Viies samm

„Tunnistasime Jumalale, iseendale ja mõnele teisele inimesele oma väärate tegude tõelist olemust.“

KÕIK AA kaksteist sammu sunnivad meid oma loomupäraste ihadega vastuollu minema – nad kärbivad meie isekust. Kui asi jõuab kõrkuse ja egoismini, on Viies samm üks raskemaid. Ometi on püsiva kainuse ja meelerahu huvides see samm kõige olulisem.

AA kogemus õpetab, et me ei saa koos oma pakiliste probleemidega ja neid põhjustavate või süvendavate iseloomuvigadega üksinda elada. Neljandas sammus valgustasime kogu oma elu otsekui röntgenikiirtega läbi ning välja joonistusid asjad, mida sooviksime unustada. Hakkasime aduma, mil määral vale mõtlemine ning tegutsemine meile endale ja teistele halba tegi. Nüüd ei tohi me nende piinavate minevikukummitustega kauemaks üksi jääda. Me peame nendest kellegagi rääkima.

Meie hirm ja vastumeelsus selle suhtes on nii tugev, et paljud AA-lased proovivad Viiendast sammust alguses mööda hiilida. Me otsime kergemaid teid – tavaliselt tunnistame üldsõnaliselt ja kaunis hambutult, et juues olime vahetevahel viletsad tegelased. Ja siis lisame nende tegude dramaatilise kirjelduse, millest meie sõbrad on niikuinii kuulnud. Sellest, mis meid tõeliselt vaevab ja põletab, ei räägi me midagi. Sisendame endale, et on piinavaid ja alandavaid mälestusi, mida ei tohi jagada. Need jäävad ainult enda teada, ükski hing ei tohi neid aimata. Loodame, et need lähevad meiega hauda.

Ent kui AA-laste kogemus üldse midagi loeb, siis see teguviis pole mitte üksnes rumal, vaid ka ohtlik. Harva on kõhklused põhjustanud nii palju häda kui püüd Viienda sammu puhul salatseda. Mõned ei suuda saladusi varjates üldse kained püsida, teised libastuvad ikka ja jälle, kuni ei ole otsustanud suud puhtaks rääkida. Isegi kogenud AA-lased, kes on aastaid kained olnud, maksavad vahel kallist hinda, kuna üritavad sellest sammust mööda hiilida. Nad võivad rääkida, kuidas proovisid kanda koormat üksinda, kuidas kannatasid ärrituvuse, rahutuse, süümepiina ja masenduse käes, kuidas heitsid alateadlikult kergendust otsides mõnikord oma parimatele sõpradele ette iseloomuvigu, mida ise püüdsid eneses varjata. Ikka ja jälle avastasid nad, et ei leia kergendust, kui tunnistavad teiste vigu. Igaüks peab tunnistama enda omi.

Oma vigade pihtimine teisele inimesele on mõistagi vana käitumine. Seda on sajandeid tehtud ja see on alati kuulunud vaimsete, tõeliselt usklike inimeste ellu. Ent tänapäeval pole pihtimise eestkõnelejaks enam üksnes religioon. Psühhiaatrid ja psühholoogid räägivad iga inimese sisemisest vajadusest uurida ja tunda oma isiksuse vigu ning arutleda nende üle ühes mõistva ja usaldusväärse inimesega. Alkohoolikute suhtes läheb AA isegi kaugemale. Enamik meist võib kinnitada, et me ei püsiks kainena, kui ei julgeks oma vigu teisele inimesele tunnistada. Ilmselt ei soovi Jumal võtta meilt meie joomakirge, kuni me pole valmis tunnistama oma puudusi.

Mida võiksime Viienda sammuga saavutada? Esiteks saaksime lahti meid pidevalt vaevanud üksindustundest. Üksindus piinab peaaegu kõiki alkohoolikuid. Ka siis, kui joomaprobleem polnud veel väga hull ja inimesed ei vältinud meid, tundis enamik meist, et ei sobi teiste hulka. Me olime arad ega julgenud teiste le läheneda, või siis olime lärmakalt omamehelikud, janunedes tähelepanu ja seltsi, ilma et oleksime neid iial pälvinud – vähemalt mitte soovitud kujul. Alati oli teel ees mõistatuslik tõke, mille olemuses me selgust ei saanud ega suutnud seda ületada. Olime justkui näitlejad laval, kes järsku taipavad, et ei tea oma rollist ühtki rida. See oli üks põhjus armastada alkoholi, mis lubas improviseerida. Kuid ka siin andis joomakirg tagasilöögi: me saime lõplikult lüüa ja jäime kohutavasse üksindusse.

Kui jõudsime AA-sse ja olime esmakordselt elus inimeste seas, kes tundusid meid mõistvat, oli ühistunne tohutult ergutav. Üksinduse probleem tundus olevat lahendatud. Varsti aga avastasime, et kuigi olime nüüd omasuguste seltsis, kannatasime ikkagi minevikust pärit valuhoogude käes. Me ei kuulunud veel siia, kuni polnud avameelselt rääkinud oma hingeasjadest ega kuulanud ära kaaslase samalaadset juttu. Lahenduseks oli Viies samm. Sellest sai alguse tõeline ühtekuuluvus inimeste ja Jumalaga.

See oluline samm andis meile tunde, et võime leida andestust hoolimata kõigest, millega olime mõttes või tegudes hakkama saanud. Kui me koos toemehega selle sammu tegime, tajusime sageli esmakordselt võimet ükskõik kui sügavast haavumisest hoolimata teistele andestada. Enda tundma õppimine veenis meid, et kõikehõlmav andestus oleks hea, kuid alles otsustav Viienda sammu läbimine viis teadmiseni, et võime andestust nii leida kui ka anda.

Teine suur asi, mis kaasnes võimega oma vigu teisele inimesele tunnistada, on alandlikkus – sõna, mida tihti vääriti mõistetakse. Nendele, kes on AA-s teinud edusamme, tähendab see selget äratundmist, mis või kes nad tegelikult on, koos siira püüdlusega saada selleks, kes nad võiksid olla. Seetõttu peaks meie esimeseks sammuks alandlikkuse suunas olema vigade tunnistamine. Ühtki viga ei saa kõrvaldada, kui me ei näe selgelt selle olemust. Nägemisest on aga vähe. Neljanda sammuga saavutatud objektiivne pilt jääb siiski ainult pildiks. Näiteks nägime, et oleme olnud ebaausad ja sallimatud, et vahel on meid haaranud enesehaletsus või suurusehullustus. Ent kuigi oma vigade nägemine oli alandav kogemus, ei pruukinud me tegelikult alandlikkuseni jõuda. Meie puudused olid ikka alles, ehkki olime neid mõistnud. Nendega tuli midagi ette võtta. Varsti avastasime, et omapäi ei suuda me neist vabaneda.

Viienda sammu mõjul saame endast realistlikuma ja ausama pildi. Ennast tundma õppides hakkasime mõistma, millist häda põhjustas meile enesepettus. See tõi aga kaasa häiriva mõtte – kui olime peaaegu kogu elu iseennast lollitanud, siis kuidas saanuksime nüüd olla kindlad, et ei peta ennast jälle? Kuidas olla kindel, et oleme oma vead ausalt üles lugenud ja neid tõepoolest tunnistanud, kasvõi iseendale? Olime ju ikka hirmu, enesehaletsuse ja solvumistunde meelevallas – kuidas suutsime siis end ausalt hinnata? Liiga suur süü- ja kahetsuskoorem võis meid ajendada oma puudusi dramatiseerima ja suureks puhuma. Viha ja solvatud uhkus võisid olla suitsukatteks puudustele, milles süüdistasime teisi. Võib-olla oleme koormatud veel paljude suurte ja väikeste vigadega, millest meil pole aimugi?

Oli päris selge, et enesevaatlusest ja sellega kaasnevast vigade leidmisest meile ei piisa. Kui tahtsime tõepoolest iseenda kohta tõde teada saada ja seda omaks võtta, vajasime kõrvalist abi – Jumalalt ja teiselt inimeselt. Üksnes siis, kui olime varjamatult läbi arutanud enda olemuse, soostunud nõuannete ja juhendamisega, võisime teha tutvust petuvaba mõtlemise, põhjaliku aususe ja siira alandlikkusega.

Paljud tõrkusid ka siis veel. Me ütlesime: „Miks ei võiks see, keda käsitleme Jumalana, näidata meile kätte meie vead? Kui Looja andis meile elu, peaks ta ju ometi teadma, kus me õigelt teelt hälbisime. Miks ei võiks me tunnistada otse Temale? Milleks on vaja veel kedagi sellesse segada?”

Sellel etapil on Jumalaga suhtlemise raskused kahesugused. Meid võib algul hämmastada mõte, et Jumal teab meist kõike, kuid varsti harjume sellega. Kahekõne Jumalaga häirib meid miskipärast vähem kui väljavaade seista silmitsi teise inimesega. Kuni me ei istu maha ega hakka valjusti rääkima varjatud asjust, on meie valmisolek „oma tuba koristada” suurel määral teoreetiline. Kui aga oleme teise inimese vastu ausad, kinnitab see ka meie ausust iseenda ja Jumala vastu.

Teine raskus seisneb selles, et kui oleme üksi, moonutavad meie minapilti ratsionaalsed arutlused ja soovmõtlemine. Teise inimesega rääkides kuuleme temalt kommentaare ja nõuandeid – meil pole põhjust nendes kahelda. Hingeliste probleemidega üksi jääda on ohtlik. Kui sageli oleme kuulnud kedagi heade kavatsustega kinnitavat, et Jumal juhib teda, ehkki on ilmne, et ta eksib sügavalt.

Kogemust ja alandlikkust omamata eksitab selline inimene ennast ja kipub õigustama täielikke mõttetusi väitega, et see on Jumala tahe. Muuseas, vaimuasjades vilunud isikud rõhutavad alati vajadust kontrollida koos sõprade või vaimsete nõuandjatega neid juhiseid, mida arvame olevat saanud Jumalalt. Seda enam ei tohiks uustulnuk teha siin mõnd rumalat või isegi traagilist vääratust. Kuigi kaaslaste kommentaar või nõuanne ei pruugi olla eksimatu, on see kindlasti konkreetsem kui arvatav otsene juhis kõrgemalt jõult, kellega suhtlemise kogemust meil pole.

Järgmiseks ülesandeks on leida endale usaldusisik. Sellesse peaks suhtuma ettevaatlikult, kuna ettevaatlikkus on ju kõrgelt hinnatud voorus. Võib-olla kavatsed talle rääkida asjadest, mida keegi teine ei tohi teada. Peaksid valima elukogenud inimese, kes on püsinud kaine ja suutnud ületada muudki raskused, mis olid ehk sarnased sinu omadega. Selleks inimeseks võib olla toemees AA-s, kuid ka keegi teine. Kui oled hakanud teda usaldama ning teil on sarnane tundelaad ja ühesugused probleemid, on see hea valik. Toemehe eeliseks on see, et ta teab juba üht-teist sinu muredest.

Siiski võib see suhe olla niisugune, et julged rääkida vaid mõnest asjast. Kui nii, tee seda kindlasti – alustada tuleks kohe. Raskemateks ja sügavamateks paljastusteks võid otsustada valida kellegi teise. See inimene võib olla sinu kirikuõpetaja või arst, seega väljastpoolt AA-d. Mõnel juhul on kõige parem rääkida päris võõraga.

Valiku õigsust tõestab sinu valmisolek end avada ja täielik usaldus inimese vastu, kellega kavatsed oma esimest ausat enesevaatlust jagada. Kui leidsid sellise inimese, läheb tihti vaja julgust, et talle läheneda. Keegi ei saa öelda, et AA programm ei nõua tahtejõudu – siin võib vaja minna kogu selle varu. Siiski võib sind oodata meeldiv üllatus. Kui selgitad oma kavatsusi ja usaldusisik mõistab, et saab tõesti olla kasulik, võib vestlus alata kergelt ja sujuda innukalt. Varsti hakkab kuulaja rääkima oma lugusid, mis teeb sinu ülesande veel kergemaks. Kui sa midagi ei varja, kasvab kergendustunne iga hetkega. Aastatega kogunenud hirmud vallanduvad paisu tagant ja haihtuvad imelisel kombel niipea, kui sa ennast avad. Valu kaob ja asendub tervendava rahuga. Kui sel moel ühinevad alandlikkus ja siirus, saabub suur hetk. Paljud AA-sse kuuluvad endised agnostikud või ateistid räägivad, et just sellel Viienda sammu hetkel tunnetasid nad esmakordselt Jumala kohalolekut. Ja ka need, kes juba uskusid, said Jumalast teadlikumaks kui kunagi varem.

See Jumala ja inimese osadustunne, oma kohutava süükoorma ausa jagamise kaudu üksindusest vabanemine annab rahuliku meele, millega saame valmistuda järgmisteks sammudeks kestva ja sihiteadliku kainuse teel.