Arsti arvamus

Meie, Anonüümsed Alkohoolikud, usume, et lugejale pakub huvi käesolevas raamatus esitatud paranemiskava meditsiiniline hinnang. Just arstid, kel on kogemust meie liikmete kannatustega ja kes on olnud meie tervistumise tunnistajateks, peavad avaldama oma veenva arvamuse. Tuntud arst, ülemaaliselt silmapaistva alkoholismi ja narkomaania probleemidele spetsialiseerunud haigla peaarst, saatis Anonüümsetele Alkohoolikutele järgmise kirja:

Kõigile asjaosalistele!

Olen palju aastaid tegelenud alkoholismi raviga.

1934. aasta lõpul oli minu hoole all patsient, kes, olgugi asjatundlik ja hea teenimispotentsiaaliga ärimees, oli seda tüüpi alkohoolik, keda ma olin hakanud pidama lootusetuks.

Kolmanda ravikuuri käigus omandas ta mõningad põhitõed oma tervistumisvõimaluste kohta. Taastusravi ühe osana hakkas ta oma seisukohti esitama ka teistele alkohoolikutele, rõhutades, et nemad peavad sama teistelegi tegema. Sellest sai alus nende meeste ja nende perekondade kiiresti kasvava sõpruskonna kujunemisele. Minu patsient ja veel üle saja alkohooliku näivad olevat paranenud.

Tean isiklikult kümneid niisuguseid juhtumeid, kus muud meetodid jäid täielikult tulemusteta.

Neil faktidel on meditsiinilisest seisukohast suur tähtsus; sellele grupile omase erakordselt kiire kasvuvõime tõttu võivad nad tähistada uue epohhi algust alkoholismi ajaloos. Nendel inimestel võib olla rohi tuhandete niisuguste hädade vastu.

Kõike, mida nad enda kohta räägivad, võib täielikult usaldada.

Lugupidamisega teie,
William D. Silkworth, M.D.

Arst, kes meie palvel meile selle kirja andis, on lahkelt nõustunud oma vaateid valgustama artiklis, mille me allpool ära toome. Oma kirjutises kinnitab ta seda, mida meie, kes me alkoholismi piinu oleme kannatanud, peame uskuma - alkohooliku keha on sama ebanormaalne kui tema mõistuski. Me ei jäänud rahule, kui meile öeldi, et me ei suuda oma joomist talitseda, sest me oleme eluks halvasti kohastunud, et me põgeneme täie hooga reaalsuse eest või et me oleme lausa vaimselt puudulikud. See kõik on teatud märal õige, või isegi - väga õige mõne puhul meie hulgast. Kuid me oleme kindlad, et ka meie kehad on haiged. Me usume kindlalt, et mistahes kirjeldus alkohoolikust, milles jäetakse välja füüsilised tegurid, on mittetäielik.

Selle arsti teooria, et me oleme alkoholi suhtes allergilised, on meie meelest huvipakkuv. Arstiteaduses võhikutena võib meie arvamus teooria paikapidavuse kohta olla muidugi vähetähtis. Kuid endiste joodikutena võime öelda, et sel seletusel on tugev iva sees. See seletab paljutki, mis meile muidu jääks arusaamatuks.

Kuigi me töötame lahenduse välja. nii vaimset kui altruistlikku tasandit silmas pidades, pooldame me sellise alkohooliku haiglasse paigutamist, kes on väga rahutu ja hägustunud tajuga. Väga sageli on vaja inimese mõistus enne ära klaarida, kui talle lähenema hakata, sest siis on tõenäosus, et ta meid mõistab ja meie poolt pakutuga nõustub, palju suurem.

Arst kirjutab:

Käesoleva raamatu teema omab minu meelest alkoholisõltuvuse küüsi langenute jaoks ülisuurt tähtsust.

Seda ütlen ma pärast aastatepikkusi kogemusi ühes vanimas alkoholismi ja narkomaania raviga tegelevas haiglas töötades.

Tundsin seetõttu tõelist rahuldust, kui minult paluti väikest kaastööd sellel teemal, mida neil lehekülgedel nii meisterliku põhjalikkusega käsitletakse.

Meie, arstid, oleme juba ammu tähele pannud, et teatud liiki moraalne psühholoogia on alkohoolikutele määrava tähtsusega, kuid selle rakendamisega kaasnesid meie jaoks ületamatud raskused. Oma ülimoodsate seisukohtadega ja ainult teadusliku lähenemisega kõigesse ei ole me ehk küllalt sobivad käivitama neid positiivseid jõudusid, mis asetsevad väljaspool meie sünteetilisi teadmisi. Palju aastaid tagasi sattus meie haiglasse ravile üks selle raamatu juhtivaid kaasautoreid ja meie juures viibides omandas ta teadmisi, mida ta kohe ellu rakendas.

Hiljem palus ta luba jutustada oma lugu teistele meie patsientidele ja vaatamata mõningatele eelarvamustele me sellega ka nõustusime. Juhtumid, mida me oleme jälginud, on olnud äärmiselt huvitavad, Õigupoolest on paljud neist olnud lausa hämmastavad. Nende inimeste omakasupüüdmatus, nii nagu meie seda tundma oleme õppinud, igasuguse kasusaamismotiivi puudumine ja nende üksmeel on tõepoolest innustuseks neile, kes pikka aega on näinud vaeva alkoholismi vastu võideldes. Need inimesed usuvad iseendasse ning veel enam Võimu, mis tõmbab alkohoolikud surma väravatelt tagasi.

Mõistagi tuleb alkohoolik vabastada füüsilisest himust alkoholi järele ning see nõuab tihti kindlaid haiglaprotseduure, enne kui psühholoogiliste võtete kasutamine võib maksimaalselt kasu tuua.

Usume ja oleme seda ka paar aastat tagasi avaldanud, et alkoholi toime kroonilistele alkohoolikutele on allergia ilming; et sellised alkoholihimu nähud esinevad vaid nendel, mitte kunagi aga mõõdukatel alkoholitarvitajatel. Alkoholi suhtes allergilised inimesed ei saa iial ohutult alkoholi mistahes kujul tarvitada, ent kui kord on tekkinud harjumus, mida nad ei suuda murda, kui nad kord on kaotanud eneseusu, usalduse kõige inimliku vastu, siis kuhjuvad nende peale probleemid, mille lahendamine muutub hämmastavalt raskeks.

Sõnavahusest tunnetel mängimisest on harva abi. Sõnum, mis suudaks äratada alkohoolikute huvi ja neid haarata, peab omama sügavust ja kaalu. Kui eesmärgiks on elu ümberkujundamine, siis peavad nende ideaalid rajanema suuremal jõul kui nad ise.

Kui mõnele inimesele tundub, et alkohoolikute haiglat juhtivate psühhiaatrite kohta näime me mõnevõrra sentimentaalsed, siis seisku korraks koos meiega tulejoonel, nähku tragöödiaid, meeleheitel abikaasasid, väikesi lapsi. Muutugu selliste probleemide lahendamine tema igapäevase töö osaks, isegi unetundide ajast, ja ka kõige suurem küünik ei imesta enam, et me oleme heaks kiitnud ja toetanud seda liikumist. Paljude aastate jooksul saadud kogemuste põhjal leiame me, et me pole leidnud midagi, mis oleks nende inimeste tervistumisele rohkem kaasa aidanud kui see altruistlik liikumine, mis nende seas levib.

Mehed ja naised joovad peamiselt selle pärast, et neile meeldib alkoholi mõju. See tunne on nii petlik, et isegi kui need inimesed tunnistavad, et see on kahjulik, ei suuda nad mõne aja möödudes enam tõde valest eristada. Neile endile näib nende alkohoolikuelu ainsa normaalse võimalusena. Nad on rahutud, ärrituvad ja rahulolematud, kuni saavad taas kogeda lõdvestus- ja rahulolu tunnet mis saabub kohe pärast paari napsi - napsi, mida nad näevad teisi karistamatult pruukivat. Kui nad on järjekordselt oma kirele järele andnud, nagu paljud seda teevad, kujunevad alkoholihimu nähud, inimene läbib hästituntud lõbususestaadiumid, väljub neist kahetsevana ja kindla otsusega enam kunagi mitte juua. Nii kordub see aina uuesti ja uuesti ning kui inimene ei ole suuteline läbi tegema põhjalikku psüühilist muutust, on tal vähe lootust paranemiseks.

Teisest küljest - ja nii imelik, kui see ka ei tundu neile, kes seda ei mõista -, kui psüühiline muudatus on kord aset leidnud, avastab inimene, kes enne näis hukkumisele mõistetud ja kel oli nii palju probleeme, et nende lahenemise võimatus teda meeleheitele ajas, et ta on võimeline oma alkoholihimu taltsutama, kusjuures ainsa vajaliku pingutusena tuleb kinni pidada mõnest lihtsast reeglist.

Inimesed on siiralt ja meeleheitlikult minu poole hüüdnud: "Doktor, ma ei suuda enam niiviisi jätkata! Mul on olemas kõik, mille nimel elada! Ma pean lõpetama, kuid ma ei suuda! Te peate mind aitama!"

Niisuguse probleemiga silmitsi seistes peab arst, kui ta enda ees aus on, mõnikord tunnistama oma küündimatust. Kuigi ta annab endast kõik, ei ole sellest sageli küllalt. Tekib tunne, et olulise psüühilise muutuse tekitamiseks läheb vaja midagi enamat kui inimlik võim. Kuigi tänu psühhiaatrite pingutustele esineb märkimisväärselt palju paranemisjuhtusid, peame meie, arstid, tunnistama, et tervikuna oleme suutnud selle probleemi osas vähe ära teha. Paljud alkohoolikutüübid ei allu tavalisele psühholoogilisele lähenemisele.

Ma ei ole nõus nendega, kes arvavad, et alkoholism on täielikult vaimse kontrolli küsimus. Mul on olnud palju patsiente, kes on näiteks mitu kuud tegelenud mõne probleemi või äritehinguga, mille lõplik otsustamine pidi nende kasuks toimuma teatud kindlal päeval. Päev või paar enne seda võtsid nad ühe napsi ning seejärel ületas alkoholihimu kõik muud huvid, nii et tähtsast kokkuleppest ei tulnud midagi välja. Need mehed ei joonud selleks, et põgeneda, nad jõid selleks, et jagu saada kirest, mida nende vaim ei suutnud talitseda.
Selliseid alkoholihimust tingitud olukordi, mis sunnivad mehi võitluse jätkamise asemel ülisuuri ohvreid tooma, on palju.

Alkohoolikute klassifitseerimine näib olevat raskem ning jääb detailsemal kujul käesoleva raamatu haardeulatusest välja. Üheks tüübiks on kahtlemata psühhopaadid, kes on emotsionaalselt tasakaalutud. Seda tüüpi me tunneme hästi. Nad taovad endale alati vastu rindu, et nad enam ei joo. Nad on ülemäära kahetsevad, lubavad palju, kuid ei langeta kunagi otsust.

On olemas ka selline tüüp inimesi, kes ei taha tunnistada, et nad ei suuda alkoholi juua. Selline inimene teeb igasuguseid plaane, mismoodi juua. Ta vahetab marki või keskkonda. On ka selline tüüp, kes alati usub, et kui ta on suutnud mõne aja täielikult ilma alkoholita olla, siis võib ta julgesti ühe napsi võtta. Maniakaal-depressiivne tüüp leiab sõprade seas vahest kõige vähem mõistmist ja temast vöiks lausa terve peatüki kirjutada.

Peale selle leidub veel sellist tüüpi inimesi, kes on igas suhtes täiesti normaalsed, välja arvatud alkoholi mõju nendele. Need on sageli võimekad, intelligentsed, sõbralikud inimesed.

Kõikidel neil tüüpidel, ja veel paljudel teistelgi, on üks ühine omadus: nad ei saa alustada joomist, ilma et neil ei tekiks kirg alkoholi järele. Nagu me oleme täheldanud, võib see ilming olla allergia näht, mis on nendele inimestele eriomane ja lahutab neid kui selgepiirilist tervikut teistest inimestest. Meile teadaolevate ravimeetoditega ei ole seda kunagi suudetud jäädavalt kõrvaldada. Ainsa abinõuna võime soovitada täiskarskust.

Nii satume otsekohe keevasse vaidluskatlasse. On avaldatud nii poolt- kui vastuarvamusi, kuid üldiselt näib arstide seas valitsevat seisukoht, et suuremat osa kroonilistest alkohoolikutest ei ole võimalik päästa.

Milles seisneb lahendus? Kõige paremini suudan vahest sellele vastata ühest oma kogemusest jutustades.

Umbes aasta enne kõnealust juhtumit toodi meie haiglasse kroonilise alkoholismi ravile üks mees. Ta oli vaid osaliselt paranenud seedeelundite verejooksust ja ta tundus olevat patoloogiline vaimse allakäigu juhtum. Ta oli kaotanud kõik, mille nimel elada, ja võiks öelda, elas üksnes selleks, et juua. Ta tunnistas avameelselt ja uskus ka ise, et tal ei ole mingit lootust. Pärast alkoholi kõrvaldamist organismist ei avastatud tal mingeid püsivaid ajukahjustusi. Ta soostus programmiga, mida käesolevas raamatus kirjeldatakse. Aasta hiljem astus ta minu poolt läbi ja ma tundsin midagi väga imelikku. Teadsin selle mehe nime ja tundsin ta osaliselt ka näost ära, kuid sellega kogu sarnasus ka piirdus. Värisevast, meeltheitvast., närvilisest inimvarest oli saanud enesekindlusest ja rahulolust pakatav mees. Vestlesin temaga mõnda aega, kuid ei suutnud jõuda tundeni, et olin teda varem kohanud. Minu jaoks oli ta võõras ja niisugusena ta minust lahkuski. Sellest on nüüd kaua aega möödas, ilma et ta oleks alkoholi juurde tagasi pöördunud.

Kui ma vajan vaimset turgutust, siis meenutan ühte teist patsienti, kelle tõi meie haiglasse üks nimekas New Yorgi arst. Patsient oli ise endale diagnoosi määranud ja, leidnud, et tema olukord on lootusetu, varjunud ühte mahajäetud küüni surema. Ta päästeti otsimisrühma poolt ja toodi kohutavas seisundis minu juurde. Pärast seda, kui ta oli füüsiliselt toibunud, oli meil jutuajamine, mille käigus ta ütles avameelselt, et tema meelest on ravi tühi vaev, kui ma ei suuda teda veenda, mida aga keegi polnud kunagi suutnud, et tulevikus on tal "tahtejõudu" joomatungile vastu panna.

Tema alkoholiprobleem oli nii keeruline ja depressioon nii sügav, et meie meelest seisnes tema ainus lootus "moraalses psühholoogias", nagu me seda siis nimetasime, ja me kahtlesime, kas seegi võiks mõju avaldada.

Ometi haarasid teda käesolevas raamatus esitatud põhimõtted. Ta ei ole väga kaua ühtegi napsi võtnud. Kohtan teda aeg-ajalt ja ta on nii suurepärane' meessoo esindaja nagu üldse soovida võib.

Soovitan siiralt igale alkohoolikule see raamat läbi lugeda ning kuigi ta on ehk mõelnud põlastada, võib ta hoopis palvetama jääda.

William D. Silkworth, M.D.