Kolmas traditsioon

Ainus nõue AA liikmeks olemisele on soov joomine lõpetada.

See traditsioon on tähendusrikas. AA ütleb igale rängale joodikule tõepoolest: “Oled AA liige, kui ise nii ütled. Võid teatada oma kuulumisest siia ja keegi ei saa sind tõrjuda. Pole tähtis, kes sa oled, kui madalale oled langenud, kui tõsised on su tundeelu raskused või isegi kuriteod – ikkagi ei saa me sulle AA-d keelata. Me ei taha sind eemal hoida. Me ei karda põrmugi, et võiksid meile kahju tuua, ei hooli, kui vildak või vägivaldne sa võid olla. Tahame ainult kindlad olla, et saad kainuseks samasuguse võimaluse, kui meie saime. Nii oled AA liige alates hetkest, mil seda väidad.”

Sõpruskonna selle traditsiooni kinnistumine nõudis aastaid piinavaid kogemusi. Algusaegadel ei tundunud midagi hapramana, nii kergelt puruneda võivana, kui üks AA rühm. Haruharva pööras mõni alkohoolik, kellele lähenesime, asjale mingit tähelepanu; enamus meiega liitunuist olid nagu vilkuvad küünlad tormituules. Üksteise järel kustusid nende ebakindlad leegidega suutnud enam süttida. Mõtlesime pidevalt, julgemata välja öelda: “Kes meist võiks olla järgmine?”

Üks liige annab meile neist aegadest ilmeka pildi. “Kunagi oli igal AA rühmal hulk liikmesoleku reegleid. Kartsime kohutavalt, et miski või keegi võib paadi ümber ajada ja kallutab meid kõiki uuesti jooma. Meie kesktoimkond palus igal rühmal saata oma “kaitsvate” määruste loetelu. Koondnimekiri oli miilipikkune. Kui need reeglid oleksid kehtinud kõikjal, poleks keegi saanudki AA-ga liituda. Nii suur oli meie üldine mure ja hirm.

Olime kindlalt otsustanud mitte vastu võtta AA-sse kedagi peale selle hüpoteetilise inimliigi, keda me nimetasime “ehtsateks alkohoolikuteks”. Peale joomarluse ja selle õnnetute tagajärgede ei võinud neil olla muid komplikatsioone. Kerjused, hulkurid, varjupaiga asukad, vangid, homod,ilmsed hullud ja langenud naised olid kindlalt väljas. Jah, härra, me teenindame ainult ehtsaid ja korralikke alkohoolikuid! Kõik teistsugused kahtlemata hävitaksid meid. Mida arvaksid meist korralikud inimesed, kuivõtaksime need kahtlased tüübid vastu? Ehitasime ümber AA tiheda kaitsetara.

Ehk tundub see praegu koomiline. Võib-olla arvate, et meie – vanad liikmed – olime üsna sallimatud. Võin aga öelda, et toonases olukorras polnud midagi naljakat. Olime tõrjuvad, kuna tundsime, et meie elud ja kodud on ohus ja see polnud naeruasi. Te ütlete sallimatud? Jah, olime hirmul. Muidugi tegutsesime nagu iga hirmust haaratu. Pealegi, kas pole hirm sallimatuse tõeline põhjus? Jah, olime sallimatud.”

Kuidas võisimegi siis arvata, et kõik säärased hirmud osutuvad alusetuiks? Kuidas võisime teada, et tuhanded neist mõnikord hirmutavatest inimestest toibuvad hämmastavalt ja saavad meie parimateks töötajateks ning lähedasteks sõpradeks? Kas oli usutav, et nö “lahutuse protsent” AA-skujuneb palju madalamaks keskmisest? Kas suutsime siis ette näha, et tülikatest inimestest saavad meie peamised kannatlikkuse ja sallivuse õpetajad? Kas võis keegi ette kujutada ühendust, mis hõlmab kõikmõeldavaid inimtüüpe ja murrab hõlpsalt kõik rassilised, usulised, poliitilised ja keelelised barjäärid?

Miks AA lõpuks loobus kõigist liikmeksoleku nõuetest? Miks jätsime igauustulnuka enda otsustada, kas ta on alkohoolik ja kas ta peaks meiega ühinema? Kuidas julgesime vastupidiselt kõigile ühiskondlikele ja juhtimisalastele kogemustele öelda, et me kunagi ei karista ega taganda liikmeskonnast ühtki AA-last, ei sunni kunagi kedagi midagi maksma, uskumavõi millegagi kohanduma?

Vastus, mida praegu näeme kolmandas traditsioonis, on imelihtne. Kogemus näitas meile, et võtta alkohoolikult viimane võimalus võib tähendada surmaotsust või lõputut piina. Kes söandaks olla oma haige vennakohtunik, kohus ja timukas?

Kui üks rühm teise järel teadvustas seda, loobusid nad lõpuks kõigist liikmeksoleku tingimustest. Dramaatilised kogemused kinnitasid seda otsust,kuni sellest sai üldine traditsioon. Siinkohal kaks näidet:

AA kalendris oli teine aasta. Sel ajal olid vaid kaks nimetut võitlevate alkohoolikute rühma, kes üritasid oma nägusid valguse poole hoida. Ühte nendest ilmus uustulnuk, koputas uksele ja palus sisse. Ta rääkis avameelselt rühma vanima liikmega. Varsti ta veenis, et tema juhtum on meeleheitlik ja ta tahab eelkõige terveks saada. Ta küsis: “Kas lasete omarühmaga ühineda? Kuna ma olen veel teisegi sõltuvuse ohver, veelgi häbiväärsema kui alkoholism, siis te ehk ei taha mind enda hulka. Või tahate?”

See oli raske valik. Mida pidi rühm tegema? Vanim liige kutsus kokkuveel kaks ja usaldas neile põrutavad faktid. “Mis me siis teeme? Kui saadame mehe minema, sureb ta varsti. Kui võtame vastu, teab vaid Jumal, mis suppi ta võib keeta. Kuidas vastame – jah või ei?”

Algul nägid vanemad olijad vaid vastuväiteid: “Meie tegeleme ainult alkohoolikutega. Kas me ei peaks ohverdama seda ühte paljude nimel?”Vaidlus käis, samas kui uustulnuka saatus rippus kaalukeelel. Siis hakkas üks kolmest rääkima hoopis teisiti: “Mille pärast me tegelikult kardame, on meie maine. Kardame palju rohkem seda, mida inimesed öelda võivad, kui muret, mida see ebatavaline alkohoolik võiks põhjustada. Meie jutu ajal käis mul neli lühikest sõna peast läbi. Keegi nagu korrutanuks: “Mida Jumal nüüd teeks? ”Rohkem ei öeldud ühtki sõna. Ja mida võidigi veel öelda?

Ülirõõmsana sukeldus uustulnuk kaheteistkümnenda sammu töösse. Väsimatult viis ta AA sõnumi kümnete inimesteni. See oli üks esimesi rühmi,ning nendest kümnetest on nüüd saanud tuhanded. Kunagi ei tülitanud takedagi oma teise probleemiga. AA oli teinud esimese sammu kolmandatraditsiooni kujundamiseks.

Varsti pärast kahe häbimärgiga mehe tulekut võttis teine AA rühmliikmeks müügimehe, keda nimetame Eediks. Energiline ja läbematu, naguüks müügimees üldse olla võib. Tal oli igas minutis vähemalt üks idee, kuidas AA-d täiustada. Neid ideid pakkus ta oma kaasliikmetele sama tulise energiaga, nagu müüs auto läikevaha. Tal oli aga üks mõte, mis ei tahtnud kaubaks minna. Eed oli ateist. Tema lemmikmõte oli, et AA edeneks ilma selle “jumala jamata” paremini. Ta noris kõigiga ja kõik ootasid, et ta varsti hakkab jooma – sel ajal oli AA väga religioosne. Arvati, et jumalateotuse eest saab rängalt karistada. Kurb küll, aga Eed püsis kaine.

Lõpuks jõudis tal kätte aeg koosolekul rääkida. Värisesime teadmisest, mis tulema hakkab. Ta tänas kenasti sõpruskonda, rääkis, kuidas tema perekond jälle ühines, ülistas aususe voorust, tuletas meelde rõõmu kaheteistkümnenda sammu tööst ja kõmatas siis kärarikkalt: “Ma ei või seda jumala lora kannatada! See on ju pläma nõrkadele inimestele. See rühm ei vaja seda ja mulle pole seda tarvis! Põrgusse minge sellega!”

Suur solvumise laine hoovas üle koosoleku ja viis iga liikme ühisele otsusele: “See mingu ära!”

Vanemad liikmed viisid Eedi kõrvale. Nad ütlesid kindlalt: “Sa ei tohisiin niimoodi rääkida. Pead selle järele jätma või lahkuma.” Äärmiselt sarkastilisena vastas Eed: “Küll nüüd ütlesid! Kas see ikka on nii?” Ta küünitas raamaturiiuli poole ja võttis paberipataka. Kõige peal oli eessõna raamatule “Anonüümsed Alkohoolikud”, mis oli tollal ettevalmistamisel. Valjusti luges ta: “Ainus nõue AA liikmeks olemisele on soov joomine lõpetada.” Eed jätkas järeleandmatult: “Kui te mehed seda lauset kirjutasite, kas te ka mõtlesite nii?”

Jahmunult vaatasid vanemad liikmed üksteist ning teadsid tal õigusolevat. Nii Eed jäi.

Eed mitte ainult ei jäänud, vaid püsis kuude viisi kaine. Mida kauem ta kaine oli, seda valjemini ta jumala vastu rääkis. Rühm tundis nii sügavat ahastust, et kogu venna arm oli kadunud. “Millal küll see mees ometi jooma hakkab?” ägasid liikmed.

Veidi hiljem sai Eed müügitööd, mis viis ta linnast ära. Mõne päeva pärast tuli uudiseid. Eed oli saatnud telegrammi, kus tahtis raha ja kõik teadsid, mida see tähendab. Siis ta helistas. Neil aegadel tegime kaheteistkümnenda sammu tööd kõikjal, ükskõik kui lootusetu see näis. Seekord keegi ei liigutanudki. “Jätke ta üksi! Las proovib kordki ise, ehk saab õppetunni!”

Umbes kaks nädalat hiljem hiilis Eed öösel salaja ühe AA-lase majja ja puges kellegi teadmata voodisse. Koidik leidis majaperemehe koos ühe sõbraga hommiku kohvi joomas. Trepilt kostis kolinat. Nende jahmatuseks ilmus nähtavale Eed. Nöökiva naeratusega huulil ta küsis: “Kas te mehed olete hommikumõtluse juba ära pidanud?” Nad taipasid ruttu, et tal oli tõsi taga. Katkendlikult rääkis ta oma loo.

Naaber osariigis oli Eed asunud odavasse hotelli. Kui kõik ta abipalved meile olid tagasi lükatud, kaikusid ta palavikulises peas sõnad: “Nad on mu maha jätnud. Omad jätsid mind maha. See on lõpp... enam pole midagi. ”Voodis väherdades riivas ta käsi kõrvalasuvat öölauda, puudutades raamatut. Ta tegi raamatu lahti ja luges. See oli piibel. Eed ei tunnistanud kunagi, midata nägi ja tundis selles hotellitoas. See oli aastal 1938. Pärast seda pole ta joonud.

Kui vanad liikmed, kes tundsid Eedi, kohtuvad praegu, hüüatavad nad:“Mis siis, kui me oleks tõepoolest Eedi jumalateotuse pärast välja heitnud? Mis oleks saanud temast ja kõigist teistest, keda ta pärast aitas?”

Nii andis Jumala käsi meile varakult märku, et iga alkohoolik onühenduse liige, kui ta ise nii ütleb.