Eessõna

EESSÕNA ESIMESELE EESTIKEELSELE TRÜKILE

Raamat ilmus esmatrükis 1939. aastal, mil A.A. liikmeskond ulatus vaid umbes sajani, ja on nüüdseks tõlgitud 29 keelde. Käesoleva trükise ettevalmistamise ajal (talv 1993) moodustas A.A. liikmete koguarv üle terve maailma tagasihoidlike hinnangute kohaselt rohkem kui 2 000 000 inimest 141 riigis tegutsevas 86 000 rühmas.

Käesolev tõlge sisaldab A.A. alkoholismitõvest tervenemise programmi põhiosa. Selle programmi sõnum on jäänud muutumatuks rohkem kui viie aastakümne jooksul Kuigi mitmed tekstis esinevad viited ja väljendid kajastavad Ameerika Ühendriikide ajaloolist ning ühiskondlikku tegelikkust poole sajandi eest, on A.A. programmi olemus tõlke kaudu igati edasiantav. Sõltumata keelest, milles selle põhiprintsiibid on väljendatud, on mõlemast soost ja igas vanuses ning paljudesse erinevatesse rahvustesse kuuluvad inimesed üle kogu maakera neid edukalt rakendanud. Keelelised ja ühiskondlikud ning tööalased erisused, soolised, klassi- ja rassivahed, mis teistes inimtegevuse valdkondades kujutavad endast tihti tohutuid barjääre, ei näi põrmugi takistavat A.A. sõnumi edukat levikut. See sõnum põhineb kogetud kannatuste jagamisel ning tugineb armastuse vennaskonnale, mis ei hooli sünnipära ja asjaolude juhuslikkusest.

Anti Liiv,
psühhiaater


EESSÕNA ESIMESELE VÄLJAANDELE

ÄRA TOODUD SELLISEL KUJUL NAGU SEE ILMUS ESIMESE VÄLJAANDE ESIMESES TRÜKIS 1939. AASTAL

Meie, Anonüümsed Alkohoolikud, oleme need enam kui sada meest ja naist, kes on paranenud pealtnäha lootusetust vaimsest ja kehalisest seisundist. Selle raamatu peamiseks eesmärgiks on teistele alkohoolikutele täpselt näidata, mil viisil me tervenesime. Me loodame, et need leheküljed osutuvad nende jaoks nii veenvateks, et rohkemat tõestust ei lähe enam tarvis. Me arvame, et meie kogemuste ülevaade aitab kõigil alkohoolikut paremini mõista. Paljud ei taipa, et alkohoolik on väga haige inimene. Peale selle oleme me kindlad, et meie elulaadis on iga inimese jaoks midagi kasulikku.

Oluline on, et me jääme anonüümseteks, sest meid on praegu liiga vähe, et tulla toime nende rohkete isiklike abipalvetega, mis selle raamatu ilmumisele võivad järgneda. Olles põhiliselt äri- või muu kutseala töötajad, ei suudaks me sellisel juhul enam oma ametis hakkama saada. Me palume aru saada, et alkoholismi vastu võitlemine on meie kõrvaltegevus.

Kui keegi meie sõpruskonnast esineb alkoholismi teemal avalikult kirjasõna või kõnega, siis me nõuame, et ta jätaks oma nime märkimata ning osutaks endale selle asemel kui „Anonüümsete Alkohoolikute liikmele“.

Palume tungivalt ka ajakirjandusel sellest nõudest kinni pidada, sest vastasel juhul tooks see meile suurt kahju.

Me ei ole organisatsioon selle sõna tavalises tähenduses. Meil ei ole mingeid liikmemakse ega lõive. Ainus nõue liikmeks astumiseks on siiras soov joomine lõpetada. Me ei ole seotud ühegi kindla usundiga, sekti või kogudusega ega ole ka kellegi vastu. Me soove lihtsalt aidata neid, kes on hädas.

Meid huvitab kuulda saada nende inimeste arvamust, kes sellest raamatust on abi saanud, ja eriti nende oma, kes ka ise alkohoolikutega tööd on alustanud. Meie sooviks on neid selles aidata.

Teaduslike, meditsiiniliste ja usuliste ühingute küsimused meile on teretulnud.

Anonüümsed Alkohoolikud.


EESSÕNA TEISELE VÄLJAANDELE

Selles eessõnas esitatud arvandmed pärinevad 1955. aastast.

Pärast selle raamatu esialgse eessõna kirjutamist 1939. aastal on aset leidnud tõeline ime. Meie varasem väljaanne väljendas lootust, et „iga ekslev alkohoolik leiab sihtkohast Anonüümsete Alkohoolikute sõpruskonna. Juba on teisteski paikkondades tekkinud kahesed, kolmesed ja viiesed rühmad,“ kirjutatakse selles varasemas tekstis.

Käesoleva raamatu esimesest trükist teiseni 1955 aastal on möödunud kuusteist aastat. Selle lühikese ajavahemiku jooksul on Anonüümsete Alkohoolikute rühmade arv kiiresti kasvanud kuue tuhandeni, nende liikmeiks on rohkem kui 150 000 tervenenud alkohoolikut. Meie rühmi võib leida kõikjalt Ameerika Ühendriikides ja kõikides Kanada provintsides. A.A. tegevus on õitsele löönud ka Briti saartel, Skandinaavias, Lõuna-Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Mehhikos, Alaskal, Austraalias ja Havail. Ühtekokku on paljutõotav algus tehtud ligikaudu 50 riigis ja Ühendriikide halduspiirkonnas. Praegu on rühmad moodustumas Aasias. Paljud meie sõbrad julgustavad meid, öeldes, et see on ainult algus, ainult sissejuhatus palju suuremasse tulevikku.

Säde, mis lõi lõkkele esimese A.A. rühma näol, tekkis 1935. aastal Akronis, Ohios ühe New Yorgi börsimaakleri ja Akroni arsti vestluse käigus. Kuus kuud enne seda oli see maakler vabanenud joomahullusest ootamatu vaimse elamuse läbi pärast kohtumist alkohoolikust sõbraga, kes oli olnud kontaktis tollase Oxfordi grupiga. Teda oli oluliselt aidanud ka kadunud dr. William D. Silkworth, New Yorgi alkoholismiravi spetsialist, keda A.A. liikmed peavad tänapäeval lausa oma arstiks-pühakuks ja kelle kirjeldus meie ühingu varasematest aegadest ilmub järgnevatel lehekülgedel. Selle arsti käest sai too maakler teada alkoholismi süngest olemusest. Kuigi ta ei suutnud omaks võtta kõiki Oxfordi grupi tõekspidamisi, veendus ta, et on vaja oma moraal kriitiliselt üle vaadata, tunnistada oma puudusi, hüvitada teistele tekitatud kahju, olla teiste vastu abivalmis ning uskuda ja loota jumala peale. Enne Akronisse minekut oli too maakler alkohoolikutega tublisti tööd teinud, lähtudes teooriast, et ainult alkohoolik saab aidata teist alkohoolikut, kuid niiviisi õnnestus tal vaid ennast kainena hoida. Too maakler oli Akronisse sõitnud äriasjus, mis olid aga luhta läinud, tekitades temas tõsise hirmu, et ta võib uuesti jooma hakata. Korraga mõistis ta, et peab enese päästmiseks oma sõnumi edasi andma teisele alkohoolikule. Selleks alkohoolikuks osutus toosama Akroni arst.

See arst oli oma alkoholismidilemma lahendamiseks korduvalt üritanud kasutada vaimseid vahendeid, kuid tagajärjetult. Ent kui maakler esitas talle dr. Silkworthi kirjelduse alkoholismist ja selle lootusetusest, hakkas arst oma haiguse raviks vaimurohtu tarvitama sellise innuga, mida ta varem kunagi ei olnud suutnud. Ta kainenes ning ei võtnud kuni oma surmani 1950-ndal aastal tilkagi. Tema juhtum näis tõestavat, et alkohoolik suudab teist alkohoolikut tugevamini mõjutada kui mittealkohoolik. Samuti ilmnes, et püsivaks tervenemiseks tuleb alkohoolikul teise alkohoolikuga pingsalt töötada.

Nõnda asusid need kaks meest lausa pöörase hooga tööle Akroni Linnahaiglasse saabuvate alkohoolikutega. Nende esimene, lootusetus seisus patsient paranes kiiresti ning temast sai A.A. liige number kolm. Ta ei joonud enam kunagi. Selline töö kestis Akronis kogu 1935. aasta suve. Ebaõnnestumisi oli palju, kuid sekka sattus ka mõni julgustandev kordaminek. 1935. aasta sügiseks, kui maakler New Yorki tagasi pöördus, oli esimene A.A. grupp juba loodud, ehkki toona seda veel ei taibatud.

1937. aasta lõpupoole oli märkimisväärselt pika kainusperioodiga liikmete arv piisav, veenmaks ülejäänud liikmeskonda, et alkohoolikute süngesse maailma on tulnud uus valgus.

Peatselt moodustus New Yorgis teine väike rühm. Peale selle elas igal pool laiali alkohoolikuid, kes olid Akronis või New Yorgis omandanud põhiideed ning püüdsid teistes linnades A.A. rühmi asutada.

Edasipürgivate A.A. rühmade arvates oli nüüd aeg oma sõnum ja unikaalsed kogemused maailma ette tuua. Nende otsus kandis vilja käesoleva raamatu ilmudes 1939. aasta kevadel. A.A. liikmeskonda kuulus siis umbes 100 meest ja naist. Noort, seni nimetut ühingut hakati raamatu pealkirja järgi kutsuma Anonüümseteks Alkohoolikuteks. Pimesi kobamise periood oli lõppenud ning A.A. astus teerajamise uude etappi.

Uue raamatu ilmumisele järgnesid olulised sündmused. Tuntud kirikutegelane dr. Harry Emerson Fosdick andis raamatule kiitva hinnangu. 1939. aasta sügisel avaldas "Liberty" toimetaja Fulton Oursel oma ajakirjas artikli pealkirjaga "Alkohoolikud ja Jumal". Artikli ilmumine tõi vahepeal avatud tillukese New Yorgi kontorisse 800 tungivat järelpärimist. Igale järelepärimisele vastati piinliku hoolega, saadeti välja brošüüre ja raamatuid. Potentsiaalsetele uusliikmetele soovitati pöörduda väljaspool olemasolevaid rühmi reisivate ärimeeste poole Tekkisid uued rühmad ja üldiseks imestuseks leiti, et A.A. sõnumit on posti teel võimalik sama edukalt edasi anda kui suuliselt. 1939. aasta lõpuks arvati paranemisteel olevaid alkohoolikuid kokku olevat 800.

1940. aasta kevadel korraldas John D. Rockefeller paljudele oma sõpradele piduliku lõunasöögi, kuhu kutsus oma lugusid rääkima ka A.A. liikmeid. Uudised sellest levisid üle kogu maailma, taas vallandus järelepärimiste tulv ning paljud pöördusid "Anonüümsete Alkohoolikute" raamatu leidmiseks raamatupoodidesse. 1941. aasta märtsiks oli liikmeskonna arv kiiresti kasvanud juba 2000-ni. Jack Alexanderilt ilmus "Saturday Evening Postis" esileheküljeartikkel, mis esitas laiemale lugejaskonnale A.A.-st niivõrd veenva pildi, et me alkohoolikute abipalvete alla uppuma hakkasime. 1941. aasta lõpuks oli A.A.-l 8000 liiget. Kiiresti arenev ettevõtmine oli täies hoos. A.A.-st oli saanud ülemaaline institutsioon. Meie ühing oli jõudnud kardetavasse, kuid põnevasse noorukiikka. A.A. ees seisis järgmine proovikivi: Kas see suur hulk kunagi juhuslikult kokku saanud alkohoolikuid suudab tulemusrikkalt ühineda ja koos töötada? Kas liikmeskonna, juhtide ja raha ümber tekib vaidlusi? Kas hakatakse omavahel kiskuma jõupositsiooni ja prestiiži saavutamiseks? Kas tekib tülisid, mis A.A. lõhestavad? Peagi oli A.A. tervikuna ja iga grupp omaette nendest probleemidest ümber piiratud. Kuid sellest ehmatamapanevast ja esmapilgul lõhestavast kogemusest kasvas välja veendumus, et AA.-d pidid kas kokku hoidma või siis ootas neid kõiki ükshaaval surm. Pidime oma sõpruskonna kas ühtseks muutma või siis üldse oma tegevuse lõpetama.

Sedamööda, kuidas me töötasime välja printsiipe, mille järgi iga alkohoolik võiks elada, tuli meil arendada ka põhimõtteid, mis aitaksid A.A. gruppe ja A.A.-d tervikuna püsima jääda ning tulemusrikkalt tegutseda. Aluseks võeti, et mitte üht alkohoolikust meest ega naist. ei tohi meie ühingust välja jätta; meie juhid võivad teenida, kuid mitte valitseda; rühmad on autonoomsed ja professionaalset teraapiaklassi ei olnud kavas luua Ka liikmemakse ega lõive ei olnud kavas nõuda; kõik kulutused pidid saama kaetud liikmete vabatahtlikest annetustest. Organisatsiooniline struktuur pidi tulema võimalikult minimaalne, seda ka meie teenistuskeskustes. Meie suhted avalikkusega pidid põhinema ligitõmbavusel, mitte propagandal. Otsustati, et ajakirjanduses, raadios, televisioonis ja filmides peavad kõik meie liikmed jääma anonüümseteks. Mingil juhul ei tohtinud me poliitiliste toetusavaldustega esineda, liitudesse astuda ega avalikesse vaidlusküsimustesse sekkuda. Selline on A.A. Kaheteistkümne Traditsiooni sisu. Kuigi ükski neist põhimõtetest ei omanud reegli ega seaduse jõudu, olid nad 1950-ndaks aastaks leidnud niivõrd laialdast heakskiitu, et meie esimesel rahvusvahelisel konverentsil Clevelandis kinnitati need ametlikult. Tänapäeval on A.A. märkimisväärne ühtsus meie ühingu suurimaid plusse.

Samal ajal, kui meie noorukiea sisemised raskused said välja silutud, kasvas jõudsalt ühiskonna poolehoid A.A. suhtes. Selleks oli kaks peamist põhjust: tervenenute ja taasühinenud perede suur arv. Need avaldasid kõikjal muljet. A.A. poole pöördunud ja tõsiselt üritanud alkohoolikutest 50% said kohe ja alatiseks kaineks; 25% kainenes pärast mõningaid tagasilööke ja ülejäänud A.A. juurde jäänutest paranesid märgatavalt. Peale nende käis A.A. koosolekutel veel tuhandeid inimesi, kes esialgu otsustasid, et nad ei soovi programmi järgida. Kuid suur osa neist - umbes kaks kolmandikku - tulid mõne aja pärast meie juurde tagasi. Teiseks põhjuseks, miks A.A. nii suurt poolehoidu võitis, oli sõpradevaheline abistamissüsteem - meie sõpradest meditsiini alal, usuelus ja ajakirjanduses said koos väga paljude teistega meie võimekad ja ustavad toetajad. Sellise toetuseta oleks A.A. edu jäänud äärmiselt aeglaseks. Mõnede A.A. esimeste arstidest ja usutegelastest sõprade nõuanded toome ära raamatu järgnevates osades.

Anonüümsed Alkohoolikud ei ole usuorganisatsioon. Ka ei joondu A.A. mingist kindlast meditsiinilisest seisukohast, kuigi me teeme ulatuslikku koostööd nii meedikute. kui usutegelastega.

Et alkohol ei tee inimese vahel vahet, oleme meie omamoodi läbilõige tervest Ameerikast ning ka teistes maades kestab praegu samasugune demokraatlik ühtlustumisprotsess. Isikliku religioosse kuuluvuse põhjal on meie hulgas katoliiklasi, protestante, juute, hindusid ning näpuotsatais moslemeid ja budiste. Enam kui 15% meie liikmetest on naised.

Praegusel ajal kasvab meie liikmeskond keskeltläbi 7% aastas. Tänaseks oleme vaid riivamisi jõudnud puudutada mitmete miljonite tegelike ja potentsiaalsete alkohoolikute ühiseid probleeme. Väga tõenäoline on, et me suudame edaspidi tegeleda vaid tillukese osaga alkoholiprobleemist koos kõigi selle haruprobleemidega. Päris kindlasti ei oma me alkohoolikute ravi osas mingit monopoli. Kuid ometi loodame me väga, et kõikidele nendele inimestele, kes seni ei ole veel lahendust leidnud, avaneb käesoleva raamatu lehekülgedel üks pääsemisvõimalus ning nad ühinevad peagi meiega uude vabadusse viival suurteel.


EESSÕNA KOLMANDALE VÄLJAANDELE

1976. aasta märtsiks, kui käesolev väljaanne trükki läks, oli tagasihoidlikeil hinnanguil Anonüümsete Alkohoolikute liikmeid maailmas üle 1 000 000, kes olid koondunud ligemale 28 000 gruppi kokku üle 90 riigis.

Ülevaade Ameerika Ühendriikides ja Kanadas tegutsevatest rühmadest näitab, et A.A. tegevus laieneb, seda mitte ainult kasvava liikmeskonna, vaid ka avarduva tegevusraadiuse osas. Tänaseks moodustavad naised rohkem kui neljandiku liikmete arvust. Uute liikmete seas on see suhe üks kolmele. Seitse protsenti küsitletud A.A.-dest olid alla kolmekümne aastased, nende hulgas paljud veel teismeeas.** Ilmneb, et A.A. põhiprintsiibid peavad ühtemoodi hästi paika väga erinevate eluviisidega inimeste puhul. Täpselt samuti on programm tervise tagasi toonud ka väga paljudele erinevast rahvusest alkohoolikutele. Programmi kokkuvõtlikud Kaksteist Sammu võivad ühel maal kõlada los Doce Pasos, teistel les Douze Etapes, kuid nad järgivad ikkagi täpipealt seda sama tervenemisrada, mille tallasid sisse Anonüümsete Alkohoolikute esimesed liikmed.

Vaatamata sõpruskonna tohutule kasvule nii arvult kui ulatuselt on selle südamik endiselt lihtne ja vahetu. Iga päev pannakse kusagil maailma nurgas alus paranemisele, kui üks alkohoolik hakkab rääkima teisega, jagades temaga kogemusi, jõudu ja julgust.

* 1988. aastal tegutses kokku 114 riigis üle 73000 A.A. rühma.
** 1988. aastal olid ligemale üks kolmandik naised; üks viiendik olid kolmekümnesed või alla selle.