AA -liikmetele - 1. Samm

Esimene samm

„Tunnistasime, et olime alkoholi ees jõuetud – et me ei tulnud oma eluga toime.“

Kes tahaks tunnistada täielikku lüüasaamist? Otse loomulikult peaaegu mitte keegi. Mõte võimetusest on meie loomusele täiesti vastuvõetamatu. On tõeliselt hirmus endale tunnistada, kuidas oleme, klaas käes, lasknud oma vaimul vajuda niivõrd sügavale alkoholisõltuvuse sohu, et meid võib sealt päästa vaid mingi kõrgem jõud. Mitte mingi muud laadi laostumine ei ole sellega võrreldav. Ahneks võlausaldajaks muutunud alkohol imeb meist tilkhaaval välja kogu enesekindluse ja tapab tahte talle vastu hakata. Kui oleme seda sünget tõsiasja mõistnud, olemegi inimesena täielikult laostunud.
 
Kui aga liitume AA-ga, siis hakkame niisugusele täielikule alistumisele peagi sootuks teise pilguga vaatama. Me tajume, et ainult täielikku lüüasaamist tunnistades saame hakata tegema esimesi samme vabanemise ja sisemise jõu leidmise suunas. Oma täieliku võimetuse tunnistamine osutubki lõpuks selleks kindlaks põhjaks, millele võime hakata ehitama õnnelikku ja kindlate eesmärkidega elu. Me teame, et AA-ga liitumisest on vähe kasu, kui alkohoolik ei teadvusta esmalt enda laastavat nõrkust ja kõiki selle tagajärgi. Kuni ta lüüasaamisega ei lepi, jääb tema kainus – kui seda üldse ongi – ebakindlaks. Ta ei leia mitte mingil juhul tõelist õnne. Seda ümberlükkamatut tõde on kinnitanud väga paljude AA-sse kuulujate arvukad kogemused. Põhimõte, et me ei leia eneses püsivat jõudu enne, kui oleme tunnistanud täielikku lüüasaamist, on see alus, millest kasvas välja ja arenes kogu meie Ühendus.
 
Alguses tõrgub enamik meist lüüasaamist tunnistamast. Tulime AA-sse ootusega, et meile sisendatakse enesekindlust. Siis aga öeldi meile, et alkoholiprobleemide puhul pole enesekindlusest mingit abi – tegelikult on asi otse vastupidi. Tugiisikud selgitasid, et oleme nii salakavala ja võimsa sõltuvuse ohvrid, mida ükski inimlik tahe ei suuda murda. Nad ütlesid, et joomatungi pole võimalik ilma välise abita alistada. Meie kimbatust halastamatult süvendades osutasid nad sellele, et muutume alkoholi suhtes üha vastuvõtlikumaks – nad nimetasid seda ülitundlikkuseks. Alkoholi nimeline türann viibutab meie peade kohal kahe teraga mõõka – esmalt valdab meid meeletu himu jätkata joomist, seejärel tabab meid aga organismi ülitundlikkus, mis viib aja jooksul vääramatult hävinguni. Vähesed on suutnud üksinda sellisele rünnakule vastu panna. Statistika tõendab seda, et omapäi ei toibu 1 alkohoolikud peaaegu kunagi. Ilmselt on see niimoodi sellest ajast alates, mil inimesed hakkasid viinamarju veiniks pressima.
 
AA algusaegadel suutsid selle kibeda tõe alla neelata ja läbi seedida ainult kõige lootusetumad alkohoolikud. Isegi neil „hingevaakujatel” oli tihtipeale raske mõista, kui lootusetus seisus nad tegelikult olid. Kuid mõned said sellest aru ja pärast seda, kui nad olid haaranud AA põhimõtetest kinni sama innukalt nagu uppuja õlekõrrest, nad enamasti pääsesid. Sellepärast räägitaksegi meie raamatu „Anonüümsed Alkohoolikud” esmatrükis, mis avaldati ajal, kui liikmeskond oli veel väike, ainult päris põhjakäinud alkohoolikutest. Paljud vähemal määral meeleheitele viidud alkohoolikud proovisid samuti AA-ga liituda, kuid edutult, kuna nad ei suutnud tunnistada oma jõuetust alkoholi ees.
Suure heameelega võime tõdeda, et järgnevatel aastatel olukord muutus. Alkohoolikud, kel oli alles veel pisut tervist, pere, töökoht ja isegi kaks autot garaažis, hakkasid oma alkoholismi endale teadvustama. Kui selline suundumus levis, liitus AA-ga noori inimesi, kes olid enamjaolt alles potentsiaalsed alkohoolikud. Neil õnnestus pääseda kümne- või viieteistaastase joomise tõelisest põrgust, kust ülejäänud meist pidid läbi käima. Mil moel suutsid need inimesed niisuguse pöörde sooritada – eeldab ju Esimene samm tunnistamist, et me ei tule oma eluga toime?
 
Ilmselgelt oli vaja tuua nendeni see põhi, kuhu meie olime vajunud, nii et see puudutaks ka neid. Rääkides neile lugusid oma joomisest, saime näidata, et juba aastaid enne seda, kui tajusime, et ei suuda end kontrollida, polnud joomine meile enam pelgalt harjumus, vaid saatusliku teekonna algus. Kahtlejatele võisime öelda: „Järsku sa polegi alkohoolik. Proovi oma joomist natuke kontrollida ja pea seejuures meeles, mida me sulle alkoholismist rääkisime!” Selline hoiak andis kiiresti praktilisi tulemusi. Täheldasime nimelt, et kui mõni alkohoolik suutis külvata teise alkohooliku pähe mõtte tema haiguse tõelisest olemusest, ei suutnud too teine enam arutleda nii nagu enne. Iga joomatuuri järel oli ta sunnitud endalt küsima: „Aga äkki oli nendel AA-lastel siiski õigus?” Paari taolise kogemuse järel – ja sageli juba aastaid enne tõelistesse raskustesse sattumist – pöördus ta tagasi veendununa, et meil oliõigus. Ta oli meie kõigi kombel põhjas ära käinud. Kärakas oli ise saanud meie parimaks eestkõnelejaks.
 
Miks me nii tugevalt rõhutame, et iga AA-lane peaks alustuseks „põhjas ära käima”? Vastus on, et väga vähesed püüavad AA programmi tõsimeeli järgida, kui nad pole enne põhjas ära käinud. AA ülejäänud üheteistkümne sammu järgimine tähendab sellise hoiaku ja käitumise omaksvõttu, millest ükski veel joov alkohoolik ei saa isegi unistada. Kes soovib olla tingimusteta aus ja salliv? Kes soovib oma vigu teistele tunnistada ja tehtud halba heastada? Kes hoolib mingist kõrgemast jõust, rääkimata mediteerimisest ja palvetamisest? Kes tahab ohverdada oma aega ja energiat, et kanda AA sõnumit teise kannatajani? Ei, tavaline, äärmuseni enesekeskne alkohoolik ei hooliks sellest – kui ta poleks ellujäämise nimel selleks sunnitud.
 
Alkoholismi piitsahoobid ajavad meid AA-sse, kus avastame oma olukorra hukatuslikkuse. Siis ja alles siis muutume me veenmise jõule vastuvõtlikuks ja oleme valmis kuulama nii, nagu suudavad kuulata surijad. Alles siis oleme valmis tegema kõike, mis võiks meid halastamatust sõltuvusest vabastada.