"Tere, olen alkohoolik. Aitäh kaine päeva eest!"

MAARIUS SUVISTE
10.11.2008

Laual põleb vaikse leegiga küünal. Ümber laua istub kaheksa meest ja kaks naist, käes tassid, kus kohv või tee. "Tere, olen alkohoolik," ütleb üks noor mees. Sellega on koosolek avatud.

Aitäh kaine päeva eest!"

Anonüümsete Alkohoolikute (AA) Tartu tugirühm käib koos kaks korda nädalas: teisipäeva- ja reedeõhtuti. Kohtumispaika ei muudeta: nad saavad kokku Maarja koguduse maja ühes ruumis.

Mõni alustas süütuna näivast õllekannust, mõni kohvist, kus sees liköör. Siia tulevad need, kes on ära käinud kõige sügavamas põhjas. Kes on vaadanud pudeli põhja järjest aasta, viis või kümme. Kes on viinaravil olnud.

Siin ei käi ainult ülikoolilinna alkohoolikud, vaid ka pudeliga sinasõprust pidanud mehed-naised Viljandist, Jõgevalt, Põltsamaalt ja kaugemaltki. Isegi Tallinnast

Nad istuvad ümber laua, millel põleb küünal. Laual kohvikann, tassid, stritsel ja paar peotäit küpsist. On korjanduspaun – väike pruunikas nahast käekotike, kuhu igaüks paneb raha. Südametunnistuse järgi. Sest nad on isemajandavad.

Langed tsüklisse, ütled: "Läksin rindele."

Vahel on koosolekul kolm, vahel suisa 20 inimest. Täna on kümme: kaks naist ja kaheksa meest. On lahtine koosolek (kus võib olla ka vabakuulajaid), mistõttu alkohooliku esimest sammu (kokku on 12 sammu) ei puudutata. Esimene samm on selline: "Tunnistame, et oleme jõuetud alkoholi ees – et meie elu on muutunud juhitamatuks."

AA: "Esimest sammu võõraste juuresolekul ei tehta." See võõras on tänasel koosolekul Õhtulehe ajakirjanik. "Esimene samm ei ole jutustus, see tuleb inimese seest. See ei ole lugu võõrastele kõrvadele. On eraldi isik, kellele südant puistatakse."
Küll võetakse koosolekul ette alkohooliku kümnes samm: "Jätkame eneseuuringut ja kui oleme milleski eksinud, tunnistame seda kohe."

Koosoleku juhataja annab sõna. Võib alustada.

"Tere, olen alkohoolik," ütleb üks neist. Ja lihtsalt räägib. Keegi vahele segada ei tohi. Siin ei arvustata üksteise mõttekäike. Siin ei kommenteerita üksteise ütlemisi. Siin lihtsalt räägitakse ja kuulatakse. Kordamööda.

AA: "Kui ma nüüd poes alkohoolikuid näen, siis vihastan nende peale. See vihastab mind, kui näen, kuidas keegi hoiab kokku olmeasjade ja toidu pealt ainult selleks, et osta alkoholi. Kui ma näen teda, siis jõuan selleni, et see olen ju mina mõni aeg tagasi. Seda on kehv vaadata."

AA: "Ma ei ole harjunud olema tubli. Kuidagi imelik on, kui tööl või koolis kiidetakse. Aga kui ei kiideta, siis on veel vastikum tunne."

AA tugirühma koosolekul käib nii noori kui vanu. Nii mehi kui naisi. Nooremad on olnud 20ndates eluaastates noored mehed, kes on maha joonud kõik: perekonna, kodu, töökoha. Noored aga siia miskipärast tihti püsima ei jää: üks või paar korda käivad, siis enam ei tule. Mis neist edasi saanud on, ei tea.

AA: "Arengut mõne päevaga ei näe. Läheb pool aastat või aasta, siis on näha arengut ja siis on hea meel."

Siin on ka selliseid olnud: vahepeal, kui on kainusperiood, on igal koosolekul korralikult kohal. Kui taas tsüklisse langeb, ei näita mitu kuud nägu. Kui keegi on vahepeal jälle jooma hakanud, siis ütleb ta pärast kaineks saamist saatusekaaslastele: "Läksin rindele." Või: "Vaatasin ämbri põhja." Või: "Olin ämbris."

On neidki, kes pole kolm, kes viis, kes kaheksa aastat mitte ainsat tilkagi võtnud. Sest nad on põhjas ära käinud ja teavad, mis see on.

AA: "Olen nüüd kaine olnud kaks aastat ja üks kuu. Minu vanad väärtushinnangud ei kõlba enam kusagile, aga uusi mul veel ei ole. Keeruline on. Kogu aeg on kiire tempo: kool ja töö, mingil määral ka isiklik elu."

Kes viis aastat kaine, saab kuldehte

Mõni neist peab kainussünnipäeva olulisemaks kui bioloogilist sünnipäeva. Kui mõnel jälle aasta täis, tuleb koosolekule, tort kaasas. Kes on viis aastat kaine olnud, saab tugirühmalt tänutäheks kullast kaelaehte, kus peal kaks tähte: AA.

AA: "Kui mul on töölt puhkus, siis on mul raske oma aega ise sisustada. See ei ole kerge. Ilma viinata on tõsine väljakutse, kuidas ennast hästi tunda."

Kes tahab siia tulla, peab tulema ise ja vabatahtlikult. See soov peab tulema alkohooliku enda seest. Siia tuleb tulla kaine peaga. Kes purjus, saadetakse või viiakse minema.

Vägisi toomine ei aita. Kui naised ongi oma joodikust mehe siia koosolekule tassinud, siis ega sellest tolku ole – tee või tina, aga ei hakka alkohoolik siin käima, vaid joob edasi.

AA: "Tore, et jõudsin siia. Olen saanud siit rahu. Läheb kergemaks, mõni pinge jääb siia. Olen nüüd ausam, sallivam ja kannatlikum."

AA: "Hea on kaine olla. Hea on siin teie juures olla. Aitäh, et ära kuulasite."

Päripäeva kulgenud rääkimise ring on täis saanud. Juhataja loeb lõpupalve. Tund ja veerand kestnud koosolek on lõppenud.

"Aitäh kaine päeva eest!" ütlevad Anonüümsed Alkohoolikud. Ja kustutavad küünla.