühel hirmsal päeval jõin ma jälle. Minu moraalse ja füüsilise tervise langev kõver prantsatas alla nagu suusahüppaja. Mõne aja pärast olin haiglas tagasi. Näis, et nüüd on kõigel lõpp, eesriie on langenud. Mu ärakurnatud ja meeltheitvale naisele teatati, et see kõik lõpeb kord delirium tremensi ajal südameatakiga või siis lähen ma aasta jooksul hulluks. Tal tulevat varsti anda mind hooldaja kätesse või hullumajja.

Neil ei pruukinud mulle sellest rääkidagi. Mina teadsin, mis juhtuma pidi, ja olin selle üle peaaegu rõõmus. See oli hävitav hoop minu uhkusele. Mina, kes ma olin endast, oma andekusest ja võimest raskusi ületada nii palju lugu pidanud, olin lõpuks nurka surutud. Nüüd tuli mul sukelduda pimedusse ja ühineda selle lõputu joodikuteroduga, kes enne mind seda teed olid läinud. Mõtlesin oma vaese naise peale. Me olime lõppude lõpuks väga õnnelikud olnud. Olin valmis kõik andma, et asja heaks teha. Kuid nüüd oli kõik läbi.

Sõnad ei suuda kirjeldada seda üksildust ja meeleheidet, mille ma leidsin enesehaletsuse kibedast mülkast. Minu ümber laius igas suunas vesiliiv. Olin saanud paraja palga. Olin omadega läbi. Minu isandaks oli alkohol.

Murtud mehena ja värisedes tulin ma haiglast välja. Hirm kainestas mind natuke. Kuid siis jõudis kätte esimese napsi salakaval hullus. 1934. aasta Vaherahupäeval 11. novembril olin taas joomatuuril. Kõik leppisid paratamatusega, et mind tuleb kuhugi kinnisesse asutusse saata või siis tuigun ma vastu oma haledale lõpule. Kui pime on väljas enne koitu! Tegelikkuses tähistas see minu viimase joomahoo algust. Peagi katapulteerusin ma sinna, mida ma armastasin nimetada eksistentsi neljandaks mõõteks. Mul seisis ees tunda õnne, rahu ja kasulikkust sellises elus, mis uskumatul kombel muutub aja jooksul aina suurepärasemaks.

Selle kõleda novembrikuu lõpupoole istusin ma kord oma köögis ja jõin. Teatud rahuloluga mõtlesin ma, et majas on ära peidetud piisavas koguses džinni, mille varal veeta nii see õhtu kui ka järgmine päev. Mu naine oli tööl. Pidasin aru, kas ma julgen ühe täis pudeli džinni meie voodi peatsi juurde peita. Seda läheks mul veel enne hommikut vaja.

Minu mõtisklused katkestas telefonihelin. Vana koolisõbra reibas hääl küsis, kas ta võiks läbi astuda. T e m a  o l i  k a i n e. Minu mäletamist mööda oli sellest aastaid, kui ta niisuguses seisundis New Yorki oli tulnud. Panin seda väga imeks. Räägiti, et ta olevat alkoholihulluse tõttu kinni pandud. Imestasin, kuidas ta põgenema oli pääsenud. Loomulikult võib ta minu juures lõunat süüa ja seejärel saan ma temaga koos avalikult juua. Tema heast käekaigust hoolimata mõtlesin ma vaid endiste aegade vaimu taaselustamisest. Kord olime isegi lennuki üürinud, et oma pummelung lõpuni viia! Tema tulek oli oaas tühisuse üksluises kõrbes. Just nimelt - oaas! Joodikud on kord juba sellised.

Uks läks lahti ja seal ta seisiski, värske jumega ja õhetav. Tema silmis oli midagi imelikku. Ta oli kuidagi seletamatult muutunud. Mis oli juhtunud?

Lükkasin napsiklaasi teisele poole lauda. Ta keeldus sellest. Pettunud, kuid uudishimulik, tahtsin ma teada, mis temaga ometi lahti oli. Ta ei olnud tema ise.

„Kuule, mida see peab tähendama?" pärisin ma.

Ta vaatas mulle otsa. Lihtsalt, kuid naeratades lausus ta: „Ma olen leidnud usu.“

Olin rabatud. Või nii olid siis lood - veel eelmine suvi oli ta joomahull, nüüd aga kahtlustasin ma, kas ta mitte pisut usuhull ei olnud. Tal oli selline kirgastunud pilk. Tõsi, vanapoiss oli korralikult hoos. Kuid Jumal teda õnnistagu, las jahmerdab! Pealegi, minu džinn kestab kauem kui tema jutlus.

Kuid ta ei hakanud sugugi suuri sõnu tegema. Asjalikus toonis jutustas ta, kuidas kohtusse olid ilmunud kaks meest, kes veensid kohtunikku otsuse täitmist edasi lükkama. Nad olid kõnelenud ühest lihtsast usuideest ja praktilisest tegevusprogrammist. See oli juhtunud kaks kuud tagasi ja tulemus oli silmaga näha. See oli toiminud!

Ta oli tulnud selleks, et mulle oma kogemus edasi anda kui ma seda vaid tahan. Olin šokeeritud, kuid ka huvitatud. Muidugi olin ma huvitatud. Kuidas teisiti, mul ei olnud muud lootust.

Ta rääkis tunde. Mu silme ette kerkisid lapsepõlvemälestused. Võisin peaaegu kuulda jutlustaja häält, kui ma seal kaugete mäenõlvade peal vaiksetel pühapäevadel istusin. Seal siis oligi see pakutud karskusetõotus, millega ma ei olnud nõustunud; vanaisa heatahtlik pilge mõnede kirikuinimeste ja nende tegemiste vastu; tema kindel veendumus, et taevastel sfääridel on tõepoolest oma muusika, kuid tema vastuseis sellele, et jutlustajal on õigus talle ette kirjutada, kuidas seda peab kuulama; tema kartmatus neist asjust vahetult enne surma kõneledes; mälestused uhkasid minevikust esile. Neelatasin tugevasti.

Sõjajärgne päev vanas Winchesteri katedraalis meenus taas.

Olin alati uskunud Võimu, mis on suurem kui ma ise. Olin sageli neist asjust mõtisklenud. Ma ei olnud ateist. Vähesed inimesed on tegeliku1t ateistid, sest see tähendaks pimesi uskuda veidrat väidet, et universum sai alguse eimillestki ja tormab sihitult eikuskile. Minu tarkuseideaalid, keemikud, astronoomid ja isegi evolutsionistid pakkusid, et tegemist on võimsate seaduspärasuste ja jõudude mõjuga. Hoolimata vastukäivatest väidetest ei olnud mul kahtlust, et kõiges peitub tohutu otstarve ja rütm. Kuidas sai ilma mõistuspärata olemas olla nii palju täpseid ja vääramatuid seaduspärasusi? Ma lihtsalt pidin uskuma Universumi Vaimu olemasolusse, kes ei tunne ei aega ega ruumi. Kuid kaugemale ei olnud ma ka mõelnud.

Sellest punktist edasi läksid minu seisukohad preestrite ja maailma usundite omadest lahku. Kui nad rääkisid Jumalast, kes oli minu jaoks isiklik, kes oli armastus, üliinimlik jõud ja suund, siis läksin ma närvi ja mu mõistus läks nende teooria ees lukku.

Kristuse puhul olin ma kindel, et tegu oli suurmehega, keda need, kes Tema nime pruukisid, kuigivõrd ei järginud. Jeesuse kõlbeline õpetus - suurepärane. Mis minusse puutub, siis olin ma omaks võtnud õpetuse need osad, mis näisid mulle sobivat ja mitte liiga rasked. Ülejäänu olin kõrvale heitnud. Mind ajasid iiveldama kõik need sõjad, põletamised ja valskused, mis said alguse usuvaidlustest. Kahtlesin siiralt, kas kõike arvesse võttes inimkonna usunditest ka midagi head on olnud. Selle põhjal, mida ma olin näinud Euroopas ja hiljemgi, oli Jumala võim inimestevahelistes suhetes tähtsusetu, jutt inimeste vendlusest aga õel pila. Kui Kurat oli olemas, siis paistis hoopis tema Maailma Boss olevat ja mina olin kahtlemata tema küüsis.

Kuid mu sõber istus minu ees ja ütles selge sõnaga, et Jumal on temaga teinud seda, mida ta ise ei olnud suutnud. Tema inimlik tahtejõud oli osutunud liiga nõrgaks. Arstid olid ta parandamatuks tunnistanud. Ühiskond kavatses ta luku taha panna. Nii nagu minagi, oli ta tunnistanud end täiesti lööduks. Kuid siis oli ta sõna otseses mõttes surnuist ülesse äratatud, tõstetud rämpsuhunnikust sellisele elujärjele, mis oli parim kõigest, mida ta iganes oli kogenud!

Kas oli see võim pärit temast enesest? Tõenäoliselt mitte. Temas ei olnud leidunud siis rohkem jõudu, kui minul tol hetkel ja seda polnud ollagi.
Sattusin segadusse. Mulle hakkas tunduma, et usklikel pole õieti viga midagi. Siinsamas toimus inimese südames miski, mis sai hakkama võimatuga. Minu suhtumine imedesse muutus järsult. Tühja sellest kopitanud minevikust. Siin otse minu vastas köögilaua taga istus ime. Ta kuulutas häid sõnumeid.

Märkasin, et mu sõber oli teisenenud palju rohkem kui ainult sisemiselt. Tema elu oli rajatud täiesti uutele alustele. Tema juured olid haardunud uude pinnasesse.

Vaatamata sõbra elavale eeskujule säilusid ka mu vana eelarvamuse jäänused. Sõna Jumal tekitas ikka veel teatavat vastumeelsust. Kui anti mõista, et kusagil võiks olla ka minu oma Jumal, siis vastumeelsus ainult tugevnes. Mulle see mõte ei meeldinud. Võisin nõustuda Loova Mõistuse, Maailma Vaimu või Looduse Hinge ideega, kuid ma tõrkusin Taevase Valitseja mõtte vastu, ükskõik kui armastav tema võim ka ei oleks. Olen hiljem kõnelnud kümnete inimestega, kes samamoodi tundsid.

Mu sõber tegi ettepaneku, mis näis siis uudsena. Ta ütles: Miks ei loo sa ise endale kujutlust oma Jumalast?"

See lause andis mulle tugeva hoobi. See sulatas üles vaimse jäämäe, mille varjus ma olin elanud ja värisenud. Viimaks seisin ma paikesepaistes.
Küsimus oli ainult tahtmises uskuda Võimu, mis oli suurem kui ma ise. Alustuseks ei nõutud minult midagi rohkemat; Mõistsin, et kasvamine võib alata sellest punktist. Puhtale valmisolekule võisin ma rajada selle, mida ma oma sõbras nägin. Kas ma tahan seda? Loomulikult tahan!

Nii jõudsin ma veendumusele, et Jumal mõtleb inimeste peale, kui me seda piisavalt tahame. Viimaks ometi ma nägin, tundsin, uskusin. Uhkuse ja eelarvamuse loor oli mu silme eest langenud. Nähtavale tuli uus maailm.

Ootamatult valdas, mind arusaamine katedraali-elamuse tõelisest tähenduslikkusest. Viivuks olin siis vajanud ja igatsenud Jumalat. Mul oli olnud alandlik soov, et Tema oleks koos minuga ja Ta tuligi. Kuid peagi oli tunne Tema lähedusest kustunud maises käras, eriti selles, mis minu sees käis. Ja kõik oli sinnapaika jäänud. Kui pime ma olin olnud.

Haiglas võõrutati mind viimast korda alkoholist. Ravi tundus otstarbekas, kuna ma ilmutasin delirium tremensi märke.

Haiglas olles usaldasin end alandlikult Jumala hoolde, sellisena nagu ma Teda siis mõistsin, et Ta toimiks minuga Tema tahte järgi. Andsin end tingimusteta Tema hoole ja juhatuse alla. Esimest korda tunnistasin, et üksi ei ole ma midagi; et ilma Temata olen ma kadunud. Tunnistasin iseendale halastamata üles oma patte ja soovisin, et mu vastleitud sõber need minu pealt ära võtaks, juurte ja kõige täiega. Sellest ajast saadik ei ole ma ühtegi napsi võtnud.

Koolivend käis mul külas ning ma tutvustasin talle põhjalikult oma probleeme ja puudusi. Koostasime nimekirja inimestest, kellele ma haiget olin teinud või keda põlanud. Valjendasin täit tahet minna nende inimeste juurde ja tunnistada, et olin nende vastu eksinud. Ma ei tahtnud enam kunagi kedagi kritiseerida. Minu kohus oli kõik heaks teha, nii hästi kui ma väegi suudan.

Oma mõtteid tuli mul kõrvutada uue seesmise Jumala-teadvusea. Tavalisest tervest mõistusest pidi niiviisi saama ebatavaline läbinägelikkus. Kahtlusehetkil pidin vaikselt istuma, paludes üksnes juhatust ja jõudu raskustele vastu seista nii nagu Tema seda tahab. Kunagi ei tohtinud ma endale midagi paluda, välja arvatud siis, kui minu palved teistele inimestele kasu tõid. Ainult siis võisin ma loota vastutasu. Ning mulle tasutaks siis külluslikult.

Mu sõber lubas, et kui see on tehtud, siis avaneb mulle uus vahekord Loojaga; ma omandan sellise elu põhitoed, mis pakub lahenduse kõikidele mu muredele. Selleks oli tingimata vaja usku Jumala võimu, lisaks piisavalt tahtmist, austust ja alandlikkust, et rajada ja säilitada uut elukorraldust.

Sõnades tundub kõik lihtne, kuid igal asjal on ka oma hind. See tähendas enesekesksuse hävitamist. Pidin kõiges pöörduma Valguse Isa poole, kes meie kõigi üle valitseb.

Need olid pöördelised ja põhjapanevad ettepanekud, kuid hetkel, mil ma nendega täielikult nõustusin, avaldus nende mõju elektrilöögina. Mind valdas võidutunne, millele järgnes niisugune rahu ja kirgastus, millist ma varem kunagi ei olnud tundnud. Mind haaras jäägitu usaldus. Tundsin, nagu oleks mind ülesse tõstetud, justkui oleks mäetipu karge tuul minust läbi puhunud. Jumal tuleb enamuse inimeste juurde järkjärgult, kuid minusse oli tema mõju äkiline ja sügav.

Korraks sattusin ärevusse ja läksin oma arstist sõbra poole, et küsida, kas ma olen ikka mõistuse juures. Ta kuulas imestusega mu juttu.

Lõpuks lausus ta pead vangutades: "Sinuga on juhtunud midagi, millest mina aru ei saa. Kuid sa jää parem selle juurde. Igal juhul on see parem, kui su endine elu. See tubli arst näeb nüüd sageli mehi, kes on samasuguse pöörde läbi teinud. Ta teab, et see pööre on ehtne.

Haiglas lamades tekkis mul mõte, et maailmas on tuhandeid lootusetuid alkohoolikuid, kes oleksid ehk rõõmsad, kui nemadki saaksid selle osaliseks, mida mulle nii lahkesti oli antud. Võib-olla saan ma mõnda neist aidata. Nemad omakorda võiksid jälle teisi aidata.

Mu sõber oli rõhutanud, et tingimata on vaja neist põhimõtteist kõigis oma tegudes selgelt kinni pidada. Eriti tähtis oli aidata teisi, nii nagu tema mind oli aidanud. Usk ilma tegudeta on surnud usk, ütles ta. Ja kui hirmuäratavalt tõene oli see väide alkohooliku kohta! Sest kui alkohoolik ei suuda oma vaimset elu heategudega täiustada ja avardada, teiste heaks ennast ohverdades siis ei jaksa ta vastu seista katsumustele ja madalseisudele, mis teda ees ootavad. Kui ta ei tee tööd, siis hakkab ta kindla peale jooma, ja kui ta joob, siis ta kindla peale ka sureb. Siis on usk tõepoolest surnud. Meiega on see just täpselt nii!

Asusime koos naisega ennastunustava entusiasmiga teisi alkohoolikuid nende muredes abistama. Mul vedas, sest veel poolteist aastat jäid mu endised ärikaaslased skeptiliseks ning selle aja jooksul ei leidnud ma praktiliselt mingit tööotsa. Mu enesetunne ei olnud toona kõige parem ja mind kiusasid enesehaletsuse ja kibeduse hood. Mõnikord oleks see mu peaaegu jooma ajanud, kuid ma avastasin peagi, et kui miski muu ei aidanud, siis töö teise alkohoolikuga aitas ikka päeval täie eest minna. Palju kordi olen ma meeleheitel oma vanasse haiglasse läinud. Kuid pärast jutuajamist mõne alkohoolikuga seal paraneb mu enesetunne uskumatult ja ma tõusen taas jalule. See on viis, kuidas hakkama saada, kui elutee on konarlik.

Meil hakkasid tekkima kindlad sõbrad ning sellest on kujunenud sõpruskond, millesse kuuluda on suurepärane tunne. Kõigi murede ja raskuste kiuste tunneme me elust tõelist rõõmu. Olen näinud sadu perekondi asumas teele, mis tõepoolest kuhugi viib; olen näinud, kuidas ka kõige võimatumad kodused olukorrad normaalsetesse rööbastesse pöörduvad; kuidas igasugune vaen ja kibedus minema pühitud saab. Olen näinud hullumajadest tulnud mehi, kes asuvad taas tähtsale kohale oma perekonnas ja ühiskonnas. Ärimehed ja muude erialade esindajad taastavad oma hea maine. Vaevalt leidub muret või häda, millest me üheskoos üle ei oleks saanud. Ühes läänepoolses linnas ja selle ümbruses elab tuhandeid meie sõpruskonna liikmeid. Me saame tihti kokku, et uustulnukad leiaksid endale sõprade ringi, mida nad otsivad. Niisugustel mitteametlikel koosviibimistel võib korraga olla 50 kuni 200 inimest. Me kasvame nii arvukuselt kui jõult.*

Viinauimas alkohoolik on ebameeldiv olend. Meie pingutused nendega on kord kurnavad, kord koomilised, kord traagilised. Üks vaene mees sooritas minu kodus enesetapu. Ta ei suutnud või ei tahtnud mõista meie eluviisi.

Ometi on kõiges selles ka palju lõbusat. Arvatavasti oleks nii mõnigi rabatud meie näilisest lustlikkusest ja ilmalikkusest. Kuid südames oleme me surmtõsised. Usk peab meie sees ja meie kaudu kakskümmend neli tundi ööpäevas tegusid tegema või muidu me hukkume.

Paljud meist tunnevad, et enam ei tarvitse meil Utoopiat taga otsida. Unistustemaailm on meil käes just siin ja praegu. Mu sõbra lihtne köögilaua taga räägitud jutt mitmekordistub iga päevaga avarduvas maapealses rahuringis ja heasoovlikkuses inimeste vastu.

Bill W., A.A. üks asutajaliikmeid, suri 24. jaan. 1971.
1988. aastal o1i A.A.-l ligikaudu 73.000 gruppi.