Kaheksas samm

„Koostasime nimekirja kõikidest inimestest, kellele olime kahju teinud, ja hakkasime soovima seda heastada.“

KAHEKSAS ja Üheksas samm puudutavad meie isiklikke suhteid. Kõigepealt heidame pilgu minevikku ja püüame mõista, kus oleme eksinud, seejärel pingutame tõsiselt, et hüvitada kahju, ning lõpuks, kui oleme koristanud oma minevikust pärineva rämpsu ja meie enesetaju on uuenenud, mõtleme sellele, kuidas jõuda võimalikult heade suheteni kõigiga, keda tunneme.

See on väga suur töö. Me võime seda teha üha paremini, kuid mitte kunagi lõpule viia. Õppimine, kuidas elada rahus, koostöös ja vendluses kõigi meeste ja naistega, on haarav ja kaasakiskuv ettevõtmine. Iga AA-lane on mõistnud, et teda ei saada selles edu, kui ta ei heida pilku minevikku ega tee täpset ja ausat ülevaadet sellest inimvarest, kelle peiesid ta nüüd peab. Teatud määral on ta ennast tundma õppides selle tööga juba alustanud, kuid nüüd on aeg jõupingutusi kahekordistada, et näha kui paljudele ja kuidas ta on halba teinud. Hingehaavade avamine – osad neist on vanad ja unustatud, osad värskelt veritsevad – võib esmapilgul tunduda mõttetu kirurgilise operatsioonina. Kuid kui me oleme sellega otsustavalt algust teinud, siis kaovad takistused üksteise järel, positiivsed tulemused ilmnevad kiiresti ja valu hakkab kaduma.

Takistused on vägagi tõelised. Esimene ja üks raskemaid on seotud andestamisega. Kui mõtleme sassis suhetele, asuvad meie emotsioonid kohe meid õigustama. Et mitte näha seda halba, mida tegime teisele, keskendume nördinult sellele, mida tema tegi meile – eriti siis, kui on ta tõesti midagi halba teinud. Võidukalt klammerdume tema väära käitumise külge, mis on suurepäraseks ettekäändeks, et pisendada või unustada enda oma.

Just siin tuleb end karmilt korrale kutsuda. Pole kuigi arukas, kui pada sõimab katelt. Ei maksa unustada, et väärastunud emotsioonide meelevallas on ka mittealkohoolikud. Enamgi veel, tavaliselt võimendab joodiku käitumine teiste inimeste puudusi. Me panime oma tegudega korduvalt proovile sõprade kannatuse ja tõime välja nende halvimad küljed, kes alguses meisse ükskõikselt suhtusid. Paljudel juhtudel oli tegemist kaaskannatajatega, inimestega, kelle muresid me võimendasime. Kui tahame nüüd paluda andestust endale, siis miks ei alusta me andestamisega nendele – igaühele eraldi ja kõigile korraga?

Kui koostasime nimekirja kõigist, kellele oleme halba teinud, sattus enamik meist veel ühele tõsisele takistusele. Saime tõelise šoki, kui taipasime, et valmistume näost näkku tunnistama oma nurjatusi neile inimestele, kellele oleme kurja teinud. Meil oli juba niigi piinlik pihtida oma puudustest Jumalale, endale ja mõnele teisele inimesele, kuid hoopis masendav näis väljavaade kohtuda inimestega, kellele olime liiga teinud, või kirjutada neile vabanduskirju, kuna olime nende silmis halvas kirjas. Mõnel juhul aga olime kahju teinud nendele, kes seda ei kahtlustanudki. „Milleks sorkida minevikus ja vanu asju meelde tuletada?” virisesime me. „Miks me üldse peame nendele inimestele mõtlema?” Niimoodi üritasid hirm ja kõrkus takistada meid koostamast nimekirja kõigist, kellele olime halba teinud.

Komistasime ka teistsugusele takistusele, klammerdudes väite külge, et juues kahjustasime ainult iseennast. Meie pered ei kannatanud, sest maksime alati kõik arved ja jõime kodus vaid harva. Meie äripartnerid ja töökaaslased ei kannatanud, sest tavaliselt ju jõudsime tööle. Meie maine ei kannatanud, sest meie veendumuse põhjal teadsid üksnes vähesed meie joomisest. Need aga, kes teadsid, kinnitasid meile vahel, et rõõmus pummelung on vaid „hea semu” väike puudus. Mis halba me siis tegelikult tegime? Mitte midagi hullu, mida ei võiks möödaminnes välja vabandada.

Muidugi on selline hoiak sihiliku unustamise tulemus, mida saab muuta vaid oma motiivide ja käitumise ausa ja põhjaliku analüüsiga.

Kuigi mõnel juhul pole heastamine võimalik ja mõnel juhul tuleb see tegevus edasi lükata, peaksime ikkagi tegema täpse ja tõepoolest ammendava ülevaate oma endise eluviisi mõjust teistele inimestele. Paljudel juhtudel avastame, et kahju, mille tekitasime teisele inimesele, polegi nii suur, kuid hingeline kahju iseendale on tohutu. Väga sügavad, mõnikord aga täiesti ununenud hingelised konfliktid püsivad alateadvuses. Kunagi põhjustasid need olulisi emotsionaalseid nihkeid, mis moonutasid meie isiksust ja keerasid elu halvemuse suunas.

Ehkki meie esmaseks sihiks on oma tegude heastamine, peame oma isiklike suhete uurimisel samavõrd kätte saama iga viimasegi teadmisetera enda ja oma põhiliste probleemide kohta. Kuna meie hädade, sealhulgas alkoholismi, vahetuks põhjuseks olid peaaegu alati väärastunud suhted teiste inimestega, saame kõige rahuldusttoovamad ja väärtuslikumad tulemused just seda valdkonda vaadeldes. Rahulik mõtiskelu meie isiklike suhete üle võib enesekaemust süvendada. Me võime vaadata kaugele üle oma pealispindsemate puuduste ja näha olemuslikku, mis tegelikult määras meie elukäigu. Siin avastame, et põhjalikkus tasub end ära.

Võime nüüd küsida: mida peame silmas, kui räägime teiste „kahjustamisest”? Mis kahju või halba võivad inimesed üksteisele üldse teha?

Võiksime mõista neid sõnu kui instinktide kokkupõrkel inimesele tekitatud füüsilist, hingelist, emotsionaalset ja vaimset valu. Kui oleme pidevalt halvas tujus, kutsume teistes esile viha, kui valetame või petame, siis riisume teistelt nende maise vara ning lisaks ka emotsionaalse turvatunde ja meelerahu. Me äratame neis soovi muutuda põlglikuks ja kättemaksuhimuliseks. Oma iseka seksuaalkäitumisega võime esile kutsuda armukadedust, piina ja soovi samaga vastata.

See loend ei kätke kaugeltki kõiki tehtud kahjusid. Mõelgem mõnedest varjatumatest, kuid niisama sügavalt haavavatest iseloomuprobleemidest. Näiteks oleme perekonnaelus ihnsad, vastutustundetud, südametud või külmad. Või oleme ärrituvad, ülemäära kriitilised, kannatamatud ja ilma huumorimeeleta. Või pühendame kogu tähelepanu ühele pereliikmele ja unustame teised. Mis juhtub, kui püüame perekonda raudsete reeglitega valitseda või jagame pidevalt õpetusi, mida ja kuidas teised peaksid tegema? Mis juhtub, kui sipleme depressioonis, enesehaletsus immitsemas igast poorist, ja nakatame teisi samaga? Sedalaadi kahjustusi, mis teevad igapäevase elu alkohoolikuga keeruliseks ja tihti väljakannatamatuks, võiks loendada lõpmatuseni. Kui võtame oma iseloomuvead kaasa poodi, kontorisse või sõprade seltskonda, võivad need seal teha samasugust kahju kui kodus.

Kui oleme kogu inimsuhete valdkonna põhjalikult läbi arutanud ja täpselt otsustanud, mis meis teistele kahju teeb või häirib, siis saame hakata mälu läbi sõeluma, et leida kõiki, kellele oleme halba teinud. Pole kuigi raske leida kõige lähedasemaid ja kõige rängemalt haavatuid. Seejärel, tungides aasta-aastalt läbi mineviku niikaugele, kuhu mälu veel ulatub, saame pika-pika nimekirja nendest, keda oleme ühel või teisel moel haavanud. Loomulikult peame iga juhtumit kaaluma tähelepanelikult ja põhjalikult. Meil tuleb häälestuda sellele, et tunnistame enda poolt tehtut ning andestame ühtlasi meile tehtud halva, olgu see siis tegelik või kujutletud. Peaksime vältima nii endale kui teistele äärmuslike hinnangute andmist. Me ei tohiks enda ega teiste puudusi üle võimendada. Olgu meie sihiks rahulik ja objektiivne pilguheit olukorrale.

Kui takerdume, võime saada julgust ja indu teiste AA-laste kogemusest selle sammu läbimisel. Selle sammu läbitegemisega hakkab kaduma lõhe meie ning teiste inimeste ja Jumala vahel.