Üheteistkümnes traditsioon

Meie suhted avalikkusega rajanevad pigem külgetõmbavusel kui reklaamil; meil tuleks alati hoida isiklikku anonüümsust suhtlemisel ajakirjanduse, raadio või kinoga.

Ilma lugematute heatahtlike inimesteta poleks AA saavutanud tänast suurust. Kõige tähtsamaks vahendiks, mis toob alkohoolikuid meie ridadesse ülemaailma, on võimas ja soosiv avalik tähelepanu. AA kontorites, klubides ja kodudes helisevad lakkamatult telefonid. Mõni ütleb: “Lugesin artiklit ajalehest…..” teine: “Kuulasime raadiosaadet…..” ja kolmas: “Nägime filmi…” või: “Nägime midagi AA-st televisioonis….” Pole liialduseks öelda, et pooled AA liikmeskonnast on tulnud meie juurde selliseid radu pidi.

Kõik küsijad pole alkohoolikud või nende pereliikmed. Arstid loevad meditsiinilisi artikleid AA kohta ja helistavad siis, pärides täpsemat infot. Kirikutegelased loevad artikleid oma väljaannetest ja küsivad samamoodi.Tööandjad on kuulnud, et suurfirmad on meid tunnustanud ja uurivad, mida saaks teha alkoholismi vastu nende ettevõttes.

Seetõttu on meil kohustus hoolitseda AA heade avalike suhete eest. Arvame, et oleme piinavate kogemuste järel mõistnud, milline peaks avalikesuhete poliitika olema. See vastandub paljuski tavalisele propagandale. Me leidsime, et peame tuginema külgetõmbavusele, mitte reklaamile.

Vaatame, kuidas need kaks vastandlikku ideed – külgetõmbavus ja reklaam – toimivad. Poliitiline partei soovib võita valimistel – ta reklaamib oma juhtide häid külgi, mis koguvad hääli. Heategevus ühing tahab koguda raha –otsemaid on selle kirjade pealdises iga prominendi nimi, kes neid toetab. Suur osa maailma poliitilisest, majanduslikust ja usuelust sõltub avalikest juhtfiguuridest. Aateid ja ideid sümboliseerivad isikud rahuldavad sügavatinimlikku vajadust. Meie, AA-lased, ei kahtle selles. Kuid me peame kainelt mõistma tõsiasja, et avalikkuse valgus on meie jaoks ohtlik. Loomupäraselt on peaaegu igaüks meist olnud jõuline edasi trügija; ühendus, mis koosneks ainult trügijatest, oleks hirmuäratav. Arvestades seda plahvatusohtlikku tegurit, pidime harjutama tagasihoidlikkust.

Selle tagasihoidlikkuse tagajärjed olid hämmastavad. Tulemuseks oli palju soosivam tähelepanu AA-le, kui oleksime võinud saada oma parimate reklaaminippide ja –agentide abil. Ilmselt tuli meil kuidagi end avalikkuse ette tuua; meie nõuks jäi mõte, et kõige parem on lasta seda teha meie sõpradel.Täpselt nii on see läinud, uskumatu eduga. Kogenud ajakirjanikud, skeptikutena karastatud, hakkasid levitama AA sõnumit. Nende jaoks me oleme midagi enamat kui heade lehe lugude allikas. Peaaegu igas uudistekanalis on need mehed ja naised saanud meie sõpradeks.

Alguses ei saanud ajakirjandus aru meie keeldumisest tulla üksikisikutena avalikkuse ette. Anonüümsuse rõhutamine hämmastas neid siiralt. Siis nad taipasid. Midagi harukordset oli selles – ühendus, mis soovib tuua avalikkuse ette oma põhimõtted ja töö, kuid mitte üksikud liikmed. Ajakirjandus oli sellest hoiakust vaimustuses. Sellest ajast on need sõbrad kirjutanud AA-st sellise õhinaga, mida ei leia ka meie tuli hingeliste liikmete seast.

Üksvahe pooldas Ameerika ajakirjandus AA-laste anonüümsust isegirohkem kui mõned oma liikmed. Kord otsustasid umbes sada AA-last teha oma nimed avalikuks. Parimate kavatsustega kuulutasid nad, et anonüümsuse traditsioon on nagu vana hobuvanker, mis sobis AA algusaastatesse. Nad olid kindlad, et AA võiks areneda kiiremini ja kaugemale, kui see kasutaks tänapäevase reklaami meetodeid. Nad rõhutasid, et AA-s on palju kohalikke, rahvuslikke ja isegi rahvusvahelisi kuulsusi. Eeldusel, et nad soovivad – ja paljud soovisidki – miks mitte avalikustada nende kuulumist ja innustada teisi meiega liituma? Need olid päris usutavad väited, kuid õnneks meie ajakirjanikest sõbrad olid teist meelt.

Kesktoimetus lähetas kirjad peaaegu igale Põhja-Ameerika uudistetoimetusele. Ta selgitas meie avalike suhete poliitikat –külgetõmbavus, mitte reklaam – ning rõhutas isiklikku anonüümsust kui AA tähtsaimat kaitsevahendit. Sellest ajast peale on toimetajad ja korrektorid järjekindlalt kõrvaldanud liikmete nimed ja näo pildid AA materjalidest; tihti on nad tuletanud AA auahnetele indiviididele meelde anonüümsus poliitikat. Anonüümsuse nimel on nad isegi ohverdanud häid lugusid. Nende koostöövalmidus on olnud suureks abiks. Jäänud on väga vähe AA-lasi, kes tahtlikult rikuvad anonüümsuse põhimõtet.

See on kokkuvõtlikult arengu tee, mis viis AA üheteistkümnenda traditsioonini. Meile tähendab see enamat kui mõistlikku avalike suhete poliitikat. See on rohkem kui loobumine omakasust. See traditsioon on pidev ja praktiline meelespea, et isiklikul auahnusel pole AA-s kohta. Siin saab igast liikmest meie sõpruskonna tegus valvur.