NAD KAOTASID PEAAEGU KÕIK

Järgnevad lood räägivad kõige masendavamatest alkoholismijuhtudest.

Paljud neist tegid läbi kõik - haiglad, eriravi, raviasutused, vaimuhaiglad ja vanglad. Miski ei aidanud. Üksildus, tohutu kehaline ja vaimne piin - selline oli nende ühine saatus. Enamik neist pidi leppima hävitava lüüasaamisega peaaegu igas eluvaldkonnas. Mõned neist üritasid koos alkoholiga edasi elada. Teised tahtsid surra.

Alkoholism ei säästnud kedagi, ei rikkaid ega vaeseid, ei harituid ega harimatuid. Kõik nad leidsid end ühesugusel teel hävingu poole ning näis, et nad ei suuda peatumiseks midagi ette võtta.

Olles nüüd aastaid kainena elanud, räägivad nad meile oma tervenemisest. Kõigi rõõmuks tõestavad nad, et Anonüümsetelt Alkohoolikutelt abi otsida pole kunagi liiga hilja.

 

VIIEKORDSET KAOTAJAT KROONIB VÕIT

Ka julmim kohtlemine vanglas ei suutnud seda visa hingega kurjategijat murda. Ta kandis parajasti viiendat korda karistust kriminaalkuriteo eest kui sündis ime.

Minu nagu ka enamuse alkohoolikute jaoks kehtis tõde: „Täna söögem-joogem, sest homme ootab meid surm.“ Kuid surra mul loomulikult ei õnnestunud. Ärkasin alati vaevaliselt, haigena nii vaimselt, kehaliselt kui hingeliselt. Miski peale alkoholi ei suutnud mind sellest kuristikust välja rebida. Hiljem läks minu ülesturgutamiseks vaja narkootikumidega tembitud alkoholi. Veelgi hiljem ei suutnud mind jalule panna ei alkohol ega narkootikumid.

On palju asju, mis on hullemad kui surm, ent kas on hullemat surma kui joova alkohooliku järkjärguline, tahtlik, aeglane enesetapp? Alkohoolik teeb läbi mitu surma. Alkohol väänab elu sisutuks ja närib mõistuse kallal seni, kuni alkohoolik tõele pimedaks jääb. Istusin kaksteist aastat vangis ega kahtlustanud kordagi, et ilma alkoholita poleks ma kunagi vanglasse sattunud. Kui vanglas poleks olnud A.A.-d… Ei või iial teada, kuid minu targem mina aimab, et siis poleks ma enam praegu elavate kirjas.

Nagu näete, olen ma viiekordne kaotaja, mis tähendab, et ma olen viis korda kinni istunud (arvestamata neid kordi, mil ma karistusest pääsesin). Olen istunud neljas erinevas kinnipidamiskohas, mitmes vangilaagris, üks neist rangeima režiimiga. Need kaks sealveedetud aastat olin parandamatu, nagu minu toimikustki selgub. Ühiskonna mõõdupuu järgi olin ma lisaks ka hullumeelne. Ent kui ma kivikangrus oma jalaluu kuueteistkümne naelase sepahaamriga purustasin, siis ohverdasin ma oma keha võitlusele süsteemiga. Samal põhjusel jäin ma viieks tunniks lamama, lastes külmal lisaks ära võtta neli varvast ja jala. Olin mässaja, tülinorija ja paljud mehed, kes olid sama kibestunud kui minagi, võtsid minust eeskuju. Ma ei tahaks kalduda karistuse kandmise üksikasjadesse.

Ühes olen ma siiski kindel - vangidel, kes lülituvad A.A. tegevusse, on hiljem vabanedes ka suurem šanss vabadusse jääda. See fakt on tõestatud. Mõistagi peab vang juba "sees" olles hakkama elama A.A. elu, et tal oleks lootust hiljem „väljas“ sellejuurde püsima jääda. Alkoholi tarvitamine muudab inimese vaimset palet, seda ka tugeva loomuse puhul. Kui minu iseloom on puudulik, ühiskonnavastane ja igati kõverik ning kui ma lisan sellele veel alkoholi või mõne muu tugevatoimelise aine, siis hoia alt! Hüvasti, kõik mu head kavatsused, hirm tagajärgede ees, soov olla hoolivam ja vastutus oma tegude eest. Mida muud saangi ma siis teha peale selle, mida ma olen kogu aeg teinud - käitun nii nagu ennegi ja satun uuesti vanglasse. Hinnangute kohaselt on kaks kolmandikku karistusalustest kuriteo toimepanemise hetkel olnud kas alkoholi - ja/või narkootikumijoobes.

Siiski ei saa vangid end oma joomalugude põhjal sageli teiste A.A.-lastega kõrvutada. See on ka mõistetav. Enamik neist pole saanud nii kaua väljaspool vanglamüüre viibida, et alkoholism täies ulatuses läbi teha, et neis jõuaks välja kujuneda progresseeruv alkoholism või sellised alkohoolsed joomaharjumused, millest A.A. lood kõnelevad.

Vanglast vabanedes olid meil alati või peaaegu alati head kavatsused. Kuid need haihtusid koos esimese napsiga ja meie olemus muutus. Pöördusime tagasi oma vana, tuntud eluviisi juurde, elu juurde, mis oli täis viha, kättemaksuhimu, vaenu, hirmu, sõltuvust, eitusi, isekust ja vastutustundetust. Leidsime end jälle vanglast, kus meie iseloom muutus veelgi vildakamaks.

Kainus ja selline elukava, millega kaasneb iseloomu muutus ning vaimne ärkamine, on möödapääsmatud. Tänu A.A.-le jõuavad paljud selle vajaliku muutuseni ja ärkamiseni, seda lihtsalt A.A. põhimõtteid järgida püüdes ning A.A. liikmetega suheldes. See saab võimalikuks, kui me käime A.A. koosolekutel avali südamega ning sooviga elada tervet elu ilma keemiliste aineteta, olgu need vedelikud või miski muu. Tänu A.A.-le võime kogeda vabanemist omaenda minast. Lõppude lõpuks oli see ju meie (sinu, minu) oma mina, mis meil risti tee peal seisis, mis kogu seda kupatust juhtis, meid pankrotti ajas ja meie lähedastele haiget tegi. Kõik A.A. Kaksteist Sammu on mõeldud selle vana mina hävitamiseks (vana ego purustamiseks) ning uue; vaba mina loomiseks.

Räägiksin pigem nendest headest asjadest, mida A.A. on mulle õpetanud. Juba mõne seiga mainimisest peaks piisama, et teie, kes te kinnipidamiskohtades viibite, saaksite aimu, kust ma tulnud olen.

Istusin üksteist kuud oma koduosariigi vanglas üksikkongis, sattudes nende kuude jooksul umbes viiel korral „auku“ (paljasse tsemendist ja terasest kartserisse). Neil kümnepäevastel kartsaperioodidel hoiti mind vee ja leiva peal. Korralikku toitu anti ainult igal kolmandal päeval. Pidasin seda kohta piisavalt jubedaks, kuni sattusin lõpuks vangilaagri kartserisse. See oli täpselt nii pikk ja lai, et sai pikali heita. Seal sain ma päevas mõne kuiviku ja vett ning enne, kui ma oma kolmanda päeva söögi kallale asuda tohtisin, sunniti mind ära jooma klaasitäis kastoor- või mineraalõli, olenevalt söögijagaja õelusest. Kümme päeva sellist režiimi võttis mu kaalu 200 naelalt 130 peale ning vaid harva õnnestus mul kartserist nii kaua väljas olla, et kaal taastuks.

Kandsin triibulist vangiriietust ja ahelaid. Mu jalad olid pidevalt raudus. Pole vägevamat trikki kui ahelais ja jalaraudades riietumine, kui sa oled kord kätte saanud nõksu, kuidas pahempidi pükse üle jalaraudade tõmmata.
Olin üks neid hirmsaid kriminaale, kelle juurde kedagi ei lastud. Mäletan, et esimest korda nägin ja kuulsin ma üht A.A. liiget kakskümmend aastat tagasi. Nad pidasid siis parajasti vangla loenguruumis suurt koosolekut. (Mäletan selgesti kaht tohutusuurt punast A-tähte.) Tollal ei usaldanud ma ühtegi kirikuskäijat ning pidasin A.A.-d tossikestele mõelduks. Ma isegi ei püüdnud neid mõista. Ma ei teadnud, et olen alkohoolik, ning ei osanud alkoholi seostada ühegi varasema pahandusega nagu enamik vanglas istuvaid mehi.

Neli aastat hiljem viidi mind esimest korda ühele väljaspool vanglat toimunud koosolekule Los Angeleses. Järgmise viie aasta jooksul käisin nii Los Angelese, Phoenixi kui San Francisco A.A.-s ning tegin kõigiga järgemööda lõpparve. Viimaks viskasin minema ka kõik oma raamatud ning otsustasin, et ei lähe enam kunagi A.A.-sse tagasi. Olin küll elus, kuid tegelikult surnud.

Jätsin California selja taha ning tulin tagasi koduosariiki. Olin alkoholismiga mitmes haiglas ravil viibinud. Siis sooritasin oma viimase kuriteo. Kolm nädalat peale relvastatud röövkallaletungi, mille käigus üks inimene sai tühise haava (oleksin võinud kellegi ära tappa!), nabiti mind kinni. Ärkasin kongis, pea haige, alkoholist ja uimastitest segane, neli lüüasaamist selja taga, viies süüdistus kriminaalkuriteos ees ootamas. See oli mu maailma lõpp.

Õnneks anti mulle vaid viisteist kuni kakskümmend aastat ning ma olingi taas oma alma materis (kus ma nii suure osa ajast olin kartsas veetnud). Olin nelikümmend neli aastat vana, mu elu oli tühja jooksnud. Langesin täielikku meeleheitesse. Olin omadega põhjas. Sellegipoolest ei nõustunud ma endiselt A.A. tegevusest vanglas osa võtma. Olin juba muutumas endiseks ja parandamatuks - mul tekkis tüli paari teise vangiga ning ma plaanitsesin põgenemist. Kui see mul ei õnnestu, visatakse võti minema ning ma ei pääse enam kunagi vabadusse.

Kuid siis sündis ime. Tegin ühel pühapäeval parajasti külmkambris inventuuri, kui sissepoole ukse külge naelutatud silt mu tegevuse katkestas. See oli Meelerahu Palve! Mulle avanes nende sõnade tähendus. Korraga meenus mulle üks mu esimesi A.A. koosolekuid, kus ma olin kuulnud: "Kui sa oled alkohoolik ja kui sa edasi jood, siis lõpeb see surma või hullumeelsusega." Maapealset põrgut enne surma ei mainitudki.

Jah, ma teadsin, mis asi on meelerahu palve - olin seda õppinud A.A.-s. Sellest pidi saama mu elupäästja, viimane katalüsaator. (Loen praegu oma magamistoas seda palvet raamatust, mille see A.A. rühm mulle paar aastat tagasi vanglas kinkis.) Kahekümne nelja tunni jooksul peale Meelerahu Palve avastamist tegin ma ilmselt esimest korda läbi kolm Sammu. Andsin täielikult alla. Hakkasin magama, lõdvestuma, oma armetut olukorda tunnistama. Alates järgmisest koosolekust hakkasin osa võtma A.A. tegevusest vanglas.

Kui ma olin karistusest ära kandnud kaheksateist kuud, viidi mind üle eeskujulike hulka. (Jumala teod käivad läbi inimeste.) Sealt viidi mind omakorda üle musterrühma, kus ma veetsin oma elu kõige valulisemad aastad. Ümberkasvamine oli nii valuline, et ilma oma tsiviilisikust A.A. sõbra abita poleks ma võib-olla suutnud seda murrangulist kohanemisaastat edukalt läbi teha. Too sõber viis mu enda poole, kui ta oli mu korraks allkirja vastu vanglast välja saanud. Tema ja ta naine võtsid mind vastu enam kui avasüli, mu sõber kuulas ära kõik mu hädad ning nad mõlemad suhtusid minusse kui inimesse.

Varsti peale seda valiti mind ja veel kaheksa meest välja 10 000 mehe hulgast, kes sel ajal vangis istusid, et me käiksime kursustel, kus minusuguseid endisi korrarikkujaid vangide nõustajaiks õpetati. Üheksakuulise väljaõppe järel lasti kõik teised meie rühmast tingimisi vabaks ning nad asusid tööle kasvatusosakonnas, mina välja arvatud. Ma ei vastanud tingimisi vabastamise nõuetele, kuni - olen kindel, et Jumala abiga - vanglaülem mu karistusajast viis aastat maha kustutas. Mind lasti tingimisi vabaks, kui olin ära istunud vähem kui kolm aastat. Siis sai ka minust kasvatusosakonna nõustaja. Tuleb osata näha selle kasvatussüsteemi olemust, et mõista, milline see tegelikult oli.

Töötanud seal mõned kuud, asusin ma tegutsema alkohoolikutega linna vaimse tervise keskuses. Olen nüüd töötanud alkohoolikute nõustajana üle aasta ning minu karistus on tervenisti kustutatud. Aeg-ajalt käin oma vanas alma materis loenguid pidamas ja - mõelda vaid! - vangivalvur on minu sõber. Loen oma kainuse alguspäevaks seda, mil ma hakkasin vanglas osalema A.A. töös, mitte seda päeva, mil ma viimase napsi võtsin. Joomata olemine ei tähenda veel kainust.

Kolm nädalat tagasi helises telefon ning mind küsis keegi, kelle häält ma polnud rohkem kui kakskümmend kolm aastat kuulnud. See oli mu endine naine, kes ütles, et mu kahekümne seitsme aastane poeg, kes oli läbi teinud mereväeteenistuse ja lõpetanud kolledži, soovib minuga nelja silma all kohtuda, et kavatseb kolme kuu pärast abielluda ning soovib, et ma tema laulatusele tuleksin. Ma ei ole oma poega näinud sellest peale, kui ta oli kolme ja poolene. Tema ei tunne mind ja mina ei tunne teda Tänan Jumalat, et saan teda veel sel kuul näha. Loodan, et näen laulatusel ka oma tütart ja mõlema lapse ema. Mu tütar oli pooleteistaastane, kui ma teda viimati nägin. Kaks aastat tagasi püüdsin ma kuidagi lepitust otsida ja oma lastega kontakti saada, kuid siis ei olnud veel Jumala määratud aeg.

Ma ei ole ühtki asja, mis minuga on juhtunud, ära teeninud. Pean silmas neid häid asju, mis minuga on juhtunud. Võlgnen kõige eest tänu A.A.-le ja Jumalale. Mind ei tule millegi eest kiita. Järgmisel kuul saan ma viiskümmend aastat vanaks ja ma ei ole veel näinud oma poega ega tütart ega ka kaht tütrelast, minu lapselapsi. Kuid ma olen tänulik, see kõik on kui unenägu.

Andestage mulle, kuid oodates kohtumist oma perekonnaga, kelle ma kunagi ammu hülgasin, ei suuda ma viimase aja sündmustest enam rohkem kirjutada. Pealegi saan ma elada ainult tänases päevas. Pean olema kõigeks valmis ja kõigega päri, kui ma neid ka kunagi nägema ei peaks. See on raske, kuid minu jaoks ainuvõimalik tee.

Olen endiselt jultunud, enesekeskne, oma õiguses kindel, ilma vähimagi alandlikkuseta ja vahel isegi teesklev, kuid ma püüan olla parem inimene ja kaasinimesi aidata. Minust ei saa küll kunagi pühakut, kuid ükskõik, missugune ma olen, tahan ma olla kaine ja kuuluda A.A.-sse. Sõna "alkohoolik" ei tekita minus enam vastikust. Tegelikult on see minu kõrvadele lausa muusika, kui seda minu kohta öeldakse.

Jumal õnnistagu kõiki inimesi A.A.-s ja eriti teid, mu vanglakaaslased. Pidage meeles, et teil on valikuvõimalus.

 

KROONIKUKS ÜLENDATUD

See, töös edasipüüdlik neiu eelistas end üksi mälukaotuseni purju juua, lootes sageli igavesti sellisesse seisundisse jääda. Kuid saatus tahtis teisiti.

Ma ei ole mitte kogu elu alkohoolik olnud.

Tegelikult on minu üsnagi tavaline mõõdukas joomine alles viimase viieteistkümne aastaga alkoholismiks muutunud. Ma ei hakka väitma, nagu oleksin ma ühel õhtul tavalise alkoholipruukijana voodisse heitnud ja järgmisel hommikul alkohoolikuna ärganud.

See ei käinud nii lihtsalt.

Hakkasin jooma seltskonnas, pidudel ja tantsuõhtutel, kui olin umbes kakskümmend aastat vana. Alguses see mulle eriti ei istunud. Ometi oli alkoholi toime minu jaoks meeldiv. Alkohol andis mulle täiskasvanuma ning küpsema enesetunde j a arvatavasti suurendas alkoholi külgetõmbejõudu veelgi asjaolu, et vähemasti minu vanematekodus oli alkohol keelatud ning seetõttu minu jaoks eriti põnev asi. Mõne aja pärast hakkasin alkoholist tõelist mõnu tundma ning muutusin sellest igas olukorras sõltuvaks. Kui mul midagi teha ei olnud - igav õhtu kodus -, toimetasin salaja oma teise korruse tuppa paar napsi ja nii see harjumus alguse sai.

Peagi alustasin oma esimest nädalapikkust joomatuuri - hotellitoas luku taga, põhjuseks vanemate vastuseis minu plaanitsetavale abiellumisele. Arvasin, et kui ma kõigi kiuste abiellun, mis oli minu meelest kindlasti õige samm, siis leiaks ka mu alkoholiprobleem ehk lahenduse. Arvasin, et saaksin päris õnnelikuks ega jooks enam kunagi liiga palju. Tegingi proovi.

(Usun, et esimest korda valdas mind hirm just tollesama joomatuuri ajal hotellitoas luku taga. Aimates, et midagi on lahti, kutsus hotelli administratsioon välja arsti. Arst, kes tõenäoliselt mõistis, et ma vajan igal juhul und, jättis mulle pudelikese unerohutablettidega ning purjuspäi võtsin ma need ühe või kahe asemel, nagu arst oli ette kirjutanud, kõik korraga sisse. Kui poleks olnud valvsat toatüdrukut, oleksin võinud sealsamas maha surra. Sellest ajast peale tekkiski mul hirm, sest ma taipasin, et kui ma jõin, siis ma mitte üksnes ei mäletanud, mis juhtus, vaid ilmselt puudus mul ka vähimgi kontroll toimuva üle. Ja tundus, et sinna ei olnud midagi parata.)

Olles kord selle piiri ületanud, täitsid hirm, ebaõnnestumised ja meeleheide järgmised viis aastat mu elu. Nende aastate traagilised sündmused nagu abielu purunemine, lapse surm ja muu ei ohjeldanud mind kuigivõrd. Vastupidi, need kõlbasid headeks ettekääneteks, et rohkem juua ja unustada. Järgnes juba tõeliselt raskekujuline alkoholism.

Mulle meenuvad viimased Washingtonis veedetud jõulud neliteist aastat tagasi. Paar päeva enne jõule läksin hambaarsti juurde end kontrollima. Röntgen näitas, et paar hammast tuli välja tõmmata. Ma ei joonud sel ajal eriti palju, sest olin hakanud aru saama, et minu joomises on midagi ebanormaalset, taipamata ometi, et olin juba alkoholi üle kontrolli kaotanud. Hammaste väljatõmbamiseks määratud päeval tundsin end hambaarsti juurde minnes pisut närvilisena ning võtsin seepärast teel paar napsi. Kui hambad olid välja tõmmatud, olin väga närvis ning tegin veel paar napsi.

Kuna mu suu koju jõudes pakitses, otsisin välja jääkoti ning heitsin voodisse. Ka järgmise päeva veetsin jääkotiga voodis, kuid nüüd oli seltsiks ka pudel! Mu joomakombed olid selleks ajaks jõudnud niisugusesse staadiumi, et kui ma kord alustasin, siis jäingi voodisse ja jõin end mälukaotuseni purju. Kogu ülejäänud nädal oli üsna ähmane.

Nii see läks. Mäletan häguselt ägedaid tülisid abikaasaga, seda, kuidas ta ikka ja jälle leidis üles mu alkoholivarud ning need minema viskas. Mäletan, kuidas ma ootasin, et ta kõvasti magama jääks, kuidas ma seejärel tema tagant raha varastasin, et oma tagavara täiendada.

Mäletan veel, kuidas ta ühel õhtul koos mingi sõbraga mu tuppa tuli ja käskis mul riidesse panna - me pidavat ära sõitma.

Sõdisin kõigest väest vastu, ent tulutult. Mind viidi öösärgi ja hommikumantli väel majast välja ja topiti ootavasse autosse. Asusime teele New Yorki, kus mu mees kavatses mind mu õe juurde jätta. Teel üritasin end tõsimeeli iga hinna eest autost välja kukutada. Lõpuks tegid nad peatuse ja ostsid mulle pudeli. Nad teadsid suurepäraselt, et see muudab mu taltsaks.

Peatusime mu õe maja ees koos esimeste koidukiirtega. Järgnes pikk jutuajamine minu mehe, mu õe ja tema abikaasa vahel. Ehkki olin purjus, mõistsin ma selgesti, et mind sinna ei hoolitud. Mu vanemad pidid sel päeval puhkereisile sõitma ning mu õde ei tahtnud, et nad enne seda oma purjus tütre peale satuksid. Meil ei jäänud muud üle, kui ots ringi pöörata ja tagasi Washingtoni sõita. Olin liiga nõrk ja kurnatud, et üritada end autost välja kukutada. Tagasitee kulges õudses surmavaikuses.

Mu mees aitas mu majja, pakkis oma asjad ning jättis mulle natuke raha. Ta ütles, et teda ei huvita, mida ma sellega teen, kuid rohkem ta mulle ei anna, enne kui ma kaine olen. Ta ütles, et tal on lõplikult kõrini ja et ta ei taha mind enam kunagi näha.

Olin tõsiselt hirmunud ja püsisin kolm järgmist päeva kainena. Päev enne jõule helistasin mehele ja ütlesin talle, et olen kaine ning palusin tal tagasi tulla. Ta vastas, et mõtleb järele. Ootasin teda terve ülejäänud päeva ning kõndisin kogu öö toas edasi-tagasi.

Jõulu esimesel pühal helistasin lõuna paiku oma vanematele New Yorki, soovisin kõigile häid jõule ning kinnitasin neile, et minuga on kõik korras. Oleksin vanematega rääkides peaaegu nutma puhkenud. See telefonikõne oli mu ainus lunastustegu nende jõulude ajal.

Kui mu mehest ka paari järgmise tunni jooksul ei kippu ega kõppu polnud, tekkis mul alkohoolikutele nii tuttav tunne: "Mis kasu sellest on? Mis mõtet on püüda õigesti käituda?" Mind valdas alkohoolikutele omane kohutav üksildustunne.

Läksin restorani, leidsin saali lõpus vaba laua ning hakkasin jooma. Istusin seal terve pärastlõuna, jõin ja mängitasin plaadiautomaadil Bing Crosby "Püha ööd". Tänase päevani ei suuda ma seda laulu kuulata, ilma et mulle meenuksid nood hirmsad jõulud.

Mis edasi sai, seda ma enam ei mäleta. Tekkis täielik mälulünk. Järgmiseks mäletan ainult seda, kuidas mu mees koos kahe politseinikuga mu tuppa tuli. (Hiljem sain teada, et see oli vana-aasta õhtu.) Seekord ei hakanud ma vastu sõdima, sest teadsin, milleks nad olid tulnud ja kuhu mind viiakse - linnahaigla psühhopaatiapalatisse, kus ma olin kord juba viibinud.

Tegi see mu joomisele lõpu? Mõneks ajaks, ent mitte kauaks.

Asjad läksid aina hullemaks ja hullemaks ning kuna ma ei kõlvanud, enam ei naiseks ega emaks, purunes mu abielu lõplikult. Läksin tagasi vanematekoju ja karussell läks uuesti käima - kuid sedapuhku ei pruukinud ma muretseda, et ärkan psühhiaatriahaiglas trellide taga.

Hakkasin selle asemel käima kenas erasanatooriumis, mis osutus pigem seltsiklubiks kui raviasutuseks., Kahe-kolme päeva pärast lubati patsientidel juba terves majas ringi liikuda ja see oli väga tore. Samuti sai mulle juba esimese külastusega selgeks, et ma võin sissekirjutamisest keelduda, kui mulle ei anta ühte kätte klaasi viskiga ja teise kätte klaasi paraldehüüdiga. Selline lihtne kainenemismeetod võttis vähemalt kolm päeva aega.

Seal oli arste ja psühhiaatreid, kes püüdsid mind aidata, kuid sel ajal ei olnud mul kellestki abi. Ma ei tahtnud abi. Olin otsustanud, et ma ei kõlba kuhugi, et ma ei kõlba enam ülepea millekski ning et mida kiiremini ma end surnuks joon, seda parem.

Mu sanatooriumikülastused jätkusid ligi kolm aastat, kuni mu isa 1944. aasta märtsis suri ja ma olin liiga purjus, et tema matustele minna. Siis jõudsid kõik otsusele, et minuga tuleb midagi tõsist ette võtta. Peale konsulteerimist ning arutlemist otsustati mulle lõpuks korraldada "esilekutsutud refleksi" ravi. Ma ei hakka üksikasju kirjeldama, kuid võin kinnitada, et see pole kuigi lõbus.

Mõte seisneb selles, et ravi tulemusena "sätitakse" su organism selliseks, et paljas alkoholi nägemine või lõhn kutsub esile ägeda reaktsiooni ja sul hakkab väga paha. Kuid minusuguse kange tüdruku mõtlemist nad juba ümber ei sättinud.

Te ehk imestate, miks ma ei olnud A.A.-ga kokku puutunud, kui ma oma alkoholismiga juba nii palju vaeva nägin ja teiste abi otsisin. Tegelikult olingi ma juba 1940. aastal A.A.-ga kokku puutunud.
Sama arst, kes oli mu psühhiaatriahaiglasse suunanud, küsis mu mehelt: "Miks te teda Anonüümsete Alkohoolikute juurde ei saada?"

Minu mees küsis vastu: "Mis see A.A. on?"

Sel ajal ei olnud A.A.-st veel eriti palju kuulda olnud. Isegi Jack Alexanderi kuulus artikkel "Saturday Evening Postis" ei olnud veel ilmunud ning Washingtonis tegutses ainult üks üsna väike A.A. rühm.

Arst seletas: "Ma ei tea sellest asjast küll eriti palju, kuid ma olen kuulnud, et see on üks joodikute punt, mis aeg-ajalt koos käib…"

Mu mees lõikas vahele: "Mu naine on juba piisavalt hullus seisus, et veel mingite joodikutega jahmerdama hakata."

Nii juhtuski, et kui järgnevate aastate jooksul kusagil A.A.-d mainiti, ei puutunud see minusse. Mõtlen oma rumala aruga aga seniajani, et kui ma oleksin juba 1940. aastal A.A.-sse pöördunud, oleksin võib-olla päästnud oma abielu ja kodu. Olin siis isegi tahtnud sinna minna ent mind ei lubatud, ja ega ma siis hiljemgi hakanud sinna minema.

1944. aasta novembris läksin viimaks siiski A.A.-sse.

Ja A.A. võttis minusuguse varemeis naise vastu ja tõi mu tagasi ellu.

Miks sain ma sealt abi, kui kõik muud abinõud olid tagajärjetuiks jäänud? Kas see tuli sellest, et mulle öeldi A.A.-s, et ma olen alkohoolik?

Ei, seda olin ma ennegi teadnud.

Jah, ma teadsin isegi, et ma olen "krooniline alkohoolik".

Kord oma eelistatud kainenemisasutuses viibides istusin parajasti psühhiaatri vastuvõtul, kui mu arst korraks kabinetist välja kutsuti ja ta mu haigusloo lauale jättis. Kaval ja osav, nagu ma olin, otsustasin ma järele vaadata, mida nad minust siis arvavad, mis neil minuga kavas on ja mida ma neile rääkisin, kui mind joobnuna siia toodi. Kausta kaanel seisis minu nimi, vanus ja aadress ning selle all "perioodiline alkoholi kuritarvitaja". Kuid need sõnad olid maha kriipsutatud ja nende asemele kirjutatud „krooniline alkohoolik“.

Otsekui selle kinnituseks, kui suurde segadusse ma sattusin ja kui ähmi täis ma läksin, tulin ma kabinetist kähku tulema ja kiirustasin teistele patsientidele teatama, et olen paranemas. Mind oli perioodilisest alkoholi kuritarvitajast ülendatud krooniliseks alkohoolikuks! Ausalt öeldes ei teadnud ma täpselt, mis vahe seal oli. A.A. ei teinud mulle selgeks, et ma olen alkohoolik, selle asemel selgitati seal mulle, et kuna ma olen alkohoolik, ei suuda ma enam oma eluga toime tulla.

Mulle tundus nagu oleksid need A.A. liikmed, kellega ma vestlesin, minust kõike teadnud. On tõsi, et ka kõigis nendes raviasutustes, kus ma aeg-ajalt viibisin, teadsid arstid ja õed minu kohta samuti kõike. Kuid vahe seisnes selles, et A.A. liikmed mõistsid mind nende endi kibedate kogemuste põhjal.

Teisisõnu - isegi maailma lahkeim arst, täpselt selline nagu minu oma, ei suutnud mind aidata, sest mul oli alati tunne: "Sa ei saa mind mõista, sa ei saa mind kuidagi mõista - sina ju ei joo!"

Ent ühe naisega, esimese naisega, kellega ma A.A.-s tutvusin, sain ma jutule. Kõigis nendes sanatooriumides ja psühhiaatriaosakondades ei olnud ma kordagi kohanud naist, kes oleks tunnistanud, et ta on alkohoolik. Naised käisid niisugustes raviasutustes, kui neil olid närvid läbi või kui nad vajasid "ravipuhkust" - põhjus oli ükskõik milles, ainult mitte joomises. (Olen hiljem mõnda sellist naist kohanud A.A.-s.)

Kuid neid A.A. liikmeid kuulates ja nendega vesteldes - rääkisin nendega nii, nagu ma ei olnud oma elus kunagi kellegagi rääkinud - mõistsin ma, et ma ei suutnud kontrollida oma elu, mitte ainult joomist. Nende abiga hakkasin ma ka nägema, et paljude asjade tõttu, mis olid aastate jooksul juhtunud, ähvardas mind nüüd kindel hullumeelsus ja nii üritasin ma tõele silma vaadates uskuda, et üks Jõud, mis on minust suurem, võib ja tahab mulle selge mõistuse tagasi anda.

Anonüümsete Alkohoolikute ülejäänud Kaksteist Sammu näisid mulle esialgu ületamatutena.

Kuid vanemad A.A. liikmed ütlesid mulle: "Talita ikka tasa ja targu." Järgnevad sündmused osutasid, et ma võtsin nende õpetust liiga sõna-sõnalt, sest paar kuud kestnud õnneliku kainuse järel jõin ma taas. Kui ma oleksin püüdnud ausalt ja tõsimeelselt järgida Kahtteistkümmet Sammu, oleksin ma pidevat moraalset eneseuuringut tehes märganud, et kaldun õigest kursist kõrvale ja et mu elus on veel üksjagu aktiivset vaenu ning tohutul määral enesehaletsust. Kuid mis veelgi tähtsam - ma oleksin avastanud, et istun taas rooli taga ja olen jälle see, kes kõike juhib.

Kõrgem Jõud, kelle poole ma olin pöördunud ja kes oli mu omaks võtnud, oli taas tahaplaanile jäänud, kui emotsioonid jälle mu elu juhtima hakkasid, ja, nagu ikka, viisid need mu pudeli juurde.

See juhtus umbes nii.

Kui ma esimest korda A.A.-sse tulin, tunnistas minu tugiisik, see esimene naine, kelle suust ma midagi taolist olin kuulnud, et ta on alkohoolik. Ja ometi oli ta võluv, meeldiv, armas inimene. Ta sisendas mulle nii palju lootust ja indu, et ma ta otsekohe enda jaoks pjedestaalile tõstsin. See naine jäi järgnenud kolme kuu jooksul minu toetajaks A.A.-s. Käisin koosolekutel, veetsin palju aega klubis, kuid kõik keerles ikka selle ühe naise umber. Kuid ta ei saanud ju mind igavesti seljas kanda. Ta teadis seda ja mõistis ka mu tundeid ning hakkas just minu enda huvides tasahilju eemale tõmbuma. Mõistagi olin ma alkohoolikule omaselt ülipuudutatud ja solvunud. "Ah, need inimesed siin on täpselt samasugused kui need, keda ma olen eluaeg tundnud. Nad kütavad su rohkete pettelootustega ning lubadustega üles, jooksutavad sind sinna ja tänna ning kaovad lõpuks minema." Ja kui viimaks juhtus, et see naine peale seda, kui ma olin kolm kuud A.A.-s olnud, minuga laupäeval einele minemast keeldus, otsustasin ma: "Ma talle õige näitan! Ta ei tohi minuga niimoodi käituda!" Ning ma läksin ja jõin end purju.

Nojah, te võite isegi arvata, kellele ma sellega tegelikult midagi näitasin. Iseendale muidugi. Ja ma maandusin pauhti sellessamas sanatooriumis, kus ma olin varem nii sageli olnud. Seal olles hakkasin taipama, et olin kusagil midagi valesti teinud. Mõistsin, et olin püüdnud kõike seostada üheainsa inimesega, mitte A.A. raamatuga, rühmaga, Kõrgema Jõuga või millegi muuga Võtsin raamatu uuesti käsile ja uurisin seda põhjalikult ning mulle meeldisid .väga paljud asjad, millest seal kirjutati. Eriti on mulle meelde jäänud üks lõik, mis tundus otse ütlevat: „See on sulle." Lõik ise kõlas umbes nii: "Usk ilma tegudeta on surnud usk. Vii see sõnum teiste alkohoolikuteni. Sa saad aidata seal, kus keegi teine seda ei suuda." Minu käes oli raamat, kus kinnitati, et mina olin võimeline tegema midagi sellist, mida kõik need arstid ja preestrid ja pastorid ja psühhiaatrid, kellelt ma olin aastaid abi otsinud, teha ei suutnud!

See juhtus seitse aastat tagasi ning tänu Jumalale ja A.A.le ei ole ma enam kordagi joonud. Nende seitsme aasta jooksul on kahekümne nelja tunni programm, mida ma varem pidasin uustulnukate lõksu meelitamise nipiks, omandanud minu jaoks väga suure tähenduse - seda mitte üksnes joomise suhtes, vaid terves minu elukorralduses.

Ma mõistan, et ainsa asjana on selles elus mulle garanteeritud tänane päev. Ka kõige vaesemal inimesel ei ole vähem ega kõige rikkamalgi rohkem - meil kõigil on vaid üks päev. Mida me selle päevaga teeme, on meie enda asi, kuidas me seda kasutame, sõltub vaid igaühest endast.

Tunnen, et nende viimaste aastatega on mu kehaline tervis ja mõtteselgus taastunud mitte mu enda jõupingutuste või tegude tulemusena, vaid selletõttu, et ma olen hakanud uskuma - tõsiselt uskuma -, et üksinda ei suuda ma midagi ja et mu enda sisemine egoism ning jonnakus on need pahed, mis valla pääsedes võivad mu alkoholi rüppe tõugata.

Olen hakanud uskuma, et mu haigus on oma olemuselt nii hingeline, kehaline kui vaimne ning ma tean, et selle haiguse hingelise küljega pean ma pöörduma Kõrgema Jõu poole.

 

JIMI LUGU

Elukutselt arst, oli ta esimese mustanahaliste A.A. rühma rajaja, kes ise sügavale alkoholi lõksu sattununa jutustab oma vabanemisest ning sellest, kuidas ta omasugustega töötades selle vabaduse saavutas.

Sündisin ühes Virginia osariigi väikelinnas tavalises usklikus perekonnas. Minu neegrist isa töötas maa-arstina. Mäletan, et kui ma veel väike olin, riietas ema mind samamoodi nagu mu kahte õdegi ning ma kandsin kuni kuueaastaseks saamiseni lokke. Siis läksin ma kooli ja sain lokkidest lahti. Kuid hirm ja ahistus jäid sellegipoolest alles. Me elasime baptistide kirikust vaid paari maja kaugusel ning ma mäletan, et kui seal matusetalitust peeti, pärisin ma emalt sageli, kas see inimene oli olnud halb või hea ning kas ta pääseb taevasse või läheb põrgu. Olin siis umbes kuuene.

Ema oli hiljuti usku pööranud ja temast oli saanud lausa usufanaatik. Selles tema neurootilisus peamiselt avalduski. Oma laste suhtes oli tal tugev omanikuinstinkt. Ema kujundas minus kõigest väest äärmiselt puritaanlikke vaateid seksuaalsuhete, emaduse ja üldse naiste kohta. Olen kindel, et minu arusaamad sellest, milline elu peaks välja nägema, erinesid tunduvalt nende inimeste arusaamadest, kellega ma läbi käisin. Hiljem tuli mul elus selle eest ränka lõivu maksta. Mõistan seda alles nüüd.

Umbes samal ajal juhtus koolis midagi, mida ma pole tänini unustanud, sest selle vahejuhtumi tõttu hakkasin ma mõistma, et olen füüsilises mõttes argpüks. Mängisime vahetunni ajal korvpalli, kui üks minust vaid pisut suurem poiss kogemata mu jala otsa komistas ja ninali kukkus. Ta haaras palli ja virutas mulle sellega näkku. Sellest oleks pidanud piisama, et talle vastu anda, kuid ma ei löönud teda ning mõistsin vahetunni lõpul, miks ma seda ei olnud teinud. Ma kartsin. See teadmine oli mulle väga valus ning häiriv.

Emal oli vanaaegne kasvatus ning ta arvas, et kõik poisid, kellega ma läbi käin, peavad olema korralikud. Minu ajaks olid sellised mõisted loomulikult muutunud, kuid mu ema polnud ajaga kaasas käinud. Ma ei tea, kas see oli hea või halb, ent igatahes teadsin ma seda, et teised inimesed enam nii ei mõelnud. Meil ei lubatud kodus isegi kaarte mängida, kuid mõnikord andis isa meile klaasikese viski, suhkru ja kuuma vee segu. Meil oli majas ainult isa isiklik viskivaru. Ma ei ole teda ealeski purjus näinud, ehkki tal oli kombeks hommikuti üks naps teha ja õhtul tavaliselt veel teine, ning sama tegin ka mina. Kuid enamasti hoidis isa viskit oma töökabinetis. Ainsad korrad, mil ma olen näinud oma ema midagi joovastavat suhu võtmas, olid jõulude ajal, mil ta jõi natuke kuuma õlut munaga või pisut lahjat veini.

Mäletan, et kui ma olin keskkooli esimeses klassis, soovitas ema mul mitte kadetiks hakata. Ta hankis arstitõendi, mis pidi mu sellest vabastama. Ma ei tea, kas ta oli patsifist või mõtles ta lihtsalt, et kui jälle puhkeb sõda, siis ei ole mul sellest pääsu.

Umbes samal ajal hakkasin ma ka aru saama, et minu vaated vastassoole ei sarnanenud päris enamiku minu tuttavate poiste vaadetega. Ilmselt seepärast abiellusingi ma palju nooremalt kui oleks pidanud, sest seda tingis mu kodune kasvatus. Oleme nüüd peaaegu kolmkümmend aastat abielus olnud. Vi oli esimene tüdruk, kelle ma kohtama kutsusin. Mu süda valutas tollal tema tõttu üsna kõvasti, sest ta ei olnud sedasorti tüdruk, keda mu ema oleks mulle naiseks tahtnud. Esiteks oli ta juba kord abielus olnud ning minust sai tema teine abikaasa. Mu emale oli see nii vastumeelt, et meie esimese abieluaasta jooksul ei kutsunud ta meid isegi jõulude ajal lõunale. Meie esimese lapse sündides mu vanemad siiski leebusid, ent hiljem, kui minust sai alkohoolik, pöördusid nad taas minu vastu.

Mu isa oli pärit lõunaosariikidest, kus ta oli pidanud omal ajal väga palju kannatama. Ta tahtis mulle vaid kõige paremat ning ükski teine elukutse peale arsti oma ei olnud tema meelest küllalt hea. Teisalt olen ma vist ka ise alati meditsiini vastu huvi tundnud, ehkki ma ei ole kunagi osanud seda näha tavalise inimese pilgu läbi. Minu ala on kirurgia, kuna see on midagi nähtavat ja käegakatsutavat. Kuid ma mäletan lõpukursuse ja internatuuri ajast, et kui ma patsiendi voodi juurde astusin ja sümptomite põhjal diagnoosi määrama hakkasin, pidin tihti lõpuks midagi puht oletuse peale kirja panema. Minu isa oli hoopis teistsugune. Arvan, et tal oli lihtsalt annet intuitiivse diagnoosi panekuks. Isa oli aastate jooksul loonud väga tõhusa posti teel antava arstliku konsultatsioonisüsteemi, sest tollal ei liikunud meditsiini valdkonnas piisavalt palju raha.

Ma ei usu, et ma oleksin oma rassikuuluvuse pärast eriti kannatanud, sest ma olin ju selle sees sündinud ja mingit muud olukorda ma ei tundnud. Tegelikult ei olnud suhtumine pahatahtlik ning kui vahel oligi, siis võis selle peale üksnes vihastada. Parata polnud sinna aga midagi. Kaugest Lõunast oli mul selles osas küll hoopis teistsugune ettekujutus. Majanduslik seisund oli siinjuures väga oluline, sest ma olen tihti kuulnud oma isa rääkimas, kuidas tema ema vanasti võttis mõne kulunud jahukoti, lõikas selle nurkadesse ja põhja paar auku ning rõivaese oligi valmis. Kui isa lõpuks Virginiasse asus ning endale ise koolituse hankis, hakkas ta neid "Lõuna näljarotte", nagu ta neid sageli nimetas, nii põlgama, et ei läinud isegi oma ema matustele. Ta ütles, et ei taha enam iial oma jalga sinna kaugele Lõunasse tõsta ja nii jäigi.

Lõpetasin Washingtonis alg- ja keskkooli ning astusin Howardi Ülikooli. Internatuuri sooritasin Washingtonis. Koolis mul erilisi raskusi ei olnud. Õppimine läks hästi. Hädad algasid siis, kui ma seltskonda, inimeste keskele sattusin. Mis kooli puutub, siis püsis mu õppeedukus hea kuni lõpuni.

Oli vist 1935. aasta ja umbes sel ajal hakkasin ma tõeliselt jooma. Aastatel 1930-1935 läksid tööasjad majanduskriisi ja selle järelmõjude tõttu järjest allamäge. Mul oli sel ajal Washingtonis oma praksis, kuid patsiente jäi vähemaks ning postikonsultatsioon soikus täiesti. Kuna mu isa oli suurema osa oma elust tegutsenud Virginia väikelinnas, ei olnud temalgi ülemäärast raha, kuid tema kinnisvara ja vähesed säästud paiknesid Washingtonis. Ta oli juba ligemale kuuekümnene, kui ta 1928. aastal suri ja kõik tema ettevõtmised minu hooleks jäid. Esimesed paar aastat ei olnud lood eriti hullud, sest inertsist liikus kõik edasi. Kuid siis muutus asi kriitiliseks, kõik kippus nässu minema ja ka mina hakkasin koos sellega nässu minema. Mulle tundub, et kuni selle ajani olin ma ehk ainult kolmel või neljal korral alkoholijoobes olnud ja viski ei olnud minu jaoks mõistagi mingi probleem.

Isa oli kunagi ostnud ühe restorani, kuna ta arvas, et see aitab mul oma vaba aega sisustada ning seal ma Vi’ga kohtusingi. Ta käis sageli restoranis lõunat söömas. Olime tuttavad juba viis või kuus kuud. Ühel õhtul otsustas ta minust lahtisaamiseks koos sõbrannaga kinno minna. Üks mu hea sõber, kes meie vastas apteeki pidas, astus paari tunni parast läbi ja ütles, et oli Vi`d linna peal näinud. Seletasin talle, et Vi oli mulle oma kinnominekust rääkinud, kuid muutusin asja eest, teist taga rahutuks ning kui mu äng oli kujutlustes lumepallina suureks kasvanud, otsustasin ma välja minna ja end purju juua. See oli minu elus esimene kord, kui ma tõeliselt purjus olin. Hirm Vi'st ilma jääda ja mõte, et kuigi ta võis oma suva järgi talitada, oleks ta siiski pidanud mulle tõtt ütlema, valmistasid mulle meelehärmi Viga oli minus. Eeldasin, et kõik naised peavad olema täiuslikud.

Arvan, et ma ei hakanud ebanormaalselt palju jooma mitte enne 1935. aastat. Selleks ajaks olin ma ilma jäänud praktiliselt kogu kinnisvarast peale maja, kus me elasime. Asjad läksid üha allamäge. See tähendas, et ma pidin loobuma paljustki harjumuspärasest, mis ei olnud minu jaoks just kuigi kerge. Usun, et peamiselt sel põhjusel ma 1935. aastal jooma hakkasingi. Jõin algul üksinda. Tulin koju, pudel kaasas, ja mäletan hästi, kuidas ma passisin, et Vi seda mingil juhul pealt ei näeks. Miski oleks pidanud mind juba siis hoiatama, et kõik pole korras. Mäletan, kuidas Vi mind jälgis. Jõudis kätte aeg, mil ta selle teema üles võttis, kuid ma õigustasin end alati kas külmetuse või halva enesetundega. Nii kestis see umbes kaks kuud ja siis hakkas Vi mult joomise üle uuesti aru pärima. Viski oli peale keeluseaduse lõppemist taas müügile ilmunud ning ma võisin poodi minna, viskit osta, pudelid oma kabinetti viia ja seal laua alla panna, algul ühte nurka ja siis teise, kuni varsti olid kõik kohad tühje pudeleid täis. Vi vend elas sel ajal meie juures ning ma ütlesin Vi'le: "Võib-olla on need sinu venna pudelid. Kust mina tean. Küsi talt järele. Mina ei tea nendest pudelitest midagi." Lisaks sellele, et mul oli vajadus alkoholi järele, mulle lausa meeldis juua. Sealtmaalt algab tavalise joodiku lugu.

Jõudsin niikaugele, et hakkasin pikisilmi nädalalõpu napsitamist ootama, rahustades end mõttega, et nädalalõpud on minu päralt, et see ei sega ei mu peret ega tööd, kui ma nädalalõppudel joon. Kuid nädalalõpud venisid esmaspäevani ning peagi jõudis kätte aeg, mil ma iga päev jõin. Sel ajajärgul elatasime me end minu arstipraksisest vaevu ära.

1940. aastal juhtus midagi eriskummalist. Ühel reedesel õhtupoolikul astus minu kabinetti mees, keda ma olin juba aastaid tundnud. Minu isa oli teda omal ajal mitu korda ravinud. Selle mehe naine oli juba paar kuud raskesti haige olnud ning mees oli mulle natuke võlgu. Kirjutasin talle retsepti välja. Järgmisel päeval, laupäeval, tuli ta tagasi ja ütles: "Jim, ma jäin sulle selle eilse retsepti eest võlgu. Ma ei maksnud sulle." Mõtlesin: "Ma tean, et sa ei maksnud, sest ma ei kirjutanud sulle mingit retsepti." Kuid tema lisas: "Noh, sellesama rohu eest, mille te eile mu naise jaoks andsite.“ Mind haaras hirm, kuna ma ei suutnud midagi sellist meelde tuletada. See oli esimene mälulünk, mida ma hoomasin. Järgmisel hommikul viisin mehele uue retsepti järgi ostetud ravimi ning panin selle eelmise rohupudeli asemele. Pärast ütlesin oma naisele: "Pean midagi ette võtma." Võtsin selle rohupudeli ja viisin oma hea farmatseudist sõbra kätte analüüsimiseks ning selgus, et see rohi oli täiesti. kõlbulik. Kuid ma ise teadsin, et ma ei suuda joomist lõpetada ning ka seda, et ohustan nii ennast kui teisi.

Rääkisin pikalt ja põhjalikult psühhiaatriga, kuid ilma mingite tagajärgedeta. Umbes samal ajal pidasin ma nõu ka ühe pastoriga, kellest ma väga lugu pidasin. Ta lähenes mu probleemile usulisest aspektist ning ütles, et ma ei käi küllalt korrapäraselt kirikus ning et tema meelest ongi see minu hädade peamine põhjus. Olin sellele mõttele ägedalt vastu, sest omal ajal keskkooli lõpetades olin saanud Jumalalt ilmutuse, mis usuküsimused minu jaoks väga keerulisteks muutis. Mulle oli pähe tulnud mõte, et kui Jumal on tõepoolest kättemaksuhimuline, nagu mu ema väitis, siis ei saanud ta olla armastav Jumal. Ma ei suutnud seda enda jaoks lahti mõtestada. Hakkasin vastu sõdima ning ma ei usu, et oleksin peale seda rohkem kui tosin korda kirikus käinud.

Peale toda seika 1940. aastal hakkasin otsima uusi elatusvahendeid. Mul oli hea sõber, kes töötas riigiametis ja ma läksin tema juurde kohta kuulama. Ta muretseski mulle töökoha Töötasin riigiametis umbes aasta ning jätkasin ka õhtuseid vastuvõtte oma arstikabinetis, kuni valitsusasutused detsentraliseeriti. Pärast seda läksin Lõunasse, sest mulle kinnitati, et just see piirkond Põhja-Carolinas, kuhu ma ümber asuda kavatsesin, oli alkoholivaba. Uskusin, et sellest on mulle palju abi. Kohtan uusi inimesi ja elan alkoholivabas keskkonnas.

Kuid Põhja-Carolinasse jõudes märkasin ma, et sealne olukord ei olnud kuigivõrd erinev. Osariik oli küll teine, kuid mina olin endine. Püsisin siiski umbes kuus kuud kainena, sest ma teadsin, et Vi pidi mulle mõne aja pärast koos lastega järele sõitma. Meil oli siis kaks tütart ja poeg. Kuid midagi tuli vahele. Vi'l oli Washingtonis kindel töökoht. Ka tema töötas riigiametis. Hakkasin lähikonnas maad kuulama, kust alkoholi saada, ning loomulikult selgus, et see polnud üldsegi keeruline. Mulle tundub, et viski oli seal odavam kui Washingtonis. Lood muutusid järjest halvemaks ja lõpuks nii hulluks, et valitsus saatis minu kohta järelepärimise. Et ma olin alkohoolik, mõnede säilinud aruriismetega libekala, pääsesin ma seekord terve nahaga. Veidi hiljem tabas mind esimest korda raske maoverejooks. Jäin töölt ära umbes neljaks päevaks. Sattusin ka kõikvõimalikesse rahalistesse raskustesse. Võtsin pangast viissada dollarit laenu ja pandimajast veel kolmsada ning jõin selle üsna ruttu maha. Seejärel otsustasin Washingtoni tagasi minna, mida ma ka tegin.

Naine võttis mu pidulikult vastu, ehkki ta elas ühetoalises köögikesega korteris. Olud ei võimaldanud rohkemat. Lubasin edaspidi mõistlikult käituda. Töötasime nüüd mõlemad ühes ja samas büroos. Ma jõin edasi. Ühel oktoobriõhtul kaanisin end purju, jäin vihma kätte magama ning ärkasin kopsupõletikuga. Sellest hoolimata töötasime endiselt koos ja mina jätkasin endiselt joomist, kuid ma arvan, et südamepõhjas teadsime me mõlemad, et ma ei suuda joomist jätta. Vi mõtles, et ma ei tahagi seda. Tülitsesime ning kord või kaks lõin ma teda rusikaga. Ta jõudis järeldusele, et tal on sellest kõigest villand, läks kohtusse ja pidas kohtunikuga nõu. Koos haudusid nad valmis plaani, mis ei võimaldanud mul tema kallal vägivalda tarvitada, kui ta seda ei tahtnud.

Läksin mõneks päevaks ema poole kirgede vaibumist ootama, sest ringkonna prokurör oli saatnud mulle ametliku kutse tema juurde ilmuda. Politseinik käis meie ukse taga ja küsis James S.-i, kuid sellenimelist seal ei elanud. Ta käis mitu korda. Ei möödunud kümmet päevagi, kui purjuspäi võimuesindajatele vahele jäin ning seesama politseinik oli parajasti jaoskonnas, kui mind kambrisse toimetati. Pidin end kolmesaja dollarise tagatiskirja vastu vabaks lunastama, sest politseinikul oli ikka seesama kohtukutse minu jaoks taskus. Niisiis läksin prokuröri jutule ja me leppisime kokku, et ma kolin oma ema juurde, mis tähendas, et mina ja Vi pidime hakkama lahus elama. Käisin tööl edasi ja lõunatasin endiselt koos Vi'ga ning keegi töö juures ei aimanud, et me tegelikult koos ei elanud. Tihti sõitsime ka koos tööle ja sealt tagasi, kuid sisimas tegi selline lahusolek mu meele üsna mõruks.

Novembris võtsin peale palgapäeva mõned vabad päevad, et 25-ndal kuupäeval oma sünnipäeva tähistada. Nagu ikka, jõin ma end purju ja jäin kogu rahast ilma. Keegi oli selle mult pihta pannud. Nii need asjad tavaliselt käisid. Vahel andsin raha ema kätte hoiule ja käisin hiljem seda tema käest tagasi lunimas. Olin rahast praktiliselt lage. Arvan, et mul oli taskus veel ainult viis kuni kümme dollarit. Sellegipoolest otsustasin ma 24. novembril, olles terve eelmise päeva joonud, et tahan oma naisega kokku saada ja lepitust otsida või vähemalt temaga rääkida. Ma ei mäleta, kas ma läksin trammiga, jala või taksoga. Ainus, mida ma mäletan, on see, et Vi seisis kokkulepitud tänavanurgal ning mul on ka selgelt meeles, et tal oli ümbrik käes. Mäletan, et me ajasime juttu, kuid mis edasi juhtus, seda ma enam ei tea. Tegelikult aga juhtus see, et ma haarasin taskunoa ja lõin Vi'd sellega kolm korda. Seejärel läksin ära koju. Umbes kell kaheksa või üheksa tulid kaks kolakat uurijat ning üks politseinik mind kallaletungi eest arreteerima ning ma olin üllatunuim inimene maailmas, kui nad ütlesid, et ma olen kellelegi kallale tunginud, veelgi enam, et ma olin kallale tunginud oma naisele. Järgmisel hommikul viidi mind kohtu ette. Vi oli väga kena ja seletas kohtus, et ma olin põhimõtteliselt tore inimene ja hea abikaasa, kuid jõin liiga palju ja ta arvas, et ma olen aru kaotanud ning et mind tuleks hullumajja panna. Kohtunik lausus, et kui Vi nii arvab, siis võib ta mu kohtu korras kolmekümneks päevaks uuringutele ja läbivaatusele saata. Kuid läbivaatust ei tulnudki. Mingi uurimine võib-olla toimus. Ainus kord, mil ma psühhiaatrit nägin, oli siis, kui üks intern tuli mult vereproovi võtma. Kui kohtuprotsess läbi sai, muutusin taas suuremeelseks ning tunnetasin, et pean Vi'le tema lahkuse eest kuidagi tasuma. Seepärast sõitsin Washingtonist ära ja asusin tööle Seattle'is. Olin seal umbes kolm nädalat, muutusin siis aga rahutuks ja hakkasin mööda maad ringi hulkuma, kuni sattusin Pennsylvanias terasetööstusse tööle.

Töötasin seal ligi kaks kuud, kuid vihastasin siis enda peale ja otsustasin tagasi koju sõita. Kõige rohkem ajas mind vihale ilmselt see, et vahetult peale lihavõtteid olin ma oma kahe nädala palga välja võtnud ning otsustanud osa sellest Vi'le saata. Lisaks tahtsin ma oma väiksele tütrele lihavõttekostüümi osta. Kuid juhtumisi asus postkontori ja terasetööstuse vahel alkoholipood ja ma astusin sinna sisse, et üks naps teha. Loomulikult ei näinud mu laps mingit lihavõttekostüümi. Kahesajast dollarist, mis ma olin palgapäeval saanud, jäi üsna vähe järele.

Teadsin, et ma ei oska ise oma raha hoida ja andsin selle seetõttu hoiule ühe valge mehe kätte, kes pidas baari, kus ma sageli käisin. Ta hoidis mu raha alles, kuid ma tüütasin ta oma rahanurumisega surmani ära. Viimaks, laupäeval enne ärasõitu, vahetasin lahti oma viimase sajalise. Sain selle eest paari kingi, ülejäänu aga lendas tuulde. Viimase raha eest ostsin rongipileti.

Olin olnud kodus umbes nädala või kümme päeva, kui üks mu sõber palus aidata tal elektrikontakt ära parandada. Mõeldes ainult nende paari-kolme dollari peale, mille eest saaks viskit osta, võtsin selle töö ette ning tutvusin sellega seoses Ella G.-ga, kes tõigi mu A.A.-sse. Läksin sõbra töökotta seda kontakti parandama ja märkasin seal toda naist. Naine silmitses mind ainiti, kuid ei öelnud midagi. Viimaks küsis ta: "Kas tele olete Jim S.?“ Vastasin jaatavalt. Seepeale tutvustas naine ennast. Tema nimi oh Ella G. Kunagi aastaid tagasi, kui ma teda tundsin, oli ta olnud sale tüdruk, kuid taaskohtumise ajal kaalus ta sama palju kui praegugi, see tähendab oma kakssada naela. Ma ei tundnud teda ära, ent niipea, kui ta oma nime ütles, meenus ta mulle otsekohe. Ta ei rääkinud A.A.st sõnagi ega maininud sedagi, et ta muretseb mulle tugiisiku, vaid küsis ainult Vi järele ja mina vastasin, et Vi käib tööl ning seletasin, kuidas teda leida. Päev või paar hiljem helises lõuna paiku telefon ja helistajaks oli Ella. Ta küsis, kas üks inimene võiks tulla minu poole üht äriasja arutama. Ta ei maininud poole sõnagagi mu viskijoomist, sest kui ta seda oleks teinud, oleksin ma talle pikemata eitavalt vastanud. Küsisin ainult, mis äriasi see on, kuid ta ei öelnud seda. Ta sõnas: "Sellel mehel on sulle midagi huvitavat pakkuda, kui sa ta vastu võtad." Kinnitasin, et olen nõus. Ella palus veel üht asja. Ta pani mulle südamele, et ma katsuksin olla kaine, kui ma vähegi suudan. Võtsin tol päeval jõu kokku, et kui vähegi võimalik kaine olla, ehkki tõtt-öelda oli see kainuski vaid mingi uim.

Õhtul kell seitse astus sisse minu tugiisik Charles G. Algul ei paistnud ta end kuigi vabalt tundvat. Mõtlesin tookord ilmselt - ja ta tunnetas seda -, et tehku ta ometi kiiremini, öelgu, mis tal öelda on ja kadugu minema. Tema aga hakkas endast rääkima. Ta pajatas mulle, kui palju muresid tal oli olnud, ja mina mõtlesin endamisi: "Misasja ta mulle oma muredest räägib. Mul neid endalgi küllalt." Viimaks juhtis ta jutu viski peale. Ta muudkui rääkis ja mina kuulasin. Kui ta oli umbes pool tundi rääkinud, soovisin ma endiselt, et ta kiiremini teeks ja kaoks, et ma saaksin välja minna ja veel viskit osta, enne kui pood kinni pannakse. Ent kuna ta edasi rääkis, hakkasin ma pikapeale taipama, et ta on, minu elus esimene inimene, kellel olid samasugused probleemid nagu minulgi ja kes - nagu ma siiralt usun - mõistis mind kui omaette isiksust. Teadsin, et naine mind ei mõista. Nii talle kui oma emale ja sõpradele lubadusi jagades olin ma siiras, ent tung alkoholi järele osutus tugevamaks kõigest muust.

Kui Charlie oli mõnda aega rääkinud, mõistsin ma, et temas on midagi. Selle lühikese ajaga istutas ta minusse midagi, mille ma ammu olin kaotanud - see oli lootus. Kui ta ära hakkas minema, saatsin ta trammipeatusse, mis asus umbes pool kvartalit eemal, ja sealsamas olid tänavanurgal kaks alkoholipoodi. Panin Charlie trammi peale ja kui ta ära sõitis, möödusin mõlemast poest, ilma nende peale isegi mõtlemata.

Järgmisel pühapäeval saime Ella pool kokku. Seal oli Charlie ja veel kolm-neli inimest. See oli meie teine kohtumine ja niipalju, kui mina tean, esimene mustanahaliste A.A. koosolek. Pidasime Ella pool kaks või kolm koosolekut ning hiljem teist sama palju tema ema kodus. Siis aga tegi Charlie või keegi teine meie rühmast ettepaneku, et me prooviksime leida koosolekute pidamiseks ruumi mõnes kirikus või saalis. Käisin selle ettepanekuga mitme pastori jutul ja nad kõik kiitsid selle mõtte heaks, kuid ükski neist polnud nõus ruume andma. Nii läksin ma viimaks Noorte Meeste Kristlikku Ühendusse ja seal lubati meil lahkesti kahe dollari eest õhtu pealt üht ruumi kasutada. Tollal toimusid meie koosolekud reede õhtuti. Algul polnud need mõistagi mingid õiged koosolekud, sest enamjaolt istusime seal ainult mina ja Vi. Kuid lõpuks leidsime veel paar inimest juurde, kes pidevalt käima hakkasid, ning sealtpeale algas meie kasv.

Ma ei ole seda maininud, kuid minu tugiisik Charlie oli valge ja kui meie rühm tegevust alustas, saime teistelt valgetelt rühmadelt Washingtonis abi. Paljud neist käisid meid vaatamas ja hoidsid meile pöialt ning õpetasid, kuidas koosolekuid läbi viia. Samuti juhendasid nad meid tublisti Kaheteistkümne Sammu osas. On päris ilmne, et nende abita ei oleks meie rühmast asja saanud. Nad säästsid meile palju aega ja vaeva. Veelgi enam, nad toetasid meid ka rahaliselt Isegi siis, kui me õhtu eest ainult kaks dollarit maksime, tasusid nad sageli meie eest, sest meie korjandustulud olid nii väikesed.
Sel ajal ma tööl ei käinud. Vi hoolitses minu eest ja mina pühendasin kogu oma aja rühma ülesehitamisele. Tegin seda üksinda kuus kuud. Korjasin siit ja sealt üles alkohoolikuid, sest tahtsin hingepõhjas kogu maailma päästa. Olin leidnud elule uue sisu ning tahtsin seda jagada kõigiga, kellel oli raske. Ma ei päästnud maailma, kuid mul õnnestus aidata päris paljusid inimesi.

Selline on minu lugu sellest, mida A.A. on minu heaks teinud.

 

ELUKUTSELINE SÕJAVÄELANE

See iirlane oli Briti ohvitser - kuni brändi ta "erru saatis". Ent see vähikäik osutus ajutiseks. Ta rabeles välja ning temast sai A.A. alustugi Iirimaal.

Ma olen iirlane ning A.A.-sse astudes olin ma nelikümmend üheksa aastat vana. Olen pärit niisugusest iiri perekonnast, kus poegade saatmine Briti armeesse on, enam-vähem traditsioon.

Mu elu lapsepõlvekodus oli väga õnnelik Tagasi mõeldes ei saa ma aru, mis võis eelsoodustada minu hilisemat neurootilisust ning alkoholismi. Käisin väga heas jesuiitlikus erakoolis. Õppimine läks mul kenasti. Mind kavatseti saata Indiasse tsiviilteenistusse, mis tollal tähendas, et inimeste meelest pidi sul kõvasti oidu peas olema. Armastasin väga muusikat. Olin kooris üks paremaid lauljaid ja orkestri esiviiuldaja. Mulle meeldisid ka sportmängud. Mu koolielus ei juhtunud midagi, mida tagasivaates võiks pidada hilisemate sündmuste põhjuseks.

Järgnes aasta õppimist Saksamaal - siis juhtuski, et ma end juhuslikult esimest korda purju jõin. Kuid see oli vaid väike viperus. Läksin välja ja jõin saksa veini ning see hakkas mulle pähe. Tagasi jõudnud, ütlesin preestrile, meie õppeasutuse vaimulikule, mida ma temast õieti arvan, ning talle see ei meeldinud. Ta kaebas direktorile ära ja mind taheti välja visata. Kuid ma juhtisin direktori tähelepanu sellele, et kuna ma olin esimene briti noormees selles koolis, siis poleks minu väljaheitmine koolile kindlasti kuigi heaks reklaamiks, ning tulin seekord puhtalt välja. Kooliaasta oli lõppemas ning me jätsime üsna sõbralikult hüvasti.

Õppisin kaks aastat Dublini ülikoolis, kuni mind 1916. aastal suunati Briti Sõjaväeakadeemiasse Sandhurstis. Parajasti käis sõda ning mu õppeaeg jäi üsna lühikeseks. Kuni selle ajani polnud joomine mulle eriti tähtis. Tõtt-öelda ei oleks ma isegi osanud šerry ja brändi vahel vahet teha. Kuid niipea, kui ma omapead Prantsusmaale sattusin, hakkasin ma jooma. Algul suutsin ma nagu kõik teised juues piiri pidada, ehkki juba siis, kui ma jooma hakkasin, olin ma alati viimaste peoltlahkujate seas.

Kui sõda läbi sai, olime veel ligi aasta okupeeritud Saksamaal. Tagasi Inglismaale tavalisse garnisoniellu naastes avastasin ma, et jõin tublisti rohkem kui enamik minuvanuseid. Siis ma selle üle eriti ei muretsenud, sest ma olin veel suuteline elama paar kuud järjest ilma joomata, isegi ilma napsi himustamata, tundmata seejuures vähimaidki vaevusi. Peab ütlema, et tol ajal joodi sõjaväes vähem, kui ma olin arvanud. Paljud vanemad olijad olid sõja ajal märksa rohkem jooma hakanud, kuid nooremate osas oli seis minu arust peaaegu endine. Praegu saan ma aru, et paistsin oma põlvkonnakaaslaste seas silma kui kõva üle keskmise napsitaja. Ent senikaua, kuni sa oma töö ära tegid ja end millegagi ei häbistanud, ei mõistnud avalikkus sind hukka ning keegi ei hakanud oma nina su eraellu toppima.

Olin siis veel väga heas vormis ja spordis kõva tegija.

Seejärel saadeti mind tööle okupeeritud Saksamaale. Sain endale koha, mis mulle igati sobis, sest minu tegemistesse ei saanud selle töö puhul keegi sekkuda ning enamasti jätkus mul külma närvi, kui keegi mind kontrollima tuli. Tulemuseks oli pikapeale see, et purjutamine muutus mu elus üheks tähtsamaks tegevuseks. Töötasin sellel kohal kaua aega üksinda.

Saksamaalt saadeti mind edasi Indiasse ja seal muutus mu joomine järjest hullemaks ja hullemaks, kuni tekkisid kahe-kolmepäevased joomahood varasemate ühepäevaste põhjalike purjutamiste asemel. See oli umbes 1926. aastal.
Selle jaoks, kellel esines kalduvus juua, oli India, kus elati madalates ühekorruselistes majades, paras paik. Seal ei elatud niimoodi koos nagu kodumaal ohvitseride kasarmus. Meil tuli teha ka paar väiksemat sõjaretke, mis aitasid mul tähelepanu joomiselt kõrvale juhtida. Üldiselt tulin omadega kenasti toime. Olin spordis endiselt tugev. Ühel alal täitsin rahvusvahelise normi ning seegi aitas paljusid mu patte kinni mätsida. Kuid siis tehti rügemendi juhtkonnas muudatusi ja uuele komandörile ma eriti ei meeldinud. Ka tema ei meeldinud mulle ning ta hakkas mind passima. Tal ei tulnud seda kaua teha, kuid õnneks olid mul selleks ajaks tekkinud kõrgemal pool mõned sõbrad ja nad kaitsesid mind üsna pikka aega.

Just siis, kui mu käsi täbarasti käima hakkas, puhkes Abessiinia sõda ning ma asusin teenima Egiptusse.. Kummalisel kombel usaldati mulle kuni mu kahekümne kuue aasta pikkuse teenistusaja lõpuni häid ja vastutusrikkaid ülesandeid, ehkki ülemused kahtlemata teadsid, et ma polnud täiesti usaldusväärne. Sellegipoolest töötasin ma Egiptuses ja Palestiinas ligi kaks aastat ning läksin siis üle ühte teise pataljoni samas rügemendis. Seal ei oldud minu varasema kaekäiguga eriti kursis ja nii sain ma häirimatult neli aastat edasi teenida. Hiljem juhatasin umbes kuus kuud ühel väikesel saarel vägesid. Tulin sealt tulema, sest mul juhtus kuberneriga üks ebameeldiv intsident. Ilmusin ühel õhtul üsna purjus olles tema vastuvõtule. Peale sööki nabisin ta kinni ja jagasin talle mõningaid häid näpunäiteid, kuidas oma kolooniat paremini valitseda, ning tagajärjeks oli see, et paari nädala pärast saadeti mind oma rügementi tagasi. Teisest küljest aga vedas mul tohutult, sest taoline üleastumine oleks pidanud käima tribunali alla ning mind oleks võidud jalamaid erru saata. Jälle oli mul õnne. Veetsin oma rügemendiga kolm või neli äärmiselt ebameeldivat kuud Suessi kanali ääres. Komandör rääkis minuga ainult nii palju, et mulle selgeks teha, kui vilets mees ma tegelikult olen, kui väike osa mul asjade üldises käigus on ning kui rõõmus ta oleks, kui ta minust lahti saaks. Oli kuidas oli, ent seda ütles ta mulle õige sageli.

Siis puhkes sõda Hitleriga ning ma sain taas tõeliselt vastutusrikka ülesande Suessi kanalil seoses sõjalaevadega. Pidasin sellel kohal peamiselt alkoholi toel vastu neli kuud, sest söömiseks ei paistnud mul kunagi aega jätkuvat. Pärast seda saadeti mind laevaga mu vanasse rügementi tagasi. Arvan, et komandöril oli sellest juba kõrini, kui ma nagu linnupoeg alati tagasi pesasse lendasin, sest peagi kirjutas ta meditsiinikomisjonile taotluse, et mind haiglasse pandaks ja joomise asjus põhjalikult läbi uuritaks. Mind pandigi haiglasse ja loomulikult ei olnud kuigi raske tuvastada, et ma olin alkohoolik. Kuid mulle ei lugenud see midagi. Ma ei teadnudki, mida alkoholism õieti tähendab. Teenisin parasjagu Sudaanis. Mind hoiti haiglas kaks kuud ning saadeti siis kolmepäevasele teekonnale tagasi Egiptusse Mulle anti saatja kaasa ning me jõudsime Egiptuse haiglasse, omadega läbi mis läbi. Olin seal veel paar kuud haiglas ja seiklesin seejärel Idas veel pisut ringi, kuni mind koju saadeti.

Umbes kolm kuud hiljem jõudsid mu paberid sinna järele ning ma sain kirja, milles väga lahkes toonis teatati, et mind on tervislikel põhjustel erru lastud. Kuid mul oli selge, et nad teadsid, millised need tervislikud põhjused olid ning et minu nime kohal ilutseb suur must märge. Mind ei võeta enam kunagi tagasi. Seoses sellega valdasid mind erinevad tunded. Ühest küljest oli mul väga häbi, et ma olin sunnitud sõja ajal teenistusest loobuma, kuid teisalt olin ma pigem vihane, et minuga võis midagi niisugust juhtuda, sest - imelik küll - kuni selle ajani uskusin ma veel, et suudan joomisega piiri pidada. Mõtlesin: hüva, kui mind on joomise pärast lahti lastud, siis võtan õige kätte ja näitan neile, et nad on sügavalt eksinud. Alustasin põhjalikumat joomatuuri, mis mul on iganes olnud, ning sinna hulka kuulus kahenädalane mälulünk.

Olin nüüd tsiviilisik. Olin maailmas, mida ma üldse ei tundnud ning mul oli suur hirm. Lasin end sanatooriumi panna. Olin seal täpselt nii kaua, kuni mul tekkis tohutu vastikus peaarsti vastu, kes ei teinud minu arust muud, kui võttis ainult tasu vastu, ning ma lahkusin sealt veendumuses, et ma ei anna end enam kunagi arstide meelevalda.

Tagasiteel Londonisse tegin väikese peatuse, et proovida, kas naps ikka endistviisi maitseb, ning sattusin samal õhtul uuesti haiglavoodisse. Otsustasin siis tagasi Iirimaale elama minna, et proovida, kas geograafiline distants ehk mõjub.

Kui ma Dublinisse jõudsin, ei olnud mul seal enam ühtegi vana sõpra. Kõik mu tuttavad olid läinud. Oli 1941. aasta. Tööd ei olnud ja ma olin ka sellises eas, kus oli hilja midagi uut alustada. Vähemalt nõnda ma endale kinnitasin ja uitasin seetõttu niisama ringi, elasin kuidagiviisi oma pensionist, jõin ja istusin kodus.

Nii kestis umbes kuus aastat. Minu olukord muutus järjest halvemaks. Käisin küll haiglates, küll kõikvõimalikes varjupaikades ja arstide vahet, kuni ema mind lõpuks palus, et ma läheksin ühe tema poolt valitud spetsialisti jutule. Rääkisin tolle mehega pika jutu maha ning ta ütles lõpuks: "Nojah, te pole kaugeltki nii hull, et teid päriseks luku taha panna, ent kui teile piisavalt elupäevi antakse, siis ükskord see juhtub.“ Need sõnad ajasid mulle tervelt kaheks nädalaks hirmu nahka. Kartsin kohutavalt, et olen hulluks minemas, kui ma seda ehk juba ei olnudki.

Ma ei suutnud end mõista. Olin kogu aeg äärmiselt õnnetu, kuid näis, et ma ei suutnud selle vastu midagi ette võtta ning kõige hullem oli teadmine, et see kõik jääb edaspidigi korduma, kuni ma lõpuks ära suren. Ma ei näinud sellest olukorrast mingit väljapääsu ning see viis mu täielikult meeleheitele. Mu ainus lootus oli katsuda ülejäänud eluga kuidagimoodi hakkama saada, ent ilma alkoholita ei osanud ma seda küll ette kujutada. Mõte joomine maha jätta ei tulnud mulle üldse pähegi.

Nagu ma ütlesin, õnnestus sellel arstil mind paariks nädalaks korralikult ära hirmutada, kuid seejärel läks lahti mu viimane joomatuur, mis kestis vahelduva eduga umbes kolm kuud. Viimaks tuli mu ema ja ütles, et ta on mind kuus aastat enda juures hoidnud, kuna ta on lootnud, et saab mind aidata, kuid et ta on nüüd jõudnud järeldusele, et ma pole seda üldse väärt. Pakkigu ma kompsud kokku ja mingu päriseks oma teed. See juhtus 28. aprillil 1947. aastal. Sel hommikul tajusin ma esimest korda, kuhu ma oma eluga tegelikult välja olin jõudnud. Ma ei suutnud välja mõelda, mida edasi teha. Sanatooriumisse, haiglasse, jälle mõne arsti või hoopis mõne preestri või veel kellegi juurde minekust polnud mõtet rääkida. Olin kõik need võimalused ammuilma järele proovinud. Seekord aga oli emal tõsi taga. See on ainuke kord elus, mil ma nägin teda lausa halastamatuna, ent ma ei saa seda talle ette heita.

Pidasin parajasti aru, mida paganat ette võtta - olin liiga purjus, et taskurättegi pakkida -, kui mulle tuli meelde "Evening Mailis“ nähtud A.A. kuulutus, ja ma mõtlesin, et see on midagi, mida ma ei olnud veel proovinud. Õnneks oli parajasti just esmaspäeva õhtu, mil Dubhini rühm tollal oma koosolekuid pidas, ning mu perekond soostus sellega, et kui A.A. suudab mind parandada, lubatakse mul katseajaga esialgu koju jääda. Ent kui ma naasen oma tavalises olekus, siis tuleb mul järgmisel päeval alatiseks lahkuda.

Kaup koos, hakkasin ma otsekohe tundma, nagu oleks mind sellega lõksu püütud, ning ma läksin välja ja tegin paar napsi - neli džinni, nagu ma mäletan. Tarvitasin toona päeviti ilma erilise vajaduseta ka benzedriini ja paraldehüüdi, nii et selleks ajaks, kui ma oma esimesele A.A. koosolekule jõudsin, olin ma üpris purjus ning muidugi ka täiesti uimane ning üleni vabisev. Olin viimased kuus kuud joonud paraldehüüdi umbes nagu tavalist napsi, ehkki kasutasin aeg-ajalt fenobarbitaali ja muud sellist kraami.

Kui ma jõudsin "Country Shopi" restorani, kus nad Dublinis koos käisid, leidsin ma eest umbes kolmkümmend viis või nelikümmend inimest. See oli üks lahtiste uste õhtu, kuid mina arvasin loomulikult, et seal on koos kõik alkohoolikud. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas võiks keegi tahta niisugusesse kohta tulla ning mu esimeseks reaktsiooniks oli - nojah, ma ei ole ilmselt õiges kohas. Inimesed seal tundusid olevat liiga korralikult riides, liiga õnnelikud, liiga normaalsed. Mu pea oli liiga segi, et mõista, millest seal räägiti. Kuid viimaks taipasin siiski, et neil inimestel oli joomisega sama palju kogemusi kui minulgi ja ometi olid nad suutnud sellest üle saada. Kõige enam rabas mind see, et nad kõik paistsid väga rahul olevat, kuna nad olid suutnud olukorrast välja rabelda ja joomise maha jätta. See andis mulle esimese lootuseraasu. Mõtlesin, et kui juba niisugused lihtsad inimesed on sellega hakkama saanud, siis peaks see minusugusel arukal mehel üsna lihtne olema, ning ma ühinesin nendega. Selleks õhtuks oli mu hing omadega vist juba päris rentslisse jõudnud, kuid ma ei ole hiljem kordagi tundnud tõelist tungi uuesti jooma hakata.

Alates tollest aprilliõhtust, mil ma A.A.-sse astusin, on A.A. minu heaks teinud muudki peale joomisest jagusaamise. A.A. on mu tagasi ellu toonud. A.A. on pannud mu mõistma, et ma pean oma maailmaga ühte kuuluma, et üksildase mässajana ei ole mu õnn püsiv. Olen õppinud, et parim viis kainuse säilitamiseks on seda teistega jagada, et ma pean oma huvides viima kainuse teisteni, kes seda vajavad. A.A. õpetab mulle pidevalt tõelist ligimesearmastust, sellist halastust, mis jagab aega, head tahet ja abi, mitte ainult raha. Paljude teiste alkohoolikute traagiliste lugude kaudu on A.A. mulle selgeks teinud enesehaletsuse absoluutse mõttetuse. A.A. on mulle õpetanud, et edu ja ebaõnn pole kunagi lõplikud, et kummalgi pole erilist kaalu viimasel kohtumõistmisel inimese üle, kes on andnud endast parima. A.A. on andnud mulle tagasi tõdemuse Loojast ja minu kohustustest Tema ees. See on teinud mu väga õnnelikuks.

Mu ema elas veel viis aastat pärast seda, kui ma A.A.-sse astusin, kusjuures kaks viimast aastat oli ta täiesti pime. Kõige muu hulgas võlgnen ma A.A.-le tänu ka selle teadmise eest, et ma olin koos emaga, kui ta mind kõige rohkem vajas - ja ma ei olnud purjus.

 

MEES, KES KAOTAB OMA ELU

Auahne näitekirjanikuna lasi ta mõistusel tunnete üle sedavõrd vohada, kuni nõrkes ja ennasthävitavalt jooma hakkas. Et õppida elama, pidi ta enne äärepealt surema.

Mäletan seda päeva, mil ma otsustasin enda vaikselt surnuks juua, ilma et ma kellelegi tüli teeksin, sest ma olin tüdinud olemast juba kolmkümmend üheksa aastat usaldatav ja usaldustvääriv inimene, saamata enda meelest oma vooruste eest mingit korralikku hüvitust. Selline oli see päev ja selline mu otsus ja ma tean nüüd, millal ma üle piiri astusin ning aktiivseks alkohoolikuks muutusin. Õigem oleks vist öelda, et sellel päeval ja selle otsusega ei võidelnud ma enam joomise kui pääsetee vastu. Vastupidi, olen sunnitud ausalt tunnistama, et langesin suure kergendustundega alkoholi rüppe. Mul ei tarvitsenud enam teeselda. Ma ei pidanud enam võitlema. Asjad ei läinud nii, nagu tarvis - minu suureks rõõmuks, mugavuseks ja auks. Niisiis - kui maailm ei taha mu soove täita, siis ei ole mina nõus üldse kaasa mängima. Mina, raudne mees kõrgete ideaalidega, hästi kasvatatud, musterõpilane ja paljude autasude ning stipendiumide saaja, oma ala geenius - mina, Bob, selle kirjutise autor, vaatasin ja nägin, et maailm ei vääri minu põlgust ja et ainus väärikas tegu, mida üks mees võis veel ette võtta, oli end sellest maailmast vabastada. Kuna enesetapp oleks olnud liiga drastiline meetod (tegelikult ma kartsin), siis valisin kuiva martini kui pikatoimelise, meeldiva, salajase ja järkjärgulise enesehävitusvahendi. Ning see polnud kellegi teise kui ainult minu mure. Nii ma mõtlesin.

Juba mõni kuu hiljem olin sunnitud tegemist tegema küll politseiga, küll haiglatega, kõikvõimalike võhivõõrastega, enamiku oma sõpradega, kõigi lähedaste sugulastega ning nii mõnegi osavkäega, kes tuhnib joodiku taskutes ja kõrvaldab käekella ning rahakoti. (Oli ka umbes kolmekuuline periood, mil ma igal palgapäeval s. t. iga kahe nädala tagant, ostsin uue kümnedollarise käekella. Kuna oli sõjaaeg, püüdsin ma mõnevõrra imestunud poemüüjale selgitada, et mul on sõjaväes palju sõpru, keda ma tahtsin kellaga meeles pidada. Ilma, et ma seda ise oleksin mõistnud, oligi see ehk nii.)

Otsuse langetamise päeval ei tunnistanud ma, et olen alkohoolik. Mu uhke lõunaosariiklase veri oleks keema läinud, kui keegi oleks mind selle jälestusväärse nimega nimetanud. Kõige paremini annab seda seletada väikese laulusalmiga, mida ma endamisi ümisesin: "Mis on lahti Bobiga? Bob on alkoholiga!" Ümisedes seda salmi, otsides tuge irooniast, mis otsis tuge enesepõlgusest, mis otsis tuge enesehaletsusest, kihistasin ma Bobi kurva saatuse üle, selle toreda, vaese väikese emata poisi üle, kes oli koolis nii terane ja kes suureks saades võttis nii varakult ja nii kähku oma õlgadele vastutuse, kes tuikus piuksugi tegemata oma koorma all, kuni tuli aeg ja ta hakkas pidama ennast liiga heaks selle maailma jaoks ja nii tuligi tal sellest lahkuda. Vaene Bob!

See oli asja üks õige aspekt. Oli veel teisigi. Üksildus. Pealesunnitud töö, mida ma vihkasin, igav ja tüütu töö, mida tuli teha koos teiste inimestega, kellega mul polnud midagi ühist, töö, mida ma tegin lõputult palju aastaid, sest kodus vajati raha. Füüsiline aspekt- olin perekonna noorim laps ja äbarik, pidin juba väiksena kandma prille, mille tõttu mind narriti, olin koolis teistest targem ja tüdinud, sest jalgpallimeeskonna kapten ei osanud Vergiliust tõlkida, ent oli ometi kooli jumalus, kuna sina, sina könn, olid üle kooli tarkpea, alamõõduline ja varaküps.

Oma osa oli mu isal, kelle vastu ma kaotasin usalduse, kui olin üheteistaastane, sest ta murdis oma sõna just siis, kui üheteistaastane oli end süütuna süüdi tunnistanud, sest isa ei uskunud mind mingi hinna eest ja tema kannatuste kergendamiseks tuligi "üles tunnistada" ja „andeks saada" selleks, et mitu kuud hiljem võidaks su „süü“ jälle jutuks võtta - ainult isa ja poeg teadsid, millest käis jutt - ning seda räägiti range vanaema kuuldes. Pühalik tõotus murti ja poeg ei usaldanud oma isa enam kunagi ning vältis teda. Ja kui isa suri, siis oli see ükskõik. Alles kolmekümne viie aastaselt mõistis poeg isa tohutut süümepiina, andestas talle ja armastas jälle. Sest poeg sai aru, et isa oli ise süüdi selles, milles ta poega süüdistas, ja tema süü oli toonud kannatust tervele perekonnale ning ta nägi, et tema enda noor poeg läheb sama traagilist teed.

Kõik need asjad vaevasid. Sest kolmekümne viiendaks eluaastaks olin ma juba mitu aastat joonud. Pinged olid tekkinud ammu. Vahel soovitatakse A.A.-s mitte püüda oma joomise põhjuseid tundma õppida. Kuid minu loomus on selline, et ma pean asjade põhjusi teadma ja ma ei jätnud joomist enne, kui mul oli villand neist põhjustest, mis mind jooma ajasid. Ainult et kui ma olin need avastanud, viskasin ma need kõrvale ning tellisin uue erikuiva martini. Sest põhjuste omakstunnistamine ja nende ajel tegutsemine oleks olnud liiga suureks hoobiks mu egole, mis oli mu kehalise kidurusega pöördvõrdelises sõltuvuses.

Kahe-kolmekümnesena avastasin Edna St. Vincent Milley värsi:

Andesta mulle mu südame aeglane taip,
seal, kus meel on avali iga hetk.

Need värsiread sisaldavad enamiku mu joomise põhjusi. Naeruväärne armulugu - "kujuta ette, et see kääbik on võimeline armuma!" - ja mu pea mõistis seda, kuna süda tuksus tõelises, ehtsas piinas, sest oli hullupööra valus, ja kuna see oli esimene armastus, muutus sellest kõik. Ülbe auahnus olla maailma parim kirjanik, kui mul ei olnud kolmekümne üheksa aastaselt maailmale midagi olulist öelda Hirm raha pärast, mis muutis mu liiga araks, et oma olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Tunne, et "mind ei mõisteta", kuigi ma olin kahekümne viie või kahekümne kuue aastaselt üsna populaarne, ehkki ma polnud kehalt kuigivõrd suuremaks kasvanud. Kuid see tunne oli nagu kark, ettekääne. See oli minu "salaaed", ehk otsesõnu öeldes, see oli pääs elu eest ja ma ei tahtnud sellest loobuda.

Mõnda aega, väga pikka aega, oleme me võimelised taluma intellekti ülimust emotsioonide suhtes, milles seisnebki Milley värsiridade mõte. Kuid aastatega muutus pingutus õle jõu käivaks ning mehest, kellel oli täiskasvanu mõistus ja lapse tunded - edevus, omakasupüüdlikkus, võltsuhkus, kadedus, janu ühiskondliku tunnustuse järele, kui vaid mõnda neist nimetada-, saab kindel alkohooliku kandidaat. Minu mõistmist mööda võib alkoholismi määratleda just selliselt – olemise staadium, kus emotsioonide areng ei küüni intellekti tasemeni. Ma tean, et on alkohoolikuid, kes tunduvad nii kohutavalt täiskasvanud, kuid ma arvan, et nad lihtsalt üritavad ette kujutada, et nad on täiskasvanud ning suur pingutus ongi see, mis neid jooma ajab - teatud mittetäiuslikkuse tunnetamine, lapsik edevus olla kõige armastatum, kõige ihaldatum, kõige-kõige. Ning moodsas kõnepruugis on see kõik mõistagi „kompensatsioon“ ebaküpsuse eest.

Tahaksin teada, kuidas lühimat teed pidi küpsuseni jõuda. Kuid ma tahtsin endale oma kosmost, oma universumit, mille ma ise olen loonud ja kus ma kõrgeima võimukandjana kõigi teiste üle valitsen. Teisisõnu öeldes, mul pidi alati kõiges õigus olema, kuigi see saab nii olla ainult Jumala puhul. Hüva, ma tahtsin olla Jumal.

Praegu tahan olla üks Tema lastest, inimkonna liige. Ja nii nagu laps on osa oma isast, nii tahan ka mina nüüd olla osa Jumalast. Kohutav elumõtte puudumine oli alati kõige ümber ja kohal. Nüüd tean ma oma südamerahuks, mis on elu mõte - see on luua ning selle kõrvalsaaduseks on õnn. Luua - seda tunnevad kõik, kes instinktide tasemel, kes kunstivallas. Minu isiklik määratlus, mille ma pakun välja ainult kui enda kohta käiva (ehkki kõik kes soovivad, võivad seda kasutada), hõlmab inimolendi kõiki virgestavaid tegevusi. Loov suhtumine annab edasi täpsema tähenduse, elamine ja teiste inimestega loominguliselt tegelemine tähendab minu jaoks näha teistes Jumalat ning Teda austada ja kummardada. Kui ma kirjutan sellest toonil, nagu oleksin ma avastanud midagi ilmselget ehk teisiti öeldes, igavesi tõdesid, mis on meile algusest peale kaasa antud, siis andestage mulle mu kogenematus. Pidin need asjad enda jaoks avastama. Häda inimestele, kellele oli mõeldud Shaw hüüatus: "Kas peab siis Jeesus kõigil aegadel saama risti löödud nende pärast, kellel puudub kujutlusvõime?

Minu tõsisem joomine kestis seitse aastat. Nende aastate jooksul olin ma üheksal korral vangis, kahel korral kainestuskambris. Mind vallandati kolmest töökohast, millest kaks olid väga head. Neid ridu kirjutades tundub uskumatu, et minuga on midagi sellist juhtunud, sest kõik taolised asjad on minu instinktide ja kasvatusega tõelises vastuolus. (Nojah. Hakkasin viimast lauset maha tõmbama, kuid otsustasin selle siiski alles jätta. Milline kujukas näide minus säilinud egost ja ülbusest - nagu leiduks instinktidele ja kasvatusele vaatamata kedagi, kellele meeldiks vanglasse või kainestuskambrisse sattuda või töökohast ilma jääda. Isegi peale kaheksa aastat kestnud kainust A.A.-s oskan ma ikka veel kirja panna lauseid nagu "minu instinktidega ja kasvatusega vastuolus", mis näitab, et ma pean end endiselt "eriliseks“ inimeseks, kellel on erilised õigused. Palun lugejalt andestust ning püüan siitpeale kirjutada alandlikkusega, mille poole ma oma palveis siiralt püüdlen.)

Joomaharjumus juurdus. Ma polnud kunagi mingi „salajoodik“ ja ma ei hoidnud kunagi pudelit kodus. Mul oli kombeks astuda järgemööda läbi mitmest baarist ja juua igas neist klaas martinit, lootes leida mõnda huvitavat vestluskaaslast. Tegelikult tahtsin ma muidugi leida kedagi, kes mind kuulaks, sest kui mul juba paar martinit hinge all oli, muutusin ma suureks kirjanikuks, kelleks ma nii väga tahtsin saada. Õiget kuulajat ootasid üpris kõrgelennulised teooriad kirjanduse ja geniaalsuse kohta. Kui kuulaja oli piisavalt purjus, võis vestlus väldata mitme martiniklaasi jooksul, mille eest ma olin rõõmuga valmis maksma. Kui aga kuulaja oli veel kaine, siis oli üpris tõenäoline, et ma ristisin ta peagi kunstivaenlaseks, kellel puudub igasugune arusaamine kirjanduslikust andest. Seejärel läksin mõnda teise baari uut ohvrit otsima.

Ainult alkohol pakkus mulle rahuldust. Tänu alkoholile sain ma lühikest aega olla suurmees mida ma igatsesin, ning uskuda, et juba tänu paljalt oma olemasolule on mul alati õigus. Huvitav, kas saab pidevaks purjutamiseks veel totramat põhjust leida? Kainenedes sundis mõistus, mis käis tunnetest kaugel ees, peale küsimuse - mida oled sa kirjutanud või teinud, et olla suurmees? See küsimus riivas tundeid nii valusalt, et ei jäänudki muud üle, kui minna ja end uuesti purju juua ja uurivale mõistusele tema õige koht - unustus - kätte näidata.

Olenevalt joobeastmest hakkasin ma lõpuks kas rabelema või jäin magama. Vehkides motoga "Väike mees kepiga on võrdne suure mehega," varieerisin ma oma kirjanduslikku loengut, kakeldes vahel mõne suure mehega, kelle ma olin välja valinud puhtalt sellepärast, et tema oli suur, mina aga väike. Mul on näol alles mõned armid neist kaklustest, kus ma alati kaotasin, sest "kepp" eksisteeris ainult minu kujutluses. Nii püüdis keskkooli jalgpallimeeskonna veekandja poiss kätte maksta suurele vennale, kes oli kuulus kesktormaja, sest mina olingi see veekandja ja kuulus kesktormaja minu vend, kelle ainus süü seisnes selles, et ta oli kuulus kesktormaja.

Kui mul uni peale tikkus, oli mul kombeks end ükskõik kus lahti riietada ja magama heita. Kord juhtus see Times Square'l „Paramount Theatre“ ees. Mõistmata, et selles võiks midagi halba olla, olin end aluspükste väele võtnud, kui kiirabi kohale sõitis ja mu haiglasse hiivas, kust murelikud sõbrad mu veel samal õhtul välja päästsid.

Ühel teisel sõbral ja võõrustajal tuli mind kell neil hommikul üle võtta politseinikult, kes oli leidnud mu ühes garaažis "magama heitmas", kaugel kohast, kus ma mäletasin end viimati viibinud olevat - New Yorgi teatrikvartali moodsas baaris ja restoranis, kuhu ma olin siirdunud peale ühe võluva daamiga kindlaksmääratud kohtumist, kes oli mu seltskonnast mõistetavatel põhjustel loobunud. Ükskõik, kes mu taskutes seekord tuhninud oli, kuid seekord olid läinud ka mu prillid (neil olid kuldraamid). Kui politseinik mu kell neli hommikul imestusest tummale ja vihasele sõbrale üle andis, asusin ma oma reisikoti kallale ja sobrasin seal, kuni leidsin, mida otsisin, mispeale politseinik ütles: "Ahaa, tänu taevale, tal on veel teine paar." Tänan sind, härra politseinik, kus sa ka praegu ei oleks.

Mainisin, et see sõber oli lihtsalt mu ajutine võõrustaja. On veel tarvis lisada, et olukord oli just nimelt selline, kuna mul ei olnud enam üldse raha, et endale peavarju muretseda? Hea, et mul niigi palju tagavaraks oli, et nina täis tõmmata, sest see oli muidugi tähtsam kui muu elamise eest maksmine.

Kord või kaks võivad sellised vahejuhtumid naljakalt mõjuda. Kui need aga aasta otsa korduvad, on need kohutavad - õudustäratavad ja alandavad, tragöödia kroonika, mis on seda masendavam, et tragöödia peategelane, nimelt mina ise, teadis, mis toimus, ning keeldus ometi sellele piiri panemast. Üksteise järel jäin ilma oma mõistvatest sõpradest. Abivalmis perekond teatas mulle lõpuks kaugekõnes, et rohkem ma raha ei saa ning et koju naasmine on mulle keelatud.

Ma ütlen "keeldus sellele piiri panemast". Tõde on selles, et ma ei teadnud, mida selleks teha, ega tahtnudki õieti teada. Mul polnud midagi, millega asendada alkoholi, seda unustust ja tühjust, mida alkohol pakub. Ilma alkoholita oleksin olnud tõeliselt üksi. Olen ma siis selline truudusetu mees, kes pööraks selja oma viimasele ja ustavamale sõbrale?

Lõpuks põgenesin, kui mind oli töölt lahti lastud, kusjuures ülemus mulle vallandamisest ette teatades pisaragi poetas (sest ma olin kõvasti tööd rüganud). Läksin tagasi koju ning asusin tegema lihtsat füüsilist tööd, mis mind mõnda aega alkoholist eemal hoidis. Kuid mitte eriti kauaks, sest varsti sattusin ma viiel reedeõhtul järjest arestikambrisse, õllest pehme peaga üles korjatud (ma polnud õlut kunagi armastanud, ent nüüd oli see ainus mulle kättesaadav jook). Viis reedeõhtut järjepanu arestikambris - linnas, kus ma olin üles kasvanud, kus ma olin keskkoolis olnud musterõpilane-, kuni mu heasüdamlik onu mu tagatisraha vastu vabaks päästis, öeldes: "Bob, meie peres selliseid tempe lihtsalt, ei tehta." Vastasin talle: "Onu, viska kohtunikule kümme dollarit või muidu pean selle maanteel välja teenima." Olin põrgupiinades. Ekslesin meelerahu otsinguil ühest noorusmälestuste paigast teise ning jälestasin seda meest, kelleks ma olin saanud. Tõotasin oma armsa õe haual, et jätan joomise. Tõotasin tõsimeeli. Ma tahtsin joomisest loobuda. Ma ei teadnud ainult, kuidas. Selleks ajaks olin juba korra A.A.-ga kokku puutunud, kuid võtnud seda kui janti ja vedanud koosolekutele ka oma sõpru, et nemadki võiksid lustida seda alasti kannatuse ja tervenemise lumma. Pidasin ennast tervenenuks. Tegelikult aga olin jäänud veelgi haigemaks. Olin parandamatult haige. A.A. ei olnud mind aidanud. Nagu ma hiljem mõistsin, oli põhjus selles, et ma ei olnud A.A.-s midagi teinud. Lahkusin kodulinnast peale seda, kui olin end avalikult häbistanud auväärse õpetaja ees, kelle lemmikõpilane ma kunagi olin.

Mul ei olnud julgust näha poissi ja noormeest selles põlastusväärses mehes, kelleks ma olin tegelikult saanud.

Tagasi suurlinna veel üheks ebakindlaks aastaks. Minu kulusid kandsid paar sõpra, keda ma ei olnud veel jõudnud tühjaks pumbata ega rahanurumisega surmani ära tüüdata. Töötasin, kui võimalik oli, pidades ise kõiki neid otsi tühipaljaks nokitsemiseks. Paremaks ei olnud ma suuteline. Komberdasin meeleheitel mööda teatrist, kus aastaid tagasi oh minu näidendis esinenud suur lavatäht. Olin temalt ta vastuväiteid kuulamata raha laenanud: "Bob, ära palu, et ma sulle raha laenaksin - sa oled ainus, kes ei ole seda teinud." Võtsin ikkagi talt raha, mul oli seda tarvis. Selle raha eest sain purjutada kümme päeva, mis jäi ka mu viimaseks joomahooks. Jumal tänatud, need päevad on nüüd möödas.

Teise väikese laenatud rahasumma eest sõitsin maale ühe arsti juurde, keda ma olin poisipõlvest peale tundnud. Töötasime viiekraadises külmas, kinnitades jalaka külge sepistatud raudplaati, millel seisis tagasihoidlikus kirjas, et see mees on tõepoolest maa-arst. Raha mul ei olnud - või ainult paar münti-, ainsaks varaks riided seljas. "Bob," küsis ta mult vaikselt, "kas sa tahad elada või surra?"
Küsimus oli esitatud tõsimeeli. Mõistsin seda. Kümnepäevasest joomahoost ei mäletanud ma suurt midagi. Kuid ma mäletasin meeleheiteaastaid enne seda, mäletasin aastaid, mis olid tuulde lennanud. Olin äsja saanud neljakümne kuueseks. Ehk oligi aeg surra. Lootus oli surnud või vähemalt nii ma arvasin.

Kuid ma vastasin kuulekalt: "Ma vist tahan ikka elada." Ja ma mõtlesin seda tõsiselt. Sellest hetkest tänaseni, peaaegu kaheksa aastat, ei ole mul olnud vähimatki tungi juua. Eelistan uskuda, et Jõud, mis on suurem kui me ise ja kellelt me abi palume, ümbritses mu väriseva keha armastava soojusega ning jõuga, mis ei ole mind enam iial maha jätnud. Läksime koos arstiga majja tagasi. Ta võttis külma peletamiseks lonksu brändit ning ulatas siis pudeli mulle. Panin selle lauale ning tegin endale tassitäie kohvi. Peale seda kümnepäevast joomahoogu ei ole ma enam midagi alkohoolset joonud.

Palun ärge arvake, nagu oleks kõik nii lihtsalt ja loomuli-

Mul oli kokku umbes kümne tuhande dollarini ulatuvaid võlgu, mis tuli ära maksta. Nüüdseks on need peaaegu kõik makstud, lõpp juba paistab. Mul on osutunud võimalikuks rajada täiesti uus karjäär alal, millega ma pole varem üldse tegelenud. Ma olen oma uue ala mõningate aspektide kohta avaldanud raamatu, mille kohta on öeldud häid sõnu ja millest on teistele inimestele abi. Mind määrati selle ala õpetajaks mu vanasse kooli. Terve mu perekond, kõik lähedased ja sõbrad on mulle nüüd kallimad kui kunagi varem. Ning mul on sõna otseses mõttes kümneid sõpru, kes ütlevad, et nad ei suuda uskuda, et napilt kaheksa aastat tagasi kõlvanuks ma peaaegu et ainult prügimäele. Kui ma neile teatan, et olen üheksa korda vangis istunud ja kaks korda alkoholiravil olnud, siis arvavad nad, et ma teen nalja või luiskan niisama jutujätkuks. Kuid mina tean, et see ei ole nii. Ma mäletan, kui kohutavad on vanglad, kui õudne on olla trellide taga. Soovin, et meil ei oleks vajadust vanglate järele, soovin, et kõik saaksid olla A.A.-s ja kui kõik saaksid seal olla, siis poleks minu arvates vanglaid enam tarviski.

Olen õnnelik. Varem arvasin, et ma ei saa iial õnnelikuks. Õnnelikust inimesest ei ole teisele inimesele ohtu. Kurja teevad vaid haiged inimesed, sellised, nagu mina enne olin. Ja ma tegin kohutavalt palju kurja nii endale kui oma lähedastele.

Minu jaoks on A.A. süntees kogu filosoofiast, mida ma olen kunagi lugenud. See on läbinisti positiivne, hea filosoofia, mis põhineb täelikult armastusel. Olen hakanud mõistma, et eksisteerib vaid üks seadus - armastuse seadus -, ning on vaid kaks pattu: esimene neist on teise inimese kasvamise takistamine ning teine - omaenese arengu takistamine.
Ma tahan endiselt kord kirjutada ühe hea näidendi ja selle ka lavastada. Teeksin seda meeleldi anonüümselt nii nagu ma selle lühiülevaate oma heitlusest alkoholiga olen kirja pannud - lihtsalt selleks, et lugejale järelemõtlemiseks mõningaid mõtteid pakkuda. Ma ei hooli eriti isiklikust kuulsusest ega hiilgusest ning tahan vaid nii palju raha, et teha tööd, mida ma tunnen end kõige paremini suutvat. Astusin kõrvale ja silmitsesin põhjalikult elu ning väärtusi, mis ma seal olin avastanud. Märkasin paradoksi - kes kaotab oma elu, leiab selle tegelikult. Mida rohkem sa annad, seda rohkem saad vastu. Mida vähem sa endast mõtled, seda parem inimene sinust saab.
A.A.-s võime me kõik otsast alata, ükskõik kui hilja ka poleks. Mina olen uuesti otsast alustanud. Viiekümne nelja aastaselt täitus mu vana soov: "Kui ma ainult saaksin oma elu otsast peale elama hakata, teades kõike seda, mida ma tean." Seda ma praegu teengi, elan oma elu otsast peale uuesti ja tean kõike, mida ma tean. Loodan, et olen suutnud sullegi, hea lugeja, anda osakese oma teadmistest, elurõõmust, taevase armastuse võitmatust väest ja tervendavast jõust, ning tõdemuse, et meil kui mõtlevatel olenditel jätkub taipu valida hea ja kurja vahel ja et valides hea, saame me õnnelikuks.