Mõnda AA ajaloost

Ettekanne Eesti AA 10-ndal aastapäeval Tallinnas (2000 a.), KL musta laega saalis.

Anonüümsete Alkohoolikute liikumine sai alguse kahe lootusetu alkohooliku - New York’i börsimaakleri Bill W. ja Akroni kirurgi Dr. Bobi kohtumisest Ameerika Ühendriikides, Ohio’s, Akroni linnas 1935.a. Täpseks AA sünnidaatumiks loetakse 10. juunit 1935 - päeva,mil dr. Bob võttis oma viimase napsi. Eelnevalt olid mõlemad mehed olnud kontaktis tol ajal kirikute juures tegutsenud, peamiselt mittealkohoolikutest koosneva vennaskonnaga - Oxfordi Rühmadega, kus oluliselt rõhutati üldisi vaimseid väärtusi inimese elus.

Olles 1934. a. suvel dr. William D. Silkworth’i poolt lõpuks lootusetuks alkohoolikuks tunnistatud, võttis Bill W.kuulda teda sama aasta nvembris külastanud vana sõpra ja joomakaaslast ning ühines New Yorki Oxfordi Rühmaga. Tänu sinna kuulumisele oli sõber Ebby juba mitu kuud kaine olnud ning tundmatuseni muutunud. 

Ehkki nii Ebby ise kui ka osalemine Oxfordi Rühma koosviibimisel avaldasid Bill W.-le tugevat mõju, tuli tal siiski veel joomise tagajärjel viibida New Yorki Linnahaiglas dr. Silkworth’i patsiendina. Kuid 1934.a.detsembris, järjekordselt haiglas olles ,koges Bill seda nn. harvaesinevat äkilist vaimset valgustatust, ning saanud oma raviarstilt kinnitust, et ta ei ole mitte hulluks läinud, vaid et temas on tõesti toimunud mingi seletamatu psühholoogiline ja vaimne murrang, algas tema kaine elutee, mida täitis peamiselt nii tegelemine haiglas ravil olevate alkohoolikutega, kui ka nendega kontakti otsimine Oxfordi Rühmade kaudu.

Kahjuks ei õnnestunud tal kuue kuu jooksul ühtegi abistatut püsivale kainusele suunata, kuid ometi suutis ta niiviisi ise kainena püsida. 1935.a. mais korraldati Billi W.-le kohtumine dr. Bobiga, kellele Akroni Oxfordi Rühm ei olnud osutunud piisavaks abiks kainuse saavutamisel. Bill aga ütles lõpuks välja dr.Silkworth’ilt õpitud tähtsaima tõe, mille peale dr. Bob arstina ei olnud ise kunagi tulnud - alkoholism on haigus, kusjuures meditsiiniliselt ravimatu.

Pärast seda kohtumist kõlkus dr. Bob veel mõnda aega maa ja taeva vahel - kuni kõnesolnud 10.juunini. Sellest päevast alustasid need kaks meest, kes oma ülejäänud elu elasid täielikus karskuses, tööd alkohoolikutega Akroni Linnahaiglas, kus üks patsient - AA asutajaliikmeks nr. 3 loetud Bill D. - saavutas kiiresti püsiva karskuse. Ehkki nime “Anonüümsed Alkohoolikud” ei olnud veel loodud, moodustasid need kolm meest ometi esimese AA rühma. 1935.a. lõpuks hakkas Billi ja tema mittealkohoolikust abikaasa Louise’i innuka töö tulemusena kuju võtma ka teine rühm New Yorkis. Koosolekud toimusid kord nädalas nende Brooklyni võõrastetoas. End alkohoolikuteks tunnistanud töötasid tihedas kontaktis Oxfordi Rühmaga, kuid 1937.a. lõpuks oli jõutud äratundmisele, et eemaldumine nendest headest sõpradest on möödapääsmatu.

Tõdeti, et ilmselgelt ei suudeta olla Oxfordi Rühmale kuigivõrd abiks maailma päästmisel, samal ajal kui oli leitud üsnagi kindel ja paljutõotav tee abistamaks alkohoolikuid kainuse saavutamisel. Oxfordi rühmituses, mis oli küll olnud AA rajajatele teejuhiks vaimsuse leidmisel, kehtisid nii mõnedki põhimõtted, mis oleksid võinud saada komistuskiviks alkohoolikutele, kelle esmaseks ja sageli ka ainukeseks eesmärgiks oli kainus. Seega leiti - ei mingit pealesurutud religiooni, ei mingit “brigaadi-juhtimist”, kus kõik peaksid kõigiga sammu pidama, ei mingit autoritaarsust, ei mingit absolutiseerimist, ei mingit “väga heaks! ja väga ruttu!” jne. Samuti oleks kuulumine Oxfordi Rühmadesse välistanud edaspidise anonüümsuse, mis tänaseks on meie sõpruskonna kindel vaimne alus. 

Sellegipoolest tunti Oxfordi rühmituse vastu mõõtmatut tänuvõlga, nii, et lõplik lahkulöömine oli vägagi valuline. Järk-järgult hakkasid esimesed kujunenud rühmad kasvama - New Yorkist viidi sõnumit Philadelphiasse ja Washingtoni, Akroni koosolekutel käidi ka Clevelandist. 1937.a.novembris lugesid Bill W. ja dr. Bob kokku 40 kainet alkohoolikut - see oli esimene tõeline äratundmine kindlast edust. Ühtlasi leiti,et selle hea alguse edendamiseks oleks hädasti vaja suuremat rahalist toetust. 

Tänu mõjukatele ja osavõtlikele inimestele sai 1938.a. veebruaris teoks kohtumine John D. Rockefeller Jr.-ga, kellelt paluti konkreetset materiaalset abi. Kahjuks püüd saada küsitud 50 000.- dollarit kukkus läbi - Rockefeller soostus täiesti põjendatult andma vaid 5000.-. Muuhulgas ta ütles: “Kardan, et raha rikub selle asja ära, see liikumine peaks kindlasti olema isemajandav.”. Ja veel : “Palun ärge kunagi enam minult küsima tulge.”. Vaatamata tookordsele pettumusele ja äärmisele nõutusele oli see ometi oluliseks pöördepunktiks AA ajaloos ning nagu me tänagi tõdeda võime - kasuks, mitte kahjuks. Mais 1938 moodustati New Yorkis üldine hoolekande komitee, mis sai nimeks “The Alcoholic Foundation” ning kuhu kuulusid kõrvuti AA-lastega ka asjast huvitatud mittealkohoolikud. 

Samal ajal asus Bill W. kirjutama raamatut AA filosoofiast ning alkoholismist tervenemise meetoditest. AA 12-ne sammu juhis valmis detsembris ja aprilliks 1939 oli kirjastatud ning välja antud raamat, mida illustreerisid umbes 30-ne tervenenud alkohooliku isiklikud lood. Vaatamata rahalistele raskustele avati New Yorkis tilluke kontor, mis oli finantseeritud peamiselt AA-laste endi poolt ja mis tegeles AA kohta teabe jagamise ning äsjailmunud raamatu levitamisega. Selleks ajaks oli tekkinud ka 3. rühm Cleavelandis, liikmete arv kolme rühma peale kokku oli jõudnud 100-ni. Selleks oli kulunud 4 aastat. 

Ka Clevelandi AA-lased loobusid koostööst Oxfordi Rühmaga, seega oli AA lõpuks täiesti iseseisev. Peale kohalikus ajalehes - “Cleveland Plain Dealer”-is avaldatud artiklite seeriat hakkas kõigest 20-liikmeline Clevelandi rühm saama arvutul hulgal abipalveid ning septembriks oli sealne liikmeskond kasvanud 500-ni. Oli ilmselge - AA poolt alkohoolikutele pakutav kainus oli võimeline levima piire tunnistamata. Seda kinnitasid ka detsembris 1939 loodud esimene AA rühm ühes New Yorki vaimuhaiglas ning 1942.a. Californias San-Quentini vanglas loodud rühm.1939.a.lõpus ajakirjas “Liberty” ilmunud artikkel tõi veel kuni 800 appihüüdu, millele vastamisega tegeles New Yorki kontor.

1940.a.veebruaris korraldas John D. Rockefeller Jr. lõuna 400 prominentsele ja rikkale isikule austamaks AA liikumist. Haiguse tõttu ta ise küll sellel ei osalenud. Teda asendas tema poeg Nelson Rockefeller, kes selle suurejoonelise ürituse lõppedes edastas oma isa seisukoha:”AA peab olema iseseisev, niipalju kui asi puudutab raha. Kõik, mida ta vajab, on vaid meie hea tahe.”. Niisiis, oodatud miljonid AA toetuseks jäid seegi kord tulemata. Võime vaid ette kujutada kohalviibinud AA-laste kirjeldamatut hämmingut - milleks siis üldse kogu see üritus korraldati? 

Kui aga Anonüümsete Alkohoolikute raamatu läbimüük mitmekordistus ning liikmete arv aasta lõpuks oli kasvanud 2000-ni oli küsimus saanud vastuse - Rockefeller ja ta sõbrad olid AA-le andnud midagi hoopis väärtuslikumat kui ükskõik kui suur rahasumma eales oleks võinud olla. AA oli saanud oma kindla koha inimkonna kaardil. 

1941.a. märtsis “Saturday Evening Post”-is ilmunud oivalina artikkel kasvatas liikmeskonna hüppeliselt 6000-ni ning sõnum oli levinud ka Kanadasse. Aasta lõpuks oli liikmete arv USA-s ja Kanadas kokku 8000. Ehkki 1950. aastaks võis maailmast leida kuni 100 000 tervenenud alkohoolikut, olid aastad 1940 kuni 1950 üks suur ebakindluse periood. Suurejoonelistele tulemustele vaatamata püsis õhus lahendamata probleem - kas tõesti suudavad kõik need alkohoolikud iseseisvalt elada ja töötada kujunenud rühmades, kas nad suudavad hoida kokku ja tulemuslikult tegutseda? 

1946. aastaks oli juba võimalik teha mõistlikke järeldusi suhtumiste, tavade ja funktsioonide kohta, mis enim sobiksid AA eesmärkidega. Põhimõtted, mis olid välja kujunenud rühmade kogemuste põhjal, said formuleeritud ja kirja pandud Bill W. poolt ning ka trükis avaldatud. Anonüümsete Alkohoolikute 12 traditsiooni, kindlad juhised selle unikaalse liikumise ühtsuse ja kestmajäämise tagamiseks, olid loodud ning ellu rakendatud. 

Samal ajal, olles 1939 aasta augustis asunud tööle Akronis, katoliiklikus St. Thomas’e Haiglas, arendas dr. Bob ennast ühildades alkohoolikute tervendamiseks haiglaravi ja AA põhimõtteid. Kümmne aasta jooksul oli talle selles asendamatuks abiks õde Ignatia, kes peale dr. Bobi surma jätkas seda tööd Clevelandi Headegevuslikus Haiglas, tehes koostööd kohalike AA rühmadega ning aidates rohkem kui 10 000-l kannatajal leida tee AA-sse.

Juulis 1950 peeti AA esimene Ülemaailmne Kokkutulek, mis toimus Clevelandis ja mille kõrgpunktiks oli kõigi poolt laialdast heakskiitu leidnud 12-ne am. kinnitamine. Kokkutulekul esinenud dr. Bobi viimaseks sõnumiks sõpruskonnale jäi: Hoidkem asjad lihtsad. Dr. Bob suri 16. novembril 1950. Kuivõrd esimene ülemaailmne kokkutulek tähistas AA 15.-ndat aastapäeva, on järgmised samalaadsed üritused aset leidnud iga viie aasta möödudes. 

Käesoleval aastal Minneapolises toimunud konverents tähistas juba meie 65.tegevusaastat. 87-st riigist oli sinna kokku tulnud kuni 50 000 AA liiget. 1955 - aastal mil ühtlasi ilmus trükis raamatu “Anonüümsed Alkohoolikud” teine väljaanne, tähistati liikumise 20.-ndat verstaposti kokkutulekuga St.Louis’is. Juhtmõtteks AA kolm pärandit - Tervenemine, Ühtsus, Teenimine. 1957. aastal loodi esimesed AA kesk-teenindus-komiteed väljaspool Ameerikat - Suur-Brittannias ning Iirimaal. Selleks ajaks oli liikmeskond kasvanud 200 000-ni, tegutsedes kuni 7000-des rühmas 70-s riigis. 

Perioodi 1963 - 1967 iseloomustab AA eriti kiire ja laialdane areng maailmas. Oluline osa selles arengus oli Anonüümsete Alkohoolikute nn. “World Service” ‘i aktiivsel tööl. AA World Service ‘i juured ulatuvad aastasse 1950, mil Bill W. oma Euroopa-reisil külastas AA rühmi seitsmel maal ning nägi seal alkohoolikuid silmitsi alguspäevilt tuttavate probleemidega. 

World Service ‘i esimene koosolek toimus 1969. aastal New Yorkis ning alates 1972. aastast on seda peetud iga kahe aasta järel paljudes maailma linnades. 30.-nda aastapäeva tähistamine toimus Kanadas, Torontos 1965. aastal - seekordse ülemaailmse kogunemise võtmeteemaks oli: Minul on vastutus. Kui kes tahes, millal tahes on valmis abi otsima, tahan ma, et AA käsi oleks alati saadaval. Ja seetõttu on minul vastutus. 

Floridas, Miami Beach’is 1970. aastal toimunud kokkutulek, mille kandvaks mõtteks oli Ühtsus, jäi viimaseks Bill W.-le. Ta suri 24. jaanuaril 1971. Tema nimi, pilt ja ka tema lugu avaldati esmakordselt avalikus meedias. AA rühmad kogu maailmas pidasid mälestuskoosolekuid Billi auks. 1976. aastaks arvatakse AA llikmeskonna suuruseks kuni 1 000 000 lliget, umbes 28 000 rühma. 

Loomulikult on AA ajaloos ja arengus veel väga palju fakte ja daatumeid, mis kindlasti äramärkimist vääriksid, kuid ... Tänaseks arvatakse AA -sse kuuluvat kuni 3 000 000 (või ehk rohkemgi) kaine elu leidnud alkohoolikut. Neid võib kohata igas maailma nurgas ning igaüks neist teab - ta ei ole üksi. Ka igale kannatavale alkohoolikule, kes kus iganes läheb AA koosolekule, öeldakse: sa ei ole üksi. Nii hoitakse ja viiakse hindamatut sõnumit - ühelt alkohoolikult teisele.

Bill oli kord küsinud: Kuidas AA toimib? Ja kohe ka ise vastanud: See toimib väga hästi.AA levikut ei takista ei rassi-, usu-, keele-, ega muud mõeldavad barjäärid.Tükike selle, mida me täna siin tähistame, algusest jõudis Eestisse 1989. aasta suvel, kui Ameerikast mindi viima AA sõnumit Nõukogude Liitu. Nii palju kui AA-s saab üldse olla midagi ametlikku, oli see sõnumiviimine just ametlik. Teoks sai see tänu kahe riigi valitsuste vahel alkoholismi ja narkomaania teemadel peetud aruteludele. 

Nn. delegatsioon, kuhu loomulikult kuulusid AA-lased, reisis joomise all ägavale Venemaale läbi Soome ja Eesti. Esimesed probleemid tekkisid Tallinnas piiriületusel, kus tolliametnikes äratas tähelepanu kaasasolev kummaline venekeelne kirjandus, mida ei olnud sugugi vähe. Ilmselgelt oli tegu millegi levitamisega. Kuid üsna ruttu taibati: tundub, et meid tahetakse aidata võitluses alkoholismiga. 

Siin kohtuti ka inimestega Eesti Karskusühingust, kes ka lõpuks aru said, et võõramaalaste ainuke huvi oli aidata alkohoolikuid. Üks selle grupiga kaasasolnud AA-lane (Don P. Coloradost) lõpetab oma kirjelduse sellest reisist nii: Ei ole vene alkohoolikuid, ei eesti, siberi ega ameerika alkohoolikuid. On lihtsalt alkohoolikud.

Laine