AA -liikmetele - 6. Traditsioon

Kuues traditsioon

AA rühm ei tohiks kunagi toetada või rahastada ega loovutada AA nime ühelegi temaga seotud organisatsioonile või kõrvalisele asutusele, et raha, omandi või mõjuvõimu küsimused ei juhiks meid pea eesmärgist kõrvale.

Kohe kui olime leidnud lahenduse alkoholi probleemile, oli meil põhjust arvata(kujutasime seda tollal ette), et suudame lahendada ka palju muid probleeme.Paljude arvates oleksid AA rühmad võinud hakata tegelema äriga ning rahastama erinevaid alkoholivastase võitlusega seotud ettevõtmisi. Pidasime oma kohuseks kasutada AA nime autoriteeti igaks kiiduväärseks eesmärgiks.

Me unistasime näiteks järgmistest asjadest. Haiglad ei salli alkohoolikuid – me ehitame omaenda haiglate võrgu. Rahvale on vaja selgitada, mida tähendab alkoholism – me hakkame tegelema üldsuse harimisega, kirjutame ümber kooli- ja meditsiiniõpikud. Me kogume varjupaikadest kokku kõik hüljatud ning valime välja need, keda saab terveks ravida; ülejäänutele anname võimaluse kinnistes asutustes elatist teenida. Võib-olla hakkavad need asutused teenima palju raha, et seda kasutada meie muudes projektides. Tõsimeeli mõtlesime muuta seadusi ja kirjutada nendesse, et alkohoolikud on haiged inimesed. Neid ei saadetaks enam vanglasse, vaid kohtunikud usaldaksid nad meie käendusele. Me viiksime AA narkomaanide ja kurjategijateni, organiseeriksime rühmad depressiivsetele ja paranoikutele; mida sügavam neuroos, seda innukamad me oleksime. Oli selge – kui saab võita alkoholi, siis saab üle ka kõigest muust.

Näis, et me suudame viia oma mõtted tehastesse ning panna töölisi ja kapitaliste üksteist armastama. Meie kompromissitu ausus pidi puhastama poliitika. Emmates ühe käega religiooni ja teisega meditsiini, me lahendame nende lahkhelid. Olles õppinud ise õnnelikult elama, õpetaksime kõiki teisi. Meie sõpruskond võiks olla uue vaimse progressi esirinnas! Me võiksime maailma uueks luua.

Jah, unistasime AA-s just niisugustest asjadest. See oli täiesti loomulik; valdav osa alkohoolikuid on ju pankrotistunud idealistid. Peaaegu igaüksmeist tahtis inimkonnale kasu tuua, korda saata suuri tegusid, kehastada suuri ideaale. Me olime kõik püüelnud täiuslikkust ning seda saavutamata läinud teise äärmusesse – pudelisse ja unustusse. Jumalik ettehooldus tegimeile AA läbi kättesaadavaks meie kõrgeimad ootused. Miks mitte jagada oma eluviisi saladusi kõigi inimestega?

Me proovisime haiglatega – kõik katsed kukkusid läbi, kuna AA rühmaei saa kaasata ärisse. Liiga palju kokki rikub supi ära. Läksime hariduse kallale, kuid kohe, kui hakkasime avalikult kiitma ühtesid või teisi põhimõtteid, sattusid inimesed segadusse. Kas AA parandab joodikuid või annab haridust? Kas AA tegeleb vaimsete küsimustega või meditsiiniga? Või on see mingi sotsiaal-reformistlik liikumine? Jahmununa nägime end seotuna igat liikiettevõtmistega, olid need siis head või mitte eriti. Nähes, kuidas alkohoolikuidendiselt pisteti vanglatesse ja kinnistesse asutustesse, tõstsime me kisa: “Vaja on seadust!” AA-lased hakkasid põrutama rusikatega komiteedelaudadel ja õhutama seadusandlikke reforme. Me andsime meediale suurepärase materjali, kuid sellega kõik piirdus. Mõistsime, et varsti upume poliitikasse. Isegi AA sees pidasime vajalikuks maha võtta oma nime klubideltja majadelt, kus toimus kaheteistkümnenda sammu töö.

Need avantüürid sisendasid sügava veendumuse, et mingitel asjaoludel ei tohiks me toetada ühtki kõrvalist ettevõtmist, kui tahes head.Meie, AA-lased, ei saa olla kõigi inimeste jaoks kõik ega tohiks selle poole püüelda.

Aastaid tagasi pandi see “mitte toetamise” põhimõte proovile. Mitmed suured viinatootjad tegid meile ettepaneku hakata tegelema alkoholialase valgustustööga. Nad leidsid, et poleks paha näidata alkoholitootjate vastutustunnet ühiskonna ees. Nad tahtsid öelda rahvale, et alkoholi tuleb nautida, mitte kuritarvitada; et kõvad joomamehed peaksid end piirama; probleemjoodikud-alkohoolikud ei tohiks aga üldse juua.

Ühes nende kutseühingus kerkis küsimus, kuidas niisugust kampaaniatläbi viia. Loomulikult tuleb kaasata raadio, ajakirjandus ja kino. Kes peaks aga asja juhtima? Kohemaid tulid meelde Anonüümsed Alkohoolikud. Kui vaid õnnestuks leida meie seast hea PR-mees, oleks see ideaalne lahendus. Küll tema juba tunneks probleemi. Tema sidemed AA-ga oleksid hindamatud, kuna sõpruskonnal on avalikkuse poolehoid ega pole vaenlasi.

Õige pea leitigi vajalike kogemustega AA-lane. Otsekohe sõitis ta NewYorki AA kesktoimetusse ja küsis: “Kas meie traditsioonides on midagi, mis takistaks mul seda tööd tegemast? Selline valgustustöö tundub olevat hea, ka ei tekita see vaidlusi. Kas te poisid näete siin mingit ohtu?”

Esmapilgul tundus kõik suurepärane; siis hakkasid ilmnema kahtlused. Viinatootjad tahtsid kasutada oma reklaamides meie liikme täisnime; ta pidi esinema kui nende avalike suhete direktor ja AA liige. Vastuväiteid poleks kellelgi olnud, kui nad oleksid palganud AA liikme üksnes tema professionaalsete võimete ja alkoholi probleemide tundmise põhjal. Nemadaga tahtsid, et ta rikuks avalikult oma anonüümsust ja seostaks miljonite teadvuses AA nime nende valgustustöö projektiga. Sellest järelduks paratamatult, et AA toetab valgustustööd viina tootjatele sobivas laadis.

Kui me nägime selle kompromiteeriva asjaolu läbi, küsisime tulevase PR-juhi arvamust. “Põrgu päralt”, hüüdis ta. “Muidugi ei saa ma seda tööd vastu võtta. Trükivärv ei jõuaks esimesel plakatil kuivada, kui “kuiva seaduse”pooldajate leeris tekiks kisa. Nad tuleksid kohe otsima AA-last, kes reklaamiks nende kampaaniat. AA oleks kohe kuiva seaduse pooldajate ja vastaste võitluse keskmes. Pooled inimesed arvaksid, et me oleme ühtede poolt ja pooled, et teiste poolt. Täielik kaos.”

“Siiski”, ütlesime meie, “sul on seaduslik õigus see töö vastu võtta”.“Ma tean,” vastas ta. “Kuid küsimus pole õiguses. AA päästis mu elu ja see on kõige tähtsam. Mina pole see mees, kes tooks AA-le kaela suure jama, siit aga see just tulebki.”

Millegi toetamise asjus ütles meie sõber kõik välja. Me mõistsime jälle,et AA nime ei tohi kasutada mis tahes muudel eesmärkidel kui need, millejaoks AA loodi.