Viies peatükk
KUIDAS SEE TOIMIB

Harva oleme me kohanud inimest, keda oleks tabanud ebaedu, kui ta meie samme on korralikult järginud. Paranemist ei toimu nende inimestega, kes ei suuda või ei taha sellele lihtsale programmile pühenduda. Harilikult on need mehed ja naised, kes olemuslikult ei suuda iseenda vastu ausad olla. Nad pole selles süüdi, ilmselt on nad sellistena sündinud. Nende iseloom ei võimalda neil omandada ning arendada eluviisi, mis nõuab jäägitut ausust. Nende edušansid on keskmisest madalamad. On ka selliseid inimesi, kes kannatavad tõsiste emotionaa1sete ja vaimsete häirete all, kuid paljud neist paranevad, kui nad suudavad ausad olla.

Meie lood räägivad üldjoontes sellest, millised me olime, mis meiega juhtus ja millised me praegu oleme. Kui te olete otsustanud, et tahate ka endale seda, mis meil on, ning olete selle nimel kõigeks valmis, siis olete te küps teatud sammude astumiseks.

Mõned neist sammudest tekitasid meis tõrke. Me mõtlesime, et suudame leida mõne kergema ja valutuma mooduse. Kuid me ei suutnud seda. Palume teid siiralt olla algusest peale kartmatud ning  põhjalikud. Mõned meist püüdsid oma vanade mõtete juurde püsima jääda ning tulemus oli null, kuni me vastupanu täielikult lõpetasime.

Pidage meeles, et tegu on salakavala, uimastava, võimsa alkoholiga! Ilma abita ei suutnud me sellest jagu saada. Kuid on üks, kelle pära1t on kogu vägi ja võim - see on Jumal. Püüa Teda nüüd leida!

Poolikud abinõud ei viinud meid kuhugi. Me seisime pöördepunktis. Palusime täielikus loobumuses Talt kaitset ning hoolt.

Me astusime järgmised sammud, mida me tervenemisprogrammina soovitame:

1. Tunnistasime, et olime jõuetud alkoholi ees ega suutnud oma eluga toime tulla.

2. Jõudsime veendumusele, et meist kõrgem jõud võib meile tagasi anda terve mõtlemise.

3. Otsustasime anda oma tahte ja elu Jumala - nii nagu meie Teda mõistsime - hoolde.

4. Viisime läbi põhjaliku ning kartmatu moraalse enese-uuringu.

5. Tunnistasime Jumalale, iseendale ja mõnele teisele inimesele oma väärate tegude tõelist olemust.

6. Olime täiesti valmis selleks, et Jumal kõrvaldaks kõik need meie iseloomuvead.

7. Palusime Teda alandlikult, et ta kõrvaldaks meie puudused.

8. Koostasime nimekirja inimestest, kellele me olime kahju teinud, ja soovisime seda neile kõigile hüvitada.

9. Hüvitasime neile inimestele tehtud kahju vahetult, välja arvatud juhtudel, kui me sellega oleksime kahjustanud neid või teisi.

10. Jätkasime enesevaatlust ja kui olime milleski eksinud, tunnistasime seda otsekohe.

11. Püüdsime palvete ja mõtiskluste abil süvendada oma teadlikku kontakti Jumalaga - nii nagu meie Teda mõistsime -, paludes Talt ainult mõistaandmist Tema tahtest meie suhtes ning jõudu selle elluviimiseks.

12. Olles teinud nende sammude tulemusena läbi vaimse ärkamise, püüdsime viia seda sõnumit kõigi alkohoolikuteni ning rakendada neid põhimõtteid kõigis oma tegudes.

Mitmed meist hüüatasid:“Küll on kord! Mina sellega hakkama ei saa.“ Ärge kaotage julgust. Keegi meist pole suutnud neid põhimõtteid alati jäägitult omaks võtta. Me pole pühakud. Tähtis on see, et me oleme valmis vaimsele arenguteele asuma. Meie poolt kavandatud põhimõtted on edu teenäitajad. Me taotleme pigem vaimset arengut kui vaimset täiust.

Meie poolt esitatud alkohooliku kirjeldusest, agnostikutele mõeldud peatükist ning meie isiklikest varasematest ja pärastistest elujuhtumustest tulenevad kolm järjekindlat mõtet:

1. Et me olime alkohoolikud ega suutnud oma eluga toime tulla.
2. Et tõenäolise1t ei oleks ükski inimlik jõud suutnud meid alkoholismist vabastada.
3. Et Jumal suudab ja teeb seda, kui me Teda otsime.

​Selles veendununa jõudsime me Kolmanda Sammuni, see tähendab, otsustasime anda oma tahte ja elu Jumala - nii nagu meie Teda mõistsime - hoolde. Mida me selle all mõtleme ja mida me õieti teeme? Esmaseks eelduseks on jõuda veendumusele, et elu, mida elatakse vaid omaenese tahte varal, kujuneb harva edukaks. Selliselt oleme me alati kellegagi või millegagi riius, ehkki meie ajendid võivad head olla. Enamik inimesi üritab elada oma tahet läbi surudes. Iga selline inimene on nagu näitleja, kes tahab juhtida kogu etendust. Ta püüab pidevalt sättida valgustust, tantsuseadet, lavakujundust ja teisi näitlejaid oma suva järgi. Kui tema: korraldustest ainult kinni peetaks, kui inimesed teeksid tema soovi kohaselt, siis kujuneks etendus suurepäraseks. Kõik jääksid rahule, kaasa arvatud tema ise. Elu oleks imetore. Taolisi korraldusi tehes võib meie näitleja vahel üsnagi hüveline olla. Ta võib olla lahke, armastusväärne, kannatlik, õilis, isegi tagasihoidlik ja ohvrimeelne. Teisalt võib ta ka olla väiklane, egoistlik, isekas ning ebaaus. Nagu enamikul inimestel, on tal tõenäoliselt mitmeid erinevaid jooni.

Mis harilikult juhtub? Etendus ei kujune kuigi õnnestunuks. Meie näitleja hakkab mõtlema, et elu käitub temaga ülekohtuselt. Ta võtab nõuks senisest rohkem pingutada. Järgmisel korral muutub ta veelgi nõudlikumaks või suuremeelsemaks, kuidas kunagi. Ent tulemus ei rahulda teda endiselt. Mööndes, et ta võib milleski eksinud olla, on ta kindel, et viga on rohkem teistes inimestes. Ta muutub vihaseks, nördinuks ning ennasthaletsevaks. Milles seisneb peamine viga? Kas mitte selles, et ta taotleb pigem omakasu, isegi kui ta üritab lahke olla? Kas ta ei ole mitte pettekujutelma ohver, kes arvab, et ta suudab maailmalt rahulolu ja õnne vägisi kätte saada, kui ta vaid endaga hästi toime tuleb? Kas kõigile teistele näitlejatele pole mitte ilmne, et ta tahab just seda? Ja kas tema teod ei tekita neis kõigis soovi talle samaga vastata, pigistada etendusest välja, mis vähegi annab? Kas ta pole mitte isegi oma parimatel hetkedel rohkem segadusetekitaja kui korralooja?

Meie näitleja on enesekeskne - egotsentriline, nagu tänapäeval tavatsetakse, öelda. Ta on nagu pensionile jäänud ärimees, kes talvel Florida päikese käes peesitades kurdab riigi kehva olukorra üle; nagu preester, kes ohib kahekümnenda sajandi pattude pärast; nagu need poliitikud ja uuendajad, kes on veendunud, et kui ülejäänud maailm vaid end korralikult üleval peaks, valitseks üleüldine utoopia; nagu lindprii murdvaras, kes leiab, et ühiskond on talle liiga teinud, ja nagu alkohoolik, kes on kõigest ilma jäänud ja luku ning riivi taha pandud. Võime küll vastu vaielda, kuid kas pole enamik meist hõivatud eelkõige iseendaga, oma vihaga ja enesehaletsusega?

Isekus - enesekesksus! Arvame, et see on meie hädade algpõhjus. Sajal erineval kujul avalduvast hirmust, enesepettusest, omakasupüüdlikkusest ja enesehaletsusest aetuna tallame me oma ligimeste varvastel ja nad vastavad meile samaga. Vahel tundub, nagu teeksid nad meile põhjusetult haiget, kuid me leiame alati, et kunagi minevikus enesest lähtuvalt langetatud otsused olid need, mis asetasid meid hiljem olukorda, kus meile haiget tehti.

Niisiis arvame me, et meie hädad tulenevad põhiliselt meist endist. Alkohoolik on äärmuslik näide enesekeskse mässu kohta, ehkki ta ise seda ei leia. Eelkõige peame meie, alkohoolikud, vabanema sellest isekusest. Me peame seda tegema või see tapab meid! Jumal teeb selle võimalikuks. Ja tihti tundub, et ilma Tema abita pole võimalik isekusest täielikult vabaneda. Paljudel meist oli küllaga moraalseid ja filosoofilisi tõekspidamisi, ent me ei suutnud neid järgida isegi siis, kui me seda tahtsime. Samuti ei suutnud me oma enesekesksust kuigivõrd kärpida, kui me seda niisama soovisime või oma jõule tuginedes üritasime. Meil läks tarvis Jumala abi.

Sellega ongi öeldud, miks ja kuidas. Eelkõige tuli meil lakata Jumalat mängimast. See ei viinud kuhugi. Järgmiseks otsustasime, et nüüdsest peale olgu Jumal selles eludraamas meie Näitejuht. Tema on Boss ja meie Tema alluvad. Tema on isa ja meie Tema lapsed. Paljud head ideed on lihtsad ja see tõdemus sai nurgakiviks uuele triumfikaarele, mille alt läbi me vabadusse suundusime.

Kui me võtsime siiralt taolise hoiaku, järgnes paljugi tähelepanuväärset. Meil oli uus Tööandja. Kõikvõimsana andis Ta meile kõik, mida me vajasime, kui me vaid Tema ligi hoidsime ja Tema tööd hästi tegime. Sellisel pinnal seistes kahanes meie huvi iseenda, meie tillukeste plaanide ja kavade vastu järjest. Meis tärkas üha suurem huvi selle vastu, mida me saaksime omalt poolt- elule anda. Sedamööda, kuidas me tundsime uue jõu lisandumist, nautisime meelerahu, suutsime elule julgelt silma vaadata ja saime teadlikuks Tema juuresolust, hakkas meie hirm tänase, homse ja edaspidise ees kaduma. Me sündisime uuesti.

Olime jõudnud Kolmanda Sammuni. Paljud meist sõnasid meie Loojale nii nagu meie Teda mõistsime: „Jumal, ma annan end Sinu hoolde, et Sa mind kasutaksid ja minuga toimiksid nii nagu Sa soovid. Vabasta mind mu enese köidikuist, et ma saaksin paremini täita Sinu tahet. Vabasta mind mu raskustest, et nendest võitu saamine annaks tunnistust neile, keda ma saan Sinu väe, Sinu armu ja Sinu elumoe kaudu aidata. Lase mul täita Sinu tahet igavesti!“ Enne selle sammu astumist mõtlesime me hoolikalt järele ja veendusime, kas me oleme valmis, et end viimaks ülenisti Tema kätesse loovutada.

Me leidsime, et seda sammu on väga soovitav teha koos mõne mõistva inimesega nagu oma naime, parim sõber või vaimne nõuandja. Kuid parem on seista Jumala palge ees üksi kui koos sellega, kes võib asja vääriti mõista. Pöördumise sõnavalik oli mõistagi üsna vaba, peaasi oli oma mõtted midagi salgamata välja öelda. See oli vaid algus, ent kui seda tehti ausalt ning alandlikult, oli selle mõju sedamaid tuntav ja vahel vägagi suur.

Järgmiseks asusime me agaralt tegutsema, võttes esimese asjana käsile isikliku suurpuhastuse, mida paljud meist polnud kunagi üritanud. Ehkki meie otsus kujutas endast tähtsat ning pöördelist sammu, poleks sellel olnud püsivat mõju, kui sellele poleks kohe järgnenud tõsine pingutus, et jõuda selgusele asjades, mis olid meid ahistanud, ning neist vabaneda. Meie joomine oli vaid sümptoom. Niisiis pidime käsile võtma põhjused ning tingivad asjaolud.

Seetõttu alustasime me oma isiksuse inventuuri. See oli Neljas Samm. Äri, kus ei tehta korrapäraselt inventuuri, läheb harilikult pankrotti. Kaubandusliku inventuuri läbiviimine tähendab faktide tuvastamise ja nende ausa hindamise protsessi. See on katse selgitada välja tõde kaubavarude osas. Üheks eesmärgiks on leida riknenud või kahjustatud kaubad ja plats neist sedamaid ning kahetsuseta puhtaks teha. Kui äriomanik tahab edu saavutada, siis peab ta oskama väärtusi õigesti hinnata.

Täpselt sedasama tegime meie oma eludega. Me lugesime kõik ausalt üle. Kõigepealt otsisime me üles mõrad meie väliskestas, mis meie äpardumise olid tinginud Veendunuina selles, et meie lüüasaamise põhjuseks oli mitmekesisel kujul ilmnev isekus, analüüsisime me selle levinumaid avaldumisviise.

Vihameel on meie vaenlane number üks. See hävitab rohkem alkohoolikuid kui miski muu. Sellest tulenevad kõikvõimalikud vaimsed haigused, sest me ei olnud haiged mitte ainult hingelt ja kehalt, vaid olime ka vaimult tõbised. Oma vimmasid loetledes panime need paberile kirja. Lugesime üles need inimesed, asutused ja põhimõtted, kelle ja mille peale me viha kandsime. Küsisime endalt, millest see viha tingitud oli. Enamjuhtudel selgus, et meie enesehinnang, rahaline olukord, auahned kavad ja isiklikud suhted (seks kaasa arvatud) olid riivatud või ohustatud. Seetõttu olime me ärevil. Olime närvis.

Kirjutasime oma vimmanimestikus iga mine taha selle, mis meid riivas. Kas oli puudutatud meie enesehinnangut, turvatunnet, auahneid taotlusi, isiklikke või seksuaalsuhteid?
Olime harilikult sama täpsed nagu järgneva näite puhul:

Me heitsime oma elule tagasipilgu. Peamine oli seejuures põhjalikkus ning ausus. Sellega valmis saanud, mõtlesime selle üle hoolikalt järele. Kõigepealt ilmnes, et maailm ja inimesed eksisid üsna sageli rängalt. Enamik meist ei jõudnud kaugema1e järe1dusest, et teistel polnud õigus. Selle tavaliseks tulemuseks on, et inimesed käitusid meie suhtes jätkuvalt vääralt ja me olime solvunud. Mõnikord valdas meid kahetsus ja siis olime me vihased enda peale. Kuid mida enam me vastu puiklesime ja üritasime oma tahtmist läbi suruda, seda hullemaks asjad läksid. Nagu sõjaski, näis ainult, nagu oleks võit võitja päralt. Meie võidurõõmu hetked jäid üürikesteks.

On ilmne, et elu, mille osaks on sügav vihameel, muudab inimese ainult tarbetuks ja õnnetuks. Senikaua, kuni me seda lubame, raiskame me tunde, mida võiks kasulikult kulutada. Kuid alkohooliku puhul, kelle lootus seisneb vaimse kogemuse säilitamises ning lisandamises, on taoline vimma kandmine eriti ohtlik. Me leidisime, et see osutub hukatusilkuks, sest taolisi tundeid endas kandes varjame me enda eest Vaimu päikesevalguse. Alkoholihullus naaseb ja me joome taas. Ja joomine tähendab meile surma.

Kui me elada tahtsime, siis pidime vihast vabanema. Vimm ja raev ei sobinud meile. Need võivad olla normaalsetele inimestele kahtlase väärtusega luksuseks, kuid alkohoolikule mõjuvad need nagu mürk.

Võtsime oma loetelu taas käsile, sest selles peitus tuleviku võti. Olime valmis seda nägema täiesti teise nurga alt. Me hakkasime mõistma, et maailm ja teised inimesed hoidsid meid tõepoolest oma võimuses. Sellisel juhul oli teiste inimeste väärtegudel, olid need kujuteldavad või mitte, lausa tappev jõud. Kuidas leida pääsetee? Me mõistsime, et sellest vimmast. tuli vabaneda, ent kuidas? Me ei saanud seda lihtsalt olematuks soovida nagu alkoholigi.

Me tegutsesime järgmiselt. Me jõudsime arusaamisele, et inimesed, kes meile ülekohut tegid, olid võib-olla vaimselt haiged. Kuigi nende sümptoomid ja see, kuidas need meid häirisid, meile ei meeldinud, olid nemadki haiged nagu meie. Me palusime Jumalalt, et Ta ilmutaks nende suhtes samasugust sallivust, haletsust ja kannatilkkust nagu meie oma haige sõbra puhul meelsasti ilmutaksime. Kui keegi meid solvas, sõnasime me endamisi: "See on üks haige inimene. Kuidas ma saaksin teda aidata? Jumal, ära lase mul vihastada. Sinu tahtmine sündigu."

Me väldime keelepeksu ja vaidlusi. Haigeid inimesi nende abil ei ravita. Vastasel juhul minetaksime me võimaluse kasu tuua. Me ei saa kõigile inimestele abi osutada, kuid vähemasti osutab Jumal meile, kuidas võtta igaühe suhtes lahke ning salliv hoiak.

Vaatame veel kord oma loetelu. Jättes kõrvale kogu teiste tehtud ülekohtu, otsisime me järjekindlalt omaenese vigu. Kus me olime olnud isekad, valelikud, omakasupüüdlikud ja hirmul? Kuigi mõni olukord ei olnud tekkinud ainuüksi meie süü läbi, üritasime me teise asjassepuutuva inimese hoopis välja jätta. Milles seisnes meie süü? See oli meie, mitte kellegi teise vigade loetelu. Oma eksimusi märgates panime need kirja; Asetasime need mustaga valgele kirjutatult enese ette. Tunnistasime ausalt oma vigu ja tahtsime neid heaks teha.

Pange tähele, et hr. Browni, proua Jonesi, tööandja ja naise puhul nimetatud probleemide kõrval seisab sulgudes sõna "hirm". See lühike sõna seondub mingil määral kõigi meie elu tahkudega. See kuritahtlik ja lagundav niit läbis tervet meie olemasolu kudet. See lükkas käima asjaolude rodu, mis tõi meile meie arvates teenimatut ebaõnne. Kuid kas me mitte ise seda laviini liikuma ei pannud? Vahel leiame me, et hirm on võrdväärne varastamisega. Tundub, et see toob isegi rohkem kahju.

Me vaatasime oma hirmud põhjalikult üle. Panime need paberile kirja ka siis, kui nendega ei seondunud ükski vimm. Küsisime endalt, millest need olid tekkinud? Kas mitte sellest, et enesekindlus meid hätta jättis? Eneseusaldusest piisas paljuks, kuid kaugeltki mitte kõigeks. Mõnedel meist oli endasse suur usk, kuid see ei lahendanud täielikult ei hirmu ega ühtegi teist probleemi. Kui see meid upsakaks muutis, siis seda hullem.

Me arvame, et ilmselt leidub parem lahendusviis. Sest nüüd seisame me teistsugusel alusel, milleks on lootus Jumala peale ning usaldus Tema vastu. Me usaldame pigem lõputut Jumalat kui lõplikku iseennast. Me oleme siin ilmas selleks, et etendada osa, mille Tema on meile määranud. Ta laseb meil ühitada viletsuse ja hingerahu sedavõrd, kuivõrd me talitame nii nagu Tema meie arvates seda sooviks ning end alandlikult Tema hoolde usaldame.

Me ei õigusta kunagi kellegi ees oma sõltuvust meie Loojast. Võime vaid naerda nende üle, kes peavad vaimsust nõrkuse ilminguks. Paradoksaalsel moel on see hoopis tugevuse ilming. Ajalugu on tõestanud, et usk tähendab vaprust. Kõik usklikud on vaprad. Nad on kindlad oma Jumalas. Me ei vabanda kunagi Jumala tõttu. Selle asemel laseme Tal meie kaudu näidata, mida Ta suudab. Me palume Teda, et Ta võtaks meilt meie hirmu ja juhiks meie tähelepanu sellele, mida Ta meilt soovib. Sedamaid hakkame hirmust jagu saama.

Nüüd mõni sõna seksist. Paljud meist pidid sellega seoses oma suhtumist revideerima. Eelkõige katsusime me selles küsimuses mõistlikud olla. On väga kerge õigelt teelt eksida. Me leiame, et inimeste arvamused on siin äärmuslikud, vahest koguni absurdselt äärmuslikud. Üks häältekoor kisendab, et seks on meie loomuse madalama poole himu, soojätkamise hädavajadus. Teised jälle nõuavad seksi ja veelgi rohkem seksi, nad arvavad, et enamik inimkonna hädaski on tingitud seksuaalpõhjustest. Nad arvavad, et meil ei ole seksi piisavalt palju või et see pole see päris õige. Nad omistavad sellele tähtsust igas valdkonnas. Üks koolkond ei lubaks meil seda mekkidagi ja teine vürtsitaks sellega kõik üle. Me tahame sellest vastukäimisest kõrvale hoiduda. Me ei taha olla kellegi sekskäitumise suhtes kohtunikuks. Meil kõigil on seksuaalprobleeme. Kui meil neid poleks, siis poleks me kuigivõrd inimesed. Mida siis nendega ette võtta?

Me mõtlesime oma varasemate aastate. käitumise üle järele. Millal olime olnud isekad, valelikud või hoolimatud? Kellele olime haiget teinud? Kas olime õigustamatult põhjustanud armukadedust, kahtlusi või kibestumust? Milles me eksinud olime, mida oleksime pidanud selle asemel tegema? Panime selle kõik kirja ja vaatasime üle.

Taolisel moel üritasime me kujundada oma tulevase seksuaalelu mõistliku ning aruka ideaali. Sellise lähenemise võtsime me aluseks iga suhte puhul. Oli see isekas või mitte? Palusime Jumalat, et ta kohendaks meie ideaale ja aitaks meil nende järgi elada. Tuletasime alati endale meelde, et meie seksuaalsed võimed on pärit Jumalast ja seetõttu head ning et neid ei tule kergemeelselt ega isekalt kasutada ega ka põlata või jälestada.

Millisteks meie ideaalid ka ei kujuneks, peame me tahtma neid saavutada. Peame olema valmis tehtud halba hüvitama, välja arvatud juhul, kui me seda tehes veelgi rohkem halba põhjustaksime. Teisisõnu - me käsitleme seksi nagu iga teist probleemi. Mõtiskledes küsime me Jumalalt, kuidas peaksime igal konkreetsel juhul käituma. Kui me soovime saada õiget vastust, siis me selle ka saame.

Jumal üksi võib meie seksuaalkäitumise üle otsustada. Teistega nõu pidada on tihti kasulik, kuid viimase sõna laseme me öelda Jumalal. Me teame, et mõned inimesed on seksi koha pealt sama fanaatilised kui teised osavõtmatud. Me hoidume hüsteerilistest mõtetest ning nõuannetest.

Mis siis, kui me valitud ideaalist hälbime ja komistame? Kas sellest tuleneb, et me joome end purju? Mõnede arvates on see nii. Kuid see on vaid poolik tõde. Kõik sõltub meist ja meie motiividest. Kui me tehtut kahetseme ja soovime siiralt, et Jumal meid paremale teele juhiks, siis usume me, et meile antakse andeks ja me võtame juhtunust õppust. Kui me ei kahetse ja meie käitumine teisi jätkuvalt riivab, siis hakkame me üsna kindlasti jooma. See ei ole mingi teooria. Need faktid on pärit meie kogemustest.

Seksi kohta kokkuvõtteks - me palume siiralt endale õiget ideaali, juhatust igas küsitavas olukorras, mõistlikkust ja jõudu õigesti toimida. Kui seksi küsimus muutub väga häirivaks, asume seda innukamalt teisi aitama. Me mõtleme nende vajadustele ja tegutseme nende heaks. See aitab meil mõtteid mujale juhtida. See kahandab pakilist kihku, millele järele andmine tooks kaasa hingepiinu.

Kui me oleme oma isiklikus loetelus põhjalikud olnud, oleme me kirja pannud hulga asju. Me oleme oma solvumised üles lugenud ja läbi analüüsinud. Me hakkame mõistma nende tühisust ning hukatuslikkust. Oleme suutnud mõista nende kohutavat purustusjõudu. Me hakkame omandama sallivust, kannatlikkust ja head .tahet kõigi inimeste, isegi meie vaenlaste suhtes, sest me suhtume neisse kui haigetesse inimestesse. Me oleme koostanud nimekirja inimestest, keda me oleme oma käitumisega haavanud ja soovime minevikku heaks teha, kui see on meie võimuses.

Sellest raamatust võite te ikka ja jälle lugeda, et usk tegi meie heaks seda, mida me ise teha ei suutnud. Me loodame, et te olete nüüd veendunud, et Jumal võib kõrvaldada kõik tõkked, mida isekus on teie ja Tema vahele seadnud. Kui te olete juba otsuse langetanud ja koostanud loetelu oma suurimatest möödalaskmistest, siis olete te hästi algust teinud. Sel moel olete te suure tüki tõde enda kohta alla neelanud ja ära seedinud.