Kümnes samm

„Jätkasime enese-uuringut ja kui olime milleski eksinud, tunnistasime seda kohe.“

ESIMEST üheksat sammu astudes valmistume elama uut elu. Kümnenda sammu abil hakkame aga AA eluviisi rakendama päev-päevalt, piltlikult öeldes „iga ilmaga“. On kätte jõudnud tõsine proovilepanek: kas oleme valmis hoidma kainust, säilitama emotsionaalset tasakaalu ja elama sihipärast elu igasugustes tingimustes?

Oma heade ja halbade külgede pidev jälgimine ning siiras soov seda tehes õppida ja hingeliselt areneda on meist igaühe puhul hädavajalik. Et seda mõista, tuli meil, alkohoolikutel, maksta ränka hinda. Kogenumad inimesed on läbi aegade alati oma elus juhindunud eneseanalüüsist ja enesekriitikast. Targad on alati teadnud, et elus ei ole võimalik palju saavutada, kui enesevaatlus pole muutunud igapäevaseks tegevuseks, kui nad pole valmis tunnistama ja omaks võtma vaatluse tulemusi ning kui nad ei tee kannatlikult ning järjepidevalt katset oma puudustest vabaneda. Kui alkohoolikul valutab eilsest joomingust pea, on tema tänane päev rikutud. Kuid on ka teist laadi pohmelle, mida kogevad nii joovad kui ka mittejoovad alkohoolikud. Need „hingelised pohmellid” on eilsete ja tänaste negatiivsete tunnete – viha, hirmu, armukadeduse jne – otsesed tagajärjed. Selleks, et elada täna ja edaspidi meelerahus, tuleb neist pohmellidest vabaneda. See ei tähenda, et peaksime süngelt minevikus urgitsema. Peame tunnistama ja parandama oma praeguseid vigu. Meie eneseanalüüs võimaldab minevikuga arved klaarida. Kui see on tehtud, saame jätta olnu selja taha. Kui analüüs on ettevaatlikult läbi viidud ja kui me oleme iseendaga rahujalale jõudnud, tekib meis veendumus, et homseid probleeme saab lahendada siis, kui need tekivad.

Kuigi kõik enesevaatlused on põhimõtteliselt sarnased, eristab neid ajategur. „Pisteline kontroll” on sobiv igal ajahetkel, mil tunneme end segaduses olevat. „Päeva kokkuvõttega” püüame analüüsida kõike päeva jooksul juhtunut. Me koostame justkui bilansi, kandes kreeditisse kõik hästitehtu ja deebetisse kõik tegematajäetu. Vahel võtame üksi või koos toemehega ette viimase aja edusammude põhjaliku analüüsi. Paljud AA-lased teevad kas aasta või poolaasta kokkuvõtteid. Paljudele meeldib võtta aeg maha, eemalduda argisaginast ning veeta päev analüüsides ja mõtiskledes. Kas selline tava pole liiga rõõmutu ja aeganõudev? Kas AA-lased peavadki suurema osa päevast mornilt oma tegudes ja vigades tuhnima? Vaevalt küll. Me rõhutame analüüsi tarvidust nii tugevasti seetõttu, et paljudel meist pole oma tegude hindamise harjumust. Kui see eluterve harjumus on juurdunud, muutub eneseanalüüs niivõrd huvitavaks ja kasulikuks tegevuseks, et aja kulutamine pole asjatu. Need minutid, vahel isegi tunnid, mille pühendame enesevaatlusele, muudavad ülejäänud aja meeldivamaks ja rõõmsamaks. Viimaks ei olegi enese jälgimine enam mingi elust irduv tavatu nähtus, vaid saab igapäevase elu lahutamatuks osaks.

Et aru saada, mis on „pisteline kontroll”, vaadakem kõigepealt, millisel puhul see toimib. Hingeelus kehtib reegel: kui miski meid häirib, siis on meiega midagi valesti, olenemata põhjusest. Kui keegi meid haavab ja oleme pahased, ka siis on viga meis. Kas sellel reeglil polegi erandeid? Kuidas on lood „õiglase vihaga”? Kui keegi meid petab, kas meil polegi voli vihane olla? Kas me ei peakski õigustatult kurjustama ülbete inimestega? Meile, AA-lastele, on säärased erandid paraku ohtlikud. Oleme leidnud, et „õiglase viha” võiks jätta nendele, kes sellega paremini toime tulevad. Väheseid inimesi on pahameel muserdanud rohkem kui alkohoolikuid. Pole üldse tähtis, kas meil oli õigus või mitte. Vihapurse võis rikkuda kogu päeva, salajane vimm muuta meid õnnetuks ja segada tegutsemist. Samuti olime võimetud eristama, kas meie viha on õigustatud või mitte. Meie meelest oli raevukus alati õigustatud. Viha, see tasakaalukate inimeste luksus, võis meid lõputult emotsionaalse tasakaalutuse seisundis hoida. Sellised „emotsionaalsed joomingud” viisid meid tihti pudeli juurde. Sama tegid ka teised talumatud tunded – armukadedus, kadedus, enesehaletsus või haavatud uhkus.

Häiritud meeleolus võib „pisteline kontroll” tormlevaid tundeid edukalt rahustada. Peamiselt saab seda rakendada igapäevastes olukordades. Püsivamate probleemide lahkamine tuleks edasi lükata selleks spetsiaalselt valitud ajale. „Pisteline kontroll” on meie igapäevaste tõusude ja mõõnade jaoks, olukordade jaoks, kus inimesed või sündmused viivad meid tasakaalust välja ja ahvatlevad tegema vigu.

Kõigis neis olukordades vajame enesevalitsust, olukorra ausat analüüsi ja valmidust tunnistada enda tehtud vigu ning samavõrd suutma andestada, kui eksinud on keegi teine. Ei maksa meelt heita, kui juhtume kordama minevikus tehtud eksisamme, kuna eelmainitud käitumine pole algul kerge. Peaksime püüdlema arenemise, mitte täiuslikkuse poole.

Meie esmaseks sihiks peaks olema enesevalitsuse arendamine. See on esmatähtis omadus. Kui räägime või tegutseme kiirustades, kaotame otsekohe võime olla õiglane ja salliv. Üksainus ebasõbralik märkus või kiirustades antud hinnang võib rikkuda suhted inimesega kogu päevaks, vahel ka aastateks. Enesevalitsus kõiges, mida räägime või kirjutame, tasub end alati ära. Peaksime vältima mõtlematut kriitikat ja ägedaid vaidlusi. Sama puudutab ka tusast ilmet ja vaikivat põlgust. Need on emotsionaalsed lõksud, millesse me oma uhkuse ja kättemaksuhimu tõttu satume. Meie esmaseks ülesandeks on neid vältida. Kui meie teele satub mõni ahvatlus, peaksime õppima tagasi tõmbuma ja järgi mõtlema, sest me ei suuda arukalt mõtelda ega tegutseda, kuni enesevalitsemine pole saanud meile iseeneslikuks harjumuseks.

Ebameeldivad ja ootamatud olukorrad pole ainsad, mille puhul me enesekontrolli vajame. Peame olema niisama valvsad ka siis, kui hakkame saavutama teatavat prestiiži või materiaalset edu. Keegi pole isiklikke saavutusi meist kõrgemalt hinnanud, me joobusime neist nagu veinist, mis tagas alati üleva tunde. Kui õnn ja edu tulid korraks meie õuele, hellitasime unistusi veelgi suurematest võitudest teiste inimeste ja olukordade üle. Uhkusest ja enesekindlusest pimestatuina kaldusime „tähtsaid ninasid” mängima. Otse loomulikult eemaldusid inimesed meist tüdinult või haavunutena.

Nüüd, kui oleme kainetena AA-s ning taastame sõprade ja kolleegide lugupidamist, märkame, et peame endas treenima erilist valvelolekut. Et kindlustada ennast „tähtsa nina mängimise” hoogude vastu, tuletame endale alatasa meelde, et oleme täna kained vaid Jumala armust ja kõik see, milleni oleme jõudnud, on pigem tema kui meie saavutus.

Lõpuks mõistame, et kõik inimesed on emotsionaalselt mõnevõrra tasakaalutud ning eksivad tihti, nagu meiegi. Siis saavutame tõelise sallivuse ja tajume, mida tähendab kaasinimeste armastamine. Iga päevaga saab üha selgemaks, kui mõttetu on vihastada või solvuda inimeste tõttu, kes kannatavad samasuguste kasvuraskuste all nagu meie isegi.

Ent meie vaadete sedavõrd oluline muutumine võib võtta väga palju aega. Vähesed saavad ausalt ütelda, et armastavad kõiki. Enamik on sunnitud tunnistama, et armastame vaid käputäit inimesi, paljude vastu oleme aga ükskõiksed, kuni nad pole meile tüli teinud. Ülejäänuid me kas ei armasta või lausa vihkame. Ehkki selline suhtumine on laialt levinud, teame meie, AA-lased, et hingelise tasakaalu saavutamiseks läheb tarvis midagi enamat. Me ei suuda elada tugeva vihkamistundega. Hoiakust, et võime omanikutundega armastada väheseid, ignoreerida paljusid ning jätkuvalt karta või vihata kõiki teisi, tuleb loobuda, kasvõi järk-järgult.

Võime proovida loobuda oma lähedastele mõttetute nõudmiste esitamisest. Võime ilmutada headust seal, kus pole seda kunagi teinud. Võime olla õiglased ja viisakad nende vastu, keda me ei armasta, püüdes neid mõista ja aidata.

Kui kaldume inimesi arvustama, võime seda kohe tunnistada – eelkõige endale ja ka nendele, kui sellest kasu on. Viisakus, lahkus, õiglus ja armastus aitavad meil praktiliselt kõigi inimestega harmoonilisi suhteid luua. Kui tekib kahtlusi, saame alati peatuda ja lausuda: ”Sündigu Sinu, mitte minu tahtmine!” Ning tihti võime endalt küsida: „Kas ma käitun teistega nii, nagu soovin, et minuga käitutaks – ja nimelt täna?”

Kui saabub õhtu, koostavad paljud meist päevabilansi. Tihti toimub see enne magamaminekut. Kokkuvõtet ei peaks tegema alati nii-öelda punase pliiatsiga. Oleks õige vilets päev, kui me poleks mitte kui midagi õigesti teinud. Tegelikult on päev tavaliselt täidetud mõttekate tegevustega. Head kavatsused, mõtted ja teod on olemas ja neid tuleb näha. Isegi siis, kui püüdsime teha midagi, mis nurjus, võib seda lugeda saavutuseks, kuna nurjumisvalul on olemas ka positiivne roll. See ärgitab meid edasi liikuma. „Valu on vaimse arengu proovikiviks,“ lausus keegi, kes oli seda ise kogenud. Meie, AA-lased, võime temaga südamest nõustuda, kuna teame, et kainusele eelnes joomise valu ja hingerahule emotsionaalne möll. Päeva deebetilahtris uurime tähelepanelikult iga väära mõtte või teo ajendeid. Enamasti pole neid raske läbi näha. Kui olime ülbe, vihane, armukade, ärritunud või hirmul, siis ka käitusime vastavalt ja sinna pole enam midagi parata. Jääb üle vaid tunnistada, et oleme tõepoolest valesti käitunud või mõelnud. Püüdkem ette kujutada, kuidas saanuks paremini teha ning otsustagem need õppetunnid Jumala abiga arvesse võtta, et homme paremini käituda ning tehtu heastada.

Mõnel juhul saame aga oma motiivide jälile vaid väga hoolikal ja tähelepanelikul uurimisel. Võib juhtuda, et meie vana vaenlane, eneseõigustus, on jälle pead tõstnud ning üritab meie tegusid põhjendada. Tekib ahvatlus leida õilsaid kavatsusi ja ajendeid sealt, kus neid pole. Me „kritiseerisime konstruktiivselt” kedagi, kes oli selle meie arvates ära teeninud, kuigi tegelikult tahtsime vaid võita mõttetut vaidlust. Või rääkisime kedagi taga põhjendusega, et aitame teistel teda paremini mõista, kuigi tegelik motiiv oli soov tunda teise põrmustamise kaudu enda üleolekut. Vahel haavasime neid, keda armastame, et neile nii-öelda õppetund anda, ehkki tegelikult soovisime neid karistada. Olime masenduses ja kurtsime, et meil on paha, kuid tegelikult üksnes kerjasime haletsust ja tähelepanu. See inimmeele kummaline eripära, soov peita halvad motiivid heade taha, on iseloomulik praktiliselt kõigile inimestele. See peen ja tabamatu eneseõigustus võib läbida nii mõndagi meie pealtnäha tähtsusetut tegu või mõtet. Õppides oma puudusi päev-päevalt tähele panema, tunnistama ja parandama, kujundame oma iseloomu ja hakkame elama arukalt. Siiras kahetsus tekitatud kahju pärast, tõeline tänutunne saadud õnnistuse eest ja valmisolek käituda homme paremini kui täna – need on omadused, mille poole me püüdleme.

Kui oleme niimoodi oma päeva vaadelnud, märkinud rahuldusega ära hästitehtu ning heitnud hirmuta ja erapooletult pilgu oma südamesse, võime tõesti tänada Jumalat õnnistuse eest ning uinuda puhta südametunnistusega.