Neljas peatükk
MEIE, USKMATUD

Eelnevatest peatükkidest olete alkoholismi kohta üht-teist teada saanud. Loodetavasti oleme suutnud selgeks teha, mis vahe on alkohoolikul ja mitte-alkohoolikul. Kui te leiate, et isegi südamepõhjast soovides ei suuda te alkoholist täielikult loobuda või kui te juues ei suuda kogusega piiri pidada, siis olete tõenäoliselt alkohoolik. Kui see on nii, siis on võimalik, et te kannatate haiguse all, millest võib jagu saada üksnes vaimne kogemus.

Inimesele, kes peab end ateistiks või agnostikuks, näib selline kogemus võimatu, kuid endist viisi jätkamine tähendaks katastroofi, eriti kui on tegemist lootusetut liiki alkohoolikuga. Olla määratud surema alkoholisurma või elada vaimsetele põhimõtetele rajanevat elu ei ole alati lihtsad alternatiivid.

Kuid selles ei ole ka midagi ületamatut. Peaaegu pooled meie sõpruskonnast olid alguses seda liiki. Alguses püüdsid paljud meist seda teemat vältida, lootes vägisi, et nad ei ole tõelised alkohoolikud. Kuid mõne aja pärast tuli tõele näkku vaadata, et elule tuleb leida vaimne alus - või muidu… Võib-olla läheb teiegagi nõnda. Kuid ärge laske nina norgu, ateistideks või agnostikuteks pidasid meist end umbes pooled. Meie kogemused näitavad, et selle üle ei tarvitse liialt muret tunda.

Kui alkoholismist pääsemiseks piisaks üksnes moraalikoodeksist või paremast elufilosoofiast, siis võinuksid paljud meist juba ammu terveks saada. Kuid me leidsime, et taolised koodeksid ja filosoofiad meid ei päästnud, ükskõik kui palju me ka ei üritanud. Võime ju soovida, et me oleksime kõlbelised, võime ka soovida filosoofiast lohutust leida, õigupoolest võime kõike seda ihust ja hingest soovida, kuid vajalikust jõust jääb ikka puudu. Meie tahtealustest inimlikest jõuvarudest ei piisa, nad veavad meid täielikult alt.

Meie dilemmaks oli jõu puudumine. Pidime leidma Jõu, mis aitaks meil elada, ja see pidi olema m e i s t  s u u r e m  j õ u d. Ilmselgelt. Ent kust ja kuidas pidime me selle jõu leidma?

Niisiis, selles raamatus räägitakse just sellest. Raamatu eesmärgiks on aidata teil leida see endast suurem jõud, mis teie hädale lahenduse tooks. See tähendab, et me oleme kirjutanud raamatu, mille sisu on usutavasti nii vaimne kui ka moraalne. See tähendab mõistagi, et juttu tuleb Jumalast. Ja siinkohal tekkivadki agnostikutega raskused. Palju kordi oleme vestelnud uustulnukaga ja näinud, kuidas temas tärkab lootus, kui me arutame alkoholismiprobleemi ja kirjeldame oma sõpruskonda. Kuid tema nägu venib pikaks, kui me räägime vaimsetest asjadest, eriti siis, kui me nimetame Jumala nime, kuna sellega oleme taas avanud teemaderingi, mida ta enda arvates on osanud kenasti vältida või täielikult eirata.

Me teame, mis tunded tal on. Me oleme tema siira kahtluse ja eelarvamuse ise läbi elanud. Mõned meist on olnud ägedad usuvastased, teiste jaoks manas sõna „Jumal“ ette kujutluse Temast, millega talle lapsepõlves mõju avaldada püüti. Võib-olla me hülgasime tookord selle kujutluse, kuna see tundus olevat küündimatu. Seda tehes kujutlesime me, et oleme hüljanud Jumala mõtte tervikuna. Meid vaevas mõte, et usk ja sõltumine mingist kõrgemast jõust on kuidagi mannetu, isegi argpükslik. Me vaatasime seda sõjajalal olevate inimeste maailma, sõjajalal olevaid teoloogilisi süsteeme ja seletamatut viletsust sügavalt skeptilisel pilgul. Me vaatasime viltu paljude peale, kes väitsid end olevat jumalaga seotud. Kuidas võis sellel Ülimal Olendil kõige sellega üldse mingit pistmist olla? Ja kes võiks seda Ülimat Olendit üldse mõista? Ent ometi oli ka hetki, mil me tähisest ööst võlutuna tabasime end mõttelt: "Kes siis selle kõik lõi?" Tundsime aukartust ja imestust, kuid see tunne oli põgus ja kadus peagi.

Jah, meil, agnostiku loomusega inimestel, on olnud niisugused mõtted ja kogemused. Kuid me tõttame teid rahustama. Me avastasime, et niipea, kui me suutsime kõrvale heita eelarvamused ja väljendada kasvõi ainult tahet uskuda endast suuremasse Jõusse, hakkasime me saavutama esimesi tulemusi, olgugi et kõigile meist käis üle jõu määratleda või mõista seda Jõudu, mis ongi Jumal.

Oma suureks kergenduseks avastasime, et meil ei tarvitse lähtuda üksteise Juma1a-käsitlusest. Meie enda kuitahes ebatäiuslikust käsitlusest piisas, et Talle läheneda ja Temaga kontakt luua. Niipea, kui me tunnistasime Loova Mõistuse võimalikkust, asjade kõiksuses peituvat Universumi Hinge, valdas meid juhul, kui me astusime ka teisi lihtsaid samme, uus jõu ja sihikindluse tunne. Leidsime, et Jumal ei esita liiga raskeid tingimusi nendele, kes Teda otsivad. Meie jaoks on Vaimu Maailm avar, ruumikas, kõikesisaldav, mitte kunagi tõrjuv ega keelav nendele, kes seda siiralt otsivad. Me usume, et see on avatud kõigile inimestele.

Kui me räägime teile Jumalast, mõistame me selle all niisiis enda arusaama Jumalast. Sama kehtib ka muude usuliste väljendite kohta, mida te käesolevast raamatust leiate. Ärge laske mingisugustel eelarvamustel, mida te usuliste terminite vastu võite tunda, takistada teil endalt ausalt küsimast, mida need teie jaoks tähendavad. See oli alguses kõik, mida me vajasime, et hakata vaimselt arenema, et luua esimene teadlik suhe Jumalaga, nii nagu me teda mõistsime. Hiljem avastasime, et tunnistame omaks paljutki, mis esialgu oli paistnud meile käsitamatu. See oligi arenemine, ent kui me soovisime areneda, siis tuli ka kuskilt alustada. Niisiis kasutasimegi me iseenda arusaama, kuitahes piiratud see ka ei olnud.

Meil tarvitses esitada enesele vaid üks lühike küsimus. „Kas ma nüüd usun, või kas ma vähemalt tahan uskuda, et on olemas Jõud, mis on suurem kui mina?“ Niipea, kui inimene võib öelda, et ta usub või tahab uskuda, kinnitame me täie selgusega, et ta on õigel teel. Meie hulgas on korduvalt leidnud kinnitust tõsiasi, et sellisele lihtsale nurgakivile võib rajada imetõhusa vaimse ehituse.

See oli meie jaoks suurepärane uudis, kuna me olime arvanud, et kui me ei mööna paljusid usuga seonduvaid asju, mida näis olevat raske uskuda, ei ole meil võimalik vaimseid põhimõtteid kasutada. Kui meile tutvustati vaimseid lähenemisviise, vastasime me kõik väga tihti: „Ma soovin, et ma oleksin nagu see mees. Olen kindel, et see toimiks, kui ma ainult usuksin nii nagu tema usub. Kuid-ma ei saa sama kindlalt tõeks pidada paljusid usuasju, mis tema jaoks on nii selged.“ Niisiis oli lohutav teada saada, et alustada võib lihtsamast astmest.

Lisaks sellele, et me ilmselt ei suutnud paljutki ususse puutuvat omaks võtta, leidsime me, et meid takistas ka põikpäisus, ülitundlikkus ja mõistusevastane eelarvamus. Mõned meist on olnud sedavõrd tundlikud, et isegi vaimuasjade juhuslik mainimine ajas meil vastumeelsusest karvad turri. Sellisest mõtlemisviisist tuli lahti saada. Kuigi mõned meist vastu tõrkusid, ei osutunud taoliste tunnete kõrvaleheitmine meile kuigi raskeks. Seistes silmitsi alkoholi hävitustööga, muutusime me vaimuasjades peagi sama avameelseks, nagu me olime üritanud seda olla ka teistes küsimustes. Selles suhtes on alkoholil suur veenmisjõud. Tema hoobid panid meile lõpuks aru pähe. Vahel oli see tüütu protsess; loodame, et keegi ei püsi nii kaua eelarvamuste küüsis nagu mõned meist.

Lugeja võib siiski veel pärida, miks peaks ta uskuma Jõusse, mis on suurem kui ta ise. Meie arvates on selleks häid põhjusi. Vaadelgem neist mõningaid.

Tänapäeva praktilise meelelaadiga inimene norib ikka faktide ja tagajärgede kallal. Sellele vaatamata tunnistab kahekümnes sajand varmalt kõikvõimalikke teooriaid, tingimusel, et need on faktidega kindlalt tõestatud. Meil on näiteks lugematu arv teooriaid elektri kohta. Kõik usuvad neid ilma igasuguse kahtlusevarjuta. Millest niisugune varmas heakskiit? Lihtsalt sellest, et on võimatu seletada, mida me näeme, tunneme, juhime või kasutame, ilma et lähtepunktiks oleks mõni mõistlik seisukoht.

Tänapäeval usuvad kõik inimesed kümneid niisuguseid oletusi, mille kohta on kindlaid tõendeid, kuid puudub ammendav nähtav kinnitus. Ja kas teadus mitte ei näita, et nähtav kinnitus on kõige nõrgemat sorti kinnitus? Sedamööda, kuidas inimene uurib materiaalset maailma, ilmneb pidevalt asjaolu, et väliskuju ei vasta sugugi sisemisele tegelikkusele. Selle illustreerimiseks:

Tavaline terastala koosneb tohutust hulgast uskumatu kiirusega üksteise umber tiirutavatest elektronidest. Neid tibatillukesi kehi juhivad täpsed seadused ja need seadused kehtivad kogu materiaalses maailmas. Seda kinnitab meile teadus. Meil pole põhjust selles kahelda. Kui aga pakutakse välja täiesti loogiline oletus, et materiaalse maailma ja meile silmaga nähtava elu varjus on veel Kõikvõimas, Juhtiv, Loov Mõistus, siis lööb kohe välja meie väärastunud iseloom ja me asume end pingsalt veenma, et see ei ole nii. Me loeme suusõnalisi raamatuid ja naudime kõrgelennulisi vaidlusi, arvates ise, et me usume nagu poleks selle seletamiseks vaja mingit Jumalat. Kui meie väited oleksid tõesed, siis järelduks neist, et elu sai alguse eimillestki, ei tähenda midagi ja suundub eikuhugi.

Selle asemel, et pidada end mõistusega tööriistaks, Jumala igiareneva Loovuse käilakujudeks, eelistasime meie, agnostikud ja ateistid, uskuda, et meie inimlik mõistus ongi viimane sõna, A ja O, kõige algus ja ots. Kas pole edev mõte?

Meie, kes me oleme käinud mööda seda kahtluste teed, palume teid heita kõrvale eelarvamus isegi usutunnistuste suhtes. Meile on selgeks saanud, et ükskõik millised puudused neil erinevatel religioonidel ka ei oleks, on need andnud miljonitele inimestele elus eesmärgi ja sihi. Usklikel inimestel on loogiline ettekujutus elu olemusest. Õieti polnud meil varem selles suhtes mingit mõistlikku käsitlust. Meil oli kombeks usutõdesid ja -tavasid küüniliselt lahates end lõbustada, samas kui me oleksime võinud tähele panna, et paljud eri rassist, eri nahavärvi ja usutunnistusega usklikud ilmutavad sellist püsivust, õnne ja kasulikkust, mille poole meiegi oleksime pidanud pürgima.

Selle asemel pöörasime me tähelepanu nende inimeste inimlikele puudustele ja kasutasime nende vajakajäämisi vahel selleks, et neid täielikult maha teha. Rääkisime sallimatusest, aga samas olime ise sallimatud. Meil jäi nägemata metsa tõelisus ja ilu, kuna me lasime oma tähelepanu mõne puu inetusest kõrvale juhtida. Me ei vaevunud iial elu usulist poolt ära kuulama.

Meie isiklikest lugudest näete te, kui erinevad on need viisid, kuidas iga jutustaja läheneb ja tajub seda Jõudu, mis on suurem kui ta ise. Kas me mõne konkreetse lähenemisviisiga või käsitlusega nõustume, näib omavat vähe tähtsust. Kogemus on meile õpetanud, et meie eesmärgi seisukohalt ei tasu niisuguste küsimuste üle muretseda. Need on küsimused, mille iga inimene lahendab enda jaoks ise.

Ühes punktis olid need mehed ja naised aga üllatavalt ühte meelt. Igaüks neist on saavutanud juurdepääsu ja usub Jõusse, mis on suurem kui ta ise. See Jõud on iga inimese juures korda saatnud inimlikult võimatu ime. Nagu üks kuulus Ameerika riigimees ütles: "Vaatame registrist järele."

Siin on tuhandeid tõepoolest tavalisi mehi ja naisi. Nad kuulutavad sõnaselgelt, et sellest ajast peale, kui nad hakkasid uskuma Jõudu, mis on suurem kui nemad ise, ning sellesse Jõusse teatud viisil suhtuma ja mõningaid lihtsaid asju tegema, on nende elu- ja mõttelaadis toimunud pöördeline muudatus. Kokkuvarisemise ja meeleheite kiuste, oma inimlike jõuvarude täieliku äpardumise kiuste leidsid nad, et neisse voolas uut jõudu, õnne- ja eesmärgitunnet. See juhtus varsti pärast seda, kui nad olid täiesti siiralt täitnud paar väikest tingimust. Olles kunagi oma olemasolu näilisest mõttetusest segaduses ja kitsikuses olnud, selgitavad nad nüüd neid varjatud põhjusi, miks nad oma elu nii ränkraskeks olid muutnud. Alkoholiprobleemi kõrvale jättes räägivad nad, miks elu neid nii vähe rahuldas. Nad selgitavad, kuidas see muutus nendega toimus. Kui sajad inimesed võivad öelda, et Jumala Läheduse teadvustamine on praegu kõige olulisem moment nende elus, siis esitavad nad sellega vägeva põhjuse, miks üldse uskuda.

Viimasel sajandil on maailm läbi teinud suurema materiaalse progressi kui kõikidel eelnevatel aastatuhandetel kokku. Peaaegu igaüks teab ka selle põhjust. Antiikajaloo uurijad kinnitavad meile, et tolleaegsete inimeste mõistus oli võrdväärne tänapäeva parimatega. Ometi oli antiikajal materiaalne progress vaevaline. Tänapäevane teaduslik uuriv vaim, uurimistöö ja leiutised olid peaaegu tundmatud. Ainelises vallas oli inimese mõistus ebausu, tavade ja kõikvõimalike kinnisideede kütkes. Mõned Kolumbuse kaasaegsed pidasid ümmargust maakera ennekuulmatuks. Teised jälle oleksid Galileo tema astronoomilise ketserluse pärast äärepealt hukanud.

Me küsime endilt üht: Kas mõned meist pole vaimumaailma suhtes mitte niisama erapoolikud ja ebamõistlikud, nagu muistsed inimesed olid mateeriavallas? Isegi käesoleval sajandil kartsid Ameerika ajalehed ära trükkida teadet vendade Wright'ide õnnestunud lennust Kitty Hawkil Kas polnud mitte kõik varasemad lennukatsed ebaõnnestunud? Kas professor Langley' lennumasin ei sattunud mitte Potomaci jõe põhja? Kas pole tõsi, et parimad matemaatikud olid tõestanud, et inimene ei suuda kunagi lennata? Kas inimesed ei olnud mitte öelnud, et Jumal on selle eelise andnud ainult lindudele? Kõigest kolmkümmend aastat hiljem oli õhu vallutamine peaaegu et kulunud jutt ja õhureisid täies hoos.

Kuid enamikes valdkondades on meie põlvkond olnud tunnistajaks mõtlemise täielikule vabanemisele. Näidake üks-kõik millisele sadamatöölisele mõne pühapäevalehe lisalehte, kus kirjeldatakse plaani raketi abil Kuud uurida, ja ta kostab selle peale: „Vean kihla, et seda nad ka teevad - ja võib-olla üsna pea.“ Kas meie ajastut ei iseloomusta mitte kergus, millega vanad ideed asendatakse uutega, varmas valmisolek heita kõrvale kõlbmatu teooria või riistapuu ja asendada see uuega, mis töötab?

Pidime endilt küsima, miks mitte ka oma inimlike probleemide puhul rakendada samasugust valmidust oma seisukohti muuta. Meie isiklikud suhted olid sassis, me ei suutnud vaos hoida oma tundeelu, olime viletsuse ja masenduse ohvrid, me ei suutnud elatist teenida, tundsime, et oleme kasutud, meid valdas hirm olime õnnetud näis, et meist ei ole õieti kellelegi kasu - kas ei olnud siis põhjapaneva lahenduse leidmine sellises tohutus segadikus olulisem sellest, kas me näeme televisioonist uudiselõiku lennust Kuule? Loomulikult oli.

Nähes, kuidas teised lahendasid oma probleeme lihtsal Universumi Vaimu peale lootma jäädes, tuli meilgi lakata Jumala jõus kahtlemast. Meie ideed ei toiminud. Kuid Jumala idee toimis.

Vendade Wright'ide peaaegu lapselik usk, et nad suudavad ehitada masina, mis lendab, oli nende saavutuste peamiseks tõukejõuks. Ilma selleta ei oleks midagi sündinud. Meie, agnostikud ja ateistid, jäime endale kindlaks, et eneseusaldus pakub lahenduse kõikidele meie probleemidele. Kui teised meile näitasid, et neid on aidanud Jumala usaldus, tekkis meil tunne, nagu neil inimestel, kes olid kindlalt väitnud, et Wright'id ei suuda iial lennata.

Loogika on suurepärane asi. Meile see meeldis. Meile meeldib see endiselt. Pole mitte juhus, et meile on antud mõtlemisvõime, võime analüüsida oma meelte andmeid ja järeldusi teha. See on inimese oivaline omadus. Meid, agnostiliselt meelestatuid, ei rahuldaks väide, millele ei saa mõistusega läheneda ja mida ei saa tõlgendada. Seetõttu seletame teile, miks on meie praegune usk meie arvates mõistusepärane, miks on meie arvates arukam ja loogilisem uskuda kui mitte uskuda, miks me peame oma varasemat mõtlemisviisi nõrgaks ja sogaseks, kui me kahtluste küüsis käed üles tõstsime ja sõnasime: "Me ei tea."

Kui meist said alkohoolikud, keda muserdas iseendale kaela tõmmatud kriis; mida ei saanud ei edasi lükata ega vältida, tuli meil kartmatult leida vastus väitele, et Jumal on kas kõik või ei ole Ta midagi. Jumal kas on või Teda ei ole. Milline pidi olema meie valik?

Sellesse punkti jõudnud, seisime me vastamisi usuküsimusega. Me ei saanud selle teema eest kõrvale põigata. Mõned meist olid juba kaugele üle Mõistusesilla ihaldatud usukalda poole jõudnud. Uue Maa piirjooned ja tõotatus tõid sara väsinud silmadesse ja värsket söakust nõrkevasse vaimu. Sõbralikud käed olid tervituseks välja sirutunud. Olime tänulikud, et Mõistus oli meid nii kaugele toonud. Kuid millegipärast ei suutnud me päriselt kaldale astuda. Ehk olime viimasel miilil liiga raskesti Mõistusele toetunud ega tahtnud seda tuge kaotada.

See oli loomulik, ent vaadelgem olukorda lähemalt. Kas polnud see mitte teatud usk, mis oli meid meie endi teadmata toonud punkti, kus me nüüd seisime? Sest kas me siis ei uskunud omaenda mõistusesse? Kas me siis ei usaldanud oma mõtlemisvõimet? Mis muu sai see olla, kui mitte usk? Jah, me olime olnud ustavad, ennastunustavalt ustavad Mõistuse Jumalale. Niiviisi avastasime me ühel või teisel moel, et usk oli kogu aeg mängus olnud!

Avastasime ka, et me olime varemgi erinevaid asju, inimesi ja nähtusi kummardanud. Kas polnud me mitte vaheldumisi kummardanud teisi inimesi, tundeid, asju, raha ja iseendid? Ja kas polnud me ka õilsamatel kaalutlustel jumaldavalt silmitsenud päikeseloojangut, merd või lilleõit? Kes meist poleks armastanud mõnd asja või olendit? Kui palju oli neil tunnetel, armastusel ja jumaldamisel ühist puhta mõistusega? Vähe või üldse mitte, mõistsime me viimaks. Kas polnud kõik see kokku kude, millest meie elu koosnes? Kas ei määranud need tunded lõppude lõpuks ära meie eksisteerimise viisi? Võimatu oli öelda, et me ei olnud võimelised uskuma või armastama või kummardama. Ühel või teisel kombel oli meie elu suunanud usk ja ei miski muu.

Kujutage ette elu ilma usuta! Elu ei oleks enam elu, kui selles ei oleks midagi peale puhta mõistuse. Kuid me uskusime elu - loomulikult uskusime. Me ei suutnud elu tõestada nii, nagu tõestatakse, et sirgjoon on lühim kaugus kahe punkti vahel, ent ometi, seal ta oli. Kas võisime me endiselt väita, et kõik see ei ole midagi muud kui elektronide mass, mis on loodud eimillestki, millel puudub tähendus ja mis kihutab oma mitteolemise saatusesse? Loomulikult ei võinud me seda väita. Juba elektronidki näisid selleks liiga arukad olevat. Vähemalt nõnda väitsid keemikud.

Niisiis, me nägime, et mõistus ei ole veel kõik. Samuti ei ole mõistus, nii nagu enamik meist seda rakendab, alati usaldusväärne, ka mitte parimates peades. Mida arvata inimestest, kes tõestasid, et inimene ei suuda iial lennata?

Ometi oleme me. näinud hoopis teistsugust lendu, vaimset vabanemist sellest maailmast, inimesi, kes tõusid oma probleemidest kõrgemale. Nemad ütlesid, et Jumal tegi kõik selle võimalikuks ja meie ainult muigasime. Me olime näinud vaimset vabanemist, kuid meile meeldis endale kinnitada, et see ei olnud tõsi.

Tegelikult me lollitasime iseendid, sest iga mehe, naise ja lapse hingepõhjas on kõige aluseks olev Jumala-idee. Seda võib ähmastada viletsus, hiilgus või teiste asjade kummardamine, kuid ühel või teisel kujul on see olemas. Sest usk Jõusse, mis on suurem kui me ise, imelised tõendused selle Jõu kohta inimeste eludes on sama vanad tõsiasjad kui inimene ise.

Lõpuks nägime, et usk teatud Jumalasse on osa meie sisemusest, samal määral nagu tunne, mis meil sõbra vastu on. 

Vahel tuli meil Teda kartmatult otsida, kuid Ta oli olemas. Ta oli samasugune tõsiasi nagu me ise. Me avastasime sügaval oma hinge põhjas Suure Tõelisuse. Lõppkokkuvõttes on võimalik Teda ainult sealt leida. Nõnda see meiega oligi.

Me võime asja ainult pisut selgemaks teha. Kui meie tunnistus aitab teil minema pühkida eelarvamused, aitab teil ausalt mõtelda, julgustab teid hoolikalt iseenese sisemuses otsima, siis võite te, kui soovite, meiega ühineda Laial Maanteel Sellise suhtumise korral ei saa teie katsed nurjuda. Te teadvustate endale kindlasti oma usu.

Käesolevast raamatust loete te ühe mehe kogemustest, kes pidas end ateistiks. Tema lugu on sedavõrd huvipakkuv, et osa sellest tuleks kohe ära jutustada. Tema hingemuutus oli dramaatiline, veenev ja liigutav.

Meie sõber oli kirikuõpetaja poeg. Ta käis kirikukoolis, kus temast sai mässaja kõige selle vastu, mida ta pidas usuharidusega ülepakkumiseks. Aastaid pärast seda painasid teda hädad ja meeleheide. Äriline ebaõnn, vaimuhaigus, parandamatu haigus, enesetapp - niisugused õnnetused tema lähemate perekonnaliikmete seas kibestasid ja masendasid teda. Sõjajärgne illusioonide purunemine, aina süvenev alkoholism ja ähvardav vaimne ja füüsiline kokkuvarisemine viisid ta enesehävitamise piirini.

Kui ta oli haiglasse paigutatud, ilmus ühel ööl tema juurde alkohoolik, kes oli läbi elanud vaimse kogemuse. Meie sõbras kerkis allasurutud äng, kui ta hüüdis: „Kui Jumal ka on olemas, ei ole ta minu heaks küll midagi teinud!“ Kuid hiljem, jäänud üksi oma tuppa, küsis ta endalt: „On see võimalik, et kõik need usklikud inimesed, keda ma olen tundnud, eksivad?“ Vastust otsides tundis ta, nagu elaks ta põrgus. Korraga välgatas nagu pikselöök hiilgav mõte. See tõrjus eemale kõik muu.

„Kes oled sina ütlema, et Jumalat ei ole olemas?“

Mehele meenub, et ta kobis voodist välja põrandale põlvili. Paari hetke pärast haaras teda kindel teadmine Jumala lähedusest. See voolas temast üle ja läbi võimsa tõusulaine iseenesestmõistetavuse ja majesteetlikkusega. Aastate jooksul püstitatud tõkked uhuti minema. Mees seisis Piiritu Jõu ja Armastuse Läheduses. Ta oli sillalt kaldale astunud. Esimest korda elas ta teadlikkus kaasluses oma Loojaga.

Sellega oli meie sõbra nurgakivi paigale asetatud. Ükski hilisem katsumus ei ole seda kõigutanud. Tema alkoholiprobleem oli haihtunud. See kadus samal ööl aastate eest. Mõte napsist ei ole enam kunagi tagasi pöördunud, kui mõned põgusad kiusatusehetked välja arvata, ja ka niisugustel hetkedel on temas tõusnud tugev jälestustunne. Näis, et ta ei suutnuks isegi siis juua, kui ta seda oleks tahtnud. Jumal oli terve mõistuse talle tagasi andnud.

Mis muu see on, kui paranemise ime? Ometi on selle koostisosad lihtsad. Asjaolud panid ta tahtma uskuda. Ta andis end alandlikult Looja kätesse - ja siis ta teadis.

Samamoodi on Jumal meid kõiki terve mõistuse juurde tagasi toonud. Selle mehe jaoks oli ilmutus ootamatu. Mõned meist jõuavad selleni aeglasemalt. Kuid Ta on tulnud meie kõigi juurde, kes on teda ausalt otsinud.

Kui me Talle lähenesime, ilmutas Ta end meile!