Teekond esimese sammuni

Ma olin 29 aastane kontoriametnik, kes oli viimased kaks aastat joonud iga päev. Tööle ilmusin küll nn kainelt aga koju jõudes oli mul kaasas pudel veini, sest kangema kraamiga lõppes mu õhtu liiga kiirelt – enne kui sain magama pandud oma 3 aastase lapse. Taolise vastutustunde olemasolu juures ei saanud ma ju olla ometi alkohoolik. Ma suutsin jätta tööjuures muljet, et olen pädev ja ainult kaks korda unustasin lapse lasteaeda. Ma olin veendunud, et ma joon sellepärast et ma olen õnnetu.

Mõned täisjoomised päise päeva ajal tööjuures ei läinud arvesse, sest “õnnetu” inimene ikka kaotab vahel enesevalitsuse ja joob rohkem kui peab. Ja üldse olid need töökohad kuidagi vähe pinget pakkuvad. Ma olin võimeline rohkemaks. Mõned märkused kolleegide poolt, et niimoodi täisjuua pole päris normaalne ei läinud arvesse, sest nad lihtsalt ei mõistnud kui kurb elu mul on ja ma pühendasin nad asjasse ja edaspidi olid nad väga mõistvad. Mõned väljasõidud ja peod, kuhu jõudes ma olin juba mäluaugus valmistasid sellist meelehärmi, et ma otsustasin edaspidi juua üksinda.

Minu õnnetut elulugu kuulasid kõik, kellele ma seda rääkisin ja kaastunnet sain ma niipalju kui vaja aga mulle ei piisanud sellest. Ma helistasin usaldusliinidele ja tasulistele kaardimooridele, et nad räägiksid, millal mul ometi hakkab hästi minema ja mu väljavalitu minust hoolima hakkab või ilmub vähemalt keegigi, kes minust hoolib. Telefoniaved olid minu kuupalga suurused aga neid võis ju venitada. Ja korteriüüriga oli sama lugu.

Kõik sujus aga ja miski ei pakkunud sellist mõnu nagu alkohol. Alkohol vaigistas kõik mured, mis puudutasid maksmata arveid, üksindust ja lapse kahtlast lapsepõlve. Olin ma ju lapsele ettekujutanud hoopis teistsugust lapsepõlve ja ausaltöeldes eneselegi üsna kõrgelennulist karjääri ja õnnelikku armastust. Minu käesolev elu ja ettekujutus sellest, milline see elu peaks mul olema asusid üksteisest valgusaastate kaugusel ja see lõhe tekitas minus meelehärmi ja hirmu. Ma hakkasin tajuma kuhu ma niimoodi jõuan. Laps jõuab lastekodusse ja mina prügikaste sorima. Sest surm mind ei võta – ma olin proovinud. Mulle tundus surm leebem variant sellest, et ma sorin prügikaste.

Ma hakkasin taipama, et mu suurim probleem on alkohol, sest see võttis endale kogu mu vaba aja ja mõistuse. Mäletan isegi, et istusin köögis ja jälgisin kuidas mu mõistus muutub kahe kange õlu joomise ajal. Ma ei suutnud enam vahet teha, et kumb “mõtlemine” on päris – kas siis kui ma olen purjus või siis kui ma olen nn kaine, sest kainelt ma hävitasin ennast mõtlemisega aga purjusolles alkoholiga. Ma pidin abi otsima.

Psühholoogi ja psühhoterapeudi juures ma olin olnud ja mind see ei aidanud, surma ma olin proovinud ja siiani tulutult ning ainus, mida ma polnud proovinud oli alkoholist loobuda. Ma olin küll teinud omale etteheiteid joomise pärast aga ma ei proovinud loobuda. Ma katsetasin alkoholi kodus mitte hoida ja ei joonud. Avastasin, et ma ei saa sellega hakkama. Psühhoterapeut pakkus mingit kirjandust mõõdukast joomisest – mulle piisas mäluauguks kahest kangest õllest.

Ma otsisin üles AA telefoninumbri infotelefonist ja mõtlesin proovida enne kui enesele lõplikult otsa peale teen. Ma venitasin sinna minekuga, sest ma ei kujutanud üldse ette, mis seal tehakse. Kuni ma olin valmis selleks, et isegi kui mind saadetakse tänavale plakat seljas alkoholi vastu võitlema on see ikkagi parem kui surm. Ma saan vähemalt enne surma öelda enesele, et ma proovisin kõike.

Jõudsin AA koosolekule laupäevasel päeval ja rahvast oli kohutavalt palju. Kõik rääkisid juttu, millest ma igaühes tundsin ära oma elu ja ma sain aru, et ma ei ole üksik moraalitu juhtum vaid ka minul on just seesama haigus. Ma olen tänaseks üle 8 aasta kaine ja tänulik, et see viimane abinõu osutus tõhusaks minu jaoks.

Marju, veebruar 2008