Kaheksas traditsioon

AA peaks alati jääma mitteprofessionaalseks, kuid võib kasutada palgalisi spetsialiste.

Anonüümsetel Alkohoolikutel ei saa kunagi olema erilist elukutseliste kihti.Oleme õppinud mõistma igivanade sõnade tähendust: “Muidu olete saanud, muidu ka andke.” Oleme aru saanud, et professionaalsuse puhul raha ja vaimsus ei ühildu. Maailma parimad meditsiini- ja religiooni professionaalidpole suutnud alkoholismist terveks ravida. Me ei tauni professionaalsust muudel aladel, kuid tunnistame kainet fakti, et meie puhul see ei tööta. Igakord, kui oleme püüdnud kaheteistkümnendat sammu teha elukutseks, oli tulemus sama – kaotasime pea eesmärgi.

Alkohoolikud lihtsalt ei kuula palgatud kaheteistkümnenda sammu töötajat. Oleme algusest peale arvanud, et individuaalne töö kannatava alkohoolikuga võib põhineda vaid soovil aidata ja aidatud saada. Kui AA-laneräägib raha eest kas koosolekul või uustulnukaga omavahel, võib sellel olla väga halb tagajärg talle endale. Rahamotiiv kompromiteerib nii teda kui kõike,mida ta ütleb ja uustulnuka heaks teeb. See on alati olnud nii iseenesestmõistetav, et väga vähesed AA-lased on teinud kaheteistkümnenda sammu tööd tasu eest.

Sellest hoolimata on vähesed probleemid põhjustanud sõpruskonnasnii palju vaidlusi kui küsimus professionaalsusest. Majahoidjad, kes pühkisid põrandaid; kokad, kes praadisid hamburgereid; sekretärid toimetustes; raamatuid kirjutavad autorid – kõik nad sattusid ägedate rünnakute alla. Nende kriitikud tähendasid vihaselt, et nad “lüpsid AA-st raha”. Ignoreerides fakti, et need asjad polnud üldse kaheteistkümnenda sammu töö, süüdistasid kriitikud meie liikmeid, kes tegid sageli tänamatut tööd, mida keegi teine poleks suutnud või tahtnud teha. Veel suuremat kära põhjustas see, kui AA liikmed asutasid alkohoolikute puhkekodusid ja maamaju; mõned asusid firmade personali juhtidena alkoholiprobleeme lahendama; mõnedest said põetajad alkohoolikute hooldekodudes ja teised asusid karskustööle. Väideti,et nii neil kui teistelgi juhtudel müüdi AA-st saadud teadmisi ja kogemusi rahaeest, kuna need inimesed olid elukutselised.

Lõpuks siiski tajuti eraldusjoont professionaalsuse ja asjaarmastajalikkuse vahel. Kui leppisime kokku, et kaheteistkümnenda sammu tööd ei tohi teha raha eest, olime toiminud targasti. Kui aga deklareerisime, et meie sõpruskond ei või kedagi palgata ning ükski AA liige ei tohi kasutada meie teadmisi muudel aladel, kuulasime hirmu nõuannet –hirmu, mis tänaseks on kogemuse valguses suuresti hajunud.

Võtame näiteks klubi majahoidja ja koka. Kui klubi tahab tegutseda, peab ta olema hubane ja külalislahke. Proovisime vabatahtlikke, kelle indseitse päeva nädalas põrandaid pühkides ja kohvi keetes peagi rauges. Nad lihtsalt ei ilmunud välja. Mis veelgi tähtsam – tühjas klubis telefon ei vastanud; mõne joodiku, kel võti taskus, võis see meelitada jooma. Sellepärast pidi keegi olema kogu aeg valves. Kui palkaksime alkohooliku, saaks ta sama töö eest vaid sama palga kui mitte alkohoolik. Tööks polnud mitte kaheteistkümnes samm, vaid selle sammu töö võimaldamine. See oli teenimise avaldusvorm – selge ja lihtne.

Ka AA ise ei saanud hakkama ilma täiskoormusega töötajateta.Kesktoimetuses ja rühmade ühistes büroodes ei saanud me võtta sekretärideks mittealkohoolikuid. Vajasime inimesi, kes tundsid AA-dpõhjalikult. Ja kohe, kui olime nad palganud, hakkasid ultrakonservatiivid ja pelgurid karjuma: “Professionaalid!” Üksvahe oli nende ustavate teenriteolukord peaaegu talumatu. Neil ei lastud AA koosolekutel rääkida, kuna nad“koorisid AA-lt raha”. Oli aeg, mil kaasliikmed lausa vältisid neid. Isegi kõige heatahtlikumad pidasid neid “paratamatuks paheks”. Toimkonnad kasutasid sellist suhtumist nende palga alandamiseks. Väideti, et nad võidavad oma kainust tagasi sellega, et töötavad AA heaks odavalt. Need seisukohad püsisid aastaid. Siis taipasime, et kui usin sekretär vastab telefonil kümneid kordi päevas, kuulab paarikümmet halavat abikaasat, korraldab haiglasse paigutamist ja on toeks kümnele uustulnukale ning veel kohtleb leebe diplomaatiaga vihast joodikut, kes kaebab, et ta töötab halvasti ja on üle makstud, siis ei saa sellist isikut kindlasti nimetada elukutseliseks AA laseks.Ta ei tee kaheteistkümnenda sammu tööd tasu eest, vaid teeb selle töö võimalikuks teistele. Ta aitab anda šansi sellele, kes tuleb uksest.Vabatahtlikud töötajad ja abilised võivad olla suureks abiks, kuid ei saa oodata, et nad kannaksid seda koormat päevast päeva.

Kesktoimetuses kordub sama asi. Kaheksa tonni raamatuid ja kirjandust igas kuus ei lähe pakkidesse ega levi üle maailma iseenesest.Kotitäied kirju kõik mõeldavate AA probleemidega – alates üksildasesteskimost kuni tuhandete rühmade muredeni – ootavad vastuseid inimestelt, kes teavad. Vaja on hoida häid kontakte välismaailmaga. AA päästenööri tuleb hooldada. Sellepärast palkame AA-sse täiskohaga sekretäre. Maksame neile hästi ja nad on seda palka väärt. Nad on professionaalsed sekretärid,kuid kindlasti mitte elukutselised AA-lased.

Võib-olla varitseb iga AA-lase hinges alati hirm, et ühel päeval kasutab keegi meie nime raha teenimiseks. Isegi selline ettepanek põhjustaks tormi ja me teame, et tormid tuuseldavad ühtmoodi nii õigeid kui valesid. Nad on alati pöörased.

Kedagi ei ründa sellised emotsionaalsed pagid rohkem kui neid AA lasi,kes on nõustunud tööga muudes alkoholismiga tegelevates asutustes.Üks ülikool tahtis, et AA-lane peaks avalikke loenguid alkoholismist. Firmavajas personalijuhti, kes tunneks asja. Riiklik alkohoolikute hooldekodu vajas mänedžeri, kes reaalselt oskaks joodikutega ümber käia. Linn vajas kogenud sotsiaaltöötajat, kes mõistaks, mida alkohol võib perekonnale teha. Riiklik alkoholikomisjon vajas uurimistöötajat. Need on vaid mõned näited töödest,mida AA-lasi paluti tegema üksikisikutena. Aeg-ajalt on AA liikmed ostnud talusid või puhkekodusid, kus rasked joodikud saavad vajalikku hooldust. Küsimus oli ja on mõnikord ka praegu – kas pidada taolist tegevust vastavalt AA traditsioonidele professionaalseks?

Meie arvates on vastus eitav. Liikmed, kes valivad sellise põhitöö, ei tee kaheteistkümnendat sammu palga eest. Tee selle järelduseni oli pikk ja konarlik. Algul me ei suutnud näha tegelikku probleemi. Algusaegadel oli nii,et kui mõni AA-lane palgati selliseks ettevõtmiseks, tundis ta kohe ahvatlust kasutada Anonüümsete Alkohoolikute nime reklaami või raha korjamise eesmärkidel. Joodikute puhketalud, kasvatusasutused, seadusandjad ja komisjonid avalikustasid fakti, et AA liikmed töötasid nende juures. Mõtlematult ja hoolimatult rikkusid mõned AA-lased anonüümsust oma lemmikettevõtmise edu huvides. Selle tõttu sattusid head asjad ja nendega seotud inimesed AA rühmade ebaõiglase kriitika alla. Enamasti eelnes ägedatele rünnakutele kisa: “Professionaal! See mees teeb AA arvel raha!”Ometi polnud keegi neist palgatud tegema kaheteistkümnenda sammu tööd. Neil juhtudel ei eksitud üldsegi professionaalsuse suhtes, see oli anonüümsuse rikkumine. AA ainsat eesmärki oli kompromiteeritud ja Anonüümsete Alkohoolikute nime kasutatud valesti.

On tähelepanuväärne, et nüüd, kui peaaegu keegi AA liikmeist ei riku anonüümsust avalikkuse ees, on need hirmud kadunud. Me mõistame, et meil pole õigust ega vajadust taunida AA-lasi, kes soovivad töötada nendel aladel üksikisikutena. Neid keelata oleks ühiskonna vastane. Ei saa kuulutada AA suletud korporatsiooniks ning meie teadmised ja kogemused ülisalajasteks. Kui AA-lane võib kodanikuna tegutsedes saada edukaks teadus- või haridustöötajaks, personalijuhiks, siis miks mitte? Kõik ainult võidavad ja meie ei kaota midagi. Tõsi, mõned projektid, millega AA-lasedend sidusid, olid läbimõtlemata, kuid see ei puuduta praegust teemat.

Põnevad ja segased sündmused juhtisid meid AA mitteprofessionaalsuse traditsioonini. Meie kaheteistkümnendat sammu ei hakata kunagi tasustama, kuid need, kes töötavad meie heaks, on oma tasu väärt.