Esimene traditsioon

Meie ühine hüvang peaks olema esikohal; isiklik paranemine sõltub AA ühtsusest.

Anonüümsete Alkohoolikute ühtsus on meie ühenduse kõige kallim vara.Meie elud, kõigi tulevaste liikmete elud sõltuvad otseselt sellest. Me kas püsime koos või AA sureb. Ilma ühtsuseta lakkaks AA süda löömast, meie tuiksooned ei kannaks maailmas laiali enam Jumala elustavat armu, tema kingitust meile kasutataks sihitult. Oma urkasse naasnuna heidaksid alkohoolikud meile ette: “Milline suur asi oleks AA võinud olla!”

Mõni võib murelikult küsida: “Kas see tähendab, et üksikisik pole AA-s põrmugi tähtis? Kas rühm domineerib tema üle ja neelab ta alla?”

Muidugi vastame sellele küsimusele eitavalt. Me usume, et maailmaspole ühtki sõpruskonda, mis veel pühendunumalt hoolitseks oma üksikliikmete eest, veel kiivamalt kaitseks üksikisikute õigust mõelda, rääkida ja toimida nii, nagu nad tahavad. Ükski AA-lane ei või teist millekski sundida, kedagi ei saa karistada või välja heita. Meie tervenemisprogrammi kaksteist sammu on soovitused; kaksteist traditsiooni, mis tagavad AA ühtsuse, ei sisalda ühtki keeldu. Nad ütlevad korduvalt “Me peaksime...”, kuid mittekunagi: “Sa pead!”

Mõnede meelest toob kogu see üksikisikute vabadus kaasa anarhia. Iga uustulnuk, iga sõber, kes esimest korda AA-ga kokku puutub, on hämmeldunud. Ta näeb vabadust piirnemas ohjeldamatu meelevallaga, kuid tunnistab kohe, et AA eesmärgi ja tegevuse jõud on vastupandamatud. Ta küsib: “Kuidas selline anarhistide jõuk üldse toimida saab? Kuidas nad saavad ühise hüvangu esikohale seada? Taeva nimel, mis neid koos hoiab?”

Neil, kes teraselt vaatavad, on selle kummalise paradoksi võti varsti käes. AA liikmel tuleb omaks võtta paranemise printsiibid. Ta elu sõltub allumisest vaimsetele põhimõtetele. Kui ta kaldub liiga kõrvale, on karistus kindel ja kiire – ta haigestub ja sureb. Algul läheb ta kaasa sellepärast, et tal pole valikut, hiljem avastab eluviisi, mida tõeliselt tahab järgida. Peagi leiab ta, et ei suuda hoida seda hindamatut kingitust, kui ta seda ei loovuta. Ei tema ega keegi teine saa ellu jääda ilma, et viiks AA sõnumit edasi. Kui kaheteistkümnenda sammu töö tulemusena moodustub rühm, tehakse teine avastus: et enamus üksikisikuid ei saa ilma rühmata paraneda. Koidab arusaam, et üksik on vaid suure terviku väike osa, et ükski isiklik ohver pole liiga suur säilitamaks sõpruskonda. Ta õpib, et peab vaigistama oma kärarikkad nõudmised ja sisemised ambitsioonid alati, kui need võiksid kahjustada rühma. Saab selgeks, et rühm peab kestma või üksikisik hävib.

Nii oligi algusaegadel peamiseks küsimuseks see, kuidas rühmadena kõige paremini koos elada ja tegutseda. Maailmas meie ümber nägime üksikisikuid hävitamas terveid rahvaid. Võitlus rikkuse, võimu ja prestiiži pärast lõhestas inimkonda nagu ei kunagi varem. Kui rahu ja harmooniat otsides olid ummikusse sattunud tugevad inimesed, mis saab veel meie ebakindlast alkohoolikute pundist? Nagu varem olime võidelnud ja palvetanudisikliku paranemise eest, hakkasime nüüd sama tõsiselt otsima põhimõtteid, mille alusel AA ise võiks elama jääda. Kogemuste alasil sepistati meieühenduse struktuur.

Loendamatuid kordi paljudes linnades ja külades kordus uuesti samasugune lugu, nagu Eddie Rickenbackeri ja tema vaprate kaaslastega,kelle lennuk purunes Vaikses ookeanis. Nagu meiegi, leidsid nad end äkkisurmast pääsenutena, kuid ikkagi hulpimas ohtlikul merel. Kui hästi nad nägid, et nende ühine hüvang oli esmatähtis. Keegi ei tohtinud vee või leivapärast isekaks muutuda. Igaüks pidi teisi arvestama ja nad teadsid, et püsivas usus peavad leidma oma tõelise jõu. Nad leidsidki selle – määral, mis võimaldas ületada kõik raskused – oma sõiduki defektid, kogu ebakindluse, valu, hirmu ja meeleheite, koguni ühe kaaslase surma.

Nõnda oli see AA-ga. Usu ja tööga oleme suutnud tugineda erakordsetele kogemustele. Täna elavad need Anonüümsete Alkohoolikute kaheteistkümnes traditsioonis. Jumala tahtel hoiavad need meid ühtsena,kuni temal on meid vaja.