Miks me oleme täna siin ?

Enne AA-sse tulekut ei olnud me suutelised oma elu juhtima. Me ei suutnud nii elada nagu teised inimesed. Alkoholist uskusime leidvat lahenduse oma eluks.

Alkohol oli eespool pere, abikaasa ja laste heaolu. Meil tuli juua iga hinna eest. Kahjustasime paljusid inimesi enda ümber, kuid kõige enam kahjustasime iseendid, sest me ei suutnud võtta vastutust oma asjade eest ning põhjustasime probleeme. Olime võimetud eluga otseselt vastakuti seisma.

Paljud meist said aru, et teevad aeglast enesetappu, kuid alkoholism on nii salakaval elu vaenlane, et olime võimetud midagi asja päästmiseks ette võtma.

Otsisime abi arstidelt, usust ja psühhiaatrite juurest. Ükski nendest ei lahendanud üksinda meie probleemi. Haigus puhkes üha uuesti ja halvenes jätkuvalt kui lõpuks viimase abinõuna otsisime abi üksteiselt AA rühmas.

Pääsenuna AA-sse mõistsime olevat haiged inimesed. Kannatasime haiguse käes, millel ei ole ühtegi tuntud ravimeetodit. Selle haiguse kulg on võimalik peatada ja siis on toibumine võimalik.