„Ma jõin salaja...“

Alkoholiga puutusin kokku esmakordselt 15 aastaselt avastasin momentaalselt sellest omaette maailma, mis mind paelus. Alkohol võttis ära mu loomupärase tasaduse ja häbelikkuse, hirmud ja üksindustunde. Hakkasin kohe jooma üleliia palju, tol ajal põhjustas see suure oksendamise, mis hiljem sõpradele rääkides naljakaski tundus ja omamoodi uhke tunne isegi oli oma seiklustest pajatada. Mäletan hästi, kuidas ma innukalt neid korteripidusid ja nädalavahetust ootasin, et avaneks võimalus alkoholi tarvitada.

Üksinda hakkasin jooma juba siis – enne peole minekut võtsin ikka julgust pudelist. Kõik kooli söögirahad läksid enamasti just õlu või muu säärase peale, hakkasin ka trenniskäimise rahasid , mida vanemad heauskselt andsid, alkoholi ostmiseks kasutama. Trennides ei käinud ja valetasin vanematele igasugu jama kokku , et veel rohkem raha saada. Mingil hetkel olin niikaugel, et hakkasin vanemate rahakotist raha varastama ja kodus nende asjades sorima...

Peale keskkooli aga mu alkoholitarbimine sai sisse täiesti uue hoo. Töötasin graafikujärgselt ja kõik vabad päevad sai ”lõõgastumiseks” midagi alkohoolset joodud. Suhted tüdruksõbraga jahenesid ja ta jättis mu maha. Võisin päevade viisi vanu pilte vaadata, ennast haletseda ja kangestatud, odavat veini juua. Öösiti vaatasin vanu filme, jõin ennast täiesti täis. Elasin ikka vanematega koos ja püüdsin oma joomisi hoolega varjata.

Tulid ajad, kus rahanappus ajas mind pandimajja. Viisin korduvalt ema või isa abielusõrmuse sinna, sest selle ostis ema alati tagasi, isegi kui ta pidi selleks laenu võtma kuskilt. Mõnikord kutsusin koju prostituute ja ükskord läksin isaga kaklema, kui ta peale sattus ja selle lõbunaise vihaga välja viskas. Kodus vanemad alkoholi enam ei hoidnud ja sularaha samuti mitte, ehted ja muu säärase peitsid nad ära.

Tuulasin tihti korteris poolhullunult ja omette midagi pobisedes ringi, otsisin peidetud alkoholi, esemeid, mida saaks pandimajja viia. Osad väga kallid ja ka vanematele sentimetaalse tähendusega väärisasjad müüsin lihtsalt maha. Isa oli muutunud ükskõikseks ja ema valas pisaraid. Miski aga ei muutunud paremaks, vaid ainult halvemaks.

Jõin salaja, vahel tualetis poti peal, teinekord kuskil koridoris. Mõnikord jäin lahtise pudeliga voodisse magama ja ujutasin voodi üle, teinekord kusesin oma voodi ise täis. Ükskord urineerisin voodist otse oma toa põrandale. Hommikul mõtlesin, et ehk oli uni, aga vänge kusehais kinnitas vastupidist. Andsin endale ja teistele väga suuri lubadusi, aga murdsin need järgemööda kõik.

Olin alles küllaltki noor, kuskil 23 aastane, aga töökohti ma enam pidada ei suutnud. Mõnes kohas pidasin vastu vaid paar kuud ja jälle lasti lahti või jätsin kohale minemata pohmellide tõttu. Ülemus , kes mind telefonitsi taga otsima hakkas, tundus olevat vereimeja, täiesti süüdimatult lülitasin telefoni välja ja tõmbasin ka lauatelefoni seinast. Taluvus oli kasvanud alkoholi suhtes ja kogused suurenenud. Käisin koguni ühte poodi röövimas, et joomaraha saada! Hakkasin tajuma, et see kõik viib mind põhja, samas oli ikka illusioon, et kainus on vaid nurga taga, mul piisaks vaid sinna kiigata!

Unistasin, et kunagi on mul moodne baarikapp ja siis on seal peened napsud, mida ma mõõdukalt tarbin. Mõtlesin, et see lausjoomine on mingi nooruselollus ja küll ma järgi jätan kui vaid tahan. Haletsesin ennast oma mineviku pärast ja mõtlesin, et joon selleks, et rasked ajad üle elada ja selleks, et kaotatud armastus korralikult ära leinata.

Tegelikkus oli aga see, et oma järgmise armastuse kaotasin samuti. See tubli naine kannatas pea neli aastat seda jampsi, lootis südamest , et tulevad paremad ajad. Armastasin teda tohutult, aga alkohol oli tähtsamal kohal. Kui ta läks, jõin ennast nii segi, et ei suutnud enam tassigi käes hoida. Värisesin üle keha ja roomasin mööda põrandat. Viidi haiglasse kiirabiga. Kui sain koju, hakkasin nägema ma nägemusi. Kuhu ma ka ei vaadanud, kõik liikus ja elas. Pisike tolmukübe mu tekil muutus kitarriga tegelaseks ja hakkas tantsima. Kui sulgesin silmad, jooksid ikkagi piltidena silme eest läbi isgasugu elukad, peamiselt mingid sitikad.

See oli põrgu eeskoda ja tundus, et kurivaim oli mulle isiklikult järele tulnud ja ennast ilmutanud. Hakkasin unustama,kes ma olen ja kus viibin, mind haaras surmahirm. Olin mitu päeva ja ööd jutti üleval ja psühhoosi äärel, kui lõpuks Wismaris magneesiumisüsti sain ja magama jäin. Ärgates oli tohutu peavalu ja õhtul nägemused ilmnesid uuesti... olin jälle mitu päeva üleval. Sain veel ühe magneesiumi Wismaris.

See viimane kogemus ehmatas mind pooleks aastaks kaineks, sain väga hea töökoha lõpuks. Aga siis pakuti tööl klaas šampust, mille ka vastu võtsin. Mõtlesin, et tean alkoholist ju nii palju siiski juba, pool aastat kaine olnud, mis see klaasike vahuveini ikka teeb! Sellest piisas, et kogu see töökoht kolinal maha juua ja suhted vahepeal tekkinud sõpradega rikkuda ja pikalt tsüklis olla. Olin edasi jälle täielik tsüklijoodik, miski ei aidanud, et vältida aina süvenevaid joomasööste.

Mingi seletamatu vägi viis mind õhtul poodi ja käed keerasid korgi pealt, suu neelas solgi alla! Joobes olles aga läksin vahel mitmepromillise joobega linna kihutama oma vana autoga. Tulid mitmed trahvid, aga ega seegi midagi muutnud. Mitmeid kordi sattusin arestimajadesse. Ükskord löödi mind joomatüli käigus peaaegu maha. Oli ajuvapustus ja peapõrutus, nägu oli täesti paiste taotud. Hea , et hing sisse jäi.

Mõndadel hommikutel lubasin endale, lausa vandusin, et täna enam ei võta, aga õhtul kõik kordus. Alati. Mul polnudki enam ühtegi sõpra ega mitte kedagi, kes tahtnuks minuga suhelda. Ja ma ise ka ei oodanud midagi enam, eelistasin kodus üksi juua oma toas. Oli momente, kus ma siiralt soovisin surra. Kord hakkasin sõitvast autost välja hüppama, teinekord jäin kõrge korrusmaja aknale mõtlema, et ehk peaks hüppama, et see meeletus lõppeks ometi.

Viimasel ajal ei suutnud ma enam üle 10 päeva kaine olla - kuidas ma ka ei pingutanud. Lisaks hakkasin nägema luulusid pohmellidega. Nägin viirastusi ja iga tühine, suvaline heli ehmatas mind. Ühe teise joomasööstu lõppedes hakkasin kuulma, kuidas mu telefon helises, kuigi see oli välja lülitatud. Aga sellegipoolest helises telefon mu peas kaks päeva jutti. Magada ei saanud , mingi poolune taoline olesklemine...

Kainenedes haaras mind alati mingi äng, tujukus ja üldine jõuetus. Kõik hakkas näima mustana ja lootusetuna, pähe tulid enesevihkajalikud mõtted. Ja ka teistevihkajalikud. Mõtlesin, et niikuinii suren ära, mis vahet sel siis enam, kui joon. Ja kui jõin, sain korraks jaksu, et isegi tuba koristada või muid majapidamistöid teha. Õhtuti jätsin targu kanget õlut hommikuks, et oleks hommikul peale võtta.

Kui aga juhtus pohmelliga sedasi, et alkoholi polnud, siis oleksin andnud hinge tagant kõik, et viina saada. Klappimised juhuslike jotadega, laenud ja lausa raha lunimised olid tavalised. Kord kui viisin taarat poodi, korjasin tänavalt ka teiste visatud pudeleid lisaks. Ja see ei tundunud mulle tol hetkel imelik. Ma ei mõelnud sellele. Ainus mõte oli pohmelliga, kust kohast alkoholi saada.

Kui olin 27 aastane, oli mu pankreas põletikku joodud ja ma hakkasin tajuma, et see kõik lõppeb varajase surmaga. Pohmellid olid nii rängad, et süda jukerdas, kuulsin vahel juba inglikoori laulmas ja arvasin, et ongi minek.

Tänaseks päevaks tean, et olen täiesti võimetu kuidagi mõõdukalt jooma, olen elu lõpuni alkohoolik ja ainus võimalus ellu jääda on täielik karskus. Esimene pits oleks minu puhul sama hea, kui oma suitsiidile alla kirjutada.