AA -liikmetele - 7. Samm

Seitsmes samm

„Palusime Teda alandlikult, et Ta kõrvaldaks meie puudused.“

KUNA see samm räägib alandlikkusest, on meil põhjust aeg maha võtta ja mõtiskleda: mis on alandlikkus ja mida selle omaksvõtt meile tähendab.

Kõiki kahtteistkümmet sammu ühendavaks mõtteks on liikumine suurenenud alandlikkuse suunas. Ilma teatava alandlikkuseta ei saa ükski alkohoolik kainena püsida, kuid peaaegu kõik AA-lased on mõistnud, et nad vajavad seda hinnalist omadust enamaks kui vaid kainena püsimiseks, sest muidu pole neil erilist võimalust õnnelikuks saada. Selleta pole aga nende elul piisavat mõtet ning ebaõnne korral ei jätku neil usku, mille toel raskes olukorras toime tulla.

Alandlikkusel kui sõnal ja kui ideaalil pole nüüdisilmas eriti kohta. Asi pole üksnes mõiste väärtõlgenduses, vaid juba see sõna ise lihtsalt ärritab paljusid. Paljudel pole aimugi, mida tähendab alandlikkus kui eluviis. Rõhutab ju suur osa sellest, mida iga päev kuuleme ja loeme, inimese uhkust oma saavutuste üle.

Mõistuse jõul on teadlased tunginud looduse saladustesse. Tohutud ressursid, mis on kasutusel, võimaldavad sellist jõukust, et paljud usuvad inimese loodud aastatuhande saabumisse. Vaesus kaob ja küllus kasvab nii suureks, et igaühele on tagatud kindlustunne ja isiklike soovide täitumine. Arvatakse, et kui inimese esmased vajadused on rahuldatud, pole enam põhjust konfliktideks. Maailm muutub õnnelikuks paigaks ning inimesed võivad vabalt tegeleda enese harimise ja arendamisega. Mõistuse ja töö abil võib igaüks vormida oma saatuse.

Mitte ükski alkohoolik, ükski AA-lane, ei soovi materiaalse elu väärtusi alahinnata. Ka ei vaidle me nendega, kes on kindlalt seda meelt, et elu peaeesmärk on loomupäraste vajaduste rahuldamine. Kuid me oleme kindlad, et pole olemas alkohoolikutest paremat näidet inimeste kohta, kes üritasid selle põhimõtte järgi elada ja läbi kukkusid. Tuhandete aastate jooksul oleme nõudnud kindlustundest, mõjuvõimust ja armastusest enesele ikka suuremat osa, kui meile tegelikult kuulub. Kui meile viirastus edu, jõime, et unistada veel enamast. Kui vähegi põrusime, jõime, et unustada. Meie soovidel polnud iial piire.

Kõikides meie püüdlustes, millest nii paljude puhul olid meil ju head kavatsused, sai takistuseks alandlikkuse puudumine. Me ei suutnud mõista, et oma loomuse kujundamine ja vaimsed väärtused peavad olema esikohal ning materiaalne edukus polegi elu eesmärk. On iseloomulik, et ajasime segi eesmärgi ja vahendi. Selle asemel, et võtta materiaalsete soovide rahuldamist vahendina, mis aitab meil inimestena elada ja tegutseda, pidasime seda elu lõppeesmärgiks ja sihiks.

Enamus pidas häid iseloomuomadusi küll soovitavaks, kuid neid oli vaja selleks, et enesega jätkuvalt rahul olla. Parasjagu ausust ja moraalsust välja näidates saime kergemini oma soove täita. Ent kui tuli valida ülevate loomuomaduste ja mugavuse vahel, kadus enesekasvatus eeldatava õnne jahil nagu tina tuhka. Väga harva pidasime oma loomuse kujundamist millekski omaette väärtuslikuks, mille poole oma ürgtungide rahuldamisest sõltumatult püüelda. Me ei plaaninud kunagi rajada oma igapäevaelu aususele, sallivusele ning tõelisele armastusele teiste inimeste ja Jumala vastu.

Sellega, et meil puudusid püsiväärtused ja me olime oma elu tõelise eesmärgi suhtes pimedad, kaasnes muudki halba. Kuni arvasime, et võime toime tulla ainult oma jõu ja tarkuse toel, puudus meil õige usk kõrgemasse jõudu – seda ka siis, kui uskusime Jumala olemasolu. Me võisime isegi siiralt uskuda, kuid see uskumine oli viljatu, sest proovisime ikka veel ise Jumalat mängida. Kuni me asetasime esikohale eneseusu, ei võinud rääkidagi usaldusest meist kõrgema jõu vastu. Meis puudus alandlikkuse põhiosis – soov näha ja täita Jumala tahet.

Uue suhtumise omaksvõtt oli meie jaoks uskumatult vaevaline. Vaid korduvate alanduste järel olime sunnitud õppima midagi alandlikkuse kohta. Alles pika tee lõpus, pärast üha uusi kaotusi, alandusi ning enesekindluse lõplikku murdumist hakkasime tajuma alandlikkust millegi enama kui alandatud inimese meeleheitena. Iga uus AA-sse tulija kuuleb ja kogeb varsti ka ise, et oma jõuetuse alandlik tunnistamine on esimeseks sammuks, mis aitab vabaneda alkoholi halvavast haardest.

Seega tajume alandlikkust esmalt kui vajadust. Kuid see on alles algus. Et lõplikult lahti saada vastumeelsusest alandlikkuse mõiste suhtes, et hakata seda mõistma kui teed inimvaimu tõelise vabaduseni, et olla valmis arendama endas alandlikkust kui teatavat väärtust – selleks vajab enamik meist väga palju aega. Kogu elu kestnud enesekesksus ei kao hetkega. Trots mässab meis alguses igal sammul.

Kui siis lõplikult ja tingimusteta tunnistame jõuetust alkoholi ees, ohkame sügavalt: „Jumalale tänu, nüüd on see möödas. Ma ei pea seda enam iialgi läbi elama.” Siis aga mõistame, tihti ise jahmudes, et see on meie uuel teekonnal alles esimene verstapost.

Üksnes vajaduse tõttu ja üsna vastumeelselt hakkame tegelema oma iseloomuvigadega, mis tegid meist alkohoolikud ja mida tuleb muuta, et mitte tagasi alkoholi küüsi langeda. Tahame vabaneda mõnest oma veast, kuid kohkume vahel ülesande võimatuse ees tagasi ja klammerdume kirgliku visadusega teiste puuduste külge, mis häirivad meie sisemist tasakaalu samamoodi, kuid mida me naudime. Kuidas leiaksime otsusekindlust ja valmisolekut, et vabaneda sellest võimsast sunnist ja ihast?

Ent jälle annab meile jõudu AA-s kogetu põhjal tehtud möödapääsmatu järeldus – me kas pingutame või jääme rentslisse. Oma arengu selles punktis vaevab meid tugev pinge ja surve käituda õigesti. Peame valima kas vaevalise pingutuse või nurjumisega kaasneva kindla karistuse. Me teeme esimesi samme oma uuel teekonnal vastumeelselt, aga siiski teeme. Me ei pruugi veel uskuda, et alandlikkus on soovitav isikuomadus, kuid tunnistame juba, et see on vajalik abiline ellujäämisel.

Kui oleme aga oma puudusi igast küljest uurinud, neid teistega arutanud ja hakanud soovima neist vabaneda, avardub meie arusaam alandlikkusest. Selleks ajaks oleme tõenäoliselt kõige hullematest puudustest lahti saanud. Mõnel hetkel naudiksime justkui tõelist meelerahu. Neile, kes varem on tundnud vaid ärritust, masendust või rahutust (tegelikult igaühele meist), on see äsjaleitud rahu suureks kingituseks. Meisse on tulnud midagi täiesti uut. Kui enne mõistsime alandlikkust kui väärate tegude sunnitud omaksvõttu, siis nüüd hakkab ta märkima viljakat pinnast, millest kasvab välja meelerahu.

Muutunud arusaam alandlikkusest käivitab teise pöördelise muutuse meie maailmavaates. Egomulli valulisel lõhkemisel avanevad meie silmad tohututele eluväärtustele. Siiani pühendasime oma elu suurel määral vaid sisepiinade ja eluprobleemide eest põgenemisele. Pagesime nende nagu katku eest. Kunagi ei tahtnud me mõtelda kannatamisest. Meie alatine pääsetee käis läbi pudeli. Isiksuse kasvatamine läbi kannatuste võis sobida pühakutele, kuid meid see ei meelitanud.

Kuid AA-sse sattunutena me vaatasime ja kuulasime. Siin nägime, kuidas alandlikkus on vorminud ebaõnnest ja viletsusest midagi hindamatut. Kuulsime lugematuid jutte sellest, kuidas alandlikkus oli muutnud nõrkuse tugevuseks. Alati olid valu ja kannatus olnud uue elu alustamise hinnaks. Kuid selle hinna eest saime rohkemgi, kui võisime loota. See andis alandlikkuse, mis varsti hakkas leevendama valu. Hakkasime valu vähem kartma ja ihkama alandlikkust rohkem kui kunagi varem.

Kirjeldatud alandlikkuse õppimise protsessis oli kõige olulisemaks tulemuseks see, et muutus nii usklike kui ka uskmatute suhtumine Jumalasse. Hakkasime võõrduma mõttest, et kõrgem jõud on nagu päästeteenistus, kuhu tuleb pöörduda vaid hädaolukorras. Hakkas haihtuma arvamus, et me elame ikka omal jõul, aga Jumal on vahetevahel abiks. Nii mõnigi, kes pidas end muidu usklikuks, mõistis nüüd oma hoiaku piiratust. Kui olime keeldunud Jumalat esikohale asetamast, olime end ka tema abist ilma jätnud. Nüüd aga sugenes helge lubadus ja tähendus sõnadesse „Üksinda olen ma tähtsusetu, Taevane Isa tegutseb minu eest.”

Mõistsime ka, et alandlikkuse juurde ei pea meid alati kaikaga ajama. Võisime alandlikkuse poole liikuda niihästi pideva kannatuse tõttu kui ka omal vabal tahtel. Kui hakkasime tajuma alandlikkust kui midagi meelepärast, mitte kui pealesunnitut, saabus meie elus suur pöördepunkt. Sellest hetkest võisime tajuda Seitsmenda sammu kogu tähendust: „Me palume alandlikult, et Tema kõrvaldaks meie puudused.“

Selle sammu juurde asudes peaksime ehk veelkord endalt küsima, mis on meie tõelised eesmärgid. Igaüks meist tahab elada rahus iseendaga ja kaasinimestega. Tahame ka kindlad olla, et Jumala arm võib teha meie heaks seda, mida me ise ei suuda. Oleme mõistnud, et lühinägelikkusel või vääritutel soovidel põhinevad iseloomuvead takistavad meie teed eelmainitud sihtide poole. Tajume nüüd selgelt, et oleme esitanud enestele, kaasinimestele ja Jumalale liigseid nõudmisi.

Meie puuduste peasüüdlane oli enesekeskne hirm – ennekõike hirm kaotada midagi, mida omame, või jääda ilma millestki, mida ihaldame. Kuna olime rajanud elu rahuldamata ambitsioonidele, olime pidevalt rahulolematud ja pettunud. Me ei võinud leida rahu enne, kui olime oma nõudmisi kahandanud. Erinevus nõudmise ja lihtsa soovi vahel peaks olema päris selge.

Seitsmes samm, kus me muudame oma hoiakut ja võtame teejuhiks alandlikkuse, võimaldab meil liikuda enesekesksuse juurest teiste inimeste ja Jumala poole. Seitsmenda sammu kogu rõhk on alandlikkusel. Tegelikult ütleb see, et nüüd peaksime teadlikult üritama alandlikkuse abiga kõrvaldada oma teisi vigu, nii nagu me juba tunnistasime jõuetust alkoholi ees ja hakkasime uskuma, et meist kõrgem jõud võib tagasi anda vaimse tervise. Kui alandlikkus tõi meile armu, mille abil peletasime hävitava joomahimu, siis on lootust, et samamoodi lahendame ka oma muud probleemid.