Anonüümsus kui AA hingeline alus

Sissejuhatav ettekanne Eesti AA kümnenda sünnipäeva tähistamise koosolekult Tallinnas, Kirjanike Liidu musta laega saalis

12 traditsioon ütleb meile, et anonüümsus on kõigi meie traditsioonide vaimne alus, mis tuletab meile alati meelde, et põhimõtted on isiksustest tähtsamad. Kuidas seda mõista, mida on tahetud niisuguse rõhutamisega esile tuua? Ja veel enam — kuidas seda eneses tunda? Seda, et ma pole üksnes alkohoolik, vaid just anonüümne alkohoolik? Miks on anonüümsus sedavõrd oluline, et on kõrvuti alkoholismiga toodud esiplaanile meie liikumise nimes Anonüümsed Alkohoolikud? Miks pole me näiteks hoopis Karsked Alkohoolikud, Alandlikud Alkohoolikud või Jumaliku Valgusega Vastu Pead Saanud Alkohoolikud?

Anonüümsusel, nimetuks jäämisel, on meie liikumises mitu külge. Alustame kõige ilmsemast, ootuspärasemast. Joov alkohoolik, kuni ta veel veidigi hoolib mõningate inimeste arvamusest, püüab oma alkoholismi teiste inimeste või vähemalt mõningate inimeste eest varjata, ehkki pole harvad ka juhtumid, mil ta oma joomist nagu lippu pea kohal lehvitab ja sellega praalib. Siiski ei taha ta enamasti, et teda peetaks allakäinud ja lootusetuks isikuks, aga sotsiaalses aspektis kannab sõna alkohoolik just seesugust tähendust.

Meie ühenduses on mõistel alkohoolik pigem meditsiiniliselt diagnostiline kui sotsiaalne tähendus, aga nende tähenduste erinevust pole lootustki maailmale lõpuni selgeks teha. Sotsiaalne hinnang “alkohoolik” võib põletada inimest nagu häbimärk ja tal ei pruugi olla jõudu seda avalikult kanda. Maailm ei ole sugugi nii salliv nagu meile ehk meeldiks, jäikade mõttemallide ja pealiskaudsete hinnangute abil teeb ühiskond oma olemist lihtsalt lihtsamaks. Ja seepärast võivad ümbritsevad inimesed käsitleda alkoholismi all kannatava isiku astumist alkohoolikute eneseabirühma märgina tema lõplikust allakäigust, mandumisest. 

Niisiis kaitseb anonüümsus meid kõigepealt mõistmatuse, eelarvamusliku suhtumise ja sallimatuse eest. Me oleme reegliks võtnud, et ei jutusta mittealkohoolikutele, kes just meiega samas rühmas käivad ja mida keegi nendest seal enesest räägib. Ja me arvestame, et meie kaaslased hoiavad oma suu ka meie suhtes kinni. 

Tõdegem, et see polegi nii lihtne nagu esimesel hetkel tundub. Kes meist poleks kunagi tundnud kiusatust kolmandatele inimestele reeta, et see või too on meie rühmakaaslane AA-s, eriti kui tegemist teada-tuntud inimesega. Eks oleme ju meiegi edevad ja soovime särada oma uute kaaslaste aupaistes.Olen küllalt sageli kuulnud seisukohta, et teistest alkohoolikutest ei tohi maailmale rääkida, aga enese AA-sse kuulumisest küll. Sellega on nii ja naa — oleneb, kellele räägitakse, mis eesmärgil ja mis on ajendid. 

Ma ise oma esimestel AA kuudel kaagutasin oma rühmaminekust üsna valimatult paljudele oma tuttavatele. Selle põhjuseks, nagu hiljem taipasin, olid minu enesekesksus ja edevus, oma rolli ja osatähtsuse ülehindamine minu tutvuskonnas. Ma ütlesin tuttavatele: “AA on üks väga hea asi ja sellepärast tahan ma nüüd sinna kuuluda”, aga seda ütlema pani mind ebaadekvaatne sisetunne, mille võiks sõnastada nii “Ma kuulun nüüd AA-sse ja sellepärast on AA üks väga hea asi.”  Esiplaanil olin Mina Ise ja tagaplaanil AA, ehkki ma sõnades väitsin vastupidist. Esimese traditsiooni mõte, mis seab esikohale meie ühise heaolu, oli minust veel kaugel. Olin tähtis vaid Ma Ise. Kas ma kahetsen oma niisugust käitumist? Ei, sest tollal ma ei saanud ise sellest aru. Küll aga võis see muuta AA suhtes skeptiliseks mõne mu tuttava, põhimõttel, et kui seal käivad sihukesed kekutised, siis minul ei ole sinna asja.

Jõudsimegi anonüümsuse teise küljeni — üksiku AA-lase anonüümsuseni oma AA-sse kuulumise suhtes. Kuskohast jookseb siin piir, millest üle ei tohiks astuda? Narr ja mõttetu oleks oma abikaasale või emale aastatepikku üle õhtu luisata, et läheme jälle kella kuueks kinno. Sama rumal oleks suvalisse seltskonda sattudes hakata ärplema umbes nii, et ah teie ikka võtate vahel napsu jah, aga mina, teate, olen AA-lane. Kus on siin piir? Proovigem iga kord enne oma AA-sse kuulumisest rääkima hakkamist küsida eneselt, miks me seda teeme. Võimalusi pole palju. Kas me muudame oma inimsuhte seeläbi teise inimesega selgemaks ja loomulikumaks? Kas me püüame aidata leida teisel alkohoolikul teed AA-sse? Või me tahame leida vaid teiste lugupidamist ja austust, olla oma karskuses teiste poolt imetletud?

Ärgem unustagem, et väga suure tõenäosusega oleme selle inimese jaoks, kellele me oma AA-sse kuulumisest räägime, esimeseks tuttavaks AA-laseks ja ta kujundab oma suhtumise AA-sse just meie järgi. Kui mina kogu väest lunin tema lugupidamist, võib tema hoopiski mõtelda — üks tüüpiline AA-ga kekutav jobu — ning joob ennast surnuks. Ja mina ei mõista ikka veel, miks ta küll ometi rühma ei tulnud… 

Meie suhted ajakirjanduse, raadio ja televisiooniga sätestab 11. traditsioon, mis ütleb, et alati tuleks säilitada isiklikku anonüümsust. Miks? Siin on AA sisene ja AA väline külg. Sisemine konks on selles, et kui osa AA-lasi hakkaks oma nime all esinema AA-lastena ajakirjanduses, tekiks neile AA-s eriline, justkui elitaarne seisund. Nad muutuksid liidriteks, autoriteetideks, aga see oleks vastuolus põhimõttega, et AA rühmal on ainult üks kõrgeim autoriteet — armastav Jumal sellisena, nagu ta ilmutab ennast rühma südametunnistuses. Vähegi madalama kraadiga autoriteete pole enesekesksed ja protestimeelsed alkohoolikud lihtsalt võimelised taluma ja selliste väljailmumine ajaks need rühmad lõhki või autoriteedid jooma.

Väline konks on selles, et lugejad-kuulajad-vaatajad hakkaksid meedias esineja isikut suurel määral samastama  kogu AA-ga, ta muutuks tingmärgiks, võõranduks oma reaalsest karskusest. Ta pole enam tema ise, vaid see jutt, mida ta lehes kirjutas või telekas rääkis. Mis on alkohooliku jaoks lahendus ? Üks kord võite arvata. Edasi saab temast AA elav või ka peatselt surnud antipropaganda.

Nüüd jõuan aga selleni, mis minu arvates on anonüümsuse kõige tähtsam külg. Selleni, mismoodi see on karskuse hingeliseks aluseks. Tõsi, suur osa selle olemusest avaldub juba ka nõudes oma rühmakaaslastest maailmale mitte rääkida ja ennast AA najal teiste silmis mitte üles upitada.Alkoholismi puhul on peaaegu alati tegemist isiksuse enesekesksusega. See, tõsi, võib võtta ka näiteks selliseid peitevorme nagu ohvrimeelsus ja heaks inimeseks olemine, mis varjavad aga soovi nende asjade kaudu teiste inimeste elu korraldada. Rahutus, kärsitus, enesehaletsus, vimm, kadedus jne, jne — kõik need tunded tulevad sellest, et minu Mina ei leia piisavalt armastust ja austust, vähemalt tundub minu minale, et neid asju pole maailmas piisavalt. 

Miks siis ometi? Aga selle pärast, et minu Mina ei oska ise teisi austada ja armastada. Kõigepealt ei oska ta austada ja armastada iseennastki. Nagu üks nõudlik, pirtsakas, ärahellitatud  ja pahur teismeline. See minu Mina, see peab nüüd täiskasvanuks saama, kui ma tahan saada karskeks ja mitte üksnes karskeks, vaid ka õnnelikuks. Minu Mina peab omaks võtma, et mitte Mina ei juhi seda maailma — see on olnud lapsik väärkujutelm. AA-sse tulles tunnistame me, et oleme jõuetud alkoholi ees ning et meie elu on muutunud juhitamatuks. 

Seda 1. Sammu astudes murrame loodetavasti ka oma enesekesksuse selgroo ning jõuame ajapikku ehk ka seni meile nii vastunäidustatud mõisteteni nagu alandlikkus ja Jumal.Mis puutub siia anonüümsus? Aga seda, et anonüümsuse taotlemine ja anonüümsena olemise harjutamine on tõhusaim relv oma Mina vastu? Kes ma olen? Peaaegu ei-keegi, vaid üks surelik teiste hulgas ja seda nii AA rühmas kui ka kogu maailmas. Ja kui mul ka on mõne teise inimesega võrreldes mõningaid vaimseid, hingelisi või füüsilisi eeliseid, või vastupidi, puudujääke, ei tee see mind teistest inimestest ei halvemaks ega paremaks. Jumala silmis.

On aeg kasvada üle enese kui millegi erakordse tajumisest, olgu siis heas või halvas, on aeg lõpetada iseenese jumalikustamine. Oma mina, selle ebajumala kummardamine viib kuristiku servale. Et sealt pääseda, peab oma Minast lahti ütlema ja leidma endale enesest kõrgema Jumala. Kui antakse muidugi leida. Kolme aasta eest sügisel vapustas mind äkki piiblilause: “Sulle antakse armust, mitte tegudest!”  Ma usun, et see käib ka enesekesksusest ülesaamise ja osadustundeni jõudmise kohta. Anonüümsus on selles protsessis nii töövahend kui ka eesmärk.

Anonüümsuse kui hingelise olemise põhimõtte omaksvõtmine pole tänapäevases maailmas kerge. Suur osa meie kultuurist on ju inimese-, täpsemalt isiksusekeskne. Me teame näiteks, et on suurepärane eesti helilooja, poolveidrik, poolusklik habemik Arvo Pärt. Temast lugedes, rääkides või mõteldes saame me teatavaid emotsioonegi, aga küsigem endilt, millest me tegelikult räägime? Tema muusikast ei tea me ju reeglina tuhkagi — mingi Perpetum Mobile oli ja mingi missa. Persoon, isikumüüt varjutab asja olemuse, tuuma. Me ajame pidevalt sassi inimesed sellega,  mida nad teevad, eriti loominguliste isiksuste puhul. Me ajame sassi ka iseennast oma ühiskondlike rollidega ja kokku on meil maailmataju asemel peas ja hinges pudru ning kapsad. Seda nimetatakse postmodernseks maailmaks, aga varem on nimetatud ka renessansiajastuks ja humanismi võidukäiguks. See on üksikisikuid ülistav ja Jumalast viisakalt vaikiv eluviis. Meid on see viinud krahhini.

AA rühmades õpime me vaikima oma ühiskondlikust positsioonist, saavutustest ja nimest, õpime ja harjume näivust eristama olemuslikust, näitemängurolle oma tegelikust olemusest. Siin oleme me kõik võrdsed nagu Jumala palge ees. Vaimsesse maailma astumiseks pole tarvis tiitleid, ametikohti ega saavutuste nimistut, vastupidi, need võivad meid liigse koormana takistada. Siin on igaüks meist vaid üks teiste hulgas, lihtsalt Tõnu või Toomas, aga just selle Tõnu või Toomasena ikka oodatud ja armastatud. See on nii lihtne ja samas nii võrratu. See on tõeline hingekool, ligimesearmastuse akadeemia. Me ei armasta ja hoia oma kaaslasi sellepärast, kes nad on ja millised nad on, vaid lihtsalt sellepärast, et nad olemas on.

Ma olen tihti mõtelnud nende keskaegsete kunstnike ja heliloojate üle, kes ei pidanud tarvilikuks teoseid oma nimega varustada. Need teosed pole raasugi kehvemad teada-tuntud autorite töödest, vastupidi, minu silmis autori alandlik anonüümsus üksnes õilistab neid, nad on vabastunud ühiskondliku persooni ballastist, puhastunud, neis tundub mulle olevat midagi Jumalikku. Ka AA on loodud anonüümselt ja  kollektiivselt. Selle loojad ei ole Bill W ja doktor Bob, ehkki neil oli ajalooliselt täita oma osa. See asi, millega nad alustasid, polnud kaugeltki veel Anonüümsed Alkohoolikud, anonüümsusest polnud esialgu juttugi. Nende algidee taandub sellele, et alkohoolikud peavad omavahel läbi käima ja rääkima, et üheskoos kainetena püsida. AA-ks arenes asi ajapikku, veel kehtestamata traditsioone rikkudes, ennast surnuks joonud alkohoolikute elude hinnaga. AA on anonüümselt ja kollektiivselt loodud liikumine ja ideoloogia ning sellisena tundub mulle temas olevat midagi kõrgemat, jumalikku.

Personaalsusest vabastumine päästab rühmas võidule põhimõtted. Küllap on paljud meist rühma kuulumise algusaegadel tundnud kiivust või isegi pisukest pahameelt, kui keegi teine on koosolekul enne meid rääkinud asjadest, millest tahtnuksime ise kõnelda. See on enesekesksus, mis peab ka pähe tulnud mõtteid ja ideid enda omandiks, Minu omadeks. Aga mõninga aja pärast märkame, et meid hoopiski rõõmustab, kui keegi teine kõneleb asjadest, mis ka Minule olulised on. Tähtis pole enam see, kes räägib, vaid mida räägitakse. Põhimõtted tõusevad kõrgemale persoonidest. Ja ka täna siin ei olnud oluline, et Mina rääkisin, vaid see, mida ma rääkisin. Loodetavasti polnud see täielik jama.

Vladi