Kümnes traditsioon

AA-l puudub arvamus kõrvaliste asjade kohta, seega ei tohiks AA nime kaasata avalikesse vaidlustesse. 

AA algusest peale pole selles olnud suuremaid vastuolusid. Ka pole meie sõpruskond kunagi avalikult toetanud ühtki seisukohta selles killustunud maailmas. See pole aga pälvitud voorus. Võiks öelda, et me sündisime sellega, ehk, nagu üks veteran hiljuti lausus: “Ma pole praktiliselt kunagi kuulnud AA-s ägedat religioosset, poliitilist või reformimeelsest vaidlust. Kuni me ei vaidle nende teemade üle omavahel, on kindel, et me ei tee seda kunagi avalikult.”

Mingi sügava vaistu mõjul oleme AA-s algusest peale teadnud, et me kunagi ei tohi – olenemata ajendist – avalikult toetada üheski väitluses ühtkipoolt, isegi kui see vääriks toetust. Ajalugu on võitlevate rahvaste ja inimrühmade näitemäng; lõpuks need kõik lagunesid, kuna olid vastuoludeks loodud või tõmmatud nendesse. Mõned lagunesid puhtalt upsakuse tõttu, püüdes sundida ülejäänud inimkonnale peale oma maailmakorda.Tänapäeval näeme miljoneid suremas poliitilistes ja majanduslikes sõdades, mida sageli ajendavad religioossed või rassilised erinevused. Elame uuehävingu ähvardavas ootuses, mis peaks otsustama, kuidas inimesi hakatakse valitsema ja kuidas jagama loodusvarasid ning töövaeva vilju. Selline on vaimne kliima, millesse AA sündis; Jumala armust on meil siiski olnud edu.

Rõhutagem uuesti, et vastumeelsus võidelda üksteisega või kellegagi pole eriline voorus, mis asetaks meid teistest inimestest kõrgemale. See ei tähenda ka, et AA-lased, olles uuesti saanud ühiskonna liikmeteks, põikleksid kõrvale vastutusest toimida meie ajal oma tõekspidamiste järgi. Aga AA kui terviku suhtes on lugu teine. Siin me ei lasku avalikku vaidlusse, sest teame, et see hävitab meid. Me peame AA säilimist ja levimist palju tähtsamaks, kui oma võimalikku kollektiivset panust mingi muu asja eest. Kuna vabanemine alkoholismist on meile elu ise, on hädavajalik säilitada meie ellujäämise vahendid täies jõus.

See võib kõlada nii, nagu oleksid AA-lased järsku muutunud rahumeelseks, suureks õnnelikuks pereks. Muidugi see pole nii. Inimesed,nagu me oleme, nääkleme ikka. Enne kui me pisut kohandusime üksteisega, oli AA nagu üks tohutu tülipesa, vähemalt pealtnäha. Firmajuht, kes just oli otsustanud sajatuhandese väljamineku kasuks oma ettevõttes, võis ilmuda AA majanduskoosolekule ja minna raevu sellest, et kulutati 25 dollarit postmarkidele. Rahulolematuna mõnede soovist rühma elu juhtida, võis poolrühmast vihaselt lahkuda, et luua uus, meelepärasem rühm. Veteranid, ajutiselt muutunud variserideks, mossitasid. Ägedate rünnakute alla sattusid need, kelle motiive peeti kahtlasteks. Hoolimata kärast, ei teinud meie väikesed naginad AA-le kunagi vähimatki kahju. Need kuulusid meie koostöötamise ja kooselu õppimise juurde. Olgu märgitud ka, et nende sisuksoli alati AA muutmine tõhusamaks, suurima kasu toomine suurimale alkohoolikute arvule.

Washingtoni selts, alkohoolikute liikumine, mis alustas Baltimore`issajand tagasi, peaaegu avastas alkoholiprobleemi lahenduse. Alguses kuulusid sinna ainult alkohoolikud, kes püüdsid üksteist aidata. Esimesed liikmed mõistsid, et pühenduda tuleb ainult sellele eesmärgile. Mõneski suhtes olid washingtonlased tänase AA sugulashinged. Nende liikmeskondkasvas üle saja tuhande. Oleksid nad jäänud oma ainsa eesmärgi juurde, ehk oleksid nad leidnud ka kogu lahenduse. Kuid läks teisiti. Selle asemel lubasid washingtonlased poliitikutel ja reformimeelsetel, nii alkohoolikutel kui ka mitte, kasutada seltsi oma eesmärkidel. Raevukad arutelud käisid sel ajal orjusekaotamise ümber. Varsti esitasid washingtonlaste kõnemehed oma seisukohti selles asjas innukalt ja avalikult. Selts oleks ehk sellest debatist hoolimata ellujäänud, kuid kaotas šansi, kui otsustas hakata muutma ameeriklaste joomistavasid. Kui washingtonlastest said karskusliikumise ristirüütlid, kaotasid nad mõne aastaga kogu oma võime abistada alkohoolikuid.

Washingtonlaste loost võttis AA õppust. Kaalunud selle liikumisehävingu põhjusi, otsustasid esimesed AA liikmed hoida meie ühendus eemalavalikest vaidlustest. Nii pandi paika kümnenda traditsiooni nurgakivi: ”AA-l puudub arvamus kõrvaliste asjade kohta; seega ei tohiks AA nime kaasata avalikesse vaidlustesse”.