Viies traditsioon

Igal rühmal on vaid üks esmane eesmärk – viia sõnum veel kannatava alkohoolikuni.

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde ehk parem teha ühte asja hästi kui mitut halvasti. Selline on viienda traditsiooni keskne teema ja selles on meie sõpruskond ühtne. Selle põhimõtte järgimisest sõltub kogu AA ellujäämine.

AA-d võiks võrrelda arstide rühmaga, kes on avastanud vähi ravimise meetodi ning kelle koostööst sõltub arvukate patsientide saatus. Tõsi – igal arstil on oma kitsas eriala. Vahel soovib igaüks neist pühenduda oma valitud erialale selle asemel, et teha ainult meeskonnatööd. Kuid avastanud ravimeetodi ja veendunud, et vaid ühine jõupingutus saab haigeid aidata, pidasid nad oma kohuseks pühenduda täielikult sellele. Nii imepärase avastuse puhul jätaks iga arst oma isiklikud ambitsioonid kõrvale.

Just niisuguse kohustusega on seotud ka AA liikmed, kes on näidanud, et suudavad aidata alkohoolikuid nagu ei keegi teine. Iga AA-lase unikaalne võime samastuda uustulnukaga ja anda talle tervenemine ei sõltu tema haridusest, kõneosavusest ega mingist muust oskusest. Ainus, mis loeb, on see, et ta on alkohoolik, kes on leidnud kainuse võtme.

Neid kannatuste ja tervenemise kogemusi saame jagada omavahel alkohoolikute ringis. See on meile Jumalast antud võime ja selle edasiandmine omasugustele on ainuke eesmärk, mille AA rühmad ülemaailma on endale seadnud.

On ka teine põhjus, miks AA-l peaks olema vaid üks eesmärk. Meie tegevuse suur paradoks seisneb selles, et harva suudame hoida kainuse hinnalist kinki, kui ei aita teistelgi seda saada. Kui arstid, kes on avastanud vähi ravimise meetodi, loobuksid omakasupüüdlikel eesmärkidel seda rakendamast, võiksid neid vaevata südametunnistuse piinad. Kuid see ei ohustaks veel nende elusid. Kui aga meie ei aita abivajajaid, ähvardab meie elusid ja vaimset tervist pidev oht. Enese alalhoiu instinkt, kohusetunne ja armastus on viinud meid järeldusele, et meil on vaid üks missioon – viia AA sõnum nendeni, kes veel ei tea, et pääsemine on võimalik.

AA otsuse arukust illustreerib ühe liikme järgmine lugu:“Olin ühel päeval rahutu ja otsustasin tegelda kaheteistkümnenda sammu tööga. Arvasin, et peaksin end kindlustama libastumise vastu. Kõigepealt oli vaja leida sobiv joodik.

Sõitsin metrooga linna haiglasse ja küsisin dr. Silkworthilt, kas tal on kedagi. “Ei ühtki lootust andvat”, vastas arst. “Kolmandal korrusel on üks sell, kellega võiks proovida, aga see on üks ennasttäis iirlane. Ma pole kunaginäinud nii jäärapäist tüüpi. Ta kisendab, et kui äripartner suhtuks temasse paremini ja naine jätaks ta rahule, saaks ta alkoholiprobleemiga kohe hakkama. Tal oli raske deliirium, mõistus on veel segi ja ta kahtlustab kõiki. Ei kõla just paljutõotavalt, eks? Aga mine proovi, see võib ju tulla kasuks sulle endale.”

“Varsti istusingi massiivse mehemüraka kõrval. See põrnitses mind ebasõbralikult läbi silmapilude punases paistetanud näos. Pidin arstiga nõustuma – mehe välimus polnud lootustandev. Kuid ma rääkisin talle oma loo, jutustasin, kui imeline sõpruskond meil on, kui hästi me üksteist mõistame. Rõhusin joodiku olukorra lootusetusele, sellele, et omapäi on vähestel õnnestunud loobuda, aga rühmas ühiselt suudame seda, mida igaüks eraldi pole suutnud. Ta katkestas mind irvitades ja teatas, et saab ise hakkama nii oma naisega, äripartneriga kui ka alkoholismiga. Sarkastiliselt küsis ta: “Mis teie salanõu maksab?” Olin rõõmus, et võisin öelda: “Ei midagi.”Tema järgmine küsimus oli: “Mida sina sellest saad?” Muidugi vastasin: “Oma kainuse ja pagana õnneliku elu.” Ikka veel kahtlevalt nõudis ta: “Kas tahad öelda, et oled siin vaid selleks, et aidata mind ja seeläbi iseennast?” “Jah,midagi muud siin pole, ei mingit salamõtet”, vastasin mina.

“Siis riskisin kõhklevalt teha juttu meie programmi vaimsest küljest. Küll see joodik läks aga vihaseks! Vaevalt sain lausuda sõna “vaimne”, kui ta sööstis kallale: “Ah, nüüd saan aru! Sa jutlustad mingi neetud ususekti heaks. Kust sa võtad selle “salamõtteta” jama? Mina kuulun suurde kirikusse ja see tähendab minu jaoks kõike. Kuidas sa julgesid tulla siia jutuga mingist usust?”

“Tänu taevale, ma leidsin talle õige vastuse. See tugines vankumatult AA ainsale eesmärgile. Ma ütlesin: “Sul on oma usk. Võib olla sügavam kui minu oma. Kahtlemata oled sa usu küsimustes targem. Mul pole sulle midagi öelda usu kohta, ma parem ei proovigi. Vean kihla, et võid mulle täpselt selgeks teha, mis on alandlikkus. Kuid sellest, mis sa rääkisid enda ja omaprobleemide kohta ja sellest, kuidas sa kavatsed neid lahendada, arvan ma, et tean, milles on sinu häda.”

“Okei”, vastas iirlane, “räägi asjast.” “Hüva,” ütlesin mina, “näen enda ees ennast täis iirlast, kes arvab, et on maailma naba.”

“See lõi ta pahviks. Rahunedes, hakkas ta kuulama; mina üritasin seletada, et alandlikkus on kainuse võti. Lõpuks taipas ta, et ma ei püüa muuta tema religioosseid vaateid, et soovin leida tema enese usus seda armu, mis aitaks teda. Sellest hetkest hakkasime omavahel klappima.”

“Nüüd aga kujutage ette, kui oleksin pidanud rääkima selle mehega religiooni pinnalt? Või oleksin öelnud, et AA-l on vaja palju raha, et AA tegeleb haridusega, haiglatega ja rehabiliteerimisega? Või oleksin pakkunud abi tema kodustes ja äriasjus? Kuhu me oleksime jõudnud? Ei kuhugi.”

Aastate möödudes armastab see isepäine iirlane öelda: “Minu abistaja müüs mulle vaid ühe idee – kainuse. Tol ajal ei suutnudki ma osta midagi muud!”