11. peatükk

Üheteistkümnes peatükk
TULEVIKUPILT SINU JAOKS

Enamikule normaalsetele inimestele tähendab alkohol peotuju, sõbramehetunnet ja värvikat kujutlusvõimet. See on vabanemine kohustustest, tüdimusest ja murest. See on lõbus Lähedus sõprade vahel ja tunne, et elu on ilus. Kuid meie jaoks ei olnud see padujoomise viimastel päevadel sugugi nii. Kunagised meelelahutused olid kadunud. Neist oli saanud vaid mälestus. Iial enam ei saanud me tagasi mineviku kõrghetki. Jäi vaid kustumatu igatsus nautida elu nii nagu kunagi minevikus, ja südantlõhestav kinnisidee, et mingi uus enesetaltsutuse ime võimaldab meil seda kunagi jälle teha. Alati võtsime ette veel ühe katse ja alati järgnes veel üks ebaõnnestumine.

Mida vähem inimesed meid talusid, seda rohkem tõmbusime eemale seltskonnast, elust enesest. Meist said kuningas Alkoholi alamad, tema hullumeelsete valduste värisevad asukad ja jäine uduüksindus laskus meie peale. See tihenes ja muutus aina mustemaks. Mõned meist otsisid üles jõledad paigad, lootes sealt leida mõistvaid kaaslasi ja heakskiitu. Korraks see oligi nii - ja siis järgnes unustus ning kohutav ärkamine, neli hirmuäratavat ratsanikku otse silme ees - Õud, Hämming, Masendus, Meeleheide. Õnnetud joodikud, kes seda lehekülge loevad, mõistavad!

Aeg-ajalt lausub tõsine napsimees, kes hetkel ei ole tilkagi võtnud: "Ma ei tunne alkoholist sugugi puudust. Enesetunne on parem. Töö läheb paremini. Lõbusam on." Endiste joodikutena muigame me niisuguse fantaasiavälgatuse peale. Meie teame, et meie sõber on nagu vaike poiss, kes pimedas tuju hoidmiseks endamisi vilet laseb. Ta petab iseennast. Südames annaks ta ei tea mida, et kuskilt pool tosinat napsi saada ja asi selleks korraks ühele poole saada. Varsti püüab ta jälle vana nõksu kasutada, sest kainus ei tee teda õnnelikuks. Ta ei suuda oma elu ilma alkoholita ette kujutada. Ühel päeval ei suuda ta oma elu ette kujutada ei alkoholiga ega ilma. Siis tunneb ta niisugust üksindust nagu ainult vähesed seda on tundnud. Ta on juba alla viskumas. Ta soovib, et kõik lõpeks.

Me oleme teile jutustanud, kuidas me põhjast üles tõusime. Teie ütlete: "Jah, ma tahan seda. Kuid kas mulle saab siis osaks elu, kus ma olen rumal, igav ja sünge nagu mõned korralikud inimesed, keda ma olen näinud? Ma tean, et pean ilma alkoholita hakkama saama, ent kuidas? Kas teil on midagi, mis suudaks seda asendada?"

Jah, aseaine on olemas ja veel palju enamgi. See on Anonüümsete Alkohoolikute sõpruskond. Seal leiate te eest vabanemise kohustustest, tüdimusest ja murest. Teie kujutlusvõime lööb lõkkele. Elu omandab viimaks ometi tähenduse. Ees on teie elu kõige rahuldustpakkuvamad aastad. Nii arvab meie sõpruskond ja nii hakkad arvama ka sina.
"Mismoodi see peaks juhtuma?" küsid sa. "Kust ma niisugused inimesed leian?"

Sa kohtad neid uusi sõpru oma enese naabruskonnas. Sinu lähedal hukkuvad alkohoolikud abitult nagu inimesed uppuval laeval. Kui sa elad suuremas kohas, siis on neid sadu. Tuntud ja tundmatud, rikkad ja vaesed, nad kõik on Anonüümsete Alkohoolikute tulevased sõbrad. Nende seas leiad endale eluaegseid sõpru. Sind hakkavad nendega siduma uued ja suurepärased sidemed, sest te põgenete koos hukatuse eest ja asute õlg õla kõrval ühisele teele. Siis saad sa teada, mis tähendab anda enesest, et teised eluga pääseksid ja elu uuesti avastaksid. Sa õpid tundma ütluse "Armasta oma ligimest nagu iseennast" uut tähendust.

Võib tunduda uskumatu, et neist meestest saavad taas õnnelikud, austatud ja kasulikud inimesed. Kuidas saavad nad tõusta sellisest viletsusest, halvast kuulsusest ja lootusetusest? Asjalik vastus selle peale on niisugune, et kuna see kõik on meiega juhtunud, võib see ka sinuga juhtuda. Kui seda ainult üle kõige soovida, olla valmis meie kogemust kasutama, siis oleme me kindlad, et nii see ka läheb. Imede ajastu kestab veel! Meie endi tervenemine tõestab seda!

Me loodame, et kui see omajagu toekas raamat ükskord maailma alkoholismilainel lahti lastakse, haaravad lüüasaanud joodikud sellest kinni, et raamatu soovitusi järgida. Oleme kindlad, et paljud tõusevad jalgele ja sammuvad edasi. Nad lähevad teiste haigete juurde ja Anonüümsete Alkohoolikute sõpruskonnad tärkavad igas linnas ja külakeses, varjupaikadeks neile, kes peavad väljapääsu otsima.

Peatükist "Töö teiste alkohoolikutega" saite te ettekujutuse, kuidas me alkohoolikutele läheneme ja kuidas me neid tervise juurde aitame. Oletagem, et mitmed perekonnad on sinu kaudu omaks võtnud selle elulaadi. Sul tekib soov rohkem teada saada, kuidas edasi minna. Vahest parim viis pakkuda teile killukest teie enda tulevikust on kirjeldada meievahelise sõpruskonna kasvu. Järgnevalt toome ära lühikese kokkuvõtte.

Kaua aastaid tagasi, 1935. aastal, reisis üks meie hulgast ühte lääneosariigi linna. Äri seisukohalt läks tema reis kehvasti. Kui tema ettevõtmised oleksid läinud edukalt, oleks ta majanduslikult järje peale saanud, mis toona näis eluliselt nii vajalik. Kuid tema ettevõtmised lõppesid kohtuprotsessiga ja kukkusid täielikult läbi. Asja uurimisse oli segatud rohkesti vimmakaid tundeid ja erimeelsusi.

Kibedalt lüüasaanuna leidis ta end võõrast paigast, usalduse kaotanud ja peaaegu laostunud. Olles veel kehaliselt nõrk ja ainult mõned kuud kainust pidanud, taipas ta, et tema olukord on ohtlik; Ta tahtis väga kellegagi rääkida, kuid kellega?

Ühel troostitul pärastlõunal sammus ta hotelli fuajees edasi-tagasi ja pidas aru, kuidas arve tasutud saaks. Ruumi teises otsas seisis klaasi all kohalike kirikute kataloog. Teisel pool fuajeed avanes uks ahvatlevasse baari. Sees oli näha lõbusat rahvast. Seal leiaks ta kaaslasi ja vabaneks ka pingest. Ilma paari napsi võtmata ei pruugi tal jätkuda julgust tutvust sõlmida ja ees ootaks üksildane nädalavahetus.

Loomulikult ei tohtinud ta juua, kuid miks mitte istuda lootusrikkana pudeli ingveriõlle taha laua äärde? Lõppude lõpuks, kas polnud ta siis juba kuus kuud kaine olnud? Vahest ei teeks nii ütleme kolm napsi - aga mitte rohkem - talle midagi! Teda haaras hirm. Ta kõndis õhukesel jääl. Taas see vana kurikaval meeltesegadus - see esimene naps. Värinal, pöördus ta ümber ja kõndis fuajee teise otsa kirikukataloogijuurde. Baarist tulev muusika ja lõbus sumin ulatusid ikka veel tema kõrvu.

Ent tema kohustused - perekond ja inimesed, kes sureksid, kuna nad ei saaks teada, kuidas terveneda, ah-jaa, need teised alkohoolikud? Küllap on siin linnas seesuguseid palju. Ta helistab vaimulikule. Terve mõistus tuli tagasi ja ta tänas Jumalat; Valinud kataloogist juhusliku kiriku, astus ta telefonikabiini ja võttis toru hargilt.

Telefonikõne vaimulikule viis ta peagi kokku ühe selle linna elanikuga, kunagise võimeka ja austatud inimesega, kes nüüd oli jõudmas alkohooliku meeleheite madalpunkti. Olukord oli tavaline: kodu oli ohus, naine haige, lapsed segaduses, maksudega võlaseis ja maine rikutud. Mehel oli meeleheitlik soov joomine maha jätta, kuid ta ei näinud mingit väljapääsu, sest ta juba oli tõsimeeli proovinud paljusid pääseteid. Olles valusalt teadlik oma teatud ebanormaalsusest, ei mõistnud see mees täielikult, mida tähendab olla alkohoolik.

Kui meie sõber jutustas oma kogemustest, nõustus mees, et kui palju ta ka tahtejõudu ei pingutaks, ei suudaks ta ikka pikemat aega joomata olla. Ta tunnistas, et vaimne lähenemine oleks hädavajalik, kuid pakutud tingimuste juures näis hind liiga kõrge. Ta rääkis, kuidas ta elas pidevas mures, et keegi vöiks tema alkoholismi avastada. Mõistagi oli tal seesama tuttav kinnisidee, et vähesed teavad tema joomisest. Miks, vaidles ta vastu, peaks ta kaotama allesjäänud töö ja tooma veel suuremat kannatust oma perekonnale sellega, et rumalast peast tunnistab oma häda inimeste ees, kelle juures ta elatist teenib. Ta oleks valmis kõike tegema, aga mitte seda.

Kuna asi teda siiski huvitas, kutsus ta meie sõbra enda juurde koju. Mõni aeg hiljem, just siis, kui ta mõtles, et olukord alkoholiga on kontrolli all, tabas teda metsik joomahoog. Tema jaoks oli see joomahoog, mis tegi lõpu kõikidele joomahoogudele. Ta mõistis, et tal tuleb ausalt oma probleemidele silma vaadata, et Jumal teeks temast olukorra peremehe.

Ühel hommikul haaras ta härjal sarvist ja läks oma muredest rääkima inimestele, keda ta kartis. Oma imestuseks leidis ta, et ta võeti hästi vastu ning ta kuulis, et paljud teadsid tema joomisest. Istunud autosse, tegi ta ringi peale inimestele, keda ta oli kunagi haavanud. Ta värises hirmust seda tehes, kuna see oleks võinud põhjustada hävingu, eriti tema ameti puhul.

Keskööl jõudis ta surmväsinuna, kuid väga õnnelikuna koju. Sellest ajast peale pole ta ühtegi napsi võtnud. Ta on oma naabruskonnas hinnatud mees ning ka kolmekümne jooma-aasta vältel tekkinud võlgnevused on neljakordselt hüvitatud.

Kuid elu ei olnud meie kahe sõbra jaoks mitte kerge. Nende teele tekkis hulganisti raskusi. Mõlemad nägid, et nad peavad vaimselt aktiivseks jääma.

Ühel päeval tulid nad kohaliku haigla vanemõe jutule. Nad selgitasid oma tuleku põhjust ja küsisid, kas tal pole mõnda esimese järgu alkohoolikukandidaati.

Õde vastas: "Jah, meil on küll üks paras sell. Ta andis just äsja paarile õele kolki. Joomase peaga läheb ta omadega täitsa segi. Kuid kainena on ta tore mees, kuigi ta on siin viimase kuue kuu jooksul juba kaheksandat korda. Ta olevat kunagi olnud tuntud advokaat siin linnas, kuid hetkel on ta meil tugevasti kinni seotud."

Kirjelduse järgi otsustades oli siin päris korralik kandidaat ja mitte liiga paljutõotav. Siis ei mõistetud vaimsete põhimõtete kasutamist niisugustel juhtumitel nii hästi kui praegu. Kuid uks sõpradest lausus: "Pange ta omaette tuppa. Me läheme tema juurde."

Kaks päeva hiljem vahtis Anonüümsete Alkohoolikute tulevane liige klaasistunud pilgul kahte võõrast oma voodi veerel. "Kes te sellised olete, ja milleks see omaette tuba? Varem olin ma alati palatis."

Üks külastajatest ütles: "Meie hakkame sind alkoholismist ravima."

Mehe näole oli selgelt kirjutatud lootusetus, kui ta vastas: "Oh, aga sellest ei ole kasu. Mind ei paranda miski. Ma olen omadega läbi. Viimasel kolmel korral jõin ma end purju teel siit koju. Ma kardan uksest välja minna. Ma ei suuda seda mõista."

Tund aega jutustasid sõbrad oma joomakogemustest. Ikka ja jälle kordas mees: "Just nagu mina. Just nagu mina. Mina joon niimoodi." Voodisolijale räägiti, et ta kannatab ägeda mürgituse all, mis laastab tema keha ja halvab vaimu. Palju oli ka juttu esimesele napsile eelnevast mõtteseisundist.

"Jah, just nagu mina," kostis haige. "Täpselt samasugune. Teie, mehed, tunnete seda asja hästi, kuid ma ei mõista, mis kasu sest on. Teie, mehed, kujutate endast midagi. Ka mina olin kunagi keegi, kuid nüüd olen ma tühi koht. Selle põhjal, mis te mulle olete rääkinud, taipan ma paremini kui kunagi varem, et ma ei suuda joomist maha jätta." Selle peale purskasid mõlemad külastajad naerma. Tulevane Anonüümne Sõber lausus: "Minu arvates on siin küll pagana vähe naerda."

Meie kaks sõpra jutustasid oma vaimsetest kogemusest ja rääkisid, millist tegevusplaani nad olid kasutanud.

Haige katkestas neid: "Mina olin omal ajal tubli kirikuskäija, kuid see mind ei paranda. Olen kassiahastuse hommikutel Jumalat palunud ja vandunud, et ei võta enam tilkagi, kuid kella üheksaks olin ma juba täis nagu tinavile."

Järgmisel päeval oli kandidaat juba vastuvõtlikum. Ta oli asja üle järele mõelnud. "Võib-olla on teil õigus," lausus ta. "Jumal peaks suutma teha ükskõik mida." Seejärel ta lisas: "Minu jaoks ei teinud ta küll suurt midagi, kui ma püüdsin üksi selle joomise mölluga võidelda."

Kolmandal päeval usaldas see advokaat oma elu Looja hoolde ja juhtida ning teatas, et on täiesti valmis tegema kõike, mis vaja. Tuli tema abikaasa, kes söandas vaevalt midagi loota, ehkki talle tundus, et ta juba märkas oma mehe juures mingit muutust. Mees oli tundnud esimest vaimset elamust.

Tol pealelõunal pani ta oma riided selga ja kõndis haiglast vaba mehena minema. Ta ühines valimiskampaaniaga, pidas kõnesid, käis sagedasti igasugustes rahva kogunemiskohtades; olles tihti terveid öid üleval. Ta kaotas napilt oma vastasele. Kuid ta oli leidnud Jumala - ja leides Jumala, oli ta leidnud iseenda.

See juhtus 1935. aasta juunis. Ta ei joonud enam kunagi. Ka temast on saanud oma naabruskonnas lugupeetud ja kasulik inimene. Ta on aidanud teistel meestel terveneda ja on mõjukas tegelane kirikus, kus ta vahepeal kaua polnud käinud.

Nagu näete, oli nüüd linnas kolm alkohoolikut, kes tundsid, et nad peavad teistele edasi andma selle, mis nad on leidnud või muidu lähevad nad ise põhja. Pärast mitmeid katseid teisi alkohoolikuid leida, ilmus nende juurde neljas mees. Ta tuli kellegi tuttava soovitusel, kes oli kuulnud nendest head räägitavat. Uustulnukas osutus uljaks noormeheks, kelle vanemad ei suutnud aru saada, kas ta tahab joomist maha jätta või mitte. Nad olid sügavalt usklikud inimesed, keda šokeeris väga poja keeldumine kirikuga mingit tegemist teha. Noormees kannatas kohutavalt oma joomahoogude käes, kuid näis nagu ei aitaks teda miski. Ta nõustus siiski minema haiglasse, kus ta sai endale selle sama toa, mis hiljuti advokaadi alt oli vabanenud.

Talle tulid kolm külastajat. Natukese aja parast ütles ta: „Selles, kuidas teie, mehed, sellest vaimsest värgist räägite, on iva sees. Olen valmis asja tõsiselt võtma. Eks vist vanadel oli ikka õigus." Nii sai sõpruskond veel ühe liikme juurde.

Meie sõber, kellega see hotellifuajee lugu juhtus, jäi kogu selleks ajaks sinna linna. Ta oli seal kolm kuud. Siis pöördus ta koju tagasi, jättes maha oma esimese tuttava, advokaadi ja ulja noormehe. Need mehed olid leidnud elus midagi täiesti uut. Kuigi nad teadsid, et peavad teisi alkohoolikuid aitama, kui nad ise tahavad kaineks jääda, muutus see motiiv teisejärguliseks. Sellest käis üle õnnetunne, mille nad leidsid ennast teistele andes; Nad jagasid oma kodusid, oma nappi raha ja pühendasid rõõmuga oma vabad tunnid kaaskannatajatele. Nad olid valmis nii päeval kui öösel uut meest haiglasse toimetama ja teda pärastpoole külastama. Nende ring kasvas. Nad elasid läbi ka mõned valusad kaotused, kuid niisugustel juhtudel pingutasid nad selle nimel, et mehe perekonnas vaimset elulaadi juurutada, kergendades sellega oluliselt muret ja kannatusi.

Poolteist aastat hiljem oli neil kolmel õnnestunud endaga kaasata veel seitse meest. Kuna nad olid palju koos, läks vaevalt mööda mõni õhtupoolik, kus kellegi kodus poleks istunud väike seltskond vabanemise üle õnnelikke mehi ja naisi, kes alatasa mõtlesid, kuidas nad saaksid oma avastuse uustulnukale edasi anda. Lisaks neile ettenähtud kokkusaamistele kujunes tava eraldada üks õhtupoolik nädalas kokkusaamisajaks kõigile või neile, keda huvitas vaimne elulaad. Sõpruskonna- ja seltsielu kõrval sai peamiseks eesmärgiks määrata kindel aeg ja koht, kuhu uued inimesed saaksid oma muredega tulla.

Nende vastu hakkas tekkima huvi. Üks mees ja tema abikaasa andsid oma kodu selle iseäraliku seltskonna käsutusse. See abielupaar oli asjast niivõrd haaratud, et nad pühendasid oma kodu sellele tööle. Paljudki murest murtud naised on käinud seal majas, leidmaks armastust ja mõistvaid kaaslasi naiste seas, kes mõistsid nende muret, et kuulda nende abikaasade suust otse, mis oli nendega juhtunud ning et saada nõu, kuidas oma isepäist kaasat haiglasse toimetada ja kuidas talle läheneda, kui ta järgmine kord komistab.

Nii mõnigi uus, haiglakogemustest ikka veel juhmistunud mees on üle selle maja läve vabadusse astunud. Nii mõnigi sinna tulnud alkohoolik on lahkunud vastusega. Ta andis järele sellele lõbusale seltskonnale, kes naeris oma äparduste üle ja mõistis tema omi. Olles teda haiglas külastanud inimeste mõju all, andis ta hiljem ühes selle maja ülakorruse toas täielikult alla, kui kuulis teiste meeste lugusid, kelle kogemused tema omadega täpselt ühte langesid. See ilme nende naiste nägudel, see seletamatu miski nende meeste silmis, selle maja innustav ja elektriline atmosfäär sulasid kokku teadmiseks, et siin asus lõpuks pelgupaik.

Asjalik lähenemine tema probleemidele, igasuguse sallimatuse puudumine, sundimatus, tõeline demokraatia ja nende inimeste ebaharilik mõistvus olid vastupandamatud. Mees lahkus koos naisega ülevas meeleolus, mõeldes sellest, mida nad saavad teha mõne õnnetu tuttava ja tema perekonna heaks. Nad teadsid, et neil on terve hulk uusi sõpru; näis, nagu oleksid nad neid võhivõõraid inimesi alati tundnud. Nad olid näinud imesid ja üks ime pidi sündima ka nendega. Nad olid silmanud Suurt Tõelisust - oma armastavat ja Kõikvõimast Loojat.

Praegu suudaks see maja küll vaevalt oma iganädalasi külalisi ära mahutada, sest reeglina on neid kuuskümmend kuni kaheksakümmend. Maja tõmbab alkohoolikuid ligi nii lähedalt kui kaugelt. Ümberkaudsetest linnadest sõidavad perekonnad pikki maid maha, et kokkusaamistel viibida. Kolmekümne miili kaugusel asuvas asulas on viisteist Anonüümsete Alkohoolikute sõpra. Kuna see on suur koht, usume me, et kunagi ulatub sealne sõpruskond sadadesse.

Kuid elu Anonüümsete Alkohoolikute seas ei ole ainult kokkusaamistel käimine ja haiglate külastamine. Vana rämpsu klaarimine, abi perekondlike lahkhelide lahendamisel, pärandusest ilma jäetud poja käitumise selgitamine tema vihastele vanematele, rahalaenamine ja üksteise töökohtadega kindlustamine, kui tarvilik - seda tuleb iga päev ette. Mitte keegi ei ole sedavõrd usaldust kaotanud või nii madalale langenud, et teda ei võiks südamliku1t vastu võtta - kui tal tõsi taga on. Sotsiaalsed eraldusjooned, tühine kemplemine ja armukadedus - need naerdakse kohe välja. Inimestele, kes on koos laevahuku läbi teinud, kes on päästetud ja sama Jumala all ühinenud ning kelle süda ja mõtted töötavad ühes rütmis teiste inimeste heaolu nimel, nende jaoks ei oma paljud asjad, mis teistele tähtsad on, enam kuigi palju tähtsust. Kuidas teisiti?

Pisut teistes tingimustes toimub sama ka paljudes idaosariikide linnades. Ühes sealses linnas on tuntud alkoholismi ja narkomaania raviga tegelev haigla. Kuus aastat tagasi oh üks meie liige seal ravil. Paljud meist on selle haigla seinte vahel esmakordselt tundnud Jumala lähedust ja jõudu. Me oleme väga palju tänu võlgu selle haigla peaarstile, kes hoolimata sellest, et see võinuks kujundada tema töö suhtes eelarvamusi, ütles meile, et ta on veendunud meie usu jõus.

Iga paari päeva tagant soovitab see arst meie meetodit mõnele oma patsiendile. Mõistes meie tööd, oskab ta välja valida neid haigeid, kes tahavad ja suudavad paraneda vaimsel pinnal Paljud meist, endistest patsientidest, käivad seal abiks. Selles idaosariigi linnas toimuvad ka niisugused mitteametlikud kogunemised, nagu me teile oleme kirjeldanud, kus võib kohata kümneid meie sõpruskonna liikmeid. Nende vahel on samasugused tugevad sõprussidemed, samasugune abivalmidus üksteist abistada, nagu te ka meie lääneosariikide sõprade juures märkate. Ida ja Lääne vahel reisitakse üsna agarasti ja me näeme ette taoliste vastastikku abistavate suhete kasvu. Me loodame, et kunagi leiab iga teel olev alkohoolik oma sihtpunktist Anonüümsete Alkohoolikute Sõpruskonna. Osaliselt on see unistus juba tõeks saanud. Mõned meie hulgast on ametilt müügiagendid ja liiguvad palju ringi. Tänu kontaktile meie kahe suurema keskusega on ka teistes paikades tekkinud meie väikesed kahesed, kolmesed või neljased rakukesed. Kes meie hulgast reisivad, astuvad nende juurde sisse nii sageli kui võimalik. Selline tegevus võimaldab meil oma abi pakkuda, samas aga hoiab eemale tee peal ette tulevatest ahvatlevatest meelelahutustest, millest iga ringireisiv mees võib teile pikemalt rääkida.

Nõnda me kasvame. Ja seda võid sinagi teha, ehkki sa seisad üksinda, meie raamat käes. Me usume ja loodame, et see sisaldab kõike, mida sa alguseks vajad.

Me teame, millest sa mõtled. Sa ütled endamisi: "Mul on närvid läbi ja ma olen üksi. Ma ei saa sellega hakkama." Kuid sa saad. Sa unustad, et nüüdsama keerasid sa lahti jõuallika, mis on palju suurem kui sa ise. Teha niisuguse seljatagusega järele seda, mis meil on juba saavutatud, on vaid tahtmise, kannatlikkuse ja töö küsimus.

Me teame A.A. liiget, kes elas kunagi ühes suures linnas. Ta oli seal elanud kõigest mõned nädalad, kui ta avastas, et sealkandis tuli iga ruutmiili kohta tõenäoliselt rohkem alkohoolikuid, kui üheski teises linnas tervel maal. Kuulsime sellest mõni päev enne selle peatüki kirjutamist (1939). Linnaisad jäid väga murelikuks. Meie sõber aga otsis üles ühe väljapaistva psühhiaatri, kes oli oma kohustuseks võtnud sealtkandi inimeste vaimse tervise eest hoolt kanda. Arst osutus võimekaks ja oli äärmiselt innukas rakendama ükskõik millist tõhusat meetodit, mis oleks olukorda normaliseerinud. Nii ta tundiski huvi, mida meie sõbral selle koha pealt öelda oli.

Meie sõber hakkas talle rääkima. Ja niivõrd edukalt, et arst nõustus katsetama oma patsientidega ja veel mõne alkohoolikuga haiglas, kus ta töötas. Samuti lepiti kokku ühe suure riigihaigla peapsühhiaatriga, et valida sellest viletsuse hoovusest, mis tollest asutusest läbi voolas, veel rohkem inimesi.

Nii saab meie kaastöötajal peagi olema kuhjaga sõpru. Mõned neist lähevad põhja, siis saavad rohkem kui pooltest, kellele lähenetakse, Anonüümsete Alkohoolikute sõbrad. Kui mõned mehed selles linnas on end leidnud ja on avastanud rõõmu teiste abistamisest, nii et nad võivad taas elule silma vaadata, siis ei tule sellele lõppu enne, kui igale inimesele siin linnas on antud võimalus terveks saada - kui ta seda suudab ja tahab.

Ometi võid sa öelda: Aga mul ei ole õnne kohtuda teiega, kes te selle raamatu olete kirjutanud." Selles ei saa me kindlad olla. Selle üle otsustab Jumal ja sa pead meeles pidama, et sa võid alati Tema peale tõeliselt loota. Tema näitab sulle, kuidas luua sõpruskonda, mille järele sa igatsed.

Meie raamat on mõeldud ainult soovituslikuna. Me anname endale aru, et meie teadmised on kesised. Jumal avab meie ja sinu jaoks pidevalt uusi asju. Küsi Tema käest igal hommikul mõtiskledes, mida sa võiksid sel päeval teha inimese heaks, kes on veel haige. Sa saad vastuse, kui su oma kodu on korras. Ent ilmselt ei saa sa edasi anda seda, mida sul endal ei ole. Hoolitse, et sinu suhted Temaga oleksid korras, ning sinul ja lugematutel teistel seisavad ees suured sündmused. See on meie jaoks Vapustav Tõsiasi.

Anna end jäägitult Jumalale, nii nagu sina Jumalat mõistad. Tunnista oma vigu Tema ja oma sõprade ees. Korista ära risune minevik. Anna heldelt sellest, mida leiad, ja tule meiega. Meie oleme sinuga Vaimu Sõpruskonnas ja sa kohtud kindlasti mõnega meist mööda Õnneliku Saatuse Maanteed edasi rühkides.

Jumal õnnistagu ja kaitsku sind - kohtumiseni.

Anonüümsetel Alkohoolikutel on hea meel teie kirjade üle.

Aadress: P.O. Box 459, Grand Central Station, New York, NY 10163