AA kui vaimne liikumine

Vladi sissejuhatav sõnavõtt teemakoosolekule AA talvepäevadel Käsmus 2006. a

Mis on AA? Ühtpidi teame me kõik seda justkui üsna hästi —sõpruskond, mille liikmed aitavad üksteisel oma praktiliste ja hingelis-emotsionaalsete kogemuste varal jõuda kainuseni ja elada kainetena. Teiselt poolt oleme me väga sageli tunnistanud, et meie kaineks saamise protsess ei ole meie endi poolt suunatav ega juhitav, et see, mis meiega toimub, on mõistuseülene.

Meie vaim avardub ja meisse voogab rõõmu ja jõudu kaineks eluks. Et sellise jõukogemine pole meie endi poolt kontrollitav ega suunatav, tunnistame me endist Kõrgema Jõu toimimist oma elus, jõuame Jumala jaatamiseni ning Tema osaduse tajumiseni. Iseasi, kas me seda sõnades julgeme või suudame välja ütelda — oleme küllap kõik kuulnud juttu või ka ise rääkinud nii: Jumalat ma ei usu, aga miski siin AAs teeb mind kaineks, mina ka ei tea, mis.

Mis või Kes meid kaineks teeb, seda me teada ei saagi. Siinkohal võikski selle ettekande õigupoolest lõpetada, tänada toda Nimetut oma kainuse eest ja olla rahulik ja rõõsa. Aga ei saa ju — inimlik himu kõigest mõistusega aru saada, tarve see kõige targem ja õigem olla, asi, mida me nimetame romantiliselt tõejanuks või Jumala otsinguks, mis ei pruugi olla aga muud kui hingeline õnneahnus, sunnib meid aina juurdlema. See, kui soovite, on meie hingeline Kolgata tee — ei taha õnnelik olla, kui ei saa aru, miks ma õnnelik olen, kui õnnetunne ei allu mu enese kontrollile. Isemeelsus, mis muud. Suurim mägi ja sügavaim kuristik hingelise liikumise teel.

AA on vaimne liikumine – mida see tähendab? Ärge oodake siinkohal minult lõplikku vastust, definitsiooni. Ma ei valda seda ning alltoodu on vaid minu enese arusaamine asjast ja õieti isegi mitte arusaamine, vaid rohkem nagu sisetunne. See võib erineda ja küllap erinebki sellest, kuidas tajuvad teised AA-lased meie liikumise vaimset olemust. Meil ei ole vaimsetest asjadest täiesti ühesuguseid, nö õigeid või ebaõigeid arusaamisi, meil puuduvad vaimsed apooriad ja aksioomid, kellelgi meist ei ole tõe monopoli ja seda pole ka AAl tervikuna.

Veel enam, pole olemaski AAd kui monoliitset, tugevat, teovõimelist tervikut. Ja just see on AA olulisemaid tunnusjooni. AA on peaaegu irreaalne, otse kui olematu asi, vaimumaailma ilming. Siin või seal tuleb lihtsalt rühm inimesi kokku, nad räägivad mõnda aega millestki, lähevad jälle laiali ja ongi kõik, see on asja kogu kirjeldatav, nähtav külg. Tavapärases mõistes ei toimu mitte kui midagi.

Kas AAd võib võtta kui vaimset õpetust? Võib võtta tõesti ja sageli seda ka tehakse, kuid sellega kaasnevad mõned vaimsed karid, nimelt tõe monopoliseerimine, absolutiseerimine. Jumalikustatakse AA, 12 sammu ja 12 traditsiooni muutuvad dogmadeks, Suur raamat kanoniseeritakse ja selle tsitaate kasutatakse väitlustes argumentidena. 

Hirm eksimuste ees sunnib unustama, et 12 sammu ja 12 traditsiooni puhul on rõhutatud nende soovituslikkust, mitte kohustuslikkust; salliv, tolerantne suhtumine AA-kaaslastesse asendub kriitilisuse ja nõudlikkusega. Nii, muide, juhtub peaaegu kõikide vaimsete õpetustega, need religioonistuvad, ning AA-jünger erineb vähe niisugusest judaistlikust rabist, kellele on esmatähtis Moosese käsuõpetuse järgimine või fundamentalistlikust islamiusulisest, keda solvab Muhamedi kujutamine. 

Põhjus ei ole õpetuses, vaid inimese himus olla lõpliku tõe valdaja, selle peremees ja ori samaaegselt. On tähelepanuväärne, et jüngrid on oma religioosse harduse ja agarusega võimelised varjutama õpetuse enese olemust. Budismi lämmatavad tarbetu tohuvapohuga ikka budistid ise, kristluse matavad kõrvaliste asjade alla kristlased, AAd üritavad jumalikustamise ja dogmatiseerimisega muudest õpetustest kõrgemaks tõsta AA-lased.

AAd võib võtta kui vaimset õpetust, kuid minu nägemuses ei ole õnneks tegemist iseseisva vaimse õpetusega, vaid lihtsalt ühe võimaliku väravaga vaimuilma. Vabastava väravaga inimestele, kes on alkoholi vangid. 12 sammu ja traditsiooni, mida me tavatseme ka programmiks nimetada, ei kujuta maailma vaimuloos enestest midagi ülimalt uuenduslikku, enneolematut: need on kvintessentsiks, kokkuvõtteks mitmetest varasematest vaimsetest õpetustest. Kui midagi on uudset, siis on selleks just absoluutsuse, kategoorilisuse puudumine — Jumalast kõneldakse nii, nagu keegi teda tajub — vaimse tuuma ümber ei rajata kirikut, ei looda hierarhiat, ei kanoniseerita kirjasõna ega liikumise asutajaid. Võiks ütelda, et oma kõikelubavuses on AA vaimsete õpetuste ülene. 

Mis meid, AA-lasi, ühendab? Eks ikka see, et me pöördume AA-sse abi saama siis, kui meid on vallanud täielik masendus, lootusetus, jõuetus. Meie vaim ja hing on muserdunud ning me ei suuda enam sellistena edasi elada. Me vajame, et meie sees toimuks muutus. Igaüht meist ootab tema hingeline teekond – masendusest elurõõmu poole, apaatiast tegutsemisjulguseni, närivast rahulolematusest karge meelerahuni. 

Mulle meeldib mõtelda nii, et AA kui vaimne liikumine ei kujutagi enesest midagi muud kui meie kõikide hingeteede liitumist. Meie hingeline teekond ei ole meie endi kontrolli all ja see ei ole ka meie endi poolt juhitav. Meie hingeteed lõimuvad ja põimuvad, me toetame oma liikumisel üksteist. Vahel kõnelevad AA-lased vaimsest arengust – see ei ole eriti õnnestunud mõiste, kuna viitab liialt intellektuaalsusele ja vaimsetele võimetele. Inimest ei tee aga õnnelikuks ei tema vaimsed võimed, erinevate teadmiste hulk ega õpetuste uurimine - mitte need asjad ei tee AA-st vaimset liikumist. Suured põhimõtted ja vankumatud „AA-tõed“ võivad pakkuda meile küll turvatunnet, kuid kipuvad meie hingi ka kolonnidesse rivistama ning ihkavad panna need marsisammul ühte jalga käima – see pole aga enam hingetee, vaid sõjakäik. 

Mis meiega õieti toimub? Need on pealtnäha väga lihtsad, ent samas otsata keerulised asjad. Enesekeskne alkohoolik õpib kuulama teist samasugust ja mitte üksnes kuulama, vaid temaga kaasa tundma. Me tunneme tundeid – me oleme elus! Meie hing saab liigutatud – ja just sellest saab alguse kogu AA kui vaimne, veelgi täpsemalt aga hingeline liikumine.

AA kui hingetee sünnib igal koosolekul uuesti ja uuena, kui me sellel vaid toimuda laseme. Kui me ei lämmata ise AA vaimu oma otsatuma tarkuse ja suurte põhimõtetega, kui me ei peleta ehedat, elavat hingust toast välja surmkindlate tõdede ja oma õigeimaist õigeimaiks olemise vaevaga, kui me oskame olla nii väikesed, et koosolekuruumis jääb ruumi ka Elavale Hingele. Kui AA on elus, oleme elus meiegi.