Teine samm

„Hakkasime uskuma, et ainult meist suurem jõud võib meile tagasi anda terve vaimu.“

Niipea, kui AA uustulnukad on Teise sammuga tutvunud, leiab enamik neist ennast silmitsi keerulise probleemiga. Kui tihti oleme neid kuulnud hüüdmas: ”Vaadake, mida te olete meiega teinud! Olete meid veennud, et oleme alkohoolikud ega tule ise oma eluga toime. Olete meis tekitanud täieliku abituse tunde ja nüüd väidate, et ainult kõrgem jõud võib meid joomakirest vabastada. Mõned meist ei taha Jumalat uskuda, teised ei suuda, ja need, kes ongi Jumala olemasolus veendunud, ei usu hetkekski, et ta võiks selliseid imesid teha. Jah, te veensite meid joomisest loobuma, kuid mis saab edasi?”

Vaatame alustuseks sellist uustulnukat, kes ei taha uskuda – sõjakat eitajat. Tema meelelaadi saab nimetada vaid raevutsevaks. Ohus on ju kogu tema elufilosoofia, mille üle ta nii uhke oli. Tema meelest on küllalt hull juba tunnistada, et alkohol on temast jagu saanud. Seda valusat ülestunnistust taludes on ta aga silmitsi millegi täiesti võimatuga. Ta usub ju vääramatult, et inimene, kes arenes nii majesteetlikult ürgmere muda ainsast rakust, on evolutsiooni tipp ja ainus Jumal universumis! Kas tal tuleb enese päästmiseks sellest mõttest loobuda?

Tema AA-toemees hakkab tavaliselt selle peale naerma. Tulija jaoks on see viimane piisk – lõpu algus. Aga nii ongi: siinkohal lõpeb tema endine elu ja saab alguse uus. Tema toemees lausub ilmselt: „Ära muretse. Rõngas, millest pead läbi hüppama, on arvatust tegelikult palju suurem. Nii ütleb minu kogemus. Sama meelt on ka minu sõber, kunagine ateistide ühingu aseesimees – kuid oma rõngast hüppas ta suure varuga läbi.” – „Hüva!” vastab uustulnuk. „Ma usun, et räägid tõtt. Ma ei kahtle, et AA on täis inimesi, kes on kord minu kombel uskunud. Aga ma tahaksin teada, kuidas võib keegi selles olukorras „mitte muretseda”?”

„Väga hea küsimus,” nõustub toemees. „Ma tean vist täpselt, mis sind rahustaks. Sa ei peagi väga pingutama. Jäta meelde kolm asja. Esiteks – Anonüümsed Alkohoolikud ei nõua sinult mingit usku. Kõik kaksteist sammu on vaid soovitused. Teiseks – et kaineks saada ja selleks jääda, ei pea sa tervet teist sammu korraga ja kohe omaks võtma. Mäletan, et minulgi läks sellega aega. Kolmandaks – tõtt-öelda vajad sa vaid avatud meelt. Hoidu vaidlustest ja ära vaeva end sügavmõtteliste küsimustega, kumb oli enne, kas kana või muna. Ma kinnitan veelkord – sa pead vaid eelarvamustevabalt mõtlema.”

Toemees jätkab: „Vaata näiteks mind. Mind kasvatati teaduslikkuse vaimus. Loomulikult ma austasin, hindasin ja isegi kummardasin teadust. Austan ja hindan seda praegugi, kuid ei kummarda enam. Minu õppejõud kordasid mulle alatasa teadustegevuse põhialuseid – otsi ja uuri, ikka ja jälle, alati avatud meelega. Kui esmakordselt AA-ga tutvusin, suhtusin sellesse samamoodi kui sina nüüd. Ma leidsin, et AA on täiesti ebateaduslik. Ma ei saa seda omaks võtta. Ma ei kavatse sellise jama peale üldse mõeldagi.”

„Kuid siis ma ärkasin. Ma pidin tunnistama, et AA on saavutanud tulemusi – hämmastavaid tulemusi. Sain aru, et minu enda suhtumine AA-sse on olnud kõike muud kui teaduslik. Mitte AA polnud eelarvamuste küüsis, vaid mina ise. Sellest hetkest, kui jätsin vastupunnimise, hakkasin nägema ja tundma. Otsekohe. Teine samm hakkas tasahilju ja väga pikkamööda minu ellu tungima. Ma ei oska öelda, millise ajendi mõjul või millal ma hakkasin endast suurema jõu olemasolusse uskuma, kuid kindlasti on see usk minus nüüd olemas. Selle leidmiseks tuli vaid jätta vastupanu ja järgida AA programmi ülejäänud samme just nii innukalt, kui ma suutsin.”

„Mõistagi on see vaid ühe inimese seisukoht, mis põhineb tema isiklikel kogemustel. Pean sulle kohe kinnitama, et AA-lased tallavad oma usu otsinguil väga erinevaid radu. Kui sind ei huvita minu soovitatud tee, siis leiad kindlasti enese jaoks sobiva – pead vaid silmad ja kõrvad lahti hoidma. Paljud on alustanud probleemi lahendamist asendamise meetodit kasutades. Soovi korral võid valida AA enese jaoks „kõrgemaks jõuks”. Siin on ju väga palju inimesi, kes on suutnud alkoholismiprobleemist jagu saada. Selles mõttes kujutavad nad endast kahtlemata palju suuremat jõudu kui sina, kes pole veel lahenduse lähedalegi pääsenud. Loomulikult võid sa nendesse uskuda. Ka selline vähene usk on juba piisav. Sa leiad palju AA liikmeid, kes on astunud üle usu lävepaku just sel moel. Kõik nad ütlevad, et lävepaku ületamise järel avardus ja süvenes nende usk otsekohe. Alkoholikirest vabanenuna muutus nende elu seletamatul viisil – nad hakkasid uskuma kõrgemasse jõudu ja paljud hakkasid rääkima Jumalast.”

Vaatame nüüd nende kimbatust, kes on oma kunagise usu kaotanud. On neid, kes muutusid ükskõikseks, neid, kes enesega rahul olles eemaldusid usust, neid, kellel tekkisid eelarvamused usu suhtes, ja neid, kes on trotsi täis, kuna Jumal pole nende soove täitnud. Kas AA-ga kokku puutumine võib neile kõigile lubada, et toimiva usu leidmine on võimalik?

Vahel on AA omaksvõtmine raskem nendele, kes on usu kaotanud või sellest loobunud, kui neile, kel pole seda iial olnud – nad arvavad, et on proovinud uskuda ja leidnud selle olevat mõttetu. Nad on käinud nii usu kui ka uskmatuse teed. Kuna nii see kui ka teine on toonud kaasa kibeda pettumuse, siis nende meelest väljapääsu polegi. Ükskõiksus, teeseldud enesekindlus, eelarvamus ja trots on nendele inimestele tihti suuremaks takistuseks kui kahtlevate agnostikute või sõjakate ateistide väited. Religioon väidab, et Jumala olemasolu saab tõestada, agnostik ütleb, et ei saa ja ateist toob tõestusi, et Jumalat pole. Selge see, et usu kaotanu on segaduses. Ta arvab, et ei leia ühestki veendumusest mingit lohutust. Ta ei suuda vähimalgi määral uskliku, agnostiku või ateisti kindlameelset veendumust jagada. Ta on nõutu.

Paljud AA-lased võivad ekslejale öelda: ”Jah, meiegi kaotasime oma lapseliku usu. Nooruslik enesekindlus sai meist võitu. Muidugi olime tänulikud, et korralik kodu ja usklik kasvatus õpetasid meile teatud väärtusi. Me olime veendunud, et tuleb olla aus, salliv ja õiglane, seada elus suuri sihte ja teha kõvasti tööd. Me uskusime, et neist ausa mängu ja korraliku käitumise lihtsatest reeglitest piisab.”

„Kuna nende lihtsatele elureeglite täitmisel hakkas meile paistma materiaalne edu, siis tundsime, et oleme elumängus võitjad. See lõi pähe ja tekitas õnnetunde. Milleks vaevata end teoloogiliste abstraktsioonide ja religioossete kohustustega või mõelda sellest, mis saab meie hingest siin ja teispoolsuses? Meile piisas sellest, mis toimub „siin ja praegu“. Küll võidutahe meid edasi viib! Kuid nüüd hakkas alkohol oma osa nõudma. Kui lõpuks avastasime, et kõik võidud on nullitud ja järgmine hoop lööks meid igaveseks mängust välja, tuli aeg otsida oma kadunud usku. Me leidsime selle AA-st. Sinagi võid selle siit leida.”

Tuleme nüüd teistsuguse juhtumi – intellektuaalselt iseteadva inimese juurde. Neile võivad paljud AA-lased ütelda: ”Olime samasugused – targemad, kui meile endile kasulik olnuks. Meile meeldis, kui meid nimetati varaküpseteks. Oma haridust põhjenduseks tuues puhusime end uhke õhupallina täis, kuid samas püüdsime oma kõrkust hoolega varjata. Sisimas tundsime, et suudame üksnes oma mõistuse toel kõigist teistest üle olla. Teaduse edusammud näitasid, et pole midagi, millega inimene hakkama ei saaks. Teadmine on kõikvõimas. Mõistus võib võita looduse. Kuna olime (enda arvates) enamikust terasemad, pidi see võidu viljad just meile kätte tooma. Mõistuse jumal tõrjus välja esiisade jumala. Kuid jälle olid alkoholil teised plaanid. Olles nii kaunilt võitjatena triumfeerinud, muutusime hetkega suurimateks kaotajateks. Saime aru, et peame meelt muutma või muidu sureme. AAst
leidsime mitmeid, kes olid kord mõelnud samamoodi nagu meie. Nende abil võisime oma mina õigetesse raamidesse suruda. Nende eeskuju näitas, et alandlikkus ja mõistus ei ole vastandid, kui alandlikkus esikohale asetada. Nii talitades saime kingituseks toimiva usu. Sinagi võid selle saada.”

Mõned teised AA-lased rääkisid: ”Meil oli usust ja kõigest sellega seonduvast kõrini. Piibel oli meie meelest täis mõttetusi, võisime iga selle peatükki ja salmi tsiteerida, kuid me ei näinud, kus võiks peituda õnnistus. Kohati oli kõlblusõpetus võimatult nõudlik, teises kohas võimatult lõtv. Tegelikult tõukas meid aga eemale eeskätt usklike endi moraalsus. Me ilkusime silmakirjalikkuse, eelarvamuste ja hämmastava enesega rahulolu üle, mis nii paljude „uskujatega” kaasas käis. Kuidas meile küll meeldis rõhutada, et miljonid „usuvennad” tapavad üksteist ikka ja jälle Jumala nimel. Kõik see tähendas muidugi, et olime valinud jaatamise asemel eitamise. AA-ga liitumise järel pidime tunnistama, et selline mõtteviis oli toitnud meie enesearmastust. Mõnede usklike patte rünnates võisime tunda ennast nendest parematena. Pealegi saime nii pigistada silma kinni omaenese puuduste suhtes. Enesega rahulolu, mida teistes nii põlastavalt hukka mõistsime, hävitas meid ennast. Meie võlts korralikkus oli meie usule hukatuslik. Kui AA-ga liitusime, nägime asju lõpuks selgelt.”

„Psühhiaatrid on tõdenud, et paljudele alkohoolikutele on omane trots. Pole siis ime, et mõned meist Jumalat lausa väljakutsuvalt trotsisid. Mõnikord sellepärast, et Jumal ei andnud meile soovitud eluhüvesid – me olime nagu ahned lapsed, kes ootavad jõulukinke, mida on võimatu hankida. Sagedamini olime aga silmitsi suure murega ja pidasime oma õnnetuse põhjuseks seda, et Jumal on meid maha jätnud. Tüdruk, kellega tahtsime abielluda, mõtles ümber – palusime Jumalat, et ta tüdruku meelt muudaks, kuid seda ei juhtunud. Palusime, et meil oleksid terved lapsed, kuid nad sündisid haigena või ei saanud me üldse lapsi. Palusime ametikõrgendust, kuid asjata. Meie lähedased, kellega olime tugevasti seotud, võeti sellest elust „Jumala tahte läbi”. Siis hakkasime jooma ja palusime Jumalat, et ta selle lõpetaks. Kuid mitte midagi ei juhtunud. See oli kõige hullem löök. „Kuradile see usuvärk!” ütlesime endale.

AA-s taipasime, kui ekslik oli meie trots. Me polnud kunagi Jumalalt küsinud, milline on tema tahe meie suhtes – me ütlesime talle, milline see peaks olema. Mõistsime, et keegi ei või samaaegselt Jumalat uskuda ja teda trotsida. Usk tähendab usaldust, mitte trotsi. AA-s nägime selle usu vilju: mehi ja naisi, kes olid alkoholisurmast pääsenud. Nägime, kuidas nad tulid toime oma muude kannatuste ja katsumustega. Nägime, kuidas nad talusid rahulikult ilmvõimatuid olukordi, ilma et oleksid püüdnud põgeneda või kedagi süüdistada. See polnud lihtsalt usk – see oli usk, mis toimis igas olukorras. Järeldasime, et milline alandlikkuse hind ka poleks – me oleme valmis seda maksma.”

Võtame nüüd sellise isiku, kes pakatab küll usust, kuid lehkab ikka veel alkoholi järele. Ta usub, et on jumalakartlik. Piinliku hoolega järgib ta uskliku kohustusi. Ta on veendunud, et usub Jumalasse, kuid kahtleb, kas Jumal usub temasse. Ikka ja jälle annab ta karskustõotusi. Iga tõotuse järel hakkab ta taas jooma ja veel hullemini kui enne. Ta proovib kangelaslikult alkoholiga võidelda, anudes Jumalalt abi, kuid seda ei tule. Milles on viga?

Alkohoolik, kelle kavatsused on head ja kes püüab väga, kujutab endast vaimulike, arstide, sõprade ja pereliikmete silmis südantlõhestavat mõistatust. Kuid mitte AA-laste silmis. Paljud meist olid samasugused ja teavad nüüd vastust. Küsimus on usu sügavuses, mitte nii-öelda koguses. Selles suhtes olime enne pimedad. Me uskusime, et oleme nüüd alandlikud, kuigi polnud seda. Arvasime, et võtame usku tõsiselt, kuid tõele näkku vaadates oli see vaid pinnapealsus. Või läksime teise äärmusesse – mõnulesime tundelisuses ja pidasime seda tõeliseks usuks. Mõlemal juhul tahtsime midagi saada, andmata ise vastu. Me ei olnud „oma tuba koristanud”, et Jumala arm sisse pääseks ja meie hulluse tõrjuks. Me polnud kunagi vaevunud sügavamalt või tõsisemalt uurima iseennast, polnud heastanud tehtud halba ega andnud kellelegi midagi ilma vastutasu nõudmata. Me polnud õigupoolest Jumalat palunudki. Olime alati öelnud: „Täida minu soov,” selle asemel et öelda: „Sündigu sinu tahtmine”. Me polnud üldse taibanud, mida tähendab armastada Jumalat või inimesi. Seetõttu petsime iseennast ega suutnud ka võtta vastu seda armu, mis oleks meie vaimse tervise taastanud.

Vähestel joovatel alkohoolikutel on aimu sellest, kui mõttelagedalt nad käituvad, need aga, kes seda mõistavad, ei suuda tõele näkku vaadata. Mõned on nõus end nimetama „padujoodikuteks”, kuid ei või taluda mõtet, et nad on hingeliselt haiged. Nende pimedust toetavad teised inimesed, kes ei tee vahet terve inimese alkoholipruukimise ja alkoholismi vahel. „Terve“ tähendab siinjuures „vaimselt terve”.

Ükski alkohoolik, kes kaine peaga analüüsib oma hävitamisiha, puudutagu see siis söögitoa mööblit või tema enda kõlbelist käitumist, ei saa väita, et ta on „vaimselt terve”. Seepärast on Teine samm lähtepunktiks meile kõigile. Agnostikud, ateistid ja endised usklikud – selle sammu suhtes on kõik ühte meelt. Tõeline alandlikkus ja avatud meel võivad meid usuni juhtida ja igal AA koosolekul saame kinnitust, et Jumal taastab meie vaimse tervise, kui me vaid oskame temaga õigesti suhestuda.