Kaheteistkümnes traditsioon

Anonüümsus on kõigi meie traditsioonide vaimne alus, mis tuletab alati meelde, et põhimõtted on isikutest tähtsamad.

Anonüümsuse vaimne olemus on ohverdamis valmidus. Kuna AA kaksteist traditsiooni ergutavad meid ikka ja jälle loobuma oma isiklikest huvidest ühise heaolu nimel, siis mõistame, et ohverdamise vaim – mida anonüümsus eriliselt sümboliseerib – on nende kõigi alus. AA järeleproovitud valmidus ohverdamiseks annab inimestele kindluse selle tuleviku suhtes.

Algaastatel aga ei kasvanud anonüümsus välja kindlusest; see oli meie varajaste hirmude laps. Esimesed nimetud alkohoolikute rühmad olid salaseltsid. Uued liikmed võisid leida meid ainult väheste usaldusväärsete sõprade kaudu. Avaliku tähelepanu vähimgi märk, ka meie tööks vajalik, ehmatas meid. Kuigi juba endised joodikud, arvasime ikka, et pidime varjuma avaliku usaldamatuse ja põlguse eest. Kui AA “suur raamat” ilmus 1939.a.,andsime sellele nime ”Anonüümsed Alkohoolikud”. Sissejuhatuses oli selline lause: “Tähtis on püsida anonüümsetena, sest meid on praegu liiga vähe, et tegeleda tohutu hulga pöördumistega, mida see raamat võib esile kutsuda. Olles enamasti ärimehed või eriala inimesed, ei saaks me sel juhul oma ameteid pidada.” Nende ridade vahelt paistis hirm, et suur liikmeks pürgijate hulk võiks paljastada meie anonüümsuse.

Koos AA rühmade arvukuse kasvuga kasvasid ka anonüümsuse probleemid. Innustunud mõne alkohoolikust venna silmnähtavast toibumisest, arutasime teinekord tema loo intiimseid ja piinavaid seiku, mis olid mõeldud üksnes usalduslikele kõrvadele. Haavunud ohver võis selle peale teatada, ettema usaldust oli vääriti kasutatud. Kui sellised jutud hakkasid liikuma väljaspool AA-d, lõi usk anonüümsuse lubadusse tõsiselt kõikuma. Paljud pöördusid meist ära. Ilmselt pidi iga AA-lase nimi ja lugu jääma saladuseks –kui ta ise soovib. See oli meie esimene õppetund anonüümsuse praktilise rakendamise teel.

Joodikutele iseloomuliku ohjeldamatuse tõttu ei hoolinud mõned uustulnukad saladustest aga üldse. Nad tahtsid katustelt karjuda – AA! – ning tegidki nii. Vaevalt selginenud silmadega alkohoolikud tormasid ringi ja haarasid kuuenööbist igaühel, kes oli nõus kuulama. Mõned kiirustasid mikrofonide ja kaamerate ette. Vahel jälle jõid end täis ning tegid rühmale häbi. Nad olid muutunud AA liikmetest AA ärplejateks.

Need asjalood panid meid tõsiselt mõtlema. Olime silmitsi küsimusega:“Kui anonüümne peaks AA liige olema?” Ühenduse kasv tegi selgeks, et salaühing me olla ei saa, kuid teisalt ei saanud me ka hakata varieteenäitlejateks. Võttis aega, enne kui leidsime turvalise tee nende äärmuste vahel.

Tavaliselt tahtis uustulnuk, et tema pere teaks tema uutest püüdlustest kohe. Ta tahtis rääkida ka teistele, kes olid püüdnud teda aidata – arstile, kirikuõpetajale, lähedastele sõpradele. Eneseusu kasvades tundis ta, et oleks hea selgitada oma uut eluviisi tööandjale ja äripartneritele. Kui avanes võimalus kedagi abistada, leidis ta, et suudab vabalt rääkida AA-st kellega tahes. Need vagusad enesepaljastused aitasid tal vabaneda hirmus talkohooliku häbimärgi ees ning levitasid teadmist AA olemasolu kohta tematu tvusringkonnas. Taoliste vestluste kaudu tuli AA-sse nii mõnigi uus mees ja naine. Kuigi rangelt võttes oli anonüümsus rikutud, toimus kõik ikkagi selle vaimus.

Siiski sai ilmseks, et võimalused levitada sõnumit suust suhu on piiratud. Meie tegevus vajas avalikku selgitamist. AA rühmad pidid kiiresti saama kontakti võimalikult paljude lootuse kaotanud alkohoolikutega. Niisiis hakkasid rühmad pidama koosolekuid, mis olid avatud nii huvitatud sõpradelekui laiemale publikule. Tavaline kodanik võis nüüd näha, mis see AA üldse on. Neid koosolekuid võeti soojalt vastu. Varsti hakkasid rühmadesse tulema taotlused, et AA-lased esineksid mitmesugustes ühingutes, kogudustes ja meedikute seltsides. Kui neil koosolekutel hoiti anonüümsust ja kohalolevaid reportereid hoiatati nimesid ja fotosid mitte avaldama, oli tulemus suurepärane.

Siis me sattusime suure publiku ette ja see tegi hingetuks. Artikkel Clevelandi ajalehes tõstis liikmete arvu selles linnas mõnest üksikust mitmesajani üleöö. Uudislugu Rockefelleri korraldatud lõunast AA auks aitasmeie liikmeskonda ühe aastaga kahekordistada. Jack Alexanderi kuulus kirjutis “Saturday Evening Post´is” tegi AA-st üleriigilise liikumise. Sellisedkiidukõned tõid kaasa veelgi suurema tähelepanu. Teisedki ajalehed ja ajakirjad tahtsid AA lugusid. Filmikompaniid tahtsid meid filmida. Raadio ja lõpuks ka televisioon puistasid meid üle esinemisett epanekutega. Mida me pidime tegema?

Kui see avaliku heakskiidu laviin vajus meie peale, mõistsime, et sellest võib olla hindamatu kasu või suur kahju. Kõik sõltus sellest, kuidas seda suunata. Me ei saanud lubada, et ise hakanud liikmed esitleksid endav alikkusele AA-d esindavate messiastena. Püüd teha energilist propagandat võiks meid hävitada. Piisaks vaid ühel meist avalikus kohas purju juua või järele anda ahvatlusele kasutada AA nime oma huvides, kui kahju oleks korvamatu. Sellel kõrgtasemel – ajakirjandus, raadio, kino ja televisioon – oli100% anonüümsust ainus võimalik vastus. Siin pidid põhimõtted olema isikutest tähtsamad, ilma eranditeta.

Need kogemused õpetasid meile, et anonüümsus on tegelikal andlikkus praktikas. See on kõikehõlmav vaimne omadus, mis tänapäeval läbib kogu AA elu. Anonüümsuse vaimust kantuna püüame me loobuda loomulikust soovist AA-lastena eristuda nii oma alkohoolikust kaaslaste kui suure publiku ees. Jättes kõrvale selle vägagi inimliku tungi, usume, et igaüksmeist võtab osa katte vaiba kudumisest, mis kaitseb kogu meie ühendust ning mille all me saame areneda ja töötada üksmeeles.

Oleme kindlad, et alandlikkus, mille väljenduseks on anonüümsus, on Anonüümsetele Alkohoolikutele parimaks kaitsekilbiks.