9. peatükk

Üheksas peatükk
PEREKOND HILJEM

Meie naisliikmed on alkohoolikute abikaasadele soovitanud mõningaid käitumisvõtteid, mida kasutada paraneva mehe puhul. Võib-olla jäi neist mulje, nagu tuleks mees vati sisse mässida ja pjedestaalile asetada. Õnnestunud kohanemine eeldab vastupidist. Kõik perekonnaliikmed peaksid ühinema sallivuse, mõistva suhtumise ja armastuse pinnal. Sellega kaasneb pinge alanemine. A1kohoolikul tema naisel, lastel, äiadel-ämmadel, kõigil on nähtavasti kujunenud kindel ettekujutus perekonna suhtumisest temasse endasse. Igaüks on huvitatud, et tema soovidega arvestatakse. Meie arvates on nii, et mida rohkem üks perekonnaliige nõuab teistelt endale kuuletumist, seda pahuramaks muutuvad teised perekonnaliikmed. Siit tulenevadki lahkhelid ja ebameeldivused.

Ja miks? Kas mitte sellepärast, et igaüks tahaks juhirollis olla? Kas mitte igaüks ei proovi perekonnaetendust oma maitse järgi sättida? Kas ta ei püüa mitte alateadlikult mõista, mida ta perekonnaelult saaks, selle asemel, et ise midagi anda?

Joomise lõppemine on esimene samm tugevasti pingestatud ja ebanormaalsest olukorrast paremuse poole. Üks arst on meile ütelnud: "Aastatepikkune kooselu alkohoolikuga muudab naise või lapse peaaegu kindlasti neurootikuks. Teatud määral on terve perekond haige." Laskem perekondadel, kui nad tööle asuvad, aru saada, et kõik ei lähe mitte lepse reega. Kordamööda võib igaühel king kusagilt pigistama hakata ning eksimusi ette tulla. Tee peal leidub ahvatlevaid otselõikeid ja kõrvalteid, mida mööda nad minema hakkavad ja õige raja kaotavad.

Räägime teile õige mõnedest raskustest, mida perekond võib kohata; soovitame, kuidas neid vältida või koguni teiste inimeste kasuks pöörata. Alkohooliku perekond igatseb õnne ja turvatunde taastumist Neil on veel meeles ajad, kui isa oli romantiline, mõtlik ja edukas Tänane elu on asetatud vaekausile nende aastate vastu ja kui see möödunut üles ei kaalu, on perekond tõenäoliselt õnnetu.Perekonna usaldus isa vastu kasvab. Mõeldakse, et varsti on vanad head ajad tagasi. Vahel nõuavad pereliikmed, et isa selle hea põlve neile otsekohe tagasi tooks! Nad usuvad, et Jumal lausa võlgneb neile hüvituse võlgade eest. Kuid perekonnapea on kulutanud aastaid äriasjade, armastuse, sõpruse, tervise lammutamisele - need kõik on praegu varemetes või kahjustunud. Vana risu koristamisega läheb aega. Kuigi lõpuks kerkivad vanade ehitiste asemele uhkemad, võtab nende valmimine aastaid.

Isa teab, et ta on süüdi. Tal võib rahaasjades järje peale jõudmiseks kuluda mitu hooaega rasket tööd, kuid talle ei tohi seda ette heita. Võib-olla ei hakka tal enam kunagi palju raha olema. Kuid arukas perekond imetleb teda selle eest, kelleks ta püüab saada, mitte sellepärast, mida ta püüab hankida.

Aeg-ajalt kummitavad perekonda mineviku varjud, sest peaaegu iga joodiku elu on täis seiklusi - naljakaid, alandavaid, häbiväärseid ja traagilisi. Esimeseks reaktsiooniks on kõik vanad asjad kuskile pimedasse urkasse luku taha toppida. Perekonda on võib-olla vallanud mõte, et tuleviku õnn saab rajaneda ainult mineviku unustamisel Meie meelest on selline arusaam enesekeskne ja uue elukorraldusega otseselt vastuolus.

Henry Ford oli kunagi teinud targa tähelepaneku, et kogemus on elus ülim väärtus. See on õige ainult siis, kui minevikku püütakse tuleviku huvides hästi ära kasutada. Me kasvame sedamööda, kuidas me oleme valmis oma vigadega silmitsi seisma ja neid parandama ning neid enda kasuks pöörama. Seega muutub alkohooliku minevik perekonna k põhiliseks ja sageli ka ainsaks plussiks!

Valus minevik võib olla tohutult väärtuslik nende perekondade jaoks, kes ikka veel oma probleemidega maadlevad. Meie arvates võlgneb iga alkoholi küüsist pääsenud perekond midagi ka neile, kellel see veel ei ole õnnestunud, ning kui olukord seda nõuab, peab iga sellise perekonna liige olema rõõmuga valmis kunagised eksimused, kuitahes kahetsusväärsed need ka ei oleks, mälu salasoppidest välja tooma. Näidata kannatajatele, kuidas meie kunagi abi saime, on just see, mis meie elu praegu nii elamisväärseks teeb. Jääge kindlaks mõttele, et Jumala kätes on must minevik meie suurim varandus - elu ja õnne võti teiste inimeste jaoks. Selle abil hoiate te neid eemal surmast ja viletsusest.

Vanu eksimusi on võimalik ka nii üles kaevata, et need muutuvad koormaks, tõeliseks nuhtluseks. Nii näiteks oleme me teadlikud situatsioonidest, kus alkohoolikul või tema naisel oli teisi armusuhteid. Vaimse elamuse esimeses palangus andestasid nad teineteisele ja hakkasid rohkem kokku hoidma. Leppimise ime oli käeulatuses. Kuid siis tuhnib solvatu ühest või teisest asjast ajendatuna vana armusuhte esile ja loobib selle tuha vihaselt laiali. Nii mõnigi meist on tundnud selliseid kasvuraskusi ning see teeb tõepoolest haiget. Mõnikord on mees ja naine sunnitud elama lahus kuni tekivad uued sihid ja haavatud uhkusest võitu saadakse. Enamikel juhtudel teeb alkohoolik selle katsumuse läbi ilma tagasilöökideta, kuid mitte alati. Seepärast leiame me, et juhul, kui see ei teeni mõnd kiiduväärset ja kasulikku eesmärki, ei maksa minevikujuhtumit arutama hakata.

Meil, Anonüümsete Alkohoolikute perekondadel, on vähe unustusse tõrjutud seiku. Kõik teavad oma kaaslaste alkoholismiga seonduvaid hädasid. Selline olukord tekitaks tavaelus kirjeldamatut südamevalu, skandaalseid kuulujutte, naeru teiste inimeste kulul ja kalduvust usaldusisiku informatsiooni kurjasti ära kasutada. Meie hulgas juhtub seda haruharva. Me räägime üksteisest tõesti palju, kuid peaaegu eranditult mahendame me selliseid vestlusi sallimise ja armastuse vaimuga.

Teine põhimõte, millest me hoolikalt kinni peame, on see, et me ei räägi teise inimese isiklikke kogemusi edasi, kui me pole kindlad, et ta sellega nõus on. Meie meelest on parem jääda omaenda lugudejuurde, kui võimalik. Inimene võib ise ennast kritiseerida ja enda üle naerda ning see mõjub teistele soodsalt, kuid teise inimese suust tulev kriitika ja naeruvääristamine annab tihti hoopis vastupidise efekti. Perekonnaliikmed peaksid niisuguste asjade suhtes väga tähelepanelikud olema, kuna ühestainsast hooletust, hoolimatust märkusest võib terve põrgu valla pääseda. Meie, alkohoolikud, oleme tundlikud inimesed. Mõnel meist kulub palju aega, et sellest tõsisest puudusest jagu saada. Paljud alkohoolikud on entusiastid. Nad kalduvad äärmustesse. Paranemise algul valib mees reeglina ühe kahest võimalikust teest. Ta kas sukeldub meeleheitlikesse ponnistustesse, et töö alal jalule tõusta, või satub uuest elust nii suurde vaimustuss; et vaevalt millestki muust mõtleb või räägib. Mõlemal juhul kerkivad perekonnas üles teatud probleemid.

Meie meelest on ohtlik, kui ta pea ees, majanduslike raskuste kallale tormab. See avaldab mõju perekonnaliikmetele, esialgu küll meeldivalt, kuna nad tunnevad, et nende rahamured hakkavad peagi lahenema, kuid seejärel enam mitte nii meeldivalt, kui nad avastavad, et neid on unarusse jäetud. Õhtuks võib isa olla väsinud, päeval on ta aga hõivatud. Väikesed lapsed ei huvita teda võib-olla kuigivõrd ning ta võib ärrituda, kui talle tema tegematajätmisi ette heidetakse. Kui ta ka ei ärritu, võib ta tunduda tusase ja igavana, mitte rõõmsameelse ja armastavana nagu perekond teda näha sooviks. Ema võib kurta, et talle ei pöörata tähelepanu. Kõik perekonnaliikmed on pettunud ja lasevad seda sageli ka isale välja paista. Sellised kurtmised on barjääri tekkimise alguseks. Perekonnapea pingutab iga viimastki närvirakku, et kaotatud aega tasa teha. Ta püüab varandust ja head nime tagasi saada ning talle näib, et tal läheb väga hästi.

Mõnikord ei ole aga ema koos lastega samal arvamusel. Et nad minevikus olid hooletusse jäetud ja nendega käituti ülekohtuselt, siis nüüd on isa nende meelest neile võlgu rohkem, kui ta tegelikult tagasi annab. Perekond tahab tema jaoks kõige tähtsam olla. Nad ootavad, et isa tooks neile tagasi need kenad ajad, mis neil olid, kui ta nii palju ei joonud, ja näitaks üles kahetsust, et nad kannatanud on. Kuid isa ei jaga ennast kuigi meelsasti. Vihavimm kasvab. Isa muutub veelgi väheseltsivamaks. Mõnikord vihastab ta tühja asja peale. Perekond on imestunud. Nad kritiseerivad teda, viidates sellele, et ta ei täida korralikult oma vaimset programmi.

Sellist situatsiooni on võimalik vältida. Eksivad nii isa kui perekond, kuigi mõlemal võivad olla omad õigustused. Vaidlemisest on vähe kasu, see teeb olukorra ainult hullemaks. Perekond peab mõistma, et kuigi isa on imeväel paranenud, on ta siiski alles kosumas. Nad peaksid olema tänulikud, et ta on kaine ja võib jälle kuuluda nende maailma. Nad võiksid kiita tema edusamme. Nad peaksid meeles pidama, et tema joomine põhjustas kõikvõimalikku kahju, mille heastamisega läheb kaua aega. Kui nad seda kõike mõistavad, siis ei võta nad nii tõsiselt isa pahuruse-, masenduse- ja apaatiahoogusid, mis kaovad, kui teda ümbritseb sallivus, armastus ja hingeline mõistmine.

Perekonnapea peaks meeles pidama, et tema on süüdi perekonda tabanud õnnetuses. Vaevalt jõuab ta seda oma eluajal korvata. Kuid ta peab mõistma, et ülemäärane keskendumine rahalisele edule on ohtlik. Kuigi paljud meist on majanduslikult taas järje peale jõudnud, leidsime me, et me ei või raha esikohale asetada. Meie puhul järgnes aineline heaolu alati vaimsetele edusammudele, mitte kunagi vastupidi.

Niipea, kui vimma kandva perekonna iga liige hakkab märkama omi puudusi ja tunnistab neid teiste ees, rajab ta sellega pinna kasulikule jutuajamisele. Sellised perekondlikud jutuajamised võivad olla väga sisukad, kui neid peetakse ilma ägedate vaidlemisteta, enesehaletsuse, eneseõigustuse ja nördinud kriitikata. Vähehaaval hakkavad ema ja lapsed nägema, et nad nõuavad liiga palju, ja isa, et ta annab liiga vähe. Juhtpõhimõtteks saab andmine, mitte saamine.

Oletagem teisalt, et isal on kohe alguses vapustavad vaimsed elamused. Temast saab justkui üleöö teine mees. Ta muutub usuentusiastiks. Millelegi muule ei suuda ta enam keskenduda. Kui tema kainust hakatakse võtma kui igapäevast asja, võib perekond oma veidrasse uude isasse hakata suhtuma esmalt kummastuse, hiljem ärritusega. Vaimujutt käib nii hommikul, päeval kui ka õhtul. Isa võib nõuda, et perekond leiaks kiiresti Jumala, või hoopis ilmutada pereliikmete vastu jahmatavat ükskõiksust ja öelda, et ta on maistest asjadest üle. Ta võib ka öelda emale, kes on kogu elu usklik olnud, et too ei taipa sellest kõigest õieti midagi ja peaks parem kohe tema usku hakkama, kuni selleks veel aega on.

Kui isa sellise pöörde teeb, võib perekonna reaktsioon olla ebasoodne. Perekond võib muutuda armukadedaks Jumala peale, kes neilt isa armastuse on röövinud. Kuigi nad on tänulikud, et ta enam ei joo, ei pruugi neile sugugi meeldida mõte, et Jumal on hakkama saanud. imega, mida nemad ei suutnud. Sageli unustatakse, et inimeste abist ei olekski isal enam abi olnud. Perekond ei mõista, miks nende armastus ja andumus ei suutnud teda õigele teele viia. Isa ei ole lõppude lõpuks hoopiski nii vaimne, ütlevad nad. Kui ta tahab oma minevikueksimusi heaks teha, siis milleks kogu. see muretsemine iga inimese pärast maailmas, kui ta ei muretse oma perekonna pärast? Mida arvata tema jutust, et Jumal kannab nende eest hoolt? Nad kahtlustavad, kas isa mitte peast pisut segi ei ole!

Isa ei ole omadega nii sassis, kui võidakse arvata. Paljud meist on tunda saanud isa rõõmujoovastust. Oleme nautinud vaimset joobumust. Nagu nälginud aardeotsijal, rihm viimase peal kokku tõmmatud, on meie kirka tabanud kullasoont. Eluaegsest meelehärmist vabanemise rõõm ei tunne piire. Isale tundub, et ta on sattunud millegi veelgi parema peale kui kuld. Mõnda aega võib ta püüda uut varandust enda päralt hoida. Ta ei pruugi kohe taibata, et ta on üksnes riivanud põhjatu maagilademe pinda, mis toob talle dividende ainult siis, kui ta seda kogu oma ülejäänud elu kaevandab ja jääb kindlaks selle juurde, et kogu kaevandatu tuleb ära anda.

Kui perekond kaasa lööb, hakkab ka isa peagi mõistma, et ta on tõeliste väärtuste osas lühinägelik. Ta tajub, et tema vaimne areng on vildakas, et temasuguse keskmise inimese vaimuelu, mis ei hõlma perekondlikke kohustusi, pole sugugi nii täiuslik. Kui perekond suudaks võtta isa hetkekäitumist lihtsalt kui üht tema arengu etappi, on kõik hästi. Mõistva ja kaasa tundva perekonna rüpes kaovad isa vaimse lapseea uidud kiiresti.

Kõik võib minna vastupidi, kui perekond isa hukka mõistab ja kritiseerib. Isa võib-olla tunnetab, et aastaid jättis joomine tema igas vaidluses kaotajaks, kuid nüüd, kus Jumal on temaga, on temast saanud tähtis inimene. Kui perekond jätkab kritiseerimist, võib see valearusaam isas veelgi tugevneda. Selle asemel, et kohelda oma perekonda nii, nagu oleks tema kohus, võib ta veelgi rohkem enesesse tõmbuda ja tunda, et tal on selleks vaimne õigustuski. Kuigi perekond ei pruugi isa vaimset tegevust täielikult heaks kiita, tuleks tal lasta teha, mida ta tahab. Isegi kui ta ilmutab perekonna suhtes teatud määral hooletust ja vastutustundetust, on hea, kui tal lastakse teiste alkohoolikute abistamises minna nii kaugele, kui ta soovib. Esimestel toibumispäevadel kindlustab see tema kainust rohkem kui miski muu. Kuigi mõned tema arvamuseavaldused on rahutukstegevad ja vastuvõetamatud, on isa meie meelest kindlamal pinnal kui see mees, kes asetab äriasjad või ametialase edu vaimsest arengust kõrgemale. On vähem tõenäoline, et ta uuesti jooma hakkab, ning kõik muu on sellele eelistatav.

Need meie hulgast, kes on kaua aega elanud vaimsete väljamõeldiste maailmas, on lõpuks mõistnud selle lapsikust. Unenäomaailm asendub kindla eesmärgitunnetusega, millega kaasneb kasvav teadlikkus Jumala väest meie elus. Me oleme hakanud aru saama, et Tema tahaks, et meie pead oleksid pilvedes Tema juures, kuid et meie jalad oleksid kindlalt maapinnal. Siin on meie saatusekaaslased ja siin peame oma tööd tegema. Selline on meie reaalsus. Me ei ole leidnud midagi kokkusobimatut jõulise vaimse elamuse ning kaine ja õnnelikult kasuliku elu vahel.

Veel üks soovitus: vaatamata sellele, kas perekonnal on vaimseid tõekspidamisi või mitte, oleks hea, kui nad tutvuksid nende põhimõtetega, mille järgi püüab elada perekonna alkohoolikust liige. Tõenäoliselt kiidavad nad need lihtsad põhimõtted heaks, olgugi et perekonnapeal ei õnnestu neid veel mitte iga kord rakendada. Miski ei aita järsku vaimsele teele pöördunud meest rohkem kui aruka vaimse programmi omaks võtnud abikaasa, kes seda ka paremini rakendab.

Koduses elus toimub veel teisigi põhjalikke muutusi. Aastaid tegi alkohol isa nii saamatuks, et emast sai perekonnapea. Ta võttis need kohustused julgelt enda peale. Asjaolud sundisid teda kohtlema isa kui haiget või isepäist last. Isegi, kui isa tahtis oma õigusi kaitsta, ei tulnud sellest midagi välja, sest alkohol jättis ta kaotaja ossa. Ema koostas kõik plaanid ja jagas käske. Kainena isa tavaliselt kuuletus. Nii harjus ema täiesti tahtmatult perekonnaohje hoidma. Korraga uuesti ellu naasnud isa hakkab sageli oma õigusi taga nõudma. See aga tõotab pahandust, juhul kui kõik perekonnaliikmed teineteise niisuguste kalduvuste suhtes tähelepanelikud ei ole ja sõbralikku keskustelu ei alusta.

Joomine eraldab enamuse kodusid välisilmast. Isa on vahest aastaid kõik normaalsed tegevused kõrvale jätnud - klubid, ühiskondlikud kohustused, spordi. Tema huvi taastärkamine võib põhjustada armukadedust. Perekonnale tundub ehk, et neil on isale eesõigus, nii suur eesõigus, et mitte kübekestki ei või teistele jääda. Selle asemel, et ka endale uut tegevust otsida, nõuavad ema ja lapsed, et isa oleks kodus ja kõik puudujäägid tasa teeks.

Juba alguses peavad abikaasad avameelselt tunnistama tõsiasja, et mõlemal tuleb nii ühes kui teises asjas järele anda, kui nad tahavad, et perekond etendaks olulisimat osa nende tulevases elus. Isa veedab paratamatult palju aega teiste alkohoolikutega, kuid selline tegevus peab olema tasakaalustatud. Soovitav oleks soetada uusi tuttavaid, kes ei tea midagi, alkoholismist, ja tähelepanelikult arvestada nende vajadusi. Ka ümbruskonna elanike probleemid võivad tähelepanu köita. Kuigi perekond ei ole religioosselt seotud, võib neil tekkida soov mõne usuorganisatsiooniga kontakti või selle liikmeks astuda.

Sellistest kontaktidest on abi alkohoolikutele, kes varem usklikke inimesi pilkasid. Vaimsest elamusest haaratuna leiab alkohoolik, et tal on nende inimestega palju ühist, kuigi ta paljuski võib neist erineda. Kui ta usu üle vaidlema ei kipu, leiab ta uusi sõpru ja kindlasti ka uusi teid, kuidas kasulik olla ja rõõmu tunda. Tema ja ta perekond võivad kogudustes mõjuda ereda valguslaiguna. Ta võib tuua uut lootust ja uut julgust nii mõnelegi preestrile, pastorile või rabile, kes annab endast kõik, et muret täis maailmani sõnumit viia. Eelnenud juttu käsit1eme me lihtsalt kui kasulikku soovitust. Mis meisse puutub, siis ei ole kõiges selles midagi kohustuslikku. Et me ise kogudustesse ei kuulu, ei saa me teiste eest otsustada. Iga inimene peab ise oma südametunnistusega nõu pidama.

Me oleme teile rääkinud tõsistest, teinekord isegi traagilistest asjadest. Me oleme kokku puutunud alkoholi kõige hullema tahuga. Kuid me ei ole mingisugune sünge kamp. Kui uustulnukad ei näeks meie olemasolus mingit rõõmu või lusti, ei tahaks nad meie juurde tulla. Me nõuame vaieldamatult, et elust tuntaks rõõmu. Me ei lõbusta end küüniliste märkustega maailma rahvaste saatuse üle, kuid me ei ole ka need, kes kõiki maailma hädasid oma õlul kannavad. Kui me märkame inimest alkoholismimülkasse vajumas, siis osutame talle esmaabi ja asetame kõik, mis meil on, talle käepärast. Tema huvides ei hakka me oma minevikuõudusi üles lugema. Kuid need meie hulgast, kes on püüdnud kogu koormat ja teiste inimeste muret oma õlule võtta, leiavad, et me vajume varsti nende all kokku.

Niisiis, me arvame, et lõbus meel ja naer tulevad kasuks. Kõrvalseisjaid võib vahel šokeerida meie lõbususepuhang mõne pealtnäha traagilise sündmuse üle meie minevikus. Kuid miks ei peaks me naerma? Me oleme tervenenud ja meile on antud võime teisi aidata.

Kõik teavad, et inimesed, kellel on halb tervis ja kes harva lõbutsevad, ei naera kuigi palju. Laskem siis igal perekonnal lõbutseda nii koos kui eraldi ja nii palju, kui olukord lubab. Me oleme kindlad, et Jumal tahab, et me oleksime õnnelikud, rõõmsad ja vabad. Me ei saa nõustuda väitega, et maailm on üks hädaorg, kuigi meist paljude jaoks see tõesti nii oli. Kuid selge on see, et me ise põhjustasime oma õnnetuse. Seda ei teinud Jumal. Hoiduge siis sihilikult õnnetust tekitamast, ent kui hädad tulevad, kasutage need julgelt ära kui võimalust tõestada Tema kõikvõimsust.

Järgnevalt tervisest. Keha, mida alkohol on rängalt söövitanud, ei parane üleöö ja ka vildakas mõtlemine ning masendus ei kao ühe silmapilguga. Me oleme veendunud, et vaimne elulaad on kõige tõhusam tervistaja. Meie, kes me oleme tõsisest joomisest paranenud, kujutame endast vaimse tervise imet. Kuid ka oma kehades oleme me tähele pannud märkimisväärseid muutusi. Vaevalt, et keegi meie seast enam ilmutab mingeid allakäigu tundemärke.

Kuid see ei tähenda, nagu eitaksime me inimestele tuntud ravivõtteid. Jumal on seda maailma rohkelt varustanud suurepäraste arstide, psühholoogide ja kõikvõimalikel meditsiinialadel tegutsejatega. Ärge kõhelge oma tervisehädadega nende poole pöördumast. Enamik neist annab endast meeleldi kõik, et kaasinimesed saaksid tervest vaimust ja kehast rõõmu tunda. Püüdke meeles pidada, et kuigi Jumal teeb meie seas imesid, ei tohi me iial alatähtsustada head arsti või psühhiaatrit. Nende teened on uustulnuka ravimisel ja tema haiguloo edaspidisel jälgimisel tihti asendamatud.

Üks paljudest arstidest, kellel oli võimalus seda raamatut käsikirjas lugeda, rääkis meile, et maiustuste tarvitamisest on sageli olnud kasu, ehkki see loomulikult sõltub konkreetse arsti soovitusest. Tema arvates peaksid kõik alkohoolikud pidevalt hoidma käeulatuses šokolaadi, kuna see annab väsimusehetkedel kiiresti uut energiat. Ta lisas, et vahel võib öösiti tekkida mingi ebamäärane himu, mida saab rahuldada kompvekkidega. Paljud meist on täheldanud kalduvust maiustada ning see on meie meelest kasuks tulnud.

Nüüd sõnake ka seksuaalsuhetest. Mõnedele meestele mõjub alkohol seksuaalselt sedavõrd ergutavalt, et nad on selles osas liialdanud. Abikaasad avastavad teinekord üllatusega, et pärast alkoholist loobumist kipub mees olema impotent. Kui põhjust ei mõisteta võivad tekkida emotsionaalsed pinged. Mõnedel meist on tulnud seda üle elada, et siis mõne kuu möödudes nautida suuremat lähedust kui kunagi enne. Kui murettekitav olukord püsib, ei maksaks kõhelda arsti või psühholoogiga konsulteerimast. Me ei tea kuigi palju juhtumeid, kus need raskused oleksid pikka aega kestnud.

Alkohoolikule võib tunduda raske oma lastega taas sõbralikke suhteid sisse seada. Isa joomise ajal oli nende noor vaim vastuvõtlik. Ilma, et nad seda välja ütleksid, võivad nad teda südames vihata selle eest, mis ta neile ja nende emale on teinud. Tihti valdab lapsi armetu kalkus ja küünilisus. Näib, et nad ei suuda andestada ja unustada. Nii võib see kesta kuid veel tükk aega pärast seda, kui ema on isa uue eluviisi ja mõttelaadi aktsepteerinud.

Aja jooksul mõistavad lapsed, et isa on nüüd uus inimene, ja annavad sellest ka isale omal kombel märku. Kui see juhtub, võib neid kutsuda osa võtma hommikustest mõtisklustest ja nad võivad ilma vaenu ja erapoolikuseta osaleda ka igapäevastes aruteludes. Sellest hetkest alates hakkavad edusammud kiiresti tulema. Perekonna taasühinemisel on tihti imekspandavad tagajärjed.

Hoolimata sellest, kas perekond võtab vaimse aluse omaks või mitte, peab alkohoolik, kui ta tahab paraneda, seda nii või teisiti tegema. Teised peavad tema uues seisundis ilma ühegi kahtlusevarjuta veendunud olema.

Järgnevalt üks asjakohane juhtum: Üks meie sõpru on kõva suitsetaja ja kohvijooja. Polnud kahtlust, et ta läks sellega liiale. Seda nähes ja ainult kõige paremate kavatsustega, hakkas naine teda sigarettide ja kohvi pärast hurjutama. Mees tunnistas, et ta tarvitab mõlemaid tõesti ülemäära palju, kuid lisas ka avameelselt, et ta ei ole valmis neid maha jätma. Tema naine on üks neid inimesi, kelle meelest sigarettides ja kohvis on midagi eriti pahelist, ja nii näägutas ta edasi, kuid tema sallimatus viis mehe raevuhoogu. Mees jõi end purju.

Loomulikult meie sõber eksis, eksis rängalt. Tal tuli seda valusalt tunnistada ja oma vaimseid vaateid kohendada. Kuigi ta on praegu Anonüümsete Alkohoolikute väga tubli liige, suitsetab ta ja joob kohvi edasi, kuid ei tema naisel ega kellelgi teisel ei ole selles osas ütlemist. Naine mõistab, et ta eksis, muutes sellise asja põletavaks teemaks, samas kui mehe palju tõsisemad tõved kiiresti paranesid.

Meil on siinkohal kolm väikest asjakohast juhtmõtet. Siin need on:
Ela ise ja lase teistel elada.
Esmalt kõige tähtsam.
Tasa sõuad, kaugele jõuad.