Üheksas traditsioon

AA ei tohiks kunagi organiseeruda, kuid me võime luua nõukogusid või toimkondi, kes vastutavad otseselt nende ees, keda teenivad. 

Kui esimest korda kirjutati üheksandat traditsiooni, kõlas see nii: “AA vajab võimalikult vähest organiseerumist”. Järgnenud aastatel oleme muutnud meelt. Täna võime kindlalt öelda, et Anonüümsed Alkohoolikud, st AA tervikuna, ei tohiks üldse kunagi organiseeruda. Kuid siis, näilises vastuolusöelduga, tahame luua erilisi nõukogusid ja toimkondi, mis ise on organisatsioonid. Kuidas saab organiseerimatu liikumine moodustada endajaoks abiorganisatsioone? Inimesed mõistatavad: “Mida see tähendab, mitte organiseeruda?”

Vaatame koos. Kes on kunagi kuulnud rahvusest, kirikust, poliitilisest parteist või heategevus ühingust, millel poleks mingeid reegleid? Kas on keegi kuulnud ühingust, mis ei saaks oma liikmeid distsiplineerida ja sundida järgima kindlaid reegleid ja eeskirju? Kas mitte iga selts maailmas ei anna mõnedele liikmetele õigust sundida teisi sõnakuulmisele ja karistada või välja visata reeglite rikkujaid? Seetõttu peaks igal rahvusel ja igal ühendusel olema üksikute juhitud valitsus. Võim juhtida või valitseda on organisatsiooni sisuks kõikjal.

AA on siiski erandiks. See ei sobi siia mudelisse. Ei selle üldkonverents, kesktoimetus ega tühiseimgi rühma toimkond ei saa anda AA liikmele ühtki käsku ega teda sundida, rääkimata karistuse määramisest! Seda on palju kordi proovitud ja see on täielikult läbi kukkunud. Rühmad on proovinud liikmeid välja visata, kuid pagendatud on tulnud tagasi koosolekuleja öelnud: ”Siin on meie elu, te ei saa meid ukse taha jätta!” Toimkonnad on soovitanud paljudel AA-lastel lõpetada tegelemine kroonilise libastujaga ja saanud vastuseks: “See on minu asi, kuidas ma teen kaheteistkümnendat sammu. Mis kohtunikud teie olete?” See ei tähenda, et AA-lane ei kuulaks kogenuma liikme nõu või soovitust, kuid käske kindlasti mitte. Kes oleks ebapopulaarsem kui tarkust täis AA veteran, kes kolib teise paikkonda ja püüab sealsele rühmale seletada, kuidas peaks asjad olema? Tema ja kõik temasugused, kes “ärevalt jälgivad asjade käiku AA hüvangu nimel”, kohtavad kõige visamat vastupanu või, hullem veel, naeru.

Võite ju mõelda, et AA kesktoimetus New Yorgis on erand. Kindlasti peaks sealsel rahval olema mingi võim. Siiski mõistsid nii volinikud kui sekretärid juba ammu, et võivad anda vaid soovitusi ja neidki väga pehmes vormis. Nad pidid isegi välja mõtlema paar lauset, mis praegugi lähevad kaasa pooltes kirjades, nagu: “Muidugi on sul täielik vabadus käsitleda seda asja, nagu soovid. Kuid enamuse kogemus AA-s näib olevat …” Selline hoiak on ju kaugel kesksest juhtimisest, kas pole? Me tunnistame, et alkohoolikuidei saa kamandada – ei üksikult ega kollektiivselt.

Siinkohal kuuleme mõnd kirikutegelast hüüdmas: ”Nad teevad allumatusest vooruse!” Temaga ühineb psühhiaater, kes ütleb: “Trotslikud jõmpsikad! Nad ei kasva kunagi suureks ega kohandu ühiskonnas.” Mees tänavalt lausub: “Ma ei mõista seda. Nad peavad olema napakad!” Kõik need arvustajad on jätnud tähelepanuta ühe AA ainulaadse joone. Kui iga AA-laneei järgiks oma parimate võimete kohaselt meie kahtteistkümmet tervenemise sammu, siis ta peaaegu kindlalt kirjutaks alla oma surmaotsusele. Tema viinaisu ja häving pole võimude määratud karistus; need tulenevad tema isiklikust allumatusest hingelistele põhimõtetele.

Sama tõsine oht ähvardab ka rühma. Kui puudub kooskõla AA kaheteistkümne traditsiooniga, siis rühm mandub ja sureb. Seega meie, AA lased,allume ja järgime hingelisi põhimõtteid – esmalt sellepärast, et peame,ja lõpuks sellepärast, et meile meeldib see elu, mida allumine annab. Suured kannatused ja suur armastus on AA distsiplineerijad; teisi meil vaja pole.

Nüüd on selge, et me ei peaks kunagi nimetama juhatusi end juhtima, kuid samuti on selge, et meil tuleb alati volitada inimesi meid teenima. Siin on vahe seaduspärase võimu ja teenimise vaimu vahel; need kaks mõistet on mõnikord vastandlikud. Selles teenimise vaimus me valimegi AA rühma mitteformaalset vahetuvat toimkonda, rühmade ühist nõukogu teatud piirkonnale ja kogu AA üldkonverentsi. Isegi meie kesktoimetus, mis kunagi oli sõltumatu, annab täna otseselt aru sõpruskonnale. Selle volinikud on meie ülemaailmse teenistuse hooldajad ja talitajad.

Nii nagu iga AA-lase sihiks on isiklik kainus, on meie toimkondade sihiks tuua kainus kõigile soovijatele kättesaadavasse ulatusse. Kui keegi eitee rühma tööd, kui telefon ei vasta ja kirjad ei saa vastust, siis AA sellisena,nagu me seda tunneme, lõpeb. Meie sideliinid nendega, kes vajavad meie abi, katkevad.

AA peab tegutsema, vältides ohte, mida toovad suur jõukus, prestiiž ja mõjuvõim – nähtused, mis ohustavad kõiki liikumisi. Kuigi esmapilgul näib üheksas traditsioon käsitlevat puht praktilisi küsimusi, räägib see tegelikul ühendusest, milles puudub organisatsioon ja mida elustab ainult teenimisevaim – tõelisest sõpruskonnast.