Olen alkohoolik

Olin töökohast kinga saanud, lõpparve maha joonud ning amelenud ühe õllekas tutvunud parmust sõbrannaga. Ma olin oma meeltes ja mõtetes nii segi, et olin valmis ükskõik milleks; minu vanematekodust pidid aga minema omale uut elamist otsima pigem kõik teised kui mina ja see suurte rindadega 130 kilo kaaluv üle keskea „tibi“. Õnneks jäin magama ja sel` ajal olid vanemad suutnud vabaneda sellest „kuldaväärt sõbrast“. Ta oli ainus veel, kes oli vaimustatud minu suurtest vägitegudest õllekates ja punkrites.

Järgnesid kurnavad päevad, mil’ minu enesehinnang oli madalam kui kunagi varem. Pohmellid kestsid tavaliselt juba 3-4 päeva. Polnud enam kuhugi kiiret: ei pidanud enam nuputama ühtegi põhjust, miks ma olin töölt puudunud või varem kadunud. Olin isoleerinud end tuppa, kus ma leidsin, et minu elu on jõudnud praktiliselt lootusetusse punkti. Arvasin, et olin valmis selleks, et lõpetada see kurnav elu ja vabastada maailm ühest lootusetust luupainajast ja parasiidist.

Pidin tunnistama, et elu oli jõudnud seisu, kust ma oma jõududega polnud võimeline välja rabelema. Olin püüdnud aastate jooksul erinevaid variante. Ja ikka ja jälle olin sattunud madalseisu või elu hammasrataste vahele just joomisest võimendatud emotsioonide tõttu. Minust polnud enam sellele olukorrale lõpu tegijat ei füüsiliselt ega vaimselt. Samas puudus ka motiiv, sest tundus, et elul polnud enam mõtet. Kõik suhted olid purunenud just joomisest tingitud armukadeduse, petmiste, reetmiste, vägivalla ja kõikvõimalike sigaduste tagajärjel.

Inimesed olid leppinud sellega, et ma olin joodik ja ei riskinud mulle enam oma soovitusi anda, sest kartsid ja arvasid, et parem on probleemist eemale hoida. Nad teadsid et kui ma olin kaine, olin üsna talutav ja isegi sümpaatne. Kuid mulle endalegi märkamata oli selliseid perioode minu elus jäänud üha harvemaks. Tundus et töö, mida ma tegin, oli raske ja seda ei osatud hinnata; elu oli minu suhtes ebaõiglane. Ainus puhkus ja väljapääs unustada kõik see, mis mind ikka ja jälle painas ning kurnas, oli alkohol. Hea oli olla kusagil mujal ja mitte selles reaalsuses, kuhu ma olin sattunud.

Kui olin suutnud juba mõned päevad ilma alkoholita üle elada ja mõte käis seda rada, mis nüüd edasi teha, leidsin ajakirja kui jumala kingituse. Keegi naisterahvas kirjutas, kuidas ta oli AA-st abi saanud ja nüüd, juba aasta möödudes, päris kahe jalaga maa peale jõudnud. Seda lugedes olin kindel, et see on koht, kuhu mul tuleb minna. Sain müstiliselt tugevat enese- ja sihikindlust, et nüüd on kõik möödas ja tuleb lõpetada see enesehävitus.

Ma ei kahelnud oma otsuses enam hetkegi ja ootasin seda päeva mil` AA koosolek pidi toimuma. Vaatamata olematule enesehinnangule ei tundnud ma isegi hirmu. Mõttes mõlkusid naise, keda ma olin kunagi armastanud, sõnad: kui mees ei saa 28-selt täiskasvanuks, ei saa ta seda kunagi.

Läksin, sest kuhugi mujale polnud enam peituda. Oli selge, et kogu minu ebaõnne põhjuseks oli joomine, mis ei andnud sugugi enam elule värvi ja vürtsi. Jäänud olid vaid masendus ja lootusetu must tulevik.

Nüüd on sellest möödas juba 7 aastat(2000a.), mil` ma astusin sisse AA uksest ja võin öelda, et see on sõpruskond, kellele võib alati kindel olla. Koht, kus keegi nagu näiliselt ei anna midagi, aga ometi kõik saavad.

Dets.2007a.
Heiki(nimi muudetud)