Teine peatükk
LAHENDUS ON OLEMAS

Meie, Anonüümsed Alkohoolikud, teame tuhandeid mehi ja naisi, kes olid kunagi niisama lootusetud kui Bill. Peaaegu kõik nad on tervenenud. Nad on lahendanud oma joomise probleemi.

Me oleme keskmised ameeriklased. Meie seas on esindatud kõik meie maa nurgad ja paljud elualad, aga ka paljude erinevate poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja religioossete taustadega inimesed. Me oleme inimesed, kellel tavaliselt ei oleks sõpru. Kuid meie hulgas valitseb selline vennatunne, sõbralikkus ja üksteisemõistmine, mis on kirjeldamatult tore. Me oleme nagu reisijad suurel laeval hetk pärast laevahukust pääsemist, mil ahtritekist kaptenilauani välja täidab laeva seltsimehelikkus, lõbusus ja demokraatia. Kuid erinevalt laevareisijatest ei vaibu meie rõõm õnnetusest pääsemise üle niipea, kui igaüks oma teed läheb. Tunne, et me oleme koos ühes ja samas ohus olnud, on üheks komponendiks selles tugevas sidusaines, mis meid ühendab. Kuid sellistena, nagu me nüüd oleme ühinenud, ei oleks see iseenesest meid iialgi koos hoida saanud.

Igaühe kohta meist kehtib ülioluline tõik, et me oleme leidnud ühise lahenduse. Meil on olemas pääsetee, millega me kõik jäägitult nõus oleme ja mille alusel me võime liituda vennalikeks ja harmoonilisteks tegudeks. Selline ongi meie raamatu hea sõnum neile, kes kannatavad alkoholismi all.

Selline haigus - ja me oleme veendunud, et see on haigus - haarab meie kaasinimesed oma haardesse nii nagu seda mitte ükski teine haigus ei tee. Kui inimesel on vähk, siis tunnevad kõik talle kaasa, keegi ei ole vihane ega solvunud. Ent alkoholismi haigusega on teisiti, kuna sellega kaasneb kõikide eluväärtuste täielik hävimine. See neelab endasse elud, mis puutuvad kokku haige omaga. See toob endaga kaasa vääritimõistmise, terava põlguse, rahalise ebakindluse, sõprade ja tööandjate jälestuse, süütute laste väärastunud elu, abikaasade ja vanemate kurbuse - igaüks võib seda loetelu jätkata. Me loodame, et see, raamat annab teavet ja pakub lohutust kõigile neile, kes juba on või võivad tulevikus langeda selle haiguse küüsi. Neid inimesi on palju.

Vägagi kompetentsed psühhiaatrid, kes meiega on tegelenud, on leidnud, et mõnikord on lausa võimatu veenda alkohoolikut tema olukorra üle arutama, ilma et ta midagi varjaks. Kummaline on seegi, et tihtipeale oleme me abikaasade, vanemate ja lähedaste sõprade jaoks veelgi suletumad kui psühhiaatri või arsti ees.

Kuid endine alkohoolik, kes on leidnud lahenduse, kes on korralikult relvastatud teadmistega iseenda kohta, võib üldjuhul võita teise alkohooliku täieliku usalduse juba mõne tunniga. Kuni teineteisemõistmisele ei jõuta, ei ole võimalik peaaegu midagi ära teha.

Inimene, kes hakkab alkohoolikule lähenema, on kogenud samu raskusi, tõenäoline on, et ta teab, millest räägib. Kogu tema olemus kuulutab uut lootust, seda, et tema on mees, kellel leidub õige vastus, et tal ei ole mingisugust pühamehe hoiakut, tal pole midagi muud peale siira aitamissoovi. Ei ole vaja maksta osavõtumakse, ei ole varjatud motiive, ei ole vaja kellelegi meele järele olla ega mingeid loenguid taluda - neid tingimusi oleme hakanud pidama kõige otstarbekamateks. Sellise lähenemise tulemusena tõusevad paljud oma asemelt ja hakkavad taas kõndima.

Mitte ühegi jaoks meist ei ole see töö ainus ja peamine ning me ei arva ka, et see töö oleks tulemusrikkam, kui ta meil ainuke ja peamine olekski. Me tunneme, et meie alkoholist jagusaamine on vaid algus. Kodudes, töökohtadel ja asjaajamistes seisab ees palju olulisem tõekspidamiste rakendamine. Me kõik pühendame suure osa oma vabast ajast püüdlustele, mida me järgnevalt kavatseme kirjeldada. Mõnel meist on aga õnn peaaegu kogu oma aeg sellele tööle pühendada.

Kui me püsime teel, mida mööda me käime, siis pole erilist kahtlust, et sellest sünnib palju head, kuid ometi on see vaid probleemi pealispind. Neid meie seast, kes elavad suurlinnades, valdab mõte, et iga päevaga vajub olematusse vaata et sadu inimesi. Paljud võiksid terveneda, kui neile antaks samasugune võimalus kui meile. Kuidas anda edasi seda, mida nii lahkelt meile on antud? Oleme otsustanud avaldada anonüümse raamatu, milles seda probleemi meie pilgu läbi käsitletakse. Selles võtame kokku oma kogemused ja teadmised. Raamat peaks pakkuma kasuliku programmi kõigile neile, kel on alkoholiprobleem.

Vastavalt vajadusele puudutame ka meditsiini, psühhiaatriat, ühiskondlikku ja usulist teemat. Oleme teadlikud, et need teemad on oma olemuselt vastukäivad. Miski ei valmistaks meile suuremat rõõmu kui kirjutada raamat, milles ei leiduks alust vastuoludele ega vaidlusele. Püüame selle ideaalini jõudmiseks anda oma parima. Paljud meist tunnetavad, et tõeline sallivus kaasinimeste puuduste ja vaadete suhtes ning nende seisukohtade austamine on omadused, mis muudavad meid teiste jaoks kasulikumaks. Endiste alkohoolikutena sõltuvad meie endi elud pidevast kaasinimestele mõtlemisest ja sellest, kuidas me suudame aidata neil nende eesmärke saavutada.

Vahest olete juba endamisi küsinud, kuidas see juhtus, et me kõik joomisest nii haigeks jäime. Kahtlemata huvitab teid, miks ja kuidas me oleme suutnud spetsialistide vastupidistest hinnangutest hoolimata toibuda lootusetust vaimsest ja kehalisest seisundist. Kui te olete alkohoolik, kes tahab joomisest jagu saada, siis võib-olla te juba päritegi: "Mida mina pean selleks tegema?

Käesoleva raamatu eesmärk ongi niisugustele küsimustele üksikasjalikke vastuseid anda. Me jutustame teile, mida meie oleme teinud. Enne detailset arutelu oleks ehk kasulik kokku võtta mõningad momendid, nii nagu meie neid mõistame.

Kui palju kordi on inimesed meile ütelnud: "Mina võin juua või mitte juua. Miks tema ei suuda?" "Miks sa ei joo nagu härrasmees või siis maha ei jäta? "See sell ei saa alkoholist jagu." "Miks sa ei proovi hoopis õlut või veini juua?" "Jäta kanged joogid kõrvale." "Tema tahtejõud on vist nõrk." "Ta võiks järgi jätta, kui ta tahaks." "Tal on nii armas tüdruk, mina küll usun, et ta võiks tüdruku pärast joomise maha jätta." "Arst ütles talle, et kui ta kunagi veel joob, siis see ta tapab, aga, näe, siin ta nüüd on, nina täis tõmmatud."

Need olid tavalised märkused napsivendade kohta, mida me alatasa kuuleme. Nende taga peitub teadmatuse ja vääritimõistmise sügavik. Me mõistame, et need väljendid kuuluvad inimestele, kelle reageering on meie omast väga erinev.

Mõõdukatele napsitajatele ei valmista erilist raskust joomine täielikult maha jätta, kui neil on selleks mingi korralik põhjus. Nad võivad võtta või võtmata jätta.

Kuid peale nende on veel teatud liiki raskelt joojaid. Neil võib see harjumus olla juba nii hull, et see hakkab tasapisi ka nende füüsilist ja vaimset tervist rikkuma. See võib põhjustada nende enneaegset surma. Ent kui mõni küllaldaselt tõsine põhjus - halb tervis armumine, keskkonna muutus või arsti hoiatus - esile kerkib, siis võib ka selline inimene joomise maha jätta või seda piirata, ehkki see on tema jaoks tülikas ja raske ning ta võib isegi arstiabi vajada.

Kuidas aga on lood tõelise alkohoolikuga? Ta võib alustada mõõduka napsitajana. Temast võib, kuid ei pruugi saada alaline kõva napsivend, ent oma joodikutee teatud etapil hakkab ta kaotama vähimatki kontrolli oma alkoholitarbimise üle, niipea kui ta joomist alustab.

Kujutlege niisugust meest, kelle käitumine, eriti aga kontrolli puudumine teid hämmastab. Joomise ajal teeb ta absurdseid, uskumatuid, traagilisi asju. Ta on tõeline dr. Jekyll ja mr. Hyde. Harva on ta ainult kerges joobes. Ta on alati enam-vähem mõistusekaotuseni purjus. Tema käitumine joomise ajal ei vasta peaaegu üldse tema tõelisele loomusele. Ta võib olla üks suurepärasemaid inimesi maailmas. Ent kui lasta tal päev otsa juua, siis muutub ta tihtipeale vastikult ja isegi ohtlikult ebaseltskondlikuks. Tal on geniaalne anne kõige ebasobivamal hetkel nina täis võtta, eriti siis, kui ees seisab mõne tähtsa otsuse tegemine või kohtumine. Sageli on ta kõiges muus mõistlik ja tasakaalukas, kuid alkoholi puhul uskumatult ebaaus ja isekas. Tihti on tal erilisi andeid, oskusi ja võimeid ning teda ootab paljutõotav karjäär. Ta kasutab oma andeid selleks, et kindlustada oma perekonnale ja endale hiilgav tulevik, kuid siis lammutab ta kõik arutute järjestikuste joomahoogudega. Ta on sedasorti mees, kes läheb voodisse nii joobnuna, et peaks kakskümmend neli tundi järjepanu magama. Kuid juba järgmisel hommikul vara otsib ta pudelit, mille ta eelmisel õhtul kuskile toppis. Kui tal raha jätkub, siis võib ta majas kõikjale alkoholi peita, et keegi mingil juhul korraga kogu ta varu kätte ei saaks ja seda kraanikausist alla ei valaks. Olukorra halvenedes hakkab ta läbisegi kasutama tugevatoimelist rahustit ja alkoholi, et tööleminekuks närve rahustada. Kuid siis saabub päev, mil ta lihtsalt ei suuda enam tööle minna ning joob end jälle täis. Ta võib ka pöörduda arsti poole, kes annab talle morfiumi või mõnd rahustit, mille varal tuurid maha võtta. Siis hakkab ta käima haiglate ja sanatooriumide vahet.

Ülaltoodu ei ole mõistagi ammendav pilt tõelisest alkohoolikust, sest meie käitumismallid on erinevad. Kuid laias laastus peaks see kirjeldus tema puhul paika pidama.

Miks ta nii käitub? Kui kogemused on sadu kordi näidanud, et üksainus naps tähendab uut varisemist koos kogu selle juurde kuuluva kannatuse ja alandusega, siis miks ta ikkagi võtab selle üheainsa napsi? Miks ei saa ta ilma alkoholita olla? Mis on saanud tema tervest mõistusest ja tahtejõust, mis tal mõnikord teiste asjade puhul ikka veel alles on?

Võib-olla ei leita nendele küsimustele iialgi täit vastust. Leidub väga erinevaid arvamusi selle kohta, miks alkohoolik reageerib teisiti kui normaalne inimene. Meil ei ole selge, miks on nii, et teatavast hetkest alates ei saa teda enam kuigivõrd aidata. Me ei oska seda mõistatust lahendada.

Me teame, et niikaua, kuni alkohoolik hoidub alkoholist eemale, mida ta võib teha kuid või isegi aastaid, reageerib ta peaaegu samuti nagu teisedki inimesed. Me oleme kõik kindlad selles, et niipea, kui ta joob väikseimagi napsi mistahes alkoholi, sünnib temaga mingi kehaline ja vaimne muutus, mistõttu tal on praktiliselt võimatu joomist lõpetada. Iga alkohooliku kogemused võivad seda ammendavalt tõestada.

Need tähelepanekud oleksid niisama akadeemilised ja sihitud, kui meie sõber ei võtaks seda esimest napsi, millega ta käivitab kohutava ahelreaktsiooni. Seetõttu on alkohooliku peamine probleem pigem vaimne, mitte niivõrd füüsiline. Kui te tema käest küsite, miks ta joomatuuri peale sattus, siis tõenäoliselt käib ta teile välja ühe saja alibi seast. Vahel on nendes õigustustes oma teatav loogika, kuid ükski neist ei ole alkohooliku joomatuuri laastaval taustal tõsiselt võetav. Need seletused kõlavad nagu tolle mehe filosoofia, kes taob peavaluga endale haamriga pähe, et valu mitte tunda. Kui te juhite alkohooliku tähelepanu sellisele kõveriti loogikale, siis naerab ta selle välja, ärritub või keeldub teiega rääkimast.

Vahetevahel võib ta ka tõtt kõnelda. Ja tõde, imelik küll, on see, et tal pole tavaliselt rohkem aimu kui teil, miks ta selle esimese napsi võttis. Mõnedel joodikutel on vabandused, mis neid endid enamasti rahuldavad. Kuid südames ei tea nad tegelikult, miks nad seda teevad. Kui see tõbi nad kord tõelisse haardesse saab, satuvad nad suurde segadusse. Ikka veel säilib kinnisidee, et kuidagi, ühel päeval saavad nad jämeda otsa enda kätte. Kuid sageli tekib neil ka kahtlus, et nad on omadega käpuli.

Vähesed taipavad, kui tõsi see on. Nende perekonnad ja sõbrad aimavad ähmaselt, et selline joodik on ebanormaalne inimene, kuid kõik nad ootavad lootusrikkalt päeva, mil kannataja toibub letargiast ning taastab oma tahtejõu.

Kurb tõde on see, et kui inimene on tõeline alkohoolik, siis ei pruugi see õnnelik päev iial saabuda. Ta on kaotanud kontrolli. Teataval hetkel satub iga alkohoolik niisugusesse staadiumisse, kus ka kõige tugevam soov joomine lõpetada on täiesti tulutu. Praktiliselt iga kord on see traagiline olukord kätte jõudnud juba ammu enne, kui seda kahtlustama hakatakse.

Fakt on see, et enamik alkohoolikuid on seni selgusetutel põhjustel kaotanud alkoholi puhul otsustusvõime. Meie nn. tahtejõud muutub praktiliselt olematuks. Teatud hetkedel oleme me võimetud piisava selgusega meenutama kõigest nädal või kuu aega tagasi kogetud piina ja alandust. Me oleme esimese napsi ees kaitsetud.

Meie mõtteis ei avalda pidurdavat mõju need peaaegu kindlad tagajärjed, mida kasvõi ainult klaasi õlle joomine kaasa toob. Kui niisugused mõtted ka tekivad, siis on nad ähmased ja asenduvad varmalt sellesama vana armetu kujutlusega, et seekord suudame endaga toime tulla nagu kõik teisedki inimesed. Kaitsemehhanism, mis peaks takistama inimesel kätt tulise pliidi külge panemast, on täielikult minetunud.

Alkohoolik võib endale nagu muuhulgas öelda: „Seekord ma kõrvetada ei saa ja ongi kõik!“ Või ei mõtle ta ehk üldse midagi. Kui sageli on mõned meist niisugusel hoolimatul viisil joomist alustanud ning pärast kolmandat või neljandat napsi rusikaga vastu baariletti põrutanud ja omaette imestanud: „Juma1a eest, mismoodi ma jälle pihta hakkasin?“ Kuid see mõte asendub otsekohejärgmisega: „Olgu, ma lõpetan kuuenda. klaasiga.“ Või: „Tühja sest ikka?“

Kui selline mõtlemine on alkohooliku kalduvusega inimeses kindlalt juurdunud, siis on ta enda jaoks välistanud inimliku abi ja kui teda haiglasse ei panda, võib ta surra või jäädavalt hulluks minna. Aegade jooksul on nendele alasti ja koledatele tõsiasjadele tõendust andnud terved alkohoolikute armeed. Kuid Jumala armuta võiks selliseid veenvaid tõendeid veel tuhandeid olla. Nii paljud tahavad lõpetada, kuid ei suuda.

Lahendus on olemas. Peaaegu kellelegi meist ei meeldinud eneseanalüüsimine, uhkuse allasurumine ja puuduste tunnistamine, mida tervenemisprotsessi õnnestumiseks nõutakse. Kuid me nägime, et teiste puhul oli sellest kasu ning me hakkasime uskuma, et elu, mida me olime elanud, oli lootusetu ja tühine. Kui meie juurde tulid inimesed, kellel see probleem oli juba lahendatud, ei jäänud meil muud üle, kui võtta üles meie jalge ette asetatud lihtne hingetööriistade komplekt. Me oleme avastanud palju taevalikku headust ning meid paisati eksistentsi neljandasse dimensiooni, millest me ei olnud isegi und näinud.

Peamine tõde seisneb selles ja mitte milleski muus: meil on olnud sügavaid ja mõjusaid vaimseid elamusi, mis on kardinaalselt muutnud meie suhtumist ellu, kaaslastesse ja Jumala maailmakõiksusse. Täna on meie elu keskseks tõsiasjaks jäägitu veendumus, et Looja on tõeliselt imelisel kombel tulnud meie südametesse ja eludesse. Ta on asunud lahendama meie probleeme, millega me üksi iial hakkama ei oleks saanud.

Kui sa oled tõeline alkohoolik, nagu meie kunagi olime, siis arvame me, et sinu jaoks ei ole olemas mingit kompromisslahendust. Meie olime olukorras, kus elu hakkas muutuma võimatuks ja kui me oleksime jätkanud teed sinna, kust inimeste abiga enam tagasitulekut ei ole, siis oleks meile jäänud vaid kaks võimalust: kas minna vastu kibedale lõpule, eirates arusaamist oma väljakannatamatust olukorrast kuidas vähegi oskame, või võtta vastu vaimne abi. Me tegime viimast, sest soovisime seda siiralt ja tahtsime katset teha.

Ühel ameeriklasest ärimehel olid suurepärased võimed, hea pea ja meeldiv iseloom. Juba aastaid oli ta ekselnud ühest sanatooriumist teise. Ta oli konsulteerinud Ameerika tuntumate psühhiaatritega. Seejärel läks ta Euroopasse ja andis end kuulsa arsti (psühhiaater Jungi) hoolde, kes koostas tema jaoks raviplaani. Kuigi eelnevad kogemused olid ta skeptiliseks muutnud, lõpetas ta ravikuuri ebatavalise enesekindlusega. Tema füüsiline ja vaimne seisund oli enneolematult hea. Peale selle uskus ta, et on omandanud sedavõrd sügavad teadmised oma vaimu salakäikudest ja varjatud lähtepunktidest, et igasugune tagasipöördumine vana eluviisi juurde näis talle mõeldamatu. Sellest hoolimata oli ta peagi jälle purjus. Ja mis veel kummalisem, ta ei suutnud oma languse kohta anda ühtki rahuldavat seletust.

Niisiis pöördus ta uuesti oma arsti poole, kellest ta lugu pidas, ja küsis temalt otsesõnu, miks ta ei suuda terveks saada. Ta soovis üle kõige taas enesekontrolli saavutada. Kõiges muus näis ta küllaltki mõistlik ja tasakaalukas. Kuid alkoholi üle ei olnud tai ometigi mitte mingisugust kontrolli. Millest see tuli?

Ta anus arsti, et see räägiks talle kogu tõe ning arst tegigi seda. Arsti arvates oli ta täiesti lootusetu, võimetu taastama oma positsiooni ühiskonnas ja tal tuli lasta end haiglasse sulgeda või endale ihukaitsja palgata, kui ta kauem elada soovib. Selline oli kuulsa arsti seisukoht.

Kuid see mees elab edasi ja on nüüd vaba. Ta ei vaja ihukaitsjat ja ta ei viibi ka kinnipidamisasutuses. Ta võib ohutult minna mistahes maailma paika, kus käivad teisedki vabad inimesed, tingimusel, et ta säilitab teatud lihtsa hoiaku.

Mõned meie alkohoolikutest lugejad võivad arvata, et nad saavad läbi ka ilma vaimse toeta. Kuid toogem nüüd ära ülejäänud osa meie sõbra ja tema arsti vestlustest. Arst ütles: „Teil on kroonilise alkohooliku mõtlemine. Ma ei ole näinud ainsatki paranemisjuhtu, kui selline mõttelaad, nagu on teil, oli sama valdav.“ Meie sõber tundis, nagu oleksid põrguväravad pauguga tema selja taga kinni langenud. Ta küsis arsti käest: „Kas erandeid ei olegi?“

„On,“ vastas arst. „Juba ammustest aegadest peale on selliste juhtumite puhul, nagu teie oma, ka erandeid ette tulnud. Erinevais paigus on alkohoolikud vahel harva kogenud tugevaid vaimseid elamusi. Minu jaoks on need juhtumid omaette nähtus. Tundub nagu toimuksid need tohutute emotsionaalsete nihete ja ümberkujunemiste näol. Mõtted, tunded ja hoiakud, mis kunagi olid olnud nende inimeste elude juhtivateks jõududeks, heidetakse järsku kõrvale ja nende asemel saab juhtpositsiooni täielikult uus põhimõtete ja motiivide kogum. Tõtt-öelda olen ma teiski püüdnud esile kutsuda taolist emotsionaalset muutust. Paljude patsientide puhul on need minu meetodid edu toonud, kuid teiesuguste alkohoolikute juures on kõik jäänud tulemusteta.“

Seda kuuldes tundis meie sõber mõningast kergendust, sest ta mõtles, et lõppude lõpuks oli ta siiski tubli koguduseliige. Kuid arst purustas sellegi lootuse, öeldes, et kuigi tema usulised veendumused on väga kiiduväärsed, ei ajenda nad tema puhul vajalikku vaimset kogemust.

Niisuguse kohutava dilemma eest leidis end meie sõber, enne kui ta koges midagi erakordset, mis - nagu me juba varem oleme öelnud - .tegi temast vaba mehe.

Meie omakorda otsisime uppuja meeleheitlikkusega samasugust pääsemist. See, mis algul paistis hapra kõrkjana, on nüüdseks osutunud Jumala armastavaks ja võimsaks käeks. Meile on antud uus elu või kui soovite – „elukava“, mis tõepoolest toimib.

Väljapaistev ameerika psühholoog William James näitab oma raamatus „Erinevused usulistes elamustes“, et inimesed on tuhandel erineval viisil enda jaoks Jumala avastanud. Meil ei ole mingit soovi kedagi veenda, et usuni võib jõuda vaid üht kindlat teed pidi. Kui see, mida me oleme õppinud, tundnud või näinud, üldse midagi tähendab, siis ainult seda, et me kõik oleme rassist, usutunnistusest ja nahavärvist sõltumata elava Jumala lapsed, kellega me võime luua lihtsatel ja kergestimõistetavatel tingimustel vahekorra niipea, kui me seda tahame ja selleks piisavalt ausad oleme. Erineva usutunnistusega inimesed ei leia siin midagi, mis võiks häirida nende vaateid või pühatalitusi. Niisuguste asjade pärast ei ole meie vahel hõõrumisi.

Me ei pea endi jaoks oluliseks, millisesse usulisse rühmitusse meie liikmed üksikisikutena end kuuluvaks peavad. See peab jääma täielikult iga inimese eraasjaks, mille igaüks otsustab enda jaoks ise nii varasemate seoste kui ka hetke valiku valguses. Mitte kõik meist ei ole ühinenud religioossete rühmitustega, kuid enamik meist pooldab neisse kuulumist.

Järgnevas peatükis selgitame alkoholismi olemust, nii nagu meie seda mõistame, ning ülejärgmine peatükk on adresseeritud agnostikutele. Paljud kunagised agnostikud on nüüd saanud meie liikmeiks. Üllataval kombel ei ole me leidnud, et seesugused veendumused oleksid vaimsele kogemusele märkimisväärseks takistuseks.

Veelgi edasi anname selgeid juhiseid meie tervenemistee näite varal Järgnevad isiklike kogemuste kirjeldused.

Iga inimene kirjeldab oma loos endale omases keeles ja oma vaatenurgast, kuidas ta jõudis Jumalani. Need lood annavad läbilõikes hea ülevaate meie liikmeskonnast ja väga selge ettekujutuse sellest, mis on õieti meie elus juhtunud.

Loodame, et keegi ei pane pahaks nende avameelsete jutustuste tooni. Me loodame ka, et paljud alkohoolikutest mehed ja naised näevad neid lehekülgi ning usume, et üksnes täielikult ennast ja oma probleeme avades suudame veenda neid ütlema: „Jah, ka mina olen üks nendest; ma pean seda proovima.“