Neljas traditsioon

Iga rühm peaks olema iseseisev, välja arvatud küsimustes, mis puudutavad teisi rühmi või AA-d tervikuna.

Iseseisvus on suur ja tähendusrikas sõna. Kuid meie puhul tähendab see lihtsalt iga AA rühma õigust korraldada oma asju täpselt nii, nagu tahab, välja arvatud siis, kui see võiks ohustada kogu AA-d tervikuna. Jälle kerkib sama küsimus mis esimeses traditsioonis – kas pole selline vabadus kergemeelselt ohtlik?

Paljude aastate jooksul on kõikvõimalikud hälbed meie kaheteistkümnest sammust ja kaheteistkümnest traditsioonist järele proovitud. See on olnud möödapääsmatu, kuna oleme äärmiselt egotsentriliste tüüpide punt. Kaose lastena mängisime trotslikult tulega igal võimalikul moel, ent väljusime tervetena ja vist ka targematena. Needsamad hälbed vallandasid pika katsetuste ja eksimuste jada, mis Jumala armust on muutnud meid just sellisteks, nagu oleme täna.

Kui AA traditsioonid 1945.a. esmakordselt avaldati, olime veendunud, et iga AA rühm on võimeline taluma mis tahes katsumusi. Olime kindlad, et nagu iga liige üksikult, nii peab ka rühm varem või hiljem alluma äraproovitud põhimõtetele, mis tagavad ellujäämise. Avastasime, et katse-eksituse meetodis on varjul absoluutne turvalisus. Olime selles niivõrd kindlad, et traditsiooni algne variant sisaldas järgmist lauset: “Kaks või kolm suvalist alkohoolikut, kes on kogunenud kainuse saavutamiseks, võivad end nimetadaAA rühmaks, kui nad pole rühmana seotud ühegi teise kuuluvusega.”

See tähendas, et meil jätkus julgust kuulutada iga rühm omaette tervikuks, mis juhindub vaid oma kollektiivsest teadvusest. Kavandades seda piiramatut vabadust, pidasime vajalikuks välja panna vaid kaks tormi hoiatust. Rühm ei tohiks teha midagi, mis võiks ohustada AA-d tervikuna; rühm ei tohiks siduda end mitte mingi kuuluvusega. Oleks tekkinud tõsine oht, kui rühmad oleksid hakanud jagunema leeridesse. Näiteks “kuiva seaduse”pooldajad ja vastased, vabariiklased ja kommunistid, katoliiklased ja protestandid jne. AA rühm peab tegelema ainult oma asjadega, vastasel juhul ta hukkub. Ainsaks eesmärgiks on kainus, muis asjus on igal rühmal absoluutne vabadus. Igal rühmal on õigus eksida!

AA algusaastail tekkis hulgaliselt innukaid rühmi. Linnas, mille siin kohal Middletowniks nimetame, vallandus tõeline buum. Linnarahvas sattus vaimustusse. Vanemad olijad unistasid uuendustest. Nad leidsid, et linnale on vaja alkohoolikute keskust – omalaadi pilootprojekti, mida AA rühmad võiksid kõikjal korrata. Alumisele korrusele tuleks klubi; teisele korrusele kainestusmaja, kus alkohoolikutele antaks ka raha võlgade maksmiseks; kolmandale korrusele hariduskeskus, kus käsitletaks ainult neid teemasid, milles pole erimeelsusi. Kujutlustes pidi see hiilgav keskus olema veelkõrgem, kuid esialgu piisas kolmest korrusest. Selleks oli vaja hulka raha – mittealkohoolikute raha. Uskuge või mitte, jõukam linnarahvas haaras sellest ideest kinni.

Siiski olid alkohoolikute seas ka mõned konservatiivsed teisiti mõtlejad. Need kirjutasid AA kesktoimetusse New Yorgis ja tundsid huvi, mida seal niisugusest uuendusest arvatakse. Nad arvasid, et lootuses saada ideele ametlikku toetust teevad projektiga seotud liikmed sedasama. Kirja autorid olid mures ja skeptilised.

Muidugi oli üritusel silmapaistvate võimetega organisaator. Kesktoimetuse vastuses oli öeldud, et ametlikku heakskiitu ei tule, et kõikeelnevad üritused, kus AA rühm on segatud ravimis- või haridustegevusse,on lõppenud läbikukkumisega. Vaatamata sellele hajutas organisaator omakõneosavusega kõik kahtlused. Et asi oleks kindlam, lõi ta kolm aktsiaseltsi ja hakkas ise kõigi nende juhiks. Värskelt värvituna uus keskus säras ning kiirgas headust ja sooja. Asi võis käima minna. Tagamaks jätkuvat tõrgeteta tööd võeti vastu 61 reeglit ja eeskirja.

Paraku ei kestnud hiilgus kaua. Meelerahu asendus segadusega. Selgus, et mõned napsisõbrad janunesid haridust, kuid kahtlesid, kas nad on alkohoolikud. Teiste iseloomuvigu sai ravida vist ainult raha laenuga. Mõnedele meeldis klubi, kuid nende probleem oli nimelt üksilduses. Vahel oli soovijaid registreeruda korraga kõigile kolmele korrusele. Mõned alustasid ülemiselt ja lõpetasid alumisel, astudes klubi liikmeks; teised jälle alustasidklubist, jõid end oimetuks, sattusid haiglasse ning suundusid seejärel kolmandale korrusele haridust omandama. Sagin käis nagu mesipuus, enterinevalt mesipuust valitses täielik kaos. AA rühm lihtsalt ei tulnud seda sorti projektiga toime. Arusaam sellest saabus liiga hilja. Järgnes vältimatu plahvatus. Hirmu ja ängistuse jäine külmus haaras rühma.

Kui see hajus, juhtus imeline sündmus. Peaorganisaator kirjutas kesktoimetusse. Ta tunnistas, et oleks pidanud arvestama AA kogemust. Hiljem sooritas ta teo, mis kuulub AA klassikasse. Ta valmistas väikese kaardi, mille kaanel oli kiri: “Middletowni esimene rühm. Reegel 62.” Kui kaartlahti keerati, torkas silma vaid üks sapine lause: “Ära aja nina püsti!”

Nii teostas üks AA rühm kooskõlas neljanda traditsiooniga oma õigusteksida. Veel enam – ta osutas Anonüümsetele Alkohoolikutele suure teene, tehes juhtunust alandlikult omad järeldused. Rühm kosus naerdes ja liiku sedasi. Isegi idee peaarhitekt, seistes keset oma unistuse varemeid, suutis enese üle naerda – see aga on alandlikkuse tipp!