Kolmas peatükk
ALKOHOLISMIST LÄHEMALT

Enamik meist ei ole tahtnud tunnistada, et me oleme tõelised alkohoolikud. Ühelegi inimesele ei meeldi end kehaliselt või vaimselt oma kaaslastest erinevaks pidada. Seepärast ei ole ka üllatav, et meile on iseloomulik lugematu arv katseid tõestada, et me võime juua nagu kõik teisedki inimesed. Igal väärastunud joodikul on suur kinnisidee, et ühel päeval suudab ta mingil kombel oma joomist talitseda ja seda nautida. Niisuguse illusiooni püsivus on hämmastav. Paljud hoiavad sellest kinni hulluse või surma läveni.

Me mõistsime, et me peame oma seesmisele minale avameelselt tunnistama, et me oleme alkohoolikud. See on esimene samm paranemise teel. Tuleb purustada pettekujutlus nagu oleksime me tavalised inimesed või võiksime peagi nendeks saada.

Meie, a1koho1ikud, oleme mehed ja naised, kes on kaotanud võime ohjeldada oma joomist. Me teame, et mitte ükski tõeline alkohoolik ei suuda enam kunagi selle üle kontrolli saavutada. Kõik me oleme aeg-ajalt tundnud, nagu oleks see kontroll taastumas, kuid niisugustele perioodidele - harilikult lühikestele -, järgnes paratamatult veelgi ulatuslikum kontrollimatus, mis viis lõpuks välja haletsusväärse ja kirjeldamatu moraalse laostumiseni. Me oleme eranditult kõik veendumusel, et meiesugused alkohoolikud on progresseeruva haiguse küüsis. Mistahes vaadeldaval perioodil muutub meie seisund ikka halvemaks, mitte kunagi paremaks.

Me sarnaneme inimestega, kes on kaotanud oma jalad; Iial ei kasva meile uusi. Samuti pole olemas ühtki rohtu, mis teeks alkohoolikutest teiste inimeste sarnased. Me oleme proovinud kõikvõimalikke ravimeetodeid. Mõningatel juhtudel on esinenud lühiajalisi paranemisperioode, millele on aga alati järgnenud veelgi hullem tagasilangus. Alkoholismiprobleemiga tegelenud arstid on ühisel arvamusel, et alkohoolikust ei ole võimalik teha normaalset alkoholipruukijat. Kunagi tulevikus võib see teaduse abiga õnnestuda, ent seni pole see korda läinud. Kõigest hoolimata võime me kinnitada, et paljud tõelised alkohoolikud ei usu, et nad sellesse kategooriasse kuuluvad. Kõikvõimaliku enesepettuse ja keerutamise abil püüavad nad endale tõestada, et nemad moodustavad sellest reeglist erandi ega ole seetõttu a1kohoolikud Kui keegi, kelle juures on märgata võimetust oma joomist ohjeldada, suudab teha täispöörde ja juua nagu härrasmees, siis müts maha tema ees. Jumal teab, et me oleme piisavalt kangesti ja piisavalt kaua üritanud juua nagu teised inimesed!

Meie poolt katsetatud meetodid on järgmised: juua ainult õlut, piirduda mõne napsiga, mitte kunagi juua üksi, mitte kunagi juua hommikul, juua ainult kodus, mitte kunagi hoida alkoholi kodus, mitte kunagi juua tööajal, juua ainult pidudel, juua viski asemel brändit, juua ainult naturaalseid veine, reisima minna, mitte reisida, tõotada (pühaliku vandega või ilma) joomine igaveseks lõpetada, harrastada rohkem sporti, lugeda uusi mõtteid andvaid raamatuid, käia tervisekeskustes ja sanatooriumides, nõustuda vabatahtlikult närvihaiglasse paigutamisega - me võiksime seda loetelu lõputult jätkata.

Me ei tahaks ühtegi inimest alkohoolikuks kuulutada, kuid igaühel on võimalik end ise kiiresti diagnoosida. Astuge sisse lähimasse baari ja proovige mõõdukalt juua. Püüdke siis see hoobilt katki jätta. Katsetage seda rohkem kui üks kord. Teil ei lähe otsuse tegemiseks kaua, kui te enda ees ausaks jääte. Selleks, et oma seisundist täiesti selge pilt saada, võib üks korralik närvivapustus end ära tasuda.

Ehkki me ei suuda seda kuidagi tõestada, usume me siiski, et oma joodikutee alguses oleksime me võinud joomise maha jätta. Probleem seisneb selles, et ainult vähestel alkohoolikutel leidub piisavalt tahtmist lõpetada siis, kui see on veel võimalik. Me oleme kuulnud nii mõnestki juhtumist, kus inimesed, kes on ilmutanud kindlaid alkoholismi tundemärke, olid suutelised pikemaks ajaks joomisest loobuma, kuna neil oli tungiv tahtmine seda teha. Järgnevalt üks selline lugu.

Üks kolmekümne aastane mees armastas tublisti pummeldada. Hommikuti pärast joomatuuri oli ta väga närviline ja rahustas end täiendava alkoholikogusega. Tal olid suured äriplaanid, kuid ta mõistis, et niiviisi juues ei jõua ta kuhugi. Niipea, kui ta Jooma hakkas, kadus igasugune kontroll. Ta otsustas, et kuni ta pole ärialal edu saavutanud ja teenitud puhkusele jäänud, ei võta ta enam ühtegi piiska. Erandliku mehena ei võtnud ta kahekümne viie aasta jooksul tõepoolest tilkagi suhu, ning jäi viiekümne viie aastaselt, peale edukat ja õnnelikku karjaäri, pensionile. Kuid siis langes ta praktiliselt kõiki alkohoolikuid kimbutava pettekujutluse ohvriks, nagu oleks see pikk kainuse ja enesedistsipliini periood temast teinud normaalse alkoholipruukija. Niisiis otsis ta välja toasussid ja pudeli. Kahe kuu pärast oli ta haiglas, segaduses ja alandatud. Mõnda aega püüdis ta joomist piirata, sattudes selle aja sees mitu korda haiglasse. Seejärel püüdis ta kogu jõudu kokku võttes joomisest hoopiski loobuda ja avastas, et ta ei suutnud seda teha. Tema päralt olid kõik vahendid, mida raha võimaldas, et oma probleemi lahendada. Kuid kõik katsed nurjusid. Kuigi ta oli pensionile jäädes olnud täies elujõus mees, käis ta nüüd ruttu alla ja suri veel enne nelja aasta möödumist.

Selles loos peitub tõsine õppetund. Enamik meist on uskunud, et kui me suudame tükk aega kained olla, siis suudame pärastpoole ka normaalselt juua. Siin on aga lugu viiekümne viie aastasest mehest, kes avastas, et ta oli täpselt sealsamas, kus ta oli kolmekümneselt. Oleme selle tõe: „Kes kord alkohoolik on, see ka alkohoolikuks jääb“, kordumist pidevalt näinud. Kainuseperioodi järel uuesti jooma hakates oleme me lühikese ajaga sama hullus seisus nagu varemgi. Kui me tahame joomise lõpetada, siis ei ole kohta mingisugustele järeleandmistele ega hiilivale pettekujutlusele, et ühel ilusal päeval muutume me alkoholi suhtes immuunseks.

Tolle mehe näide võib viia noori inimesi mõttele, et nad suudavad joomise lõpetada üksnes tahtejõu abil nagu temagi. Me kahtleme, kas see kuigi paljudel õnnestub, sest keegi ei taha ju tegelikult lõpetada. Juba iseäraliku väljakujunenud vaimse väärastumise tõttu õnnestub vaid väga vähestel selles võitluses peale jääda. Paljud meie hulgast, veel alla kolmekümnesed mehed, olid joonud ainult paar aastat, kui nad avastasid, et olid sama abitus seisus kui need, kes olid joonud aastakümneid. Alkoholi mõju küüsi sattumiseks ei tarvitse tingimata juua pikka aega ega ka nii suurtes kogustes nagu mõned meist seda on teinud. Eriti käib see naiste kohta. Potentsiaalsed naisalkohoolikud langevad sageli oma kalduvuse ohvriks ja muutuvad mõne aastaga tundmatuseni. Mõningaid napsivendi, kes solvuksid, kui neid alkohoolikuteks nimetataks, üllatab nende endi võimetus joomisele lõpp teha. Meie, kes me neid sümptomeid tunneme, näeme kõikjal noorte inimeste hulgas arvukalt potentsiaalseid alkohoolikuid. Kuid eks katsu neile seda selgeks teha!

Tagasi vaadates näeme, et me jõime jätkuvalt veel palju aastaid pärast seda, kui me olime ületanud punkti, millest alates oli juba võimatu alkoholist vaid tahtejõu abil loobuda. Kui keegi kahtleb, kas ta ehk ei ole juba selle ohtliku piiri lähedale sattunud, siis las ta püüab aasta aega ilma alkoholita olla. Kui ta on tõeline alkohoolik ja juba kaua joonud, siis on edušansid imetillukesed. Oma joodikutee hakul suutsime me vahetevahel terve aasta või rohkemgi kaine püsida, pärast seda aga kukkusime jälle kõvasti tinutama. Kuigi te ehk jaksate üksjagu kaua ilma alkoholita läbi ajada, võite ometi olla potentsiaalne alkohoolik. Meie arvates suudavad vähesed neist, kellele see raamat mõeldud on, aastagi ilma viinatilgata olla. Mõni joob end purju juba järgmisel päeva1 peale loobumisotsuse tegemist, enamik teeb seda mõne nädala jooksul.

Nende jaoks, kes joomisega piiri pidada ei oska, on küsimus selles, kuidas joomine hoopis lõpetada. Loomulikult eeldame me, et meie lugeja seda soovib. Kas selline inimene suudab joomise maha jätta ilma vaimse toeta, sõltub sellest, kuivõrd ta on juba minetanud võime ise otsustada, kas juua või mitte. Paljud meist tundsid, et neil oli küllalt loomukindlust. Meil oli tohutu tahtmine joomine igaveseks lõpetada. Kuid ometi osutus see võimatuks. See on meie meelest alkoholismi juures väga segadusseviiv joon - taielik suutmatus alkoholist loobuda, ükskõik kui suur vajadus või soov selleks ka ei oleks.

Mismoodi me saame siis aidata oma lugejail kindlaks teha, kas nad kuuluvad meie hulka? Katsest alkoholist mõneks ajaks loobuda on kindlasti kasu, kuid me usume, et võime alkoholismi ohvritele ja meedikutele pakkuda midagi enamat. Seepärast kirjeldame järgnevalt mõningaid taas jooma hakkamisele eelnevaid vaimseid seisundeid, sest ilmselt peitub Just siin probleemi põhiraskus.

Milline mõtlemislaad valdab alkohoolikut, kes ikka ja jälle kordab esimese napsi meeleheitlikku eksperimenti? Sobrad, kes on abielulahutuse või pankroti äärele viinud joomatuuri järel püüdnud talle aru pähe panna, jäävad nõutuks, kui ta otsejoones baari suundub. Miks ta seda teeb? Mida ta ometi mõtleb?

Meie esimene näide on üks sõber, keda me siinkohal nimetame Jimiks. Sellel mehel on võluv naine ja perekond. Ta sai päranduseks heade väljavaadetega autoäri. Ta paistis silma sõjas. Ta on hea ärimees. Ta meeldib kõigile. Ta on intelligentne, pealtnäha normaalne, kui närviline iseloom välja arvata. Kuni kolmekümne viienda eluaastani ei joonud ta üldse. Paari aastaga muutus ta aga purjuspäi nii agressiivseks, et ta tuli luku taha panna. Hullumajast välja saanud, otsis ta meid üles.

Me rääkisime talle, mida me alkoholist teame ja millise lahenduse me oleme leidnud. Ta võttis end käsile. Ta läks tagasi oma perekonna juurde ning asus müügiagendina tööle firmas, millest ta joomisega oli ima jäänud. Mõnda aega läks kõik kenasti, kuid tema vaimne elu jäi endisele tasandile. Oma meelehärmiks leidis ta end kuus korda järgemööda purjutamas. Iga kord pärast seda tegelesime me temaga ja rääkisime põhjalikult sellest, mis oli juhtunud. Ta nõustus, et ta on tõeline alkohoolik ja et tema olukord on tõsine. Ta teadis, et kui ta nii jätkab, seisab tal taas ees tee hullumajja. Veelgi enam, ta kaotaks ka oma perekonna, mida ta sügavalt armastas.

Ometi jõi ta end jälle purju. Me palusime tal seletada, kuidas see õieti oli juhtunud. Tema jutt oli järgmine: "Tulin teisipäeva hommikul tööle. Mäletan, et mind ärritas mõte, et ma pean töötama müügiagendina firmas, mis kunagi oli minu oma. Mul oli ülemusega väike sõnavahetus, kuid ei midagi tõsist. Seejärel otsustasin ma maale sõita, et kohtuda ühe võimaliku ostjaga. Tee peal läks mul kõht tühjaks ja ma pidasin kinni maantee ääres, kus asub üks baar. Mul ei olnud mingit kavatsust juua. Mõtlesin, et võtan ühe võileiva. Ühtlasi mõtlesin, et selles kohas, mis mulle aastate jooksul tuttavaks oli saanud, võiksin ehk mõnele autole ostja leida. Nende kuude jooksul, mil ma kaine olin, einetasin seal sageli. Istusin laua taha ja tellisin võileiva ning klaasi piima. Joomine ei tulnud mul endiselt mõttessegi. Tellisin veel ühe võileiva, ka piima otsustasin juurde võtta.

Korraga käis mul peast läbi mõte, et kui ma valan piima sisse sortsukese viskit, siis ei tee see mulle täis kõhu peale midagi. Tellisin viskit ja valasin selle piima sisse. Sisimas tunnetasin, et see ei olnud tark tegu, kuid rahunesin mõttest, et joon viskit täis kõhu peale. See eksperiment läks nii hästi, et ma tellisin veel ühe viski ja valasin selle jälle piima sisse. Ka see ei paistnud mulle midagi tegevat, nii et ma võtsin veel ühe."

Niimoodi algas Jimi järjekordne teekond närvihaiglasse. Ta kartis küll ühiskonnast eraldamist, perekonnaja positsiooni kaotamist, rääkimata tohutust vaimsest ja füüsilisest kannatusest, mida joomine talle alati põhjustas. Ta tundis ennast kui alkohoolikut hästi. Kuid ometi taandusid kõik põhjused, mis keelasid tal juua, kergesti selle narri mõtte ees, et ta võib viskit juua, kui ta seda piimaga segab!

Kuidas täpne termin ka ei kõlaks, nimetame meie seda sulaselgeks hullumeelsuseks. Kuidas võiks taolist mõõdutunde, kaine mõtlemise puudumist veel teisiti nimetada?

Te võite arvata, et see oli äärmuslik juhtum. Meie jaoks ei ole see tavapärasest kuigi erinev, sest niisugune mõtlemisviis on iseloomulik olnud viimasele kui ühele meist. Mõnikord oleme me tagajärgede peale rohkem mõelnud, kui Jim seda tegi. Kuid ka meis oli see veider joon, et terve mõistuse kõrval leidus tingimata ka mingi totter tühine ettekääne esimese napsi võtmiseks. Tervel mõistusel ei õnnestunud meid vaos hoida. Jabur mõte pääses võidule. Järgmisel päeval imestasime endamisi täiesti tõsiselt ja siiralt, kuidas see sai juhtuda.

Mõningatel juhtudel oleme välja läinud kindla sihiga end täis juua, tundes, et seda õigustab närvilisus, viha, mure, depressioon, armukadedus või midagi muud sellesarnast. Kuid ka niisuguse alguse puhul oleme sunnitud tunnistama, et võttes arvesse seda, mis edasi sai, olid meie õigustused joomatuuriks arulagedalt põhjendamatud. Praegu mõistame me, et kui me hakkasime jooma meelega, mitte juhuslikult, siis ei mõelnud me kuigi tõsiselt ega mõjusalt võimalikele kohutavatele tagajärgedele.

Meie käitumine esimese napsi suhtes, on sama absurdne ja mõistetamatu, kui näiteks mõne inimese kirg sõiduteel jalutada. Teda erutab kiirete sõidukite nina eest läbi lipsamine. Sõbralikest hoiatustest hoolimata naudib ta seda mõned aastad. Senimaani võiks teda pidada tobuks, kellel on veider naljasoon. Kuid siis jätab õnn ta maha ja ta saab mitu korda järjest kergelt vigastada. Võiks arvata, et kui ta on normaalne inimene, siis jätab ta niisugused kombed. Ent peagi juhtub temaga jälle õnnetus ja seekord on tagajärjeks koljuluu mõra. Pärast haiglast lahkumist ei lähe nädalatki, kui kiiresti sõitev troll ta käeluu murrab. Ta kinnitab teile, et on otsustanud sõiduteel jalutamise igaveseks maha jätta, kuid juba paari nädala pärast on ta murdnud mõlemad jalaluud.

Saadetuna pidevatest lubadustest olla tähelepanelik või sõiduteest üldse eemale hoida, kestab selline käitumine aastaid. Lõpuks ei suuda ta enam tööl käia, naine lahutab temast ära ja ta muutub kõikide naerualuseks. Ta katsub sõiduteel uitamise mõtet igat moodi peast välja visata. Ta laseb end paigutada närvihaiglasse, lootes seal paraneda. Kuid juba sealt välja saamise päeval sööstab ta tuletõrjeauto ette, mis murrab ta selja. Selline inimene on ju hull, kas pole nii?

Te võite muidugi arvata, et meie näide on liiga naeruväärne. Kuid kas see ikka on nii? Meie, kes me sellest põrgumasinast läbi oleme käinud, peame tunnistama, et kui sõiduteel uitamine alkoholismiga asendada, siis passiks see näide täpselt meie kohta. Kuitahes arukad me muudes asjades ei oleks olnud, muutusime me ebatavaliselt arulagedateks, kui tegu oli alkoholiga. Need on julmad sõnad - kuid kas ei vasta need tõele?

Mõned teist mõtlevad: "Jah, see, mida te räägite, on õige, kuid ei käi päris täpselt meie kohta. Me tunnistame, et meil on mõned nendest sümptomitest, kuid meie ei ole laskunud niisugustesse äärmustesse, nagu teie omal ajal, ega laskugi, sest pärast seda, mis te meile olete rääkinud, mõistame me end nii hästi, et midagi sellist ei saa enam juhtuda. Me ei ole joomise tõttu elus kõike kaotanud ega kavatsegi kaotada. Aitäh informatsiooni eest."

Mõnede mittealkohoolikute puhul võib see tõsi olla, sest hoolimata sellest, et nad praegu arutult ja palju joovad, suudavad nad joomise lõpetada või seda piirata, kuna erinevalt meist ei ole nende ajud ega kehad veel rikutud. Kuid tegelik või potentsiaalne alkohoolik, kui haruharvad erandid välja arvata, ei suuda omaenese tarkusele tuginedes joomist mingil juhul lõpetada. Seda tõsiasja tahame me ikka ja jälle korrata, et see meie alkohoolikutest lugejatele lõpuks ometi selgeks saaks, nii nagu kibe kogemus seda meile on tõestanud. Kuid vaadelgem veel ühte näidet.

Fred on tuntud raamatupidamisfirma osanik. Tema sissetulek on korralik, tal on kena kodu, ta on õnnelikus abielus ja ta on võimekate kolledžiealiste laste isa. Tal on nii meeldiv loomus, et ta sõbruneb kõigiga. Teist sellist edukat ärimeest nagu Fred annab otsida. Pealtnäha kindlameelne, hästi tasakaalukas mees. Kuid ometi on ta alkohoolik. Esimest korda kohtasime Fredi haiglas, kuhu ta oli läinud sügavast närvivapustusest toibuma. Selline lugu juhtus temaga esimest korda ja ta häbenes, seda väga. Vähe sellest, et ta ei pidanud end alkohoolikuks; ta kinnitas endale, et on tulnud haiglasse närve kosutama. Arst andis talle selgelt mõista, et tema olukord võib olla tõsisem kui ta ise arvab. Paariks päevaks sattus ta oma seisundist masendusse. Ta otsustas joomise lõplikult maha jätta. Talle ei tulnud kordagi pähe, et tugevast isehoomust ja positsioonist hoolimata võib see tal mitte õnnestuda. Fred ei tahtnud uskuda, et ta on alkohoolik, veelgi vähem oli ta nõus oma probleemi vaimsete vahendite abil lahendama. Me rääkisime talle, mida me alkoholismist teame. Talle pakkus see huvi ja ta tunnistas, et mõned neist sümptomitest olid tal tõesti olemas, kuid ta ei tahtnud kaugeltki tunnistada, et ta ise end aidata ei suuda.

Ta oli absoluutselt kindel, et selline alandav kogemus, millele lisandusid meilt saadud teadmised, hoiavad teda terve ülejäänud elu kainena. Iseenese tarkus pidi aitama asjad paika panna. Mõnda aega ei olnud Fredist midagi kuulda. Kuid ühel päeval teatati meile, et ta on taas haiglas. Seekord oli ta omadega üsna läbi. Ta andis varsti mõista, et ootab pikisilmi meiega kohtumist. Lugu, mille ta meile rääkis, on äärmiselt õpetlik, kuna ta oli mees, kes oli täiesti veendunud, et ta peab joomise maha jätma, kel ei olnud mingit ettekäänet joomiseks, kes kõiges muus ilmutas suurepärast otsustusvõimet ja kindlameelsust, kuid oli nüüd ometi alkoholile alla vandunud.

Ent laskem tal ise oma lugu teile jutustada: „Mulle avaldasid teie sõnad alkoholismi kohta suurt muljet ja ma tõepoolest ei uskunud, et võiksin uuesti jooma hakata. Olin üsnagi päri teie mõttega, et esimesele napsile eelneb kurikaval meeltesegadus, kuid ma olin päris kindel, et pärast seda, mis ma teie käest olin kuulnud, ei saa see minuga enam juhtuda. Ma mõtlesin, et mina ei ole ju nii põhjakäinud nagu teie, et ma olen ikka oma isiklike probleemidega edukalt toime tulnud ja et ka nüüd õnnestub mul see, mis teil korda ei läinud. Tundsin, et mul on enesekindluseks igati põhjust ja et asi on ainult tahtjõu ilmutamises ning valvsuse säilitamises.

Sellises meeleolus asusin ma äriasju ajama ja mõnda aega läkski kõik kenasti. Mul ei olnud sugugi raske pakutavatest napsidest ära öelda ja ma hakkasin juba kahtlema, kas ma niisugust lihtsat asja mitte liiga tõsiselt ei olnud võtnud. Kord sõitsin Washingtoni ühele valitsusbüroole arveldusdokumente esitama. Olin varemgi selle konkreetse kuiva perioodi ajal kaugemal käinud, nii et selles ei olnud midagi uut. Füüsiliselt tundsin na ennast suurepäraselt. Mul ei olnud ka mingeid pakilisi probleeme ega muresid. Töö läks hästi, ma olin rahul ja teadsin, et ka mu kaasosanikud on rahul. Suurepärase päeva õhtu, silmapiiril ei paistnud mitte ainsatki pilvekest.

Läksin hotelli ja riietusin tasapisi õhtusöögiks. Üle söögisaali läve astudes käis mul peast läbi mõte, et õhtusöögi juurde oleks tore ka paar kokteili juua. Mitte rohkem. Tellisingi kokteili ja söögid. Seejärel tellisin veel ühe kokteili. Pärast sööki otsustasin jalutama minna. Tagasi tulles torkas mulle pähe, et enne magamaminekut oleks meeldiv juua üks viski soodaga, ma astusin baari ja tegingi seda. Mäletan, et tol õhtul võtsin veel mitu napsi ja järgmisel hommikulgi piisavalt. Mul on ähmane mälestus sellest, kuidas ma istusin New Yorgi poole lendavas lennukis. ja leidsin maandumisplatsil oma naise asemel eest lahke taksojuhi. See taksojuht sõidutas mind mitu päeva ringi. Mul on vähe aimu, kus ma käisin, mida tegin või rääkisin. Järgnes haigla koos väljakannatamatu vaimse ja füüsilise piinaga.

Niipea, kui mu mõtlemisvõime taastus, hakkasin meelde tuletama seda õhtut Washingtonis. Ma mitte üksnes ei olnud va1vsust kaotanud, ma polnud ka esimesele napsile mitte mingisugust vastupanu osutanud. Seekord polnud ma tagajärgedele sugugi mõelnud. Olin jooma hakanud sellise hoolimatusega nagu oleksid need kokteilid olnud kali. Nüüd meenus mulle, mida mu alkohoolikutest sõbrad olid rääkinud ja kuidas nad olid ennustanud, et kui mul on alkohooliku mõttelaad, siis tuleb ka aeg ja koht, kus ma hakkan jälle jooma. Nad olid öelnud, et isegi kui ma vastupanu osutaksin, raugeks see ikkagi ühel ilusal päeval mingi tühise ettekäände ees võtta üks naps. Jah, just nii see läkski, veelgi enam - see, mis ma alkoholismist olin kuulnud, ei tulnud mulle üldse pahe. Taipasin, et niisuguste imelike vaimsete tühikute vastu ei aita tahtejõust ega omaenese tarkusest. Ma ei olnud kunagi suutnud mõista inimesi, kes ütlesid, et nende jõud probleemist enam üle ei käi. Nüüd mõistsin, mida see tähendas. See oli purustav hoop.

Minu juurde tulid kaks Anonüümsete Alkohoolikute liiget. Nad naeratasid laialt, mis mulle eriti ei meeldinud, ja pärisid siis, kas ma pean end alkohoolikuks ja kas ma olen seekord omadega täitsa sees. Pidin mõlemal juhul jaatavalt vastama. Nad kuhjasid mu üle tõestusmaterjaliga, et niisugune alkohooliku mentaliteet nagu ma seda Washingtonis olin ilmutanud, on lootusetu. Nad tõid kümnete kaupa näiteid oma kogemustest Kõik see pühkis minema viimsegi kindlusekübeme, et ma võiksin ise endaga hakkama saada.

Seejärel kirjeldasid nad mulle vaimset lahendust ja tegevusplaani, mida nende sada liiget edukalt olid kasutanud. Kuigi ma olin ainult formaalne kirikuskäija, ei olnud mul raske nende ettepanekute intellektuaalse küljega nõustuda. Kuid see tegevuskava, ehkki igati mõistlik, tundus üsna jube. See tähendas, et ma peaksin nii mitmedki eluaegsed tõekspidamised nurka viskama. See ei olnud kerge. Ent niipea, kui ma langetasin otsuse seda kaasa teha, valdas mind imeline tunne, et ma olen oma alkoholismihädast vabanenud, mis hiljem osutuski tõeks.

Peaaegu sama tähtis oli enda jaoks avastada, et vaimsed põhimõtted suudavad lahendada kõik mu probleemid. Sealtpeale olin ma jõudnud eluni, mis pakub tuhandeid kordi suuremat rahuldust ja mis, nagu ma loodan, on ka kasulikum kui elu, mida ma varem elasin. Mu vanad eluviisid ei olnud küll mingil juhul halvad, kuid ka tollaseid parimaid hetki ei vahetaks ma praeguste kõige raskemate vastu. Ma ei naaseks selle juurde iial, isegi kui see võimalik oleks."

Fredi lugu kõneleb iseenese eest. Me loodame, et see paneb tuhandetele temasugustele aru pähe. Tema sai tunda vaid põrgumasina esimesi raputusi. Kuid enamik alkohoolikuid peavad enne päris vaeseomaks klobitud olema, enne kui nad tõemeeli oma hädasid lahendama asuvad.

Meie järeldustega nõustuvad paljud arstid ja psühhiaatrid. Hiljaaegu teatas meile ühe maailmakuulsa haigla töötaja kahele meie hulgast: "See, mida te räägite keskmise alkohooliku kimbatuse üldisest lootusetusest, on minu meelest õige. Mis neisse kahesse puutub, kelle lugusid ma olen kuulnud, siis olen ka kindel, et te olite 100%-liselt lootusetud, kui taevane abi välja arvata. Kui te oleksite tahtnud tulla meie haiglasse, siis ei oleks ma teid vastu võtnud, kui vähegi võimalik. Teiesuguseid on liiga valus vaadata. Kuigi ma ise ei ole usklik inimene, tunnen ma sügavat austust teie vaimse lähenemise vastu. Paljudel juhtudel ei ole sõna otseses mõttes muud lahendust."

Ja veel kord; On hetki, mil alkohoolikul täielikult puudub tõhus vaimne kaitse esimese napsi vastu. Kui vähesed harvad erandid välja arvata, siis ei suuda seda kaitset pakkuda ei tema ise ega ükski teine inimene. Selle kaitse peab andma Kõrgem Jõud.