AA -liikmetele - 4. Samm

Neljas samm

„Viisime läbi põhjaliku ja kartmatu moraalse enese-uuringu.“

LOOJA andis meile põhjendatud tungid. Ilma nendeta poleks me inimestena täisväärtuslikud. Kui mehed ja naised ei pingutaks enda elujärje kindlustamiseks, ei lõikaks vilja ega ehitaks maja, poleks ellujäämine võimalik. Kui nad ei paljuneks, jääks maakera tühjaks. Kui poleks ühiselu tungi, kui inimesed ei hooliks üksteise seltskonnast, siis ei oleks olemas ühiskonda. Seega on need tungid – sugutung, materiaalse ja emotsionaalse kindlustatuse ning ühiselu vajadus – täiesti vajalikud ja head ning kahtlemata Jumalast antud.

Kuid sageli võivad need meile nii vajalikud tungid kalduda äärmustesse. Jõuliselt, pimedalt, tihtipeale kavalalt kihutavad nad meid tagant, valitsevad meie üle ja püüavad meie elu juhtida. Meie tung jätkata sugu, leida materiaalne ja emotsionaalne kindlustatus ning olla ühiskonnas keegi hakkavad meie üle võimutsema. Kui inimese loomulikud tungid on tasakaalust väljas, põhjustavad nad talle suurt häda – tegelikult kõikvõimalikke hädasid. Mitte ükski, kuitahes vooruslik inimene pole nendest hädadest vaba. Peaaegu iga tõsist hingelist probleemi saab käsitleda kui kontrollimatu tungi juhtumit. Niisugustel puhkudel muutuvad tungid, meie head loomujõud, füüsilisteks ja vaimseteks puudusteks.

Neljas samm on jõuline ja valuline pingutus, mille abil igaüks avastab oma varasemad ja olemasolevad puudused. Tahame täpselt teada saada, kuidas, millal ja kus on tungid meie elu sassi keeranud. Tahame vaadata ausalt silma kurbusele, mida see on teistele ja meile endale põhjustanud. Kui oleme oma emotsionaalsed moonutused avastanud, võime asuda neid parandama. Ilma sihikindla ja pideva pingutuseta on meil kainusele või rahulolule vähe lootust. Enamik meist on leidnud, et kui me ausalt endasse ei vaata, jääb igapäevaelus toimiv usk meile kättesaamatuks.

Enne üksikasjalikumat uuringut vaadakem lähemalt, milles seisneb põhiprobleem. Järele mõteldes saavad lihtsad juhtumid märksa laiema tähenduse. Oletagem näiteks, et kellegi elus on esikohal sugutung. See taltsutamatu tung võib hävitada tema materiaalse ja emotsionaalse kaitstuse ning tagatipuks tema positsiooni ühiskonnas. Teine inimene võib materiaalse kindlustatuse pärast niivõrd mures olla, et tahab ainult raha kokku kuhjata. Äärmuseni minnes võib temast saada ihnur või ka erak, kes loobub nii perekonnast kui ka sõpradest.

Turvatuse tung pole alati seotud rahaga. Kui sageli võib näha hirmunud inimest, kes tahab täielikult sõltuda tugevama isiksuse juhtimisest ja kaitsest. Kui ta ei suuda elu väljakutsetele ise vastu seista, ei saa ta kunagi täiskasvanuks. Tema osaks on petlike lootuste luhtumine ja abitus. Kord kaovad või surevad kõik tema kaitsjad ja ta jääb jälle hirmununa üksi. Oleme näinud ka võimuhulle mehi ja naisi, kes pühenduvad kaasinimeste valitsemisele. Tihti lasevad nad tuulde kõik väljavaated turvatundele ja õnnelikule perekonnaelule. Kui inimesest saab tema tungide võitlusväli, ei või ta rahu leida.

Kuid need pole ainsad ohud. Iga kord, kui keegi astub oma ülemääraste tungide toel teiste inimeste vastu, juhtub õnnetus. Kui varanduse tagaajamisel tallatakse teised jalge alla, siis on oodata viha, kadedust ja kättemaksuhimu. Sama juhtub siis, kui elu juhib seksikihu. Liigsuured nõudmised tähelepanu, turvatunde ja armastuse suhtes võivad vastaspooles tekitada ainult valitsemissoovi või vastureaktsiooni, mis on niisama haiglased kui neid esile kutsunud nõudmised. Kui kellegi soov olla alati esimene muutub talumatuks – olgu õmblusringis või rahvusvahelise nõupidamise laua taga –, siis teised inimesed kannatavad ja sageli hakkavad ka vastu. Tungide kokkupõrge võib anda väga erinevaid tulemusi – jäisest viisakusest jõulise vastasseisuni. Sel viisil sattume konflikti iseenda ja teistega, kellel on samuti omad tungid.

Alkohoolikud peaksid üsna hõlpsalt mõistma, et hävitava joomise algpõhjuseks olid kontrollimatud tungid. Me jõime, et uputada hirmu, pettumust ja masendust. Jõime, et põgeneda oma ihade eest, ja siis jõime veelgi, et ihad kasvaksid. Jõime edevusest – et unistada totrast hiilgusest ja toredusest. Pole just meeldiv seda väärdunud hingemaastikku vaadata. Raevukad tungid ei soovi alluda alkohooliku soovile ennast tundma õppida. Kui üritame seda siiski teha, hakkavad nad meile kõvasti vastu.

Kui oleme oma loomult depressiivsed, kaldume uppuma süütundesse ja enesepõlgusesse. Püherdame masohhistliku mõnuga räpases soos ja saame sellest valulise naudingu. Seda melanhoolset tegevust haiglaselt jätkates võime langeda niisugusesse meeleheitesse, millest näib ainsaks väljapääsuks olevat unustus. Me kaotame täielikult võime tegelikkust tajuda ja koos sellega kaob ka igasugune alandlikkus, sest säärane hingeseisund on äraspidine uhkus. Mitte enese tundma õppimine, vaid just eelmainitud seisund viib depressiivse alkohooliku nii tihti pudeli haaramise ja hävinguni.

Kui kaldume hoopis eneseõigustusele või suurusehullusele, on meie reaktsioongi teistsugune. AA soovitus endasse vaadata solvab meid. Osutame uhkusega sellele, kui korralikku elu enda arvates elasime, enne kui pudel meid orjastas. Väidame, et meie tõsised iseloomuvead, kui neid üldse ongi, tulenevad peamiselt liigjoomisest. Ja kui see on nii, siis võib ju loogiliselt järeldada, et kainus on see üks ja ainus asi, mille nimel pingutada. Usume, et niipea, kui joomise jätame, kerkivad meie kunagised head loomuomadused taas esile. Kui oleme joomist kõrvale jättes muidu täitsa toredad inimesed, milleks siis nüüd, kainest peast, veel see enesesse vaatamine?

Et enese tundma õppimisest hoiduda, klammerdume ka teise suurepärase ettekäände külge. Väidame, et meie praeguste murede ja hädade põhjuseks on teiste inimeste käitumine: tegelikult peaksid ka nemad endasse vaatama. Usume veendunult, et kui nad käituksid meiega paremini, oleks meiega kõik korras. Seepärast leiamegi, et meie nördimus on põhjendatud ja õigustatud. Meie pole süüdi – süüdi on nemad!

Uuringu sellel etapil tulevad appi rühmakaaslased. Nad on selleks suutelised, kuna nad on AA-s Neljanda sammu ise juba läbi teinud. Nad lohutavad melanhoolikut, tehes talle selgeks, et tema juhtum pole ainulaadne, et tal pole sugugi rohkem ega hullemaid iseloomuvigu kui teistel AA-lastel. Seda kinnitab tugiisik otsekohe nii, et räägib vabalt, kergelt ja ilustamata oma endistest ja praegustest vigadest. Niisugune rahulik, kuid realistlik ülevaade on ääretult lohutav. Tõenäoliselt osutab tugiisik asjaolule, et uustulnukal on häid külgi, mida võiks tema puuduste kõrval ära märkida. Sellega hakkab uustulnuka haige hingeseisund hajuma ja tasakaal taastuma. Niipea, kui ta hakkab olukorda objektiivsemalt nägema, saab ta oma vigadele juba kartmatult, ilma hirmuta otsa vaadata.

Kui aga alkohoolik ei tunneta enese tundmaõppimise vajadust, on tema kaaslane silmitsi hoopis teistsuguse probleemiga. Inimesed, keda juhib eneseimetlus, on oma puuduste suhtes alateadlikult pimedad. Vaevalt need uustulnukad lohutust vajavad. Küsimus on hoopis selles, kuidas aidata neil lüüa mõra seina, mille nende ego on püstitanud, ja lasta mõistusekiirel sealt läbi paista.

Alustuseks võiks neile rääkida, et enamik AA-lastest on joomise ajal eneseõigustuse läbi rängalt kannatanud. Enamikule meist oli eneseõigustus vajalik ettekäänete leidmiseks, ettekäändeid vajasime aga teadagi joomiseks ja ka kõikvõimalikeks muudeks hullumeelseteks tegudeks. Me olime loonud ettekäänete leidmisest peene kunsti. Pidime jooma, sest ajad olid rasked – või sellepärast, et ajad olid head. Pidime jooma, sest lämbusime koduste ülevoolavast armastusest – või seetõttu, et olime sellest hoopis ilma. Pidime jooma, kuna olime tööalaselt edukad – või kuna põrusime haledalt. Ja nii jätkus see lõputult.

Arvasime, et „olud“ sunnivad meid jooma. Kui püüdsime neid olusid parandada, siis leidsime, et see ei õnnestu meie soovide kohaselt – meie joomine väljus kontrolli alt ning meist said alkohoolikud. Kunagi ei tulnud meile pähe, et peaksime muutma iseennast ja sobituma olemasolevate oludega.

AA-s hakkasime tasapisi mõistma, et oma kättemaksuhimulise vimma, enesehaletsuse ja põhjendamatu uhkusega tuleb midagi ette võtta. Pidime taipama, et iga kord, kui püüdsime mängida suurt nina, pöördusid inimesed meie vastu. Pidime mõistma, et salaja endas viha kandes või oma kaotuste eest kättemaksu kavandades nuhtlesime hoopis iseennast oma raevu vitstega, mis olid soolas teiste jaoks. Mõistsime, et kui oleme tugevalt ärritunud, on meie esmaseks ülesandeks jagu saada oma rahutusest, olenemata sellest, keda või mida me selle põhjuseks peame.

Sageli läks kaua, enne kui mõistsime, mil viisil väärad tunded meid ahistavad. Tajusime neid kergesti teistes inimestes, kuid alles väga pikkamööda hakkasime neid ka iseendas nägema. Kõigepealt pidime tunnistama, et meis on palju vigu, olgugi selline avastus valulik ja alandav. Pidime oma jutus ja mõtetes unustama sõna „süüdi“, kui asi puudutas teisi inimesi. Juba niisuguse puhastuse ettevõtmine nõudis siirast valmidust. Kui aga olime kord juba paar-kolm tõket ületanud, hakkas edasine tee paistma kergemana. Meie silmad olid iseenda suhtes avanemas, teisisõnu olime hakanud õppima alandlikkust.

Kaheks äärmuslikuks inimtüübiks, keda on küllalt nii AA-s kui kogu maailmas, on esiteks depressiivne ja teiseks võimujanune isik. Tihtipeale ongi need isiksused välja joonistunud nii teravalt nagu ülaltoodud näidetes, kuid sama sageli sobib mõni meist enam-vähem mõlema inimtüübi hulka. Inimesed pole ühesugused ja ennast tundma õppides peab igaüks ise otsustama, millised iseloomuvead tal on. Kui oleme leidnud sobivad kingad, peame need jalga panema ja hakkama astuma veendumusega, et nüüd oleme viimaks õigel teel.

Kõnelgem nüüd olulisematest puudustest, mida meis kõigis erineval määral leidub. Usulise kasvatuse saanutele tähendavad need moraalsete põhimõtete tõsiseid reetmisi. Teised võivad mõelda nendest kui iseloomuvigadest. Kolmandad nimetavad neid väärsattumusteks. Mõned meist solvuvad sügavalt, kui räägitakse meie amoraalsusest, saati veel patust. Kuid kõik vähegi arutlusvõimelised inimesed nõustuvad ühe asjaga: meil, alkohoolikutel, on palju vigu, mida tuleks parandada, et jõuda kainuse ja arenguni ning omada vähimatki võimalust eluga toime tulla.

Et inimlike vigade nimetamisel segadust vältida, võtkem aluseks peamiste puuduste üldtunnustatud loetelu, seitse surmapattu: alpus, omandihimu, kiim, kadedus, õgardlus, vihapidamine ja tujutus. Pole juhus, et esikohal on alpus ehk uhkus. Eneseõigustuseni viiv uhkus, mida kannustavad alati teadlikud või alateadlikud hirmud, on enamiku inimese eluraskuste põhiline tekitaja, kõrgeim tõke tõelise arengu teel. Kõrkus sunnib meid esitama endale või teistele nõudmisi, mida ei saa rahuldada muudmoodi kui meile Jumalast antud tunge loomuvastaselt või vääralt rahuldades. Kui sugutungi, turvalisuse või ühiselu tungi rahuldamine saab meie elu ainsaks eesmärgiks, siis asub uhkus ohjeldamatust õigustades sellele kaasa aitama.

Puudused tekitavad meis hirmu, mis on omamoodi hingehaigus. Hirm tekitab omakorda üha uusi iseloomuvigu. Liialdatud kartus, et meie tungid jäävad rahuldamata, sunnib meid ahnitsema teiste inimeste vara, ihalema seksi ja võimu, vihastama, kui meie vaistlike soovide rahuldamine on ohus, kadestama teisi, kui nende püüdlused täituvad ja meie omad mitte. Me sööme, joome ja krabame endale kõike rohkem kui tarvis, kartes, et ei saa kunagi isu täis. Meid häirib sügavalt väljavaade, et peame tööle hakkama, ja nii me hoopis laiskleme. Logeleme ja veedame mõnusalt aega või parimal juhul töötame vastumeelselt ja poole jõuga. Hirmud on nagu termiitsipelgad, kes lakkamatult õõnestavad selle elu alussambaid, mida püüame rajada.

Nii et kui AA soovitab kartmatult endasse pilku heita, peakski igale uustulnukale tõepoolest tunduma, et temalt nõutakse rohkem, kui ta suudab. Nii uhkus kui ka hirm annavad tagasilöögi iga kord, kui ta püüab iseendasse vaadata. Uhkus ütleb: „Sa ei pruugi seda teed minna,“ ja hirm ütleb: „Sa ei tohi endasse vaadata!“ Kuid need AA-lased, kes on tõepoolest eneseanalüüsiga tegelenud, tunnistavad, et sedalaadi uhkus ja hirm on kõigest hernehirmutised. Kui oleme kord enda tundma õppimiseks valmis, näeme oma udust hingemaastikku imelises valguses. Kui vaatlust jätkame, sünnib sellest täiesti uus eneseusaldus, ja kui olemegi lõpuks iseendaga silmitsi, on kergendustunne kirjeldamatu. Need on Neljanda sammu esimesed viljad.

Nüüdseks on uustulnuk tõenäoliselt jõudnud järgmistele järeldustele. Esiteks – tema iseloomuvead, mida on vorminud talitsematud tungid, on olnud tema joomise ja äpardunud elu peapõhjusteks. Teiseks – kui ta pole nüüd valmis oma kõige hullemate vigade kõrvaldamise kallal suurt vaeva nägema, siis ei leia ta ei kainust ega meelerahu. Kolmandaks – kogu tema elu vildakas vundament tuleb maha lõhkuda ning rajada elu uuesti kindlale alusele. Ta on valmis alustama oma vigade uurimist, ja küsib nüüd: „Mismoodi ma peaksin seda tegema? Kuidas ma saan iseennast tundma õppida?“

Kuna käesolev Neljas samm on vaid eluaegse enese tundmaõppimise harjumuse algus, siis on soovitatav pöörata kõigepealt pilk nendele puudustele, mis on teravalt piinavad ja üsna ilmsed. Vastne AA-lane võiks esialgu oma parima äranägemise järgi määratleda, mis on olnud õige ja mis vale, ning seejärel revideerida oma käitumist esmaste tungide – sugukihu, turvalisuse ja ühisolemise vajaduse valguses. Oma elule tagasi vaadates võiks ta alustada enesesse vaatamist sellest, et vastab näiteks järgmistele küsimustele:

Millal, kuidas ning millistel asjaoludel tegi minu isekas seksuaalkihu kahju teistele ja mulle? Kes sai selle tõttu haiget ja kui raskelt? Kas ma rikkusin ära oma abielu ja tegin halba oma lastele? Kas ma riskisin oma positsiooniga ühiskonnas? Kuidas ma nendele olukordadele tol hetkel reageerisin? Kas mind kõrvetas kustumatu süütunne? Või vabandasin ma ennast välja seisukohaga, et olin saak, mitte kütt? Kuidas ma reageerisin nurjumistele? Kui mind ära tõugati, kas ma muutusin siis kättemaksuhimuliseks või sattusin masendusse? Kas rääkisin nendest lugudest teistele? Kui olin kodus tõrjutud või tundsin külmust, kas kasutasin seda oma truudusetuse põhjendamiseks?

Enamikule alkohoolikutele on tähtsad ka need küsimused, mis puudutavad nii majanduslikku kui ka emotsionaalset turvalisust. Neis asjus on hirm, ahnus, omamishimu ja uhkus tihti teinud halvima. Vaadates üle oma äritegevuse ajaloo või tööraamatu, võib peaaegu iga alkohoolik esitada endale järgmisi küsimusi: millised iseloomuvead lisaks joomisele põhjustasid minu majandusliku ebakindluse? Kas alaväärsustunne ja hirm, et ma ei sobi oma ametisse, hävitasid minu eneseusu ja muutsid mind konfliktseks? Kas ma püüdsin varjata küündimatuse tunnet
hooplemisega, pettusega, valetamisega või vastutuse vältimisega? Või siis kurtmisega, et teised ei tunnista minu erandlikke võimeid? Kas hindasin ennast üle ja mängisin suurt nina? Kas olin nii põhimõttelage, et tüssasin ja vedasin alt oma kolleege? Kas olin pillav? Kas laenasin muretult raha, hoolimata võimalusest seda tagasi maksta? Kas olin kooner, kes keeldus toetamast oma perekonda? Kas petsin teisi rahaasjus? Kuidas on lood „kiire raha“ teenimisega, kasiinode või kihlvedudega?

AA-s olevad ärinaised on kogenud, et paljud neist küsimustest on teravad ka nende jaoks. Kuid ka alkohoolikust koduperenaine võib perekonna laostada. Ta võib bluffida majapidamiskulusid, veeta oma õhtupoolikud kaardilauas ning mehe oma vastutustundetuse, raiskamise ja pillamisega võlgadesse uputada. Kõik alkohoolikud, kes on joonud end priiks tööst, perekonnast ja sõpradest, peavad esitama endale halastamatuid küsimusi, et mõista, mil viisil nende vead on hävitanud turvatunde.

Emotsionaalse kaitsmatuse kõige tavalisemad tunnused on mure, viha, enesehaletsus ja masendus. Need tulenevad põhjustest, mis näivad mõnikord peituvat meis endis ja mõnikord väljaspool meid. Nende uurimiseks tuleks hoolikalt üle vaadata kõik isiklikud suhted, millega kaasnevad püsivad või korduvad pinged. Tuleb meeles pidada, et sedalaadi ebaturvalisus võib tekkida igast suhtest, mis ohustab tunge. Küsimused võiksid kõlada järgmiselt: kui ma vaatan minevikku ja tänasesse päeva siis millised seksuaalsuhted on toonud mulle muret, kibedust, pettumust või masendust? Kas ma suudan iga olukorda ausalt hinnates näha, kus ma eksisin? Kas sattusin kimbatusse oma isekuse või liialdatud nõudmiste tõttu? Kui olin häiritud teiste käitumisest, siis miks ei suutnud ma leppida olukorraga, mida oli võimatu muuta? Vastused võivad avada ebamugavustunde põhjuse ja näidata, kas alkohoolik suudab muuta oma käitumist ja siiralt allutada end enesedistsipliinile.

Oletagem, et pidevalt tekitab samu tundeid ka majanduslik ebakindlus. Alkohoolik võiks küsida endalt, mil määral on tema näriv rahutus põhjustatud enda vigadest. Ja kui põhjused on osalt teiste tegevuses, mida siis saab ette võtta? Kui praegust asjade seisu pole võimalik muuta, kas ollakse valmis tegema midagi, et sellega kohaneda? Sellised küsimused aitavad jõuda rahutuse algpõhjusteni.

Paljud meist on kõige enam kannatanud perekonna, sõprade ja kogu ühiskonnaga sassi läinud suhete tõttu. Neis asjus oleme eriti rumalad ja jäärapäised. Põhiline, mida me keeldume tunnistamast, on meie võimetus luua teise inimesega tõelist partnersuhet. Meie egomaania meelitab meid kahte hukatuslikku lõksu. Me kipume teisi valitsema või nendest liialt sõltuma. Kui me liialt teistele toetume, siis varem või hiljem jätavad nad meid hätta, kuna nemadki on inimesed ja tõenäoliselt ei suuda nad meie lakkamatuid nõudmisi täita. See aga kasvatab ja kinnistab meie ebakindlust. Kui püüame harjumuspäraselt teisi oma põikpäistele soovidele allutada, hakkavad nad mässama ja sõdivad jõuliselt vastu. Siis tunneme end lööduna, tagakiusatuna ja soovime kätte maksta. Kui kahekordistame oma jõupingutusi teiste allutamiseks ja ikkagi lüüa saame, muutuvad meie kannatused pidevaks valuks. Me pole iial püüdnud olla üks perekonnaliikmetest, sõber sõprade seas, töökaaslane kolleegide hulgas, kasulik ühiskonnaliige. Oleme alati tahtnud võidelda end tippu välja või siis varjuda kõigi selja taha. Enesekeskne käitumisviis takistas meil partnerlussuhete tekkimist igaühega, kellega koos olime. Tõeline vendlustunne käis meile üle mõistuse.

Mõned hakkavad paljule siintoodule vastu vaidlema, kuna arvavad, et nende vead pole sellised. Paraku paljastab hoolikas enesevaatlus tõenäoliselt just needsamad vead, millest juttu oli. Kuna pealtnäha polnudki me nii halvad, siis avastades, et tegelikult olime matnud oma vead eneseõigustuse paksu kihi alla, sattusime sageli segadusse. Ent millised meie vead ka polnud, lõpuks tõukasid nad meid alkoholismi ja viletsusse.
Seetõttu peaks enese tundma õppimise juhtmõtteks olema põhjalikkus. Oma küsimused ja vastused tasuks üles kirjutada. See aitab selgelt mõtelda ja ennast ausalt hinnata ning on esimeseks käegakatsutavaks tõendiks täielikust valmisolekust edasi liikuda.