Teine traditsioon

Meie rühma jaoks on ainult üks kõrgeim autoriteet — armastav Jumal sellisena, nagu ta ilmutab end meie rühma teadvuses. Meie liidrid on vaid usaldusväärsed teenijad — nad ei käsuta.

Kust saab AA juhatust ja kes seda valitseb? Seegi on mõistatuseks igalesõbrale ja uustulnukale. Kui öelda, et meie ühendusel pole võimu täiusega esimeest, pole varahoidjat, kes sunniks mingeid makse maksma ega juhatust, kes võiks eksiteel liikme välja heita, et ükski AA-lane ei saa teisele teha ettekirjutusi ega sundida teda kuuletuma, on sõbrad jahmunud ja hüüatavad:“Nii ei saa olla! Midagi on siin viltu.” Need praktilised inimesed loevad siis teist traditsiooni ja saavad teada, et ainus autoriteet AA-s on armastav Jumal sellisena, nagu ta end rühma teadvuses ilmutab. Kahtlevalt küsivad nad kogenud AA liikmelt, kas see saab nii olla. Täiesti normaalsena tunduv liige vastab viivitamatult: “Jah, päris kindlasti.” Sõbrad pomisevad, et neile näibsee ebamäärane, udune ja üsna naiivne. Nad vaatavad meid mõtlikult,uurivad AA ajalugu ja peagi on neil veenvad faktid.

Millised asjaolud AA elus on meid juhtinud selle näiliselt ebapraktilise põhimõtteni?

Ütleme, et John Doe, tubli AA-lane, asub elama näiteks Middletownilinna. Olles nüüd üksi, arvab ta, et ei pruugi püsida kaine või isegi ellu jääda,kui ei anna teistele alkohoolikutele edasi seda, mida talle endale nii heldelt anti. Ta tunneb hingelist ja moraalset sundust, kuna sajad inimesed temalähikonnas võivad kannatada. Ka ta ise tunneb puudust kodurühmast. Ta vajab teisi alkohoolikuid sama palju kui need teda. Ta vestleb vaimulike, arstide, lehetoimetajate, politseinike ja kõrtsipidajatega, mille tulemusena on nüüd Middletownis rühm ja tema on selle asutaja.

Asutajana on ta algul boss. Kes teine võikski olla? Üsna varsti jagavad tema isehakanud autoriteeti ka esimesed alkohoolikud, keda ta on aidanud.Sel hetkel saab heatahtlikust diktaatorist tema sõpradest koosneva toimkonna esimees. Selline on kasvava rühma hierarhia – muidugi enda määratud, kuna muud võimalust pole. Mõne kuu pärast AA Middletownis õitseb.

Asutaja ja tema sõbrad vahendavad uustulnukatele vaimsust, üürivad koosolekuruume, korraldavad asju haiglatega ja paluvad oma naistel liitritekaupa kohvi keeta. Inimlikust seisukohast võiks asutaja koos oma sõpradegaveidi aupaistel peesitada. Nad ütlevad üksteisele: “Ehk oleks õige ka edaspidi hoida AA-d siin linnas kindlalt ohjes. Lõppude lõpuks on meil kogemusi.Pealegi oleme teinud neile joodikutele palju head. Nad peaksid tänulikud olema!” Tõsi – asutajad ja nende sõbrad on mõnikord arukamad ja tagasihoidlikumad kui selles näites. Sagedamini aga on lood teisiti.

Rühma rõhuvad nüüd kasvavad mured. Kerjused kerjavad edasi. Üksildased hinged vaevlevad. Probleemid ründavad lumelaviinina. Mis veelgi tähtsam – hakkab kostma nurinat, mis paisub valjuks hüüuks: “Kas need veteranid arvavad, et võivad seda rühma juhtida igavesti? Korraldamevalimised!” Asutaja oma sõpradega on solvunud ja masendunud. Nad tormavad kriise lahendades ja ennast õigustades ühe liikme juurest teise juurde, kuid tulutult – revolutsioon on alanud. Rühma teadvus hakkab võimu üle võtma.

Järgnevad valimised. Kui asutaja oma sõpradega on asju hästi ajanud, võidakse neid – nende endi üllatuseks – tagasi valida. On nad demokraatia tõusu jõuliselt takistanud, võidakse nad pikema jututa üle parda heita. Mõlemal juhul on rühmal nüüd kindlaks ajaks valitud ja täpselt määratletud volitustega toimkond. Selle liikmed ei saa mingis mõttes rühma valitseda võijuhtida. Nad on teenrid. Nende sageli tänamatu privileeg on teha rühma tüütut tööd. Esimehe juhtimisel korraldavad nad suhteid avalikkusega jakoosolekuid. Nende varahoidja, rangelt aruandekohustuslik, võtab koosolekulringikäinud mütsist raha, paneb panka, maksab üüri ja muud arved ning annab rühma majanduskoosolekul korrapäraselt aru. Sekretär vaatab, et kirjandus oleks laual, korraldab telefonile vastamist, vastab kirjadele jasaadab välja koosolekukutseid. Need on lihtsad tööd, mis võimaldavadrühmal toimida. Toimkond ei anna vaimseid soovitusi, ei mõista hukka kellegi käitumist ega jaga käske. Kui keegi neist seda üritaks, kõrvaldataks ta järgmistel valimistel. Nii teevad nad hilinenud avastuse, et on tegelikult teenrid, mitte senaatorid. Need on üleüldised kogemused. Nõnda määrabkogu AA-s rühma teadvus need piirid, millistes liidrid peavad teenima.

See paneb küsima, kas AA-l on üldse juhtkonda? Täiesti kindel vastuson: “Jah, vaatamata selle näilisele puudumisele.” Pöördume tagasi troonilt tõugatud asutaja ja tema sõprade juurde. Mis neist saab? Kui nende tusk ja kurbus raugevad, algab vaevaline muutuste protsess. Lõpuks jagunevad nad kahte liiki, mis AA kõnepruugis on tuntud kui “teenelised ametimehed” ja“kannatavad misjonärid”.

“Teeneline ametimees” on see, kes mõistab rühma otsuse tarkust, ei pea vimma oma positsiooni nõrgenemise pärast, kelle suurtele kogemustele tuginev hinnang on mõistlik ja kes on valmis vaikselt ning rahulikult ootama edasisi arenguid. “Kannatav misjonär” on kindlalt veendunud, et rühm ei suuda temata toime tulla. Ta kavandab alalõpmata endisele positsioonile naasmist ja elab jätkuva enesehaletsuse rüpes. Mõned kannatavad nii hullusti, et kogu AA vaim ja põhimõtted haihtuvad ning nad hakkavad jooma. Ajuti näib AA rühma õhustik olevat kannatustest läbi imbunud. Peaaegu iga veteran meie ühenduses on mingil määral läbinud selle protsessi. Õnneks elab enamus selle üle ja saab teenelisteks ametimeesteks. Neist saab AAtõeline ja püsiv juhtkond. Nende tasakaalukad seisukohad, usaldatavad teadmised ja tagasihoidlik eeskuju lahendavad kriise. Valusas kimbatuses pöördub rühm paratamatult nendelt nõu küsima. Neist saab rühma südametunnistuse hääl, tegelikult nad ongi AA tõeline hääl. Nad ei juhi käskude, vaid eeskujuga. See kogemus on viinud meid järeldusele, et rühmateadvus, toetatuna vanemate liikmete nõuga, on lõppkokkuvõttes targem ükskõik millisest üksikust juhist.

Kui AA oli vaid kolmeaastane, juhtus sündmus, mis seda printsiipi tõestab. Üks esimesi AA liikmeid pidi täiesti vastu tahtmist alluma rühmaarvamusele. Ta ise rääkis järgmist:

“Olin ühes New Yorgi haiglas tegemas kaheteistkümnenda sammutööd. Haigla omanik Charlie kutsus mu oma kabinetti. “Bill,” ütles ta, “minumeelest on häbiväärne, et su rahaasjad on nii halvad. Kõik need joodikud suümber on edukad ja teevad raha, sina aga kulutad sellele tööle kogu aja jaoled rahast lage. Nii pole õige.” Charlie kobas töölaua sahtlis ja leidis vana arveraamatu. Seda mulle ulatades ta jätkas: “Vaata, kui palju raha haigla1920.a. sisse tõi. Tuhandeid dollareid kuus. Ta võiks praegugi sama edukas olla ja olekski, kui sa mind aitaksid. Miks sa ei võiks oma tööd siin teha? Annaksin sulle kabineti, korraliku jooksva arve ja väga hea osa kasumist. Kui mu ülemarst dr. Silkworth hakkas kolm aastat tagasi rääkima joodiku teravimisest vaimsete meetoditega, mõtlesin, et see on üks hullumeelne värk, kuid olen oma arvamust muutnud. Ühel päeval kasvab sinu eksjoodikute kari nii suureks, et mahub ainult linna peaväljakule* ja ma ei taipa, miks peaksid sa vahepeal nälgima. Minu ettepanek on täiesti eetiline. Saaksid terapeudiks asjaarmastajaks ja palju edukamaks kui ükskõik kes sellel alal.”

“Mind löödi pahviks. Tundsin pisut südametunnistusepiina, kuni nägin, kui sügavalt eetiline oli Charlie ettepanek. Saada asjaarmastajast terapeudiks– selles polnud midagi halba. Mõtlesin, kuidas mu naine tuli iga päev väsinuna töölt koju keetma õhtusööki toatäiele joodikutele, kes ei maksnudtoidu eest. Mõtlesin sellele suurele summale, mida ikka veel oma Wall Streetikreeditoridele võlgnesin. Mõtlesin mõnedele oma alkohoolikutest sõpradele, kes teenisid teab kui palju. Miks mina ei võiks olla sama edukas kui nemad?

Ehkki olin palunud Charlie`lt veidi mõtlemisaega, olin peaaegu otsustanud. Metrooga tagasi Brooklyni sõites tundsin jumaliku juhatusesähvatust. See oli vaid üks lause, kuid ülimalt veenev. Õigupoolest tuli see otse piiblist – hääl kordas mulle: “töömees on väärt oma palka”. Koju jõudes leidsin naise nagu alati süüa tegemas, kolm joodikut samal ajal näljaselt köögiuksel vahtimas. Tõmbasin ta kõrvale ja rääkisin suurepäraseid uudiseid. Ta näis huvitatud, kuid mitte nii erutatud, nagu minu meelest pidanuks olema.

Oli koosoleku õhtu. Ehkki ükski neist alkohoolikutest, keda me toitsime, ei saanud kaineks, mõned teised ikkagi said. Koos oma naistega kiilusid nad täis meie allkorruse võõrastetoa. Kibelesin kohe rääkima oma võimalusest. Kunagi ma ei unusta nende tundetult jõllitavaid nägusid. Kahaneva entusiasmiga lohises mu jutt lõpuni. Siis saabus pikk vaikus.

Peaaegu kartlikult hakkas üks mu sõber rääkima. “Teame, kui suurtes raskustes sa oled, Bill. See paneb meid kõvasti muretsema. Oleme sageli endalt küsinud, mida võiksime selles suhtes teha. Kuid arvan, et räägin kõigi siinviibijate nimel, kui ütlen, et see, mida sa praegu välja pakud, vaevab meid palju hullemini.” Kõneleja hääl muutus seepeale enesekindlamaks. “Kas sa ei taipa, et sinust ei või kunagi saada professionaali? Kui suuremeelne Charlieka poleks meie suhtes, kas sa ei näe, et me ei saa seda asja siduda ei tema haigla ega millegi muuga? Ütlesid meile, et Charlie ettepanek on eetiline. Muidugi on, kuid meie asjas on eetikast vähe; siin peab olema palju enamat. Charlie idee on hea, kuid mitte küllalt hea. Asi on elus ja surmas. Bill, siin eikõlba miski muu kui kõige parem!” Sõbrad vaatasid mind väljakutsuvalt ja nende eestkõneleja jätkas. “Bill, kas pole sa just siin koosolekul öelnud, et mõnikord on hea parima vaenlane? Praegune on just selline lugu. Sa ei või seda meile teha!”

Nii rääkis rühma teadvus. Rühmal oli õigus ja mina eksisin; hääl metroos polnud Jumala hääl. Siin oli tõe hääl, see tuli mu sõpradelt. Ma kuulasin ja – tänu Jumalale – kuuletusin.”

* Originaalis: Madison Square Garden. New Yorgi suuremaid väljakuid, tõlkija märkus.