Seitsmes traditsioon

Iga AA rühm peaks olema täielikult isemajandav ja keelduma välisest toetusest.

Isemajandavad alkohoolikud? Kas on keegi kunagi midagi taolist kuulnud? Ometi me leiame, et nii peabki olema. See traditsioon osutab põhjalikule muutusele, mida AA on meis esile kutsunud. Igaüks teab, kuidas tegev joodikud hooplevad, et neil pole muresid, mida ei saaks rahaga lahendada. Meie käsi oli alati teiste poole välja sirutatud. Niikaua kui mäletame, oleme alati kellestki sõltunud, tavaliselt sellest, kellel on raha. Kui siis alkohoolikutest koosnev ühing ütleb, et maksab ise oma arved, on see midagi uut.

Vist pole ühelgi traditsioonil olnud sääraseid sünnivalusid kui sellel. Algusaastatel olime kõik rahast lagedad. Kui sellele lisada veel tavaline arusaam, et inimesed peaksid andma joodikutele raha, et need püsiks kained, võib aru saada, miks arvasime, et meil on õigus rahapatakatele. Mida kõike saaks AA sellega korda saata! Kummaline küll, aga rahamehed mõtlesid teisiti. Nad arvasid, et nüüd – kainena – on meil aeg hakata enda eest maksma. Nii püsis meie sõpruskond vaesena, sest oli selleks sunnitud.

Meie kollektiivsel vaesusel oli teinegi põhjus. Varsti ilmnes, et kuigi alkohoolikud pillasid raha kaheteistkümnenda sammu töö jaoks, siis rühmakassasse andsid nad seda väga vastumeelselt. Olime hämmastunud, kui ihnsad me olime. Nii alustas AA vaesena ja püsis vaene, kuigi selle üksikud liikmed läksid aina jõukamaks.

Alkohoolikud tahavad kõike või mitte midagi. Meie suhtumine rahasse on selle tõestuseks. Kui AA väljus lapsepõlvest noorukiikka, pendeldasime teise suunda – mõttest, et vajame suuri summasid, jõudsime mõtteni, et rahapole üldse vaja. Kõikide suust kordusid sõnad: “AA-d ja raha ei tohi segada. Peame hoidma vaimsed väärtused materiaalsetest lahus.” Tegime selle järsu pöörde, kuna siin ja seal hakkasid meie liikmed oma AA suhetega raha tegema. Me kartsime, et meid kasutatakse ära. Tänulikud heategijad annetasid meile klubihooneid ja hiljem sekkusid meie asjusse. Meile kingiti haigla ja kinkija poeg sai kohe tähtsaimaks patsiendiks ja tulevaseks juhatajaks. Ühele AA rühmale anti 5000 dollarit kasutamiseks oma äranägemise järgi. Jagelemine selle rahasumma ümber käis mitu aastat. Taolistest jamadest hirmununa keeldusid mõned rühmad pennigi vastu võtmast.

Kartustest hoolimata mõistsime, et AA peab kuidagi toimima. Koosolekute pidamine maksab. Et üldse midagi teha, tuli üürida väikesed ruumid, paigaldada telefonid ja palgata mõni täiskohaga sekretär. Proteste oli palju, kuid need asjad tehti ära. Teadsime, et muidu poleks me saanud aidata ühtegi uksest sisseastujat. Need lihtsad asjad eeldasid väikseid summasid, mida me jõudsime ja tahtsime ise maksta. Lõpuks jäi pendel seisma ja osutas seitsmendale traditsioonile sellisena, nagu see praegu on.

Billile meeldib rääkida sellega seoses järgmist. Kui 1941.a. ilmus suures päevalehes* AA kohta läbimurde lugu, hakkas kesktoimetusse tulema tuhandeid kirju hullunud alkohoolikutelt ja nende peredelt. “Meid oli seal kaks inimest – pühendunud sekretär ja mina,” meenutab Bill. “Kuidas säärasele abipalujate laviinile vastata? Pidime palkama täiskohaga lisajõude. Nii palusimegi AA rühmadelt vabatahtlikke annetusi – kas nad saadaksid meile ühe dollari iga liikme kohta aastas? Muidu ei saa neile südantlõhestavatele kirjadele vastata.

Minu üllatuseks andis vastuseid kaua oodata. Ma sain päris pahaseks.Vaadates ühel hommikul tohutut kirjade hunnikut kontori laual, tammusin edasi-tagasi ning kirusin AA-laste vastutustundetust ja kitsidust. Sel hetkel pistis vana tuttav oma sasitud ja valutava pea ukse vahelt sisse. See oli meie rekordlibastuja. Märkasin, et tal oli kole pohmakas. Meelde tulid oma kunagised vaevad ja mul hakkas temast kahju. Kutsusin ta sisse ja tõmbasin taskust viis dollarit. Minu nädala sissetulek oli tollal 30 dollarit, nii et see oli suur kingitus. Abikaasal oleks seda raha olnud vaja toidupoe jaoks, kuid seemind ei peatanud. Kergendusilme sõbra näol soojendas mu südant. Tundsin end eriti vooruslikuna, kui mõtlesin kõigist endistest joodikutest, kes ei tahtnud saata oma ühte dollarit. Mina siin andsin rõõmuga viis pohmeluse parandamiseks.

Samal õhtul olin koosolekul. Vaheajal rääkis kassapidaja häbelikult sellest, et rühmal on näpud põhjas. (See juhtus ajal, mil AA-d ja raha eitohtinud ära segada.) Lõpuks ta ütles – peremees tõstab meid välja, kui me üüri ära ei maksa. Ta lõpetas jutu sõnadega: “Nii poisid, kas paneksite täna mütsi pisut rohkem kui muidu?”

Kuulsin seda päris selgelt. Üritasin samal ajal pöörata uustulnukat, kesistus minu kõrval. Müts tuli lähemale ja pistsin käe taskusse. Jätkates juttu,leidsin kobades poole dollarilise mündi, kuid see tundus liiga suure rahana. Poetasin selle kiiresti tagasi ja kaevasin välja kümnesendise, mis mütsi kukkudes nõrgalt kõlksatas. Sel ajal ei pandud kunagi paberraha.

Äkki ärkasin. Mina, kes ma hommikul uhkeldasin oma heldusega, käitusin nüüd oma rühmas halvemini kui need kauged alkohoolikud, kes olid unustanud saata kesktoimetusse dollari. Nüüd mõistsin, et viie dollariline kingitus libastunule oli vaid eneseimetluse avaldus – halb nii talle kui mulle endale. AA-s oli olemas koht, kus vaimsus ja raha said kokku ja see koht oli ringikäiv müts!”

Rahast räägib teinegi lugu. Ühel õhtul aastal 1948 oli kesktoimetus kogunenud kvartali koosolekule. Päevakorras oli väga tähtis küsimus. Teatud daam oli surnud. Testamendi avamisel ilmnes, et ta oli jätnud AA-lekesktoimetuse käsutada 10 000 dollarit. Nüüd tuli otsustada, kas AA võtab kingituse vastu.

Milline väitlus puhkes! Kesktoimetusel oli just rahadega raske. Rühmadei saatnud piisavalt ülalpidamisraha, raamatu läbimüügi tulu oli otsas ja reservid sulasid kui kevadine lumi. Seda kümmet tuhandet oli tõesti vaja. Mõned ütlesid: “Võib-olla rühmad ei jaksa kunagi toimetust ülal pidada. Me ei saa seda kinni panna; see on eluliselt vajalik. Võtkem siis selle raha. Võtameka edaspidi kõik annetused vastu. Me vajame neid.”

Siis tuli vastaste kord. Nad ütlesid seda, mida teisedki teadsid – juba umbes pool miljonit olid AA-le pärandanud inimesed, kes veel elasid. Jumal teab, kui palju veel oli sääraseid testamente, millest me polnud kuulnud. Kui väljast tulevaid annetusi ei lükataks tingimusteta tagasi, saaks meie ühendus ühel päeval rikkaks. Veelgi enam – piisas vaid üldsusele vihjata, et vajame raha, kui seda tuleks meeletult. Võrreldes sellise väljavaatega polnud kümme tuhat mingi summa, kuid nagu alkohooliku esimene pits, põhjustaks see vältimatu ja hukatusliku ahelreaktsiooni. Kuhu me siis jõuaksime? Kes maksab, see tellib ka muusika. Kui kesktoimetus võtaks väljastpoolt raha, tekiks volinikel kiusatus ajada AA asju tema huvisid arvestamata. Vabana vastutusest võiks iga alkohoolik õlgu kehitades öelda: “Kesktoimetus on ju rikas, mida mina muretsen!” Liiga raske rahakott ahvatleks volinikke leiutama igat sorti plaane, mida head selle rahaga teha, ja suunaks AA kõrvale selle peamisest eesmärgist. Kui see juhtuks, lööks meie sõpruskonna usaldusväärsus kõikuma. Kesktoimetus sattuks isolatsiooni ja nii AA-laste kui üldsuse karmi kriitika osaliseks. Need olid seisukohad – poolt ja vastu.

Sel päeval kirjutasid meie volinikud AA ajalukku särava lehekülje. Nad deklareerisid, et AA peab alati vaeseks jääma. Vaid jooksvad kulud ja mõõdukas reserv – see on edaspidi meie rahapoliitika. Nii raske kui see ka polnud, keeldusid volinikud ametlikult sellest kümnest tuhandest ja võtsid vastu formaalse, lõpliku otsuse ka edaspidi pakutavad annetused tagasi lükata. Sel hetkel kinnitati kollektiivse vaesuse põhimõte kindlalt AA traditsioonisse.

Kui sellest teada anti, oli reaktsioon rabav. Inimestele, kes olid harjunud lõputute heategevus korjandustega, oli AA kummaline ning ergastav nähtus. Heakskiitvad juhtkirjad nii Ameerikas kui mujal tõstsid tohutu usalduslaine AA tegevuse vastu. Nad rõhutasid, et vastutustundetud olid saanud vastutustundlikeks, et tehes rahalise sõltumatuse oma traditsiooniks, oli AA äratanud ellu ideaali, mille kaasaeg oli peaaegu unustanud.