Avameelselt anonüümsetest alkohoolikutest

Autor: Aili Kokk
Neljapäev, 21. jaanuar 2010

Luteri kiriku kogudusemajas Kauba tänaval tegutseb AA (anonüümsete alkohoolikute) rühm. Pisike toake, kus need n-ö probleemsed inimesed koos käivad, on niisama tagasihoidlik nagu kogu nende tegevus. Palju me neist teame? Mind võtavad vastu Mari ja Jaak. Need ilusad eesti nimed mõtlesime välja kohapeal, sest kes AA-s käivad ja palju neid on, see on suur saladus. Rühma üks tähtsaim juhtlause kõlab: “See, mida näed siin ja mida kuuled, jäta siia!”

Alustuseks küsib Jaak otse, et kuidas ajakirjanikul endal alkoholiga suhted on. See paneb kohmetult meenutama, et alles paar päeva tagasi sai sõbrannaga koos paar pokaali vahuveini rüübatud. Ja häbi küll, kohe samal õhtul pärast tööd on kolleegi sünnipäev. Seega siis… 

AA aitab tõepoolest 

Jaak (AA staaž 13 aastat) teeb kohe jutu alguses selgeks, et alkohol pole mitte midagi muud kui üks meelemürk. Täpselt samasugune uimasti kui kokaiin! Ainult veidi lahjem värk. Kuna aga alkoholi on võimalik toota kõiksugu toiduainetest, siis on see kõigist uimastitest kõige kättesaadavam ja seetõttu pole seda suutnud keelustada mitte ükski riik. 

Jaak ei salga, et tema usk AA-sse on vankumatu. “Kui inimene saab aru, et alkohol on hakanud tema elu segama, et ta ei suuda ilma selleta enam elada, ning jõuab järeldusele, et ise ja üksi ta selle probleemiga hakkama ei saa (ja reeglina ei saagi), siis AA abiga ta saab sellest lahti.”

On see kindel, kipun kahtlema. 
“Loomulikult! Olen selles täiesti kindel!” läheb Jaak põlema. “AA abil on sellest pahest lahti saanud miljonid inimesed üle maailma.” 

AA-liikumine sai alguse kolmekümnendate aastate alguses Ameerikas, kui kaks rikast ja haritud alkohoolikut – üks börsimaakler ja teine arst – enese päästmiseks teineteisele oma allakäigu lugu jutustasid. Vestluse käigus tõdesid mehed, et on vaja oma moraalsed tõekspidamised kriitiliselt üle vaadata, tunnistada oma puudusi, hüvitada teistele tekitatud kahju ning uskuda ja loota jumala peale. Ja nad mõlemad jäidki kaineks, alatiseks! 

Nõnda loodi esimene AA rühm Ameerikas ja tänaseks päevaks on selle liikumise abil oma elu muutnud miljonid inimesed üle maailma. 
Eestis alustas esimene AA rühm tegevust 1990. aastal Wismari haigla juures. Praegu tegutseb AA rühm 15 Eesti linnas ja kõige vanemad AA liikmed on püsinud kained tänase päevani. 
Et asi tõepoolest nii on, toob Jaak näiteks kaks soome härrasmeest, kelle karskuse staaž ühel neist on tänu AA-le 38 aastat ja kes osalevad regulaarselt Kuressaare AA rühmas. 

“Nad arvavad, et ei saa ilma selleta ennast karskena hoida,” teab Jaak rääkida. “Tihti tullakse AA-sse siis, kui surm on juba silme ees. Siis, kui enam tõesti midagi muud üle ei jää… “ 
Jaak on veendunud, et kõik need süstid ja ampullid alkohoolikut ei aita. “Seal mängib olulist rolli surmahirm – kui võtan pitsi, suren maha! Aga kujutage ette, kui sa kogu aeg elad selle hirmuga. See viib ju inimese vaimse tasakaalu normist täitsa välja. Ma olen neid inimesi kohanud küll – nad on peast segased.” 

Jaagu lugu 

Jaak oli pillimees ja nagu selle ameti puhul ikka, oli temalgi alkohol kogu aeg käepärast. 
“Mind hakkas häirima see, et sõbrad hakkasid kõrvalt ära surema või lolliks minema… Mõni ajas deliiriumis mingit konna taga… Vaatasin ja mõtlesin, et kas siis tõesti läheb ka minuga niiviisi. Ühel hetkel tegin otsuse hakata karsklaseks.” 
Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja. “Olin paar kuud täitsa puhas poiss. Siis läksin kohvikusse – kõik pudelid ilusti riiuli peal reas… Mõtlesin, et teen ühe pisikese pitsi… Ja sealt läks lahti uus joomatsükkel.” 

Jaagu sõnul tema lugu veel päris hull ei olnudki, sest temal on olnud kaks naist ja kumbki neist pole talle öelnud, et ta on alkohoolik. “Väljast oli kõik OK, aga mul endal oli kehv olla. Tundsin, et pean midagi ette võtma.” 
AA-sse sattus Jaak juhuslikult. Nimelt oli tal alkohoolikust sõber, keda tuli pidevalt Tallinna tohtrite juurde turgutusele viia. Kord rääkinud Jaak tohtrihärrale, et tal endal ka paha olla… Et mis teha annaks, kui ta ise ka tahaks joomisest priiks saada. Tohter mõelnud pisut ja osutanud vastasuksele, millel silt “AA”: “Aga võib-olla meeldib sulle seal ukse taga?” 

“Mind hakkas see asi huvitama. Mis asja seal aetakse? Arvasin, et ju see mingi usuvärk on,” meenutab Jaak oma tookordseid kõhklusi. Aga ei olnud. Jaak käib rühmas juba 13 aastat. Tõsi, on temagi vahepeal ämbrisse astunud, kuid viimased 6,5 aastat on mees olnud kaine mis kaine. 
“Mitte üks tilk!” kinnitab ta. “Ja ma olen oma meelerahu tagasi saanud.” 

Mari lugu 

“Ma olin omadega ikka täitsa metsas,” alustab oma juttu kleenuke naisterahvas. Tema sattus alkoholi küüsi pikkamisi. Mida rohkem kogunes pingeid kodus, tööl ja perekonnas, seda enam hakkas ta lohutust otsima pudelist. 
“Ma ei saanud enam magada. Arvasin, et võtan närvide rahustuseks pitsi, ehk tuleb uni paremini. Ühel ajal märkasin, et pudelite hulk läheb aina suuremaks. Hommikul ärkad pohmellis. Ajad päeva kuidagi mööda ja mõtled ainult sellele, et kuidas saaks õhtul oma alkoholiannuse kätte. Et saaks kõik pinged maha…” 

Mari ei saanud enam arugi, et pingete maandamise asemel need aina kasvasid. Ise arvas küll, et asi pole nii hull, kuid Mari lasti töölt lahti. Siis tuli enesehaletsus ja see pani jälle jooma. Noor naine sattus tsüklisse, mis lõppes koomaga. “Tallinna haiglas öeldi juba lastele, et ema sellest välja ei tule, aga ilmselt on mul visa hing,” meenutab Mari ja lisab, et tal läks väga kaua aega enne, kui ta enesele tunnistas: jah, ma olen alkohoolik. Ta oli läbi teinud tabletiravi, saanud süste ja ampulli. Mitte midagi ei aidanud. Ta oli kaotanud oma kodu, pere, töö ja sai peavarju turvakodust. 

Mari arvab, et üksi poleks ta sellest olukorrast välja tulnud. Oli üks hea inimene, kes aitas ta tööle, teine juhatas kätte AA rühma. Mari oli sellisest asjast küll kuulnud ja mõnest ameerika filmist ka näinud, et inimesed lähevad pulti ja muudkui jutustavad… 
“Tulin esimest korda rühma ja värisesin. Kartsin, mul oli häbi. Ise naisterahvas ja täitsa luuser… Rääkida ei julgenud. Teised loevad mingeid pabereid ja räägivad, ma ei saa mitte millestki aru…” jutustab Mari. “Mõtlesin, et kaotada pole mul ka midagi. Et võib-olla on see tõepoolest viimane koht, kus mind saadakse aidata.” 

Mari on rühmas käinud kaks aastat ja on olnud kõik see aeg kaine. “Mitte keegi ei loe siin sulle moraali, keegi ei kipu sind õpetama. Räägid oma mõtetest ja arvamustest ning nii aitadki iseennast.” Nüüd tunnistab noorik, et tal on siiralt kahju sellest ajast, mis ta joomisega on oma elust ära raisanud. 

Ma pean kainena elama 

Kuigi AA pole mingi fanaatiline usuühing, kinnitab Jaak, et üks usk neil siiski on: “Meie usk on kainus! Meid ühendab soov lõpetada joomine ja aidata seda teha ka neil, kes selle probleemiga kimpus on.” 
AA-ga võivad ühineda kõik, kuid inimene peab enesele tunnistama, et ta on alkohoolik ja et ta on jõuetu võitlemaks selle probleemiga üksipäini. 
AA liikmeks olemine ei too kaasa mitte mingisuguseid rahalisi kohustusi ega makse. Laual olevasse karbikesse paneb iga osaleja võimetekohase summa, kuid see pole kohustuslik. 

Kuressaare AA rühm käib koos luteri koguduse majas tänu kirikuinimeste heatahtlikkusele. “Nad on öelnud, et kui teil raha on, siis andke pisut…” märgib Jaak. Tema sõnul on neile mitmelt poolt pakutud ka abi ja annetusi, kuid sellest on nad keeldunud, sest raha, see toob ainult pahandusi kaela. 
AA rühmade töö aluseks on paranemisprogramm “12 sammu”. 

Need on põhimõtteliselt soovitused, mis põhinevad AA varasemate liikmete kogemustel. Rühm koguneb ümber laua, süüdatakse küünal, rüübatakse kohvi ja räägitakse. Mari sõnul tekib ühtehoidmise tunne ja ring inimestest, kes sind mõistavad. Nendega on lihtne arutada, sest nad ise on tundnud samasugust masendust ja lootusetust. Ja räägib see, kes tahab… 

Jaagu sõnul on küll neid inimesi, kes esimese või teise korra järel rühma enam ei tule. Neile see süsteem lihtsalt ei istu. Rühmaga ühinejate arvab ta umbes 15–20 protsenti neist, kes on kord või paar läbi astunud. 
Aga neile, kel asja vastu siiski huvi tekkinud, teadmiseks, et Kuressaare AA rühm koguneb igal teisipäeval kell 19.30. Ja kõik on oodatud.

"Oma Saar" 21.01.10