Kolmas samm

„Otsustasime anda oma tahte ja elu Jumala hoolde, nii nagu me Teda mõistame.“

Kolmanda sammuga tegeledes avaksime otsekui ukse, mis näib kõigi märkide järgi olevat suletud ja lukus. Me vajame vaid võtit ja tahet uks lahti paisata. Olemas on ainult üks võti – selle nimi on valmisolek. Kui me kord juba ukse oma valmisoleku toel lukust lahti keerame, avaneb see nagu iseenesest ning selle taga näeme rada, mille juures on viit kirjaga: „See tee viib toimiva usuni.“ Esimese kahe sammu puhul tegelesime mõtisklusega. Nägime, et oleme alkoholi ees jõuetud, kuid tajusime ka, et mingi usk, kasvõi ainult AA-sse, on igaühe jaoks võimalik. Need järeldused ei nõudnud meilt tegutsemist, nad oli vaja ainult omaks võtta.

Nagu järgmisedki sammud, nii kutsub ka Kolmas samm tegutsema, sest ainult tegutsedes võime ületada oma isemeelsuse, mis on kogu aeg takistanud Jumala – või kui soovite, siis kõrgema jõu – tulekut meie ellu. Usk on kindlasti vajalik, kuid usk üksi on kasutu. Me võime Jumala olemasolu uskuda, aga hoida teda ikkagi oma elust eemal. Seetõttu tekitab meile nüüd küsimusi see, mismoodi ja milliste vahenditega Jumalat oma ellu tuua. Kolmas samm on meie esimeseks katseks seda teha. Tegelikult seisnebki kogu AA tegevuskava tulemuslikkus sellel, kui hästi ja ausalt püüame jõuda otsuseni „anda oma tahe ja elu selle hoolde, kes vastab meie ettekujutusele Jumalast.“

Igale maise ja praktilise meelega uustulnukale näib see samm raske, isegi võimatuna. Kuidas keegi ka ei üritaks otsust langetada – mil viisil saaks ta anda oma tahte ja elu talle meelepärase Jumala hoole alla? Õnneks saame meie samasuguse tee läbi käinutena kinnitada, et igaüks – tõepoolest igaüks – on võimeline sellega algust tegema. Võime lisada veel, et vaja läheb vaid kasvõi pisimatki algatust. Kui oleme oma valmisoleku võtme lukuauku torganud ja pisut ust paotanud, avastame, et saame seda iga korraga natuke enam avada. Isemeelsus võib ukse küll jälle kinni lüüa ja sageli nii juhtubki, ent alati, kui oma valmisoleku võtme uuesti kätte võtame, uks paotub.

Kõik see võib kõlada mõistatusliku ja kaugena, umbes nagu Einsteini relatiivsusteooria või väide tuumafüüsikast, kuid asi pole sugugi nii. Tegelikkuses on kõik üsna lihtne. Iga mees või naine, kes on liitunud AA-ga ja soovib koos AA-ga jätkata, ongi juba enese teadmata Kolmanda sammuga algust teinud. Kas pole siis tõsi, et kõik nad on otsustanud kõigis alkoholi puudutavates asjades anda oma elu AA hoole, kaitse ja juhtimise alla? Juba on nad jõudnud valmisolekuni heita kõrvale enda tahe ja enda mõtted alkoholiprobleemi suhtes ning asendada need AA soovitustega. Iga liituda sooviv uustulnuk mõistab, et AA on temasuguse põhja poole vajuva laeva jaoks ainus kindel sadam. Kui see pole oma tahte ja elu andmine äsjaleitud Jumala hoole alla, mis see siis on?

Kuid oletagem, et loomusund ikkagi kisendab (mida ta kindlasti ka teeb): „Jah, eks ma pean siis alkoholi puudutavais asjus AA-st sõltuma, kuid kõiges muus tuleb säilitada mul oma sõltumatus. Ma ei tohi mitte mingil juhul tühiseks muutuda. Mis minust saab, kui hakkan oma elu ja tahet kellegi või millegi kaitse alla andma? Ma olen siis nagu auk kringli sees.” Muidugi on see tavaline mõttekäik, mille abil loomusund ja loogika püüavad isemeelsust toetada ja hingearengut takistada. Viga on selles, et niisugune mõttekäik ei arvesta tegelikkust. Tegelikkus on aga järgmine: mida enam on meis valmisolekut sõltuda kõrgemast jõust, seda sõltumatumaks me tegelikult muutume. Sõltuvus AA mõistes tähendab seetõttu vaimu tõelise sõltumatuse saavutamist.

Vaadakem korraks sõltuvust igapäevase elu asjus. Hämmastusega tõdeme, kui sõltuvad me tegelikult oleme ja kui ebateadlik see sõltuvus on. Igas majas on juhtmed, mis toovad majja elektri ja koos sellega valguse. Me oleme niisuguse sõltuvusega rahul ja loodame, et elektrivool kunagi ei katke. Kuigi tunnistame oma sõltuvust sellest tehnikaimest, tunneme end isiklikult ikkagi sõltumatumana. Veelgi enam – tunneme end ka mugavamalt ja kindlamalt. Elekter tuleb sinna, kus seda vajatakse. Vaikselt ja kindlalt rahuldab elekter meie lihtsaimaid igapäevaseid vajadusi, mis võivad aga olla ülitähtsad. Küsige näiteks kasvõi kunstkopsu külge aheldatud halvatusehaigelt, kelle elu sõltub temaga ühendatud aparaadist.

Kui erinevalt käitume me aga siis, kui küsimuse all on meie vaimne või emotsionaalne sõltumatus! Kui tarmukalt kaitseme oma õigust otsustada ainuisikuliselt selle üle, mida mõtleme või kuidas käitume! Oo jaa, me kaalume igal üksikul juhul kõiki poolt- ja vastuväiteid. Me kuulame viisakalt ära need, kes annavad meile nõu, kuid otsuse teeme ikka ise. Keegi ei saa neis asjus meie isiklikku sõltumatusesse sekkuda. Pealegi arvame, et kedagi ei saa ju täiel määral usaldada. Oleme veendunud, et meie arukus ja tahtejõud suudavad meie elu juhtida ja meile selles maailmas edu tagada. Niisugune vapper mõtteviis, kus igaüks mängib ise jumalat, tundub olevat suurepärane, kuid peab tegema läbi tuleproovi: kui hästi see tegelikkuses toimib? Kiirpilk peeglisse peaks igale alkohoolikule vastuse andma.

Kui omaenda peegelpilt on liiga kole (ja enamasti ongi), siis võiks alkohoolik kõigepealt vaadata, mis on tavaliste inimeste liigse enesekindluse tulemus. Igal pool näeb ta vihaseid ja hirmunud inimesi, ühiskonda, mis on lagunemas sõjajalal olevateks kildudeks. Iga selline kild kisendab teistele: „Minul on õigus ja teie eksite.“ Iga survegrupp, millel on piisavalt jõudu, surub oma tahet enesekindlalt teistele peale. Ja täpselt sama toimub igal pool ka üksikisiku tasemel. Kõigi nende jõupingutuse tulemuseks on vähem rahu ja vähem vendlust. Enesekindluse filosoofia ei tasu end ära. Lihtsalt öelduna on see purustav väärusk, mille lõpptulemuseks on häving.

Seetõttu võime meie, alkohoolikud, väita, et meil on tõesti vedanud. Igaühel meist on olnud oma, peaaegu surmalähedane kokkupuude isemeelsuse valedega ja kõik me oleme oma isemeelsuse all piisavalt kannatanud, et nüüd midagi paremat tahta. Niisiis on pigem asjaolud kui mingi loomuomadus meid AA-sse toonud, sundinud tunnistama kaotust ja võtma omaks usu algeid ning juhtinud meid nüüd otsuseni anda oma tahe ja elu kõrgema jõu hoolde.

Me mõistame, et sõna „sõltuvus“ on paljudele psühhiaatritele ja psühholoogidele niisama eemaletõukav kui alkohoolikutele. Nagu meie professionaalidest sõbrad, nii saame meiegi aru, et on olemas sõltuvuse väärastunud vorme. Paljusid neist oleme ise kogenud. Näiteks ei tohiks ükski täiskasvanud mees ega naine olla emotsionaalselt liiga sõltuv oma vanematest. See väärsõltuvus on pannud paljud mässumeelsed alkohoolikud arvama, et igasugune sõltuvus on kindlasti talumatult kahjutoov. Ometi pole sõltuvus AA rühmast või kõrgemast jõust kellelegi kahju teinud.

Kui puhkes Teine Maailmasõda, pidi oma elu ja tahte loovutamise põhimõte esimese tuleproovi läbi tegema. AA-lased läksid sõjaväkke ja nad hajutati laiali üle maailma. Kas nad suutsid distsipliini säilitada, marutule all vastu pidada ning sõja ühetoonilisuse ja koledused välja kannatada? Nad said hakkama. Nende elus esines koguni vähem libastumisi või emotsioonidest põhjustatud joomahooge kui nendel AA-lastel, kes viibisid turvaliselt kodus. Nad olid sama vastupidavad ja vaprad kui kõik teised sõdurid. Nende sõltuvus kõrgemast jõust toimis nii Alaskal kui ka Salerno randadel. Sõltuvus polnud kaugeltki nende nõrkuseks, vaid hoopis nende hingejõu põhiliseks allikaks.

Kuidas saab see, kes on jõudnud sisemise valmisolekuni, jätkata oma tahte ja elu andmist kõrgema jõu hoolde? Ta tegi asjaga algust, kui hakkas oma alkoholiprobleemi lahendamisel AA-le lootma. Arvatavasti on ta juba veendunud, et tal on peale alkoholi muidki probleeme ning et mõnda neist ei saa lahendada lihtsalt otsustavust ja julgust kokku võttes. Need ei lase tal elada, probleemid viivad ta meeleheitele ja ohustavad äsjaleitud kainust. Kui ta mõtleb eilsele päevale, vaevavad teda kahetsus ja süütunne. Mõeldes nendele inimestele, keda ta ikka veel kadestab või vihkab, valdab teda kibedustunne. Majanduslik ebakindlus teeb ta haigeks ja kui ta mõtleb kindlustatud eluni viinud sildadele, mille alkohol tema järel põletas, haarab teda hirm. Kuidas ta suudab lahti harutada umbsõlme, mis maksis talle perekonna ja lahutas ta lähedastest? Tema üksildane vaprus ja abitu tahe seda ei suuda. Loomulikult peab ta nüüd kellestki või millestki sõltuma.

Tõenäoliselt on see „keegi“ alustuseks tema lähim kaaslane AA-s. Ta toetub oma tugiisiku kinnitusele, et paljud mured, mis on muutunud veelgi häirivamaks, kuna nende vaigistamiseks ei saa enam kasutada alkoholi, on lahendatavad. Loomulikult näitab tugiisik talle, et tema elu on ikka veel juhitamatu – hoolimata sellest, et ta on juba kainuseni jõudnud, on ta AA programmiga alles algust teinud. Napp kainus, mis alkoholismi tunnistamise ja mõnest koosolekust osavõtuga kaasnes, on väga hea, kuid püsiv kainus ja rahuldusttoov, kasulik elu on veel kaugel. Just siin tulevad mängu AA programmi ülejäänud sammud. Ainult pidev tegutsemine nende kui eluviisi vaimus võib anda paljuoodatud tulemuse.

Seejärel selgitab kaaslane, et ülejäänud AA programmi sammudega saab edukalt tegeleda vaid siis, kui Kolmandat sammu järjepidevalt ja otsustavalt edasi arendada. See väide võib hämmastada uustulnukat, kes on kogenud vaid pidevat eneseusalduse langust ja kasvavat veendumust, et inimlikul tahtel pole mingit väärtust. Ta on jõudnud õigustatud arusaamiseni, et ka paljud muud probleemid peale alkoholismi ei alistu järsule, üksinda ette võetud tormijooksule. Nüüd aga selgub, et on asju, mida saabki teha üksnes üksinda. Ta peab täiesti üksinda, enda olemuse põhjal, valmisolekut kujundama. Kui ta jõuab valmisolekuni, on vaid tema ise see, kes saab teha otsuse ennast sundida. Muutumise poole püüdlemine on ta enese tahteavaldus. Kooskõla saavutamine kõigi kaheteistkümne sammu olemusega – usume, et ka Jumala tahtega – nõuab pidevat isiklikku pingutust.

Alles siis, kui püüame ühildada enda tahet Jumala omaga, hakkame seda õigesti kasutama. Meile kõigile on see imelisim ilmutus. Kogu meie häda seisnes oma tahtejõu vääras kasutamises. Me püüdsime lahendada oma probleeme tahtejõuga, selle asemel, et viia oma tahe kooskõlla kavatsustega, mis Jumalal meie suhtes olid.

AA kaheteistkümne sammu eesmärk on teha nimetatud kooskõla järjest võimalikumaks ning selleks avabki ukse Kolmas samm.

Olles need mõtted kord omaks võtnud, on Kolmanda sammuga kerge alustada. Alati, kui oleme emotsionaalselt häiritud või otsustusvõimetud, saame peatuda, vaikust paluda ja lihtsalt rahus öelda: „Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha. Sündigu Sinu, mitte minu tahtmine.“