Viina vangid

Artikkel on avaldatud 2003. aastal Nõmme sõnumites koos teatega selle kohta, et ka Nõmmel tegutseb AA rühm

Mõnedel meist, inimestest, on sisemine soodumus mõnuainetest sõltuvustesse jäämiseks tavapärasest suurem. Meile ei meeldi eriti tegelikkus,me ihkame aina midagi muud — kirkamat, rõõmsamat. Me üritame omapäeva teha kenamaks paari õlle või mõne kokteiliga ning maailm justkui muutubki meeldivamaks. Enamus inimkonnast tuleb alkoholiga ju kenasti toime — võetakse vahel mõni naps, harvemini ka niipalju,et järgmisel hommikul on hõre olla, kuid sellest ei sugene veel hinge seal pidevalt miilavat viinahimu.

Kes on alkohoolik?

See sõna kätkeb endas erinevaid mõisteid. Tava kasutuses märgistatakse sellega ühiskonna heidikuid, „parme“, kellede puhul alkoholism on ka tõepoolest üks peamisi mandumise põhjustajaid. Elus sotsiaalselt toime tuleva või lausa eduka inimese puhul tavatsetakse aga kõnelda pehmemalt vaid „teatavast alkoholiprobleemist“, sest prükkaritega samasse patta ei sobi niisugust härrat või prouat justkui panna. Mis sest, et aulik kuju joob ehk kodutust hulgusest palju pöörasemalt, kuni tal piisab selleks veel tervist ja raha.

Meditsiiniliselt on alkoholism haigus oma erinevate arenguastmetega ja alkohoolik seda haigust põdev inimene, sõltumata tema sotsiaalsest seisundist. Laias laastus võiks eristada tipsutamist ja dipsomaaniat, kõlalisele sarnasusele vaatamata tähendavad need erinevaid joomisviise.

Tipsutaja joob igapäev või peaaegu iga päev, kusjuures viinakogused ei pruugi olla väga suured: ta justkui kontrollib oma joomist, ei tee liiga hulle tempe, ei laamenda, ent vahel kaotab siiski kontrolli ning joob ennast ka oimetuks; seejuures võib ta pikka aega oma pereelu ja tööga üsna korralikult toime tulla.

Tipsutaja kipub uskuma, et ta valitseb oma joomist ning suudab ka viinata olla, kui vaid nõnda tahab. Paraku ta lihtsalt ei taha seda. Kui tipsutaja on mõne päeva kaine olnud, muutub ta tusaseks ja rahutuks.

Dipsomaan püüab elada kainena. Ta peab viinata vastu mõne nädala või kuu, isegi aasta, kusjuures oma kainetel aegadel ta lausa vihkab viina ja joodikuid. Ajapikku kogunevad temasse pinged ning tema lähikondsed hakkavad aimama, et varsti kukub ta jooma. Joomasööst on pöörane, see võib kesta mõne päeva, mõne nädala või ka mitu kuud —kuni rahakott ja tervis vastu peavad. Tulnud „tsüklist“ omal jõul või arstide abiga välja, hakkab dipsomaan oma kainet elu uuesti üles ehitama, taastama suhteid ja usaldust. Kuni järgmisej oomasööstuni. Kaine periood joomasööstude vahel muutub reeglina aina lühemaks.

Kumbki, ei tipsutaja ega dipsomaan, ei soovi oma alkoholismi tunnistada. Esimene seetõttu, et justkui kontrollib oma joomist, teine aga sellepärast, et suudab ju üsna pikki perioode kainena elada.

Ent ega viinasõltuvuse tunnistamisestki veel kasu pruugi olla. Alkoholismi ohjamiseks peab tahtma kainelt elada. Alkohoolik, teadagi, tahab juua. Sestap ta alkohoolik ongi.

Põhjused

Alkoholismi tegelikke põhjuseid me ei tea, nagu me ei tea ka teiste sõltuvushaiguste põhjusi. Asi ei ole teaduse tasemes, vaid inimhinge otsata sügavuses, kogu olemise saladuses. Selles, miks üks inimene on õnnelik ja teine õnnetu, ehkki nad elavad täpselt samades oludes. Miks ühest kaksikvennast saab alkohoolik ja teisest ei saa. Võime küll kõnelda füsioloogilisest või geneetilisest soodumusest, keskkonnast, kasvatusest, ühiskondlikest hoiakutest jms, kuid kõik need on vaid alkoholismi soodustavad tegurid, mitte põhjused.

Tegemist on inimese hingelise eripäraga, ülitundlikkuse, sisemise ängi või haavatavusega, teatava sobimatusega sellesse maailma. Lev Tolstoi nimetas alkoholismi südametunnistuse tõveks, Luule Viilma kurbade haiguseks. Mitmetelt alkohoolikutelt olen aga kuulnud tänusõnu selle eest, et viin on ilmas olemas, sest sellelt tuge saamata poleks nad üldse suutnud elada.

Tagajärjed

Jack London uputas ennast, Ernest Hemingway lasi kuuli pähe. Diskreetsusest jätan loetlemata tuntud eesti inimeste nimed, kellede lahkumine on viimastel kümnenditel olnud nii - või naamoodi seotud viinaga.

Miks see juhtub? Viina leevendav toime saab ühel heal päeval otsa. Joomisest saab rõõmutu sunnitöö, orjus, ent ka joomata pole võimalik olla. Ees ootab enesetapp, varane dementsus või rõõmutu, lõputuna näiv vindumine ja mandumine, kuni maks või süda üles ütlevad. Sõbrad (kui neid veel on) või sugulased (kui need enam üldse välja teevad) ütlevad aga: „Jäta joomine maha!“ Nagu oleks see võimalik.

Ravimatu haigus

Mida ravida? Nõdraks joodud keha võivad arstid üles turgutada ja rahusteid täis toppida, aga kes või mis teeb ümber inimese hinge? Kellel üldse lubab alkohoolik oma hingesügavustesse kiigata? Pealtpoolt võib alkohoolik olla üsna sile ning nõustuda uue ja kaine elu alustamisega, kuid sisimas kipub ta olema ise tark ja tõrges. Ta ei tahagi olla selline nagu meie, teie, nemad — viinast loobumine võrdub tema jaoks iseenese reetmisega. Et enesest lahti ütelda, peab ta tunnistama enese täielikku kaotust, hävingut, krahhi. Maailmalõppu. Seda tunnistamist ei saa tema eest ära teha ei sõbrad, sugulased, arstid ega psühhiaatrid. Kes meist suudab iseenesest loobuda? Laulusalm ütleb, et kel määratud on hukka minna… 

Alkoholismist ei paraneta. Ometi võib juhtuda, et haigus peatub. Tõsi, väga harva. Selleks peab alkohoolik teoks tegema teostamatu — elama kainena.

Kaine alkohoolik

Tunnen mõningaid inimesi, kes kunagi rohkelt viina võtsid, kuid nüüd elavad kainelt. Pole minu hinnata, kas nad on alkohoolikud või mitte, kuid ma austan nende suutmist ja hingejõudu. Minus eneses seesugust jõudu ei olnud ja kunagised katsed „omal käel“ joomist lõpetada või vähemasti piirata läksid järjepanu luhta. Ma polnud üksipäini oma sisemiseks murranguks võimeline.

„Kaine alkohoolik“ on niisama vastuoksuslik sõnapaar nagu „kuum jää“ või „mage sool“, selline võimatu värk. Et see teoks saaks, vajab inimene usku võimatu võimalikkusse. Kus kohast sellist usku saada?

Anonüümsed Alkohoolikud

Esimest korda AA koosolekule minnes kohtasin seal inimesi, kes olid juba 2-3 aastat kainetena elanud. Mõnda neist tundsin ma varasemast ajast. Neid nähes tärkas minus usk, et nii võib juhtuda ka minuga. Ja et kaine elu ei pruugigi olla nõme, igav ja hall.

Mul oli õnne — tundsin end kohe olevat omade juures ning haarasin AA-st oma lagunevate joodiku hammastega kinni nagu buldog. Tänu sellele olen elus ja nüüdseks üle kümne aasta purukaine.

Kõigil nii hästi ei lähe. Miks? Ei tea! Kümnest alkohoolikust jõuab püsiva kainuseni AAs vaid 1-2, kui sedagi. Seega pole AA mingi imevahend, mis mõjub samamoodi kõigile, kuid osadele meist on see elupäästjaks.

Hingetee

Neile, kes on mõnest jänkide filmist näinud lavastatud AA koosolekut või leidnud telesarjadest kas tunnustavaid või pilkavaid vihjeid tegelaste AA-lisusele ning arvavad endid seetõttu teadvat, millega tegemist, võin vaid kinnitada, et ei tea nad halligi. Ei tea õieti minagi.

Mulle sobib käsitlus AA-st kui vaimsest liikumisest, inimese hingeteest, mis kulgeb tõrksast üksindusest ja meeleheitest osadustunde ja elurõõmu poole. Minu hingeteest, mis lõimub mu kaaslaste teedega. Teised inimesed näevad AAd teisiti — selles ongi asja rikkus. Me ei otsi ainumast tõde või parimaid põhimõtteid, vaid teed hingerahuni, niisuguse enam-vähem püsiva seisundini, milleta me ei suudaks elada kainetena. Koosolekutel lähevad meie hinged lukust lahti ja neisse pääsevad rõõm ning jõud. 

Meie kaineks saamine on niisama seletamatu nagu on seda alkoholism ise, selle müstilised põhjused.

Iseelav asi

Väliselt ei toimu justkui midagi. Tuleb kokku rühm inimesi, kes omavahel millestki kõnelevad, siis lähevad nad jälle laiali, järgmise korrani, ja kogu lugu.

Ei ole hierarhiat, nimekirju, liikmemakse, ei midagi tavapärastele organisatsioonidele või ühingutele omast. Pole ka raudkindlaid printsiipe, mida kõik peaksid järgima. Tõsi, kogemuste põhjal on sõnastatud AA 12 sammu ja 12 traditsiooni, kuid need on soovituslikud, mitte kohustuslikud. AAd ei tehta, AA teeb ennast ise, iga AA rühma igal koosolekul sünnib ta uuena ja uuesti. AA olemus on sõnastamatu.

Anonüümsus

Seda peetakse AA hingeliseks aluseks. AA-lase ühiskondlik positsioon, haridustase, palganumber jms jäävad rühma tulles ukse taha, sest need vaid segavad teda tema hingeteel — eneseni jõudmiseks tuleb oma rollidest loobuda, kas või ajutiselt. 

Ole sa minister, rahvakunstnik, salakaubavedaja või „geoloog“, rühmas oled üksnes alkohoolik, üks teiste seas. AA anonüümsuse taotlust hinnates ei kirjuta minagi selle kirjatöö alla oma kodanikunime, vaid ühe pähe tulevaist, näiteks 

Viinahaua Volli