Noormehest sirgub... prügikastikoll ehk Üksiku joodiku pihtimus

Urmas Vahe Õhtuleht
22.11.2008

Erik on 43aastane. Üksik, kui üht lätlast mitte arvestada. Lätlasega on Erik koos elanud aastaid. Garaažides, prügikastide kõrval, joonud kõike, mis ei tapa. Või tapab ka. Ainult nõrgemaid, kelle magu ja mõistus valule vastu ei pea. Kaks ja pool aastat tagasi liitus Erik Anonüümsete Alkohoolikutega, sest tal oli vaid kaks valikut. Kas elu või surm.

Proloog

Esimest korda tõmbas Erik toru täis viieaastaselt. Nii totaalselt, et pilt kukkus täiesti tasku. Selle hetke on läbi elanud arvatavasti iga poiss, kes ei tea, mis juhtub, kui ta kõik peokülaliste poolikud pitsid endale kurku kallab. Igal juhul oli Erik hommikuni oimetu.

Umbes 13aastaselt läks asi tõsisemaks. Eriti suvistel koolivaheaegadel, kui midagi eriti tarka teha polnud. Naabripoistega sätiti aianurka üles koroonalaud, mängu kõrvale aga korgiti lahti õllepudeleid. Kamba peale kast oli tavaline ja asi siis see mõni rubla ära korraldada. Kui eelmise päeva taara poodi viidi, oli juba pool kasti olemas. Õllekõrvane koroona käis hilise sügiseni välja. Kuni kannatas õues olla.

Päris kesksuvel kupatati Erik aga tavaliselt linnast vanavanemate juurde ja ta käis ka kolhoositöödel. Vanematel meestel, kel pabeross alailma mokkade vahel rippus, olid omad kindlad kaaslased. Ikka õlu, aga rikkamatel päevadel ka imevein Solntsedar või koguni Lehesadu. Pakkusid ka poisile ja tema ei osanud "ei" öelda. Ei tahtnudki öelda, sest need joogid tundusid imehead ja panid pea mõnusasti surisema.

Masin võttis täispöörded kõrgkoolis, kui valmis oli enda arvates täismees, kes vanemate kontrolli enam sugugi ei sallinud. Ülikoolgi tundus igav. Eriti võrreldes kõrtsiga, kus plikade ees sai laia lehte mängida. Maakera liigutamine kangi abil tundus käkitegu.

Tegelikult olid kaalukausil hoopis teised raskused. Ja ikka tihemini kippus alkohol kõrgkooli üles kangutama. Loengud tundusid Eriku elutarkuse kõrval tühised – neid oligi mõistlik mingi vedelikuga üle kallata. Kahjuks jäi tarkust täis Erik silma ka õppejõududele. Et esimesed hoiatused ei läinud kuuljatele kõrvadele, saigi tarkuse omandamine ootamatult kiiresti otsa. Ainult niipalju tuldi vastu, et lubati esimene kursus lõpetada. Teadupärast ootas enamikku poisse pärast esimest kursust kroonu. Ka Erikut.

Sõjaväkke minek ei olnud samuti meelakkumine. See käis paarinädalaste vahedega neli korda. Iga kord lahkumispidu, iga kord ka naasmis- ehk rõõmupidu, mis vajutas Eriku tavaliselt nädalasse koomasse.

Kõva käega asinud viinakuradist pääseski ta sõjaväkke pagemisega. Kaliningradis sai saatan noore mehe kätte vaid kolmel korral. Siis, kui koju puhkama pääses – teadagi, milliseks puhkus kujunes. Kaks korda käisid ka külalised. Needki päevad kujunesid armutuks andmiseks. Ent kui saabus lõplik dembel, oli Erik ometi puhas poiss ega tundnud käraka järele mingit vajadust. "Oh, jätkunuks tolleks ajaks vähegi mõistust, võinuks kõik jätkuda hoopis teisiti," ohkab ta praegu sügavalt.

Koju jõudes olid kuradid ometi täie väega platsis ja kogu lustielu jätkus vanas rütmis, et mitte öelda – veelgi võimsamatel pööretel.

Auditooriumist porilompi

Ehkki Erikut ootas ees vabaks jäänud loengusaal, polnud temast enam seal istujat. Kohe võttis ta akadeemilise puhkuse ja täitis vaba aega ohjeldamatute prassingutega. Pärast mitut aastat vingerdamist igasuguste vabanduspaberitega ja õppejõududele aina uute lubaduste jagamist, oli mõlemale poolele selge, et lõpudiplom jääbki Erikule unistuseks. Tõelisus aga on Pegass ja Mündi Baar.

Raha oli Erikul olnud kogu elu. Juba keskkooli viimases klassis oli ta saanud töökoha. Ta oskas päris hästi pilli mängida ja igas muusikakollektiivis on kibedat kätt vaja. Kui tarvis, käis ta ka mõnd ärakukkunud moosekanti ka asendamas, kehaks. Pärast eksmatti toimus teinegi tähtis muutus. Erikut tabas Amori nool neiu kehastuses, kellel oli eelmisest abielust laps. See abielu oli aga lõppenud põhjusel, et mees oli agressiivne joodik. Erik oli kõige vähem agressiivne. Pigem laskis ta end tuhvli alla tallata ja ka napsi võttes jäi malbekeseks.

Erik mäletab tollest ajast, et ohter tinapanek jäi märksa vähemaks. Pigem talitas ta Soome tuntud viinakirjaniku Veikko Huovineni postulaadi kohaselt ja jõi konjakit – see oli Eriku lemmikjook – käsu järgi mõõdukalt, aga regulaarselt. Elunormiks sai pidev vine all olek. Ent isegi selle seisundiga polnud kaasa rahul ja sai Eriku nii kaugele, et nad esimest korda käsikäes Wismari haiglasse läksid. Saama veenisüsti, mis pidi aasta jooksul vähimagi piisa korral tekitama ohjeldamatuid piinu või isegi surma. "Ehkki naine andis isegi raha, kartsin torpeedot hirmsasti. Olingi aasta karske kui talleke. Pidasin veel vastu kuu või paar. Siis oli surmahirm kadunud, asemele astus aga taas viinakurat. Algasid uued nääklused. Paar kuud hiljem, pärast järjekordset ämbrisse astumist oli mõlemale selge, et minus polnud muutunud midagi. Lahkumine oli rahulik, aga jäädav. Läksin ise. Nii oli õiglasem." Töökoht korraldas Erikule ühiselamukoha. Ehkki boss oli orderit kätte andes öelnud, et Eriku alkoholiprobleemid on suured. Hirmuga laskis Erik end süstida teist korda. Seekord pidas ta vastu vaevalt kümme kuud. Siis lendas uus kork laia kaarega... ja midagi ei juhtunud. "Ainult pohmakas oli hullem kui pärast elu esimest korda."

Teadagi, mis edasi juhtus. Kadus töökoht ja ühes sellega ka ühikapind. Veel korra suutis Erik end kokku võtta ja lajatada sisse kolmandagi süsti. Ent see oli rohkem nagu vitamiini eest ja keha nõudis oma juba paari kuu pärast. Järgmised kümned töökohad pidasid vastu parimal juhul paar nädalat, mõnest kohast löödi ta minema juba mõne päeva pärast. Siis, kui ta ikka päris oimetuna ametisse jõudis.

Ent ikka polnud sugulaste lootused veel kadunud. Koos õega läksid nad veel kord Wismarisse. Otsima viimast võimalust naha alla pandavast ampullist, mis pidi hirmu ja lootuste täitumise kindlustama tervelt kolmeks aastaks. Et Erik jäeti veel 10 päevaks haiglasse tervist kosutama, kuuliski ta sealses suitsuruumis juttu Anonüümsetest Alkohoolikutest. Keegi seda teed astuma hakanud mees oli korraks komistanud, taas sügavikku vajunud ja vajas nüüd haiglas turgutust. Aga ta lubanud kindlasti uuesti tagasi minna. Kutsus Erikutki kaasa. "Mul endalgi muresid küllaga. Miks peaksin veel teiste soigumist kuulama," mõelnud Erik esimese kutse peale. Läks haiglast välja ja kukkus kohe uuesti jooma. Vastumürgid enam ei mõjunud.

Eriku põhiliselt peavaludes möödunud elust võiks kirjutada raamatu. Niivõrd pööraseid seiku on see pealtnäha tühiselt möödunud aeg pakkunud nii talle kui ka kõrvalseisjatele. Nagu joodiku elu ikka, kus ükski päev ei kordu. Korduvad ainult hetked, mil üürike kainus kupli alla kolib. Ja need hetked on olnud hirmsad. Ta on näinud, kuidas kõrvalt garaaži põrandalt kaob ühel päeval mees, kes oli uppunud oma okse sisse, ja järgmisel hommikul tema ema, kes oli surnuks külmunud. Järgmine kaaslane läks mõne nädala pärast, kui jättis oma jalad põrandal põlenud lõkkesse. Erik on vajaliku seisundi saavutamiseks joonud jooke, millest kasevesi ja pärast väikest töötlemist ka lahusti on olnud ühed leebemad. Leidnud prügikastist sööke, kust vaklasid on vaja lausa peoga maha pühkida. On olnud perioode, kui Erik juhuslikku peeglitükki vaadates on pidanud sirgelt minestama. Sealt vastu vaadanud üleni paistes, kissis silmadega rohekaslilla nägu, mis kunagi tüdrukuid nagu vikatiga maha niitis, ei võinud ju olla tema oma! Ta on olnud nii põhjas, et järgmine võimalik aste olnuks ainult surm. "Aga see ka ei tulnud, oota palju tahad. Ja käsi otseselt enda külge panna – nii palju julgust mul ei olnud," sõnab Erik inimestele, kelle ainus mõte ongi end surnuks juua, sest elu on läinud liiga karmiks.

Epiloog

Erikut on kindlasti elus hoidnud kaks paika. Lootuse maja Paljassaares, kus viie krooni eest sai suppi süüa nii palju, kui kõht nõuab. Ja kahe krooni eest ka end puhtaks küürida. Teine päästerõngas asus Ristiku tänaval Ema Teresa Ordu nunnade juures, kus jagati tasuta suppi. Kui jalad ja trollibussi rattad vähegi kandsid, jõudsid nad koos kaaslasega Mustamäelt sinna alati.

2005. aasta sügisel oli Eriku tervis juba nii halb, et ise jalule ta enam ei saanud. Kui mõni aitas püsti, siis kõndida veel kannatas. Tudisedes küll, aga ikkagi kannatas. "Läksin järjekordse odekolonni järele. Panin otse poes väikese klõmaka. Aga paari sammu järel kukkusin tänavale kokku. Näoli sügis-porri. Ja enam püsti ei saa. Aju veel töötas ja pidas minu endaga dialoogi – kas siia porilompi ma nüüd surengi... Siis kadus viimnegi teadvuseraas."

Erik ärkas kodutute varjupaigas – keegi oli kutsunud kiirabi. Seal hoiti teda poolteist kuud, äratati kolme söögikorraga päevas taas elule.

Kui Erik kevadel jälle värskesse õhku pääses, juhtus ta koos kunagise joomakaaslasega uuesti Ema Teresa õdede juurde. Nendel oli vahepeal valminud projekt, et võtta alkoholi küüsis olevaid inimesi kotile ja kostile tingimusel, et nad astuvad AA-rühma ja ühinevad selle liikumisega. Kui viitsivad ja jaksavad, aitavad ehk õdede juures ka pisut remonti teha. Erik ja sõber olid rõõmuga nõus ja asusid kohe kuulikuid (sõnast kull-kull) vähendama. Esimesel päeval võetud 12 kuulikust sai järgmisel päeval kümme. 1. mai 2006 oli kokkulepitud päev, mil nad puhaste poistena pidid üle orduläve astuma.

Nii läkski. Mehed panid nimed kirja ja läksid otsemaid AA-rühma otsima. Wismaris võeti nad lahkesti vastu. Põhjalik meelemuutus järgnes ootamatult kiiresti. Paadunud alkohoolikud olid avanud pääsemise ukse. "Tuli imeline suvi. Kurk ei kuivanud kordagi. Ainult kohutav jäätiseisu. Sõin sellel suvel vist rohkem jäätis kui seni kogu elu jooksul," mäletab Erik imelist muutust. "Ja rühmas käisin ma iga päev. Vahel isegi kaks korda päevas. Huvitav oli algul teiste mälestusi kuulata. Kuni lõpuks julgesin ka ise noka lahti teha."

P. S. Erik on tänaseni olnud täiesti karske. Kaks ja pool aastat. "Oleksin valelik, väites, et mul pole selle aja jooksul kordagi janu olnud. Neid hetki on olnud mitu. Aga kindel abi on käepärast – minna lausa jooksujalu rühma ja oma mõtetest rääkida. Omad kahtlused painavad kõiki liikmeid. Olgu nad ministrid või sibid. Rühma võrdsed liikmed on nad kõik. Kõik on väljas oma haiguse eest. Ja nad tunnistavad seda."

Erik teab, et oma tundmise järgi on põhjas olnud kõik rühma liikmed. Kellel on see põhi olnud sügavamal, kellel kõrgemal. "Aga üheskoos saab sellest üle. Sest kui inimene tahab olla kaine, siis on see rühma asi. Kui juua, siis on see ta oma asi. Kogu võti on tahtmises."

Samal teemal

Kõigi maade alkoholistid, ühinege!

Urmas Vahe
22.11.2008

Eesti ametlik statistika ütleb, et siin elab umbes 200 000 inimest, kes on alkoholiga liigagi heades suhetes. Ma ei tea täpselt, kuidas selline number tekkis, aga olgu. Järelikult on iga 6.–7. eestimaalane joodik või vähemalt joodikuhakatis. See lugu on mõeldud neile, kes on päris põhjas, kellel on valida vaid elu ja surma vahel. Kes müttavad mudas ja otsivad oma toidust prügikastides. Ja otsivad samas kramplikult abi.

Eestis on mitmeid salaorganisatsioone, kes oma tegemistest suurt ei räägi. Näiteks rotarid või vabamüürlased.Kindlasti tuleb siia seltskonda lisada ka Anonüümsed Alkohoolikud (AA). Kõik teavad, et nad olemas. Aga millega täpselt tegeldakse, teab ehk ainult paarsada ühingu liiget ise.

Seda ootamatum oli kutse AA aastakoosolekule, milles võis näha tagamõtet paotada ükskord salakäikude uksed. Ent selgus, et need uksed ei olegi kinni. Vaja ainult koputada ja sulle avatakse. Netis näiteks. Ent nagu Eesti AA eestseisus kurvalt nentis – mida suuremaks läheb viinaprobleem Eestis, seda harvemini nende uksele koputatakse. Inimesed on harjunud oma hädades üksi olema. Taluma, piinlema ja enamjaolt muredele ka alla jääma. Jääma külmunud kaikaks kusagil kuuri all või mõnes mahajäetud majas põrandale tehtud lõkkes lihtsalt surnuks põlema.

Ei saa eitada, et enne salaseltsi arupidamist suhtusin asjasse kerge kõhedusega. Oleks nagu saanud kutse nõidade sabatile, kus kurje vaime hakatakse ihust välja ajama. Tulega, ussisõnadega. Või saanud koha järjekordsele usulahu palvusele, kus inimesed hulluses pead vastu maad taovad ja Jumala päästvale puudutusele loodavad.
Ei midagi sellist. Koos olid täiesti normaalsed inimesed. Ei jälgegi kunagisest prügikastielust. Ei kriimugi ajast, mil piima asemel rüübati kasevett või muid virgutavaid odekolonne. Mil ükski meik ei varjanud, kui paistes nägu tegelikult on.

Üks asi oli võõrastav küll. Iga mees või naine – ja naisi oli kummastavalt palju –, kes kõnetooli astus, alustas sõnadega: tere, mina, Jaan või Juta Tartust või Tapalt, olen alkohoolik. See oli kui märk, et oleme võrdsed. Olgu su visiitkaardil ministritiitel, või pole sa sellist kaarti näinudki. Tasand on üks – me oleme kõik alkohoolikud.