Dr. Bobi painajalik unenägu

DOKTOR BOBI PAINAJALIK UNENÄGU

Anonüümsete Alkohoolikute asutajaliige. Meie ühingu sündi tähistab tema pideva karskuse esimene päev - 10. juuni 1935.

1950-ndaks aastaks, mil ta suri, oli ta A.A. sõnumi edasi andnud rohkeni kui 5000-le alkohoolikust mehele ja naisele ning kõigile neile osutas ta ka meditsiinilist abi ilma tasu peale mõtlemata.

Selles imetlusväärses tegevuses oli talle suureks abiks üks meie sõpruskonna suurimaid sõpru õde Ignatia Ohio osariigi Akroni linna St.Thomase haiglast.

Sündisin väikeses, umbes 7000 elanikuga linnakeses Uus-Inglismaal. Sealsed käitumisreeglid olid minu mäletamist mööda keskmisest rangemad. Ümbruskonnas müüdi õlut ja muud kangemat kraami vaid riiklikus alkoholipoes, kust võis hankida pindijao napsi, kui õnnestus sealset ülemust veenda, et seda tõepoolest vaja läheb. Vastavate tõendite puudumisel pidi ootusrikas ostja tühjade kätega lahkuma, saamata piiskagi seda jooki, mida ma hiljem hakkasin pidama imerohuks kõigi inimlike hädade vastu. Meeste peale, kes lasid endale Bostonist või New Yorgist rongiga alkoholi tuua, vaatas enamik korralikke linnaelanikke umbusaldava ja sallimatu pilguga. Linnakeses oli arvukalt kirikuid ja koole, kus ma alustasin oma varajast haridusteed.

Minu isa oli haritud ja tunnustatud inimene ning nii tema kui mu ema olid väga aktiivsed kirikuskäijad. Nad mõlemad olid ka keskmisest tunduvalt intelligentsemad.

Minu õnnetuseks olin ma peres ainuke laps ja see võiski kujundada minus isekust, millel oli väga suur osa alkoholi küüsi sattumisel.

Lapsepõlvest keskkooli lõpuni mind enamjaolt sunniti käima kirikus, pühapäevakoolis ja õhtusel jumalateenistusel, esmaspäeva õhtusel tänujumalateenistusel ja mõnikord ka kolmapäeva õhtusel palvusel. Kõige selle tagajärjel tõotasin ma endale, et kui ma ükskord vanemate võimu alt pääsen, ei tõsta ma enam jalgagi üle kiriku läve. Seda tõotust järgisin ma rangelt nelikümmend aastat, välja arvatud siis, kui minu eemalejäämine oleks võinud tunduda ebamõistlik.

Keskkoolile järgnesid neli aastat ühes meie riigi paremas kolledžis, kus peamiseks vaba aja veetmise viisiks paistis olevat joomine. Tundus, et sellega tegelesid kõik. Ka mina jõin aina rohkem ja rohkem ning elasin lõbusalt ilma eriliste kehaliste vaevusteta ja rahamuredeta. Tundus, et minul õnnestus joomajärgsetel hommikutel paremini vormi saada kui mu napsikaaslastel, keda tabas karistusena (või hoopis õnnistusena) võimas kassiahastus. Mul pole pea kunagi valutanud, mis sunnib arvama, et ma olin peaaegu algusest peale küps alkohoolik. Kogu mu elu näis keerlevat mu enese tahtmiste ümber, ilma et kellegi teise õigused, soovid või eesõigused arvesse oleksid tulnud. Selline vaimne seisund aina süvenes aastate jooksul. Joomakaaslaste vennaskonna silmis lõpetasin ma õpingud summa cum laude, kuid mitte rektori silmis.

Järgmised kolm aastat veetsin ma Bostonis, Chicagos ja Montrealis ühe suure tööstuskontserni teenistuses ja tegelesin raudtee varuosade, igasuguste gaasimootorite ja muu rasketööstustoodangu müügiga. Neil aastail jõin ma nii palju kui rahakott lubas, ikka veel suuremate vaevusteta, ehkki mul vahel käed hommikuti värisesid. Nende kolme aasta jooksul läks mul tuksi, vaid üksainus poolik tööpäev.

Järgmise sammuna alustasin ma meditsiiniõpinguid ühes Ühendriikide suuremas ülikoolis. Seal pühendusin ma joomisele tõsisemalt kui kunagi varem. Tänu tohutule võimele õlut juua valiti mind ühe joomaseltsi liikmeks ning varsti sai minust selle üks keskseid tegelasi. Hommikuti juhtus tihti, et läksin küll kooli täiesti ettevalmistunult, kuid pöörasin värinate tõttu ümber ja seadsin sammud tagasi üliõpilasseltsi majja, sest ma ei söandanud astuda loengusaali kartuses, et kui mind vastama kutsutakse, tuleb sellest skandaal.

Asi läks päris hulluks, kui ma teise kursuse kevadel peale pikka joomapenioodi otsustasin, et ei suuda kursust lõpetada, pakkisin oma kompsud kokku ja sõitsin Lõunasse, et veeta kuu ühe sõbra suures farmis. Kui mu pea klaariks sai, leidsin ma, et kooli poolelijätmine oli väga rumal tegu ja et parem oleks tagasi minna ning õpinguid jätkata. Ülikooli naastes avastasin, et teaduskonnas oldi asjast teistsugusel arvamisel. Peale pikka väitlust lubati mul siiski tagasi tulla ja eksameid sooritada, mida ma ka edukalt tegin. Kuid õppejõudude seas tekitas see paksu verd ja mulle anti mõista, et nii seda asja ei jäeta. Pärast paljusid piinarikkaid jagelusi sain viimaks oma paberid kätte ja läksin üle ühte teise juhtivasse ülikooli, alustades seal selsamal sügisel esimesest kursusest.

Seal muutus mu joomine sedavõrd hulluks, et poisid sellest üliõpilasseltsi majast, kus ma elasin, tundsid end kohustatuina kutsuda kohale mu isa, kes võttis ette pika tee asjatus lootuses mind tagasi õigele teele juhtida. Sellest ei tulnud midagi välja, sest ma jätkasin joomist ja pruukisin kangemaid napse rohkem kui enne.

Lõpueksamite eel alustasin eriti pikka joomatuuri. Eksamile minnes värises mu käsi nii, et ma ei suutnud pliiatsit hoida. Andsin ära vähemalt kolm täiesti puutumata eksamitööd. Mõistagi põrusin ma mürinal läbi ja pidin veel üheks semestriks jääma ega tohtinud tilkagi võtta, kui tahtsin ülikooli lõpetada. See läks mul ka korda ning ma tõestasin teaduskonnale, et nii minu käitumise kui õppeedukusega võis rahule jääda.

Pidasin end nii kiiduväärselt ülal, et mul õnnestus saada väga ihaldatud interni koht ühe lääneosariigi linnas, kuhu ma jäin kaheks aastaks. Nendel kahel aastal oli mul nii palju tegemist, et ma vaevalt haiglast välja sain. Seetõttu polnud mul ka võimalik pahandustesse sattuda.

Kui need kaks aastat mööda said, avasin ma kesklinnas oma vastuvõtukabineti. Mul oli natuke raha, kõvasti aega ja päris tõsine kõhuhäda. Peagi avastasin, et paar napsi leevendasid mu seedevaevusi vähemalt paarikski tunniks ja nii polnud mul sugugi raske naasta oma varasema, ülemäära alkoholilembese eluviisi juurde.

Selleks ajaks oli joomine hakanud tõsiselt mu tervise peale käima ning lootuses kergendust leida pagesin ma vähemalt tosinal korral vabatahtlikult mõne kohaliku sanatooriumi seinte vahele. Olin nagu Scylla ja Charybdise vahel, sest kui ma ei joonud, piinas mind kõht, ja kui ma jõin, piinasid mind närvid. Nii kestis see kolm aastat, kuni ma lõpetasin kohalikus haiglas, kus arstid mind aidata püüdsid, kuid mul õnnestus sõpru keelitada, et nad mulle salaja napsi tooksid, lubades muidu pihta panna kogu alkoholi terves majas, nii et järgnes kiire allakäik.

Lõpuks oli mu isa sunnitud mulle järele saatma ühe mu kodulinna arsti, kellel õnnestus kuidagimoodi mind sinna tagasi toimetada ning ma jäin voodisse umbes kaheks kuuks, enne kui julgesin nina välja pista. Veetsin kodulinnas veel paar kuud ja sõitsin siis tagasi, et oma praksist jätkata. ilmselt olin ma juhtunust või minu arsti poolt või mõlemast kokku sedavõrd kohutatud, et ma ei võtnud kordagi napsi kuni kehtima hakkas kuiv seadus.

Kui alkoholikeelu seadus oli vastu võetud, tundsin end päris kindlalt. Teadsin, et igaüks katsub vastavalt rahakotile osta mõne pudeli või kastitäie kangemat kraami ja varsti on alkohol müügilt kadunud. Järelikult ei olnud suurt vahet, kas ma nüüd võtan natuke napsi või mitte. Tollal ei osanud ma aimatagi, et valitsus muudab meile, arstidele, alkoholi peaaegu piiramatus koguses kättesaadavaks, samuti polnud ma kuulnud salaviinakaubitsejatest, kes nüüd lagedale ilmusid. Jõin algul mõõdukalt, ent kulus suhteliselt vähe aega, et langeda taas vanade harjumuste küüsi, mis varem nii katastroofiliselt olid lõppenud.

Paari järgmise aastaga kujunesid mul välja kaks selgepiirilist hirmu: esiteks hirm, et ma ei jää magama ja teiseks kartus, et mul alkohol otsa lõpeb. Kuna ma polnud varakas mees, siis andsin ma endale aru, et kui ma ei suuda raha teenimiseks piisavait kaine olla, jään ma ilma alkoholita. Seetõttu ei võtnud ma enamasti hommikust napsi, mida ma nii hirmsasti ihkasin, vaid tuupisin end värinate vaigistamiseks rahusteid täis, mis mind kohutavalt ära kurnas. Vahel andsin ma hommikusele napsihimule järele, ent kui nii juhtus, läks vaid mõni tund ja ma olin täiesti võimetu tööd tegema. See omakorda vähendas šansse, et mul õnnestub õhtul alkoholi koju kaasa näpata, mis omakorda tähendas voodist vähkremist öösel ja talumatuid värinaid hommikul. Järgneva viieteistkümne aasta jooksul jätkus mul vähemalt niipalju mõistust, et ma vindisena nägu haiglasse ei näidanud ja ainult harva patsiente vastu võtsin. Mõnikord varjasin ma end mõnes klubis, mille liige ma olin, ja mõnedel puhkudel tavatsesin ma end vale nime all mõnda hotelli möllida. Kuid tavaliselt leidsid sõbrad mu siiski üles ja kui nad olid lubanud, et ei hakka mind noomima, läksin ma koju tagasi.

Kui mu naine kavatses pärastlõunal välja minna, hankisin ma suure alkoholitagavara, tõin selle salaja koju ning peitsin pudelid söekasti, pesukorvi, uksepiida ja keldri põiktalade peale või kivipõranda pragude vahele. Kasutasin selleks ka vanu kohvreid ja riidekirste, vana konservikasti ja isegi tuhaämbrit. Tualeti veepaaki ei kasutanud ma kordagi, sest see näis liiga lihtne. Hiljem sain teada, et mu naine kontrollis seda kohta pidevalt. Tavaliselt pistsin kaheksa- või kaheteistuntsise alkoholipudeli karusnahkse vooderdisega kindasse ja viskasin selle tagaukse trepile, kui talvepäevad juba piisavalt pimedad olid. Mu salaviinakaubitseja peitis alkoholi tagatrepi juurde, kust ma selle sobival hetkel ära sain tuua. Vahel tõin ma alkoholi koju taskutes, kuid neid kontrolliti sageli ja see muutus liiga riskantseks. Vahel kallasin alkoholi ümber neljauntsistesse pudelitesse ja pistsin neid mitu tükki sokisääre vahele. Kasutasin seda meetodit edukalt kuni päevani, mil me naisega „Puksiirlaev Annie“ etendusele Wallace Beeryt vaatama läksime, mispeale mu püksisääre- ja sokikavalus ilmsiks tuli! Ma ei hakka raiskama trükiruumi, et pajatada kõigist minu haigla- ja sanatooriumikogemustest.

Nende aastate jooksul hakkasid sõbrad meid suuremal või vähemal määral vältima. Meid ei tahetud külla kutsuda, sest ma oleksin kindla peale nina täis tõmmanud ja samal põhjusel ei julgenud ka mu naine kedagi meile kutsuda. Mu unetusefoobia nõudis, et ma end igal õhtul purju jooksin, kuid selleks, et järgmiseks õhtuks alkoholi juurde saada, pidin ma päeval vähemalt kella neljani kaine püsima. Väikeste eranditega kestis selline elu seitseteist aastat. See oli tõepoolest üks kohutav painajalik unenägu - kogu see rahateenimine, alkoholi muretsemine, selle salaja koju toimetamine, purju joomine, hommikused vabinad, suured rahustiportsud selleks, et suuta raha juurde teenida ja nii ad nauseam. Tihti lubasin ma oma naisele, sõpradele ja lastele, et rohkem ma ei joo. Nendest lubadustest piisas harva, et kasvõi sellekssamaks päevaks kaineks jääda, ehkki lubadusi andes olin ma alati väga siiras.

Neile, kes kalduvad kõikvõimalikke eksperimente korraldama, mainiksin ka oma nn. õlle-eksperimenti. Kui õlu taas müügile tuli, arvasin ma, et nüüd on minu mure murtud. Võisin seda juua nii palju kui tahtsin. See oli ohutu, ega siis õllest keegi purju jää. Nii täitsingi ma minu hea abikaasa nõusolekul terve keldri õllevarudega. Ei läinud kuigi kaua, kui ma jõin päevas ära tervelt poolteist kasti õlut. Kahe kuuga võtsin ma kaalus kolmkümmend naela juurde, nägin välja nagu põrsas ja kannatasin õhupuuduse käes. Siis torkas mulle pähe mõte, et kui inimene haiseb õllest, ei suuda keegi öelda, kas ta on peale õlle veel midagi joonud ja ma hakkasin oma õllesse kangeid napse segama. Mõistagi olid tagajärjed halvad ja see tegi mu õlleeksperimendile lõpu.

Umbes selle eksperimendiga samal ajal sattusin ma inimeste hulka, kes võlusid mind oma näilise tasakaalu, tervise ja õnnelikkusega. Nad rääkisid vabalt ja vähimagi piinlikkuseta, mida mina kunagi ei suutnud, näisid end kõigis olukordades väga vabalt tundvat ning paistsid ka väga hea tervise juures olevat. Veelgi enam - nad olid ilmselt ka õnnelikud. Mina tundsin alailma kohmetust ja ebamugavust, tervis oli täiesti korrast ära ja ma olin üdini õnnetu. Tajusin, et neil oli midagi, mida mul ei olnud, kuid millest minagi võisin kergesti osa saada. Avastasin, et see oli kuidagi seotud usuga, mis mulle eriti ei meeldinud, kuid ma mõtlesin, et ega see mul tükki ka küljest ära ei võta. Arutlesin selle üle pikalt ja põhjalikult tervelt kaks ja pool aastat, kuid jõin end sellele vaatamata igal õhtul purju. Lugesin kõike, mida kätte sain ja rääkisin kõigiga, kes minu arvates võisid asjast midagi teada.

Mu naine hakkas asja vastu suurt huvi tundma ja see innustas mindki, kuigi ma ei tunnetanud kordagi, et see võiks lahendada minu alkoholiprobleemi. Ma ei mõista, kuidas mu naisel küll õnnestus oma usku ja julgust kõigi nende aastate jooksul säilitada, kuid nii see oli. Kui ta ei oleks seda suutnud, siis olen kindel, et ma oleksin juba ammu surnud olnud. Millegipärast paistab just meil, alkohoolikutel, olevat eriline anne leida endale abikaasad maailma parimate naiste seast. Miks peavad nemad taluma neid kannatusi, mida me neile põhjustame, seda ei oska ma seletada.

Umbes sel ajajärgul tuli ühel laupäeva pärastlõunal mu naisele külla keegi naisterahvas, kes soovis, et ma läheksin õhtul tema poole, kohtuma tema sõbraga, kes saaks mind ehk aidata. See oli emadepäeva eelne päev, olin purjuspäi koju jõudnud, kaenlas suur lillepott, mille ma keset lauda panin, seejärel otsejoones teisele korrusele kobisin ja voodisse vajusin. Järgmisel päeval tuli too naine uuesti. Tahtes viisakas olla, ütlesin ma väga nadist enesetundest hoolimata: "Eks lähme siis," ning pigistasin oma naiselt välja lubaduse, et me ei jää kauemaks kui veerand tunniks.

Astusime tolle naisterahva majja täpselt kell viis ja kell näitas veerand kahtteist õhtul, kui me lahkusime. Mul oli selle mehega ka hiljem paar lühemat jutuajamist ja ma jätsin joomise paugupealt maha. See kuiv periood kestis umbes kolm nädalat. Siis sõitsin ma Atlantic Citysse, et ühe riikliku ühingu liikmena osaleda mitmepäevasel koosolekul. Jõin ära kogu rongis leiduva viski ja ostsin teel hotelli veel mitu head pudelit. See oli pühapäeval. Võtsin end tol õhtul purju, esmaspäeval püsisin kainena kuni lõunasöögi lõpuni ja jõin end siis jälle täis. Jõin baaris nii palju kui mu sündsustunne lubas ning läksin siis oma tuppa, et õhtule punkt panna. Teisipäeval alustasin juba hommikul ning lõunaks olin paras poiss. Soovimata end häbistada, registreerisin ma end hotellist välja. Teel jaama ostsin veel alkoholi lisaks. Rongi tuli mõni aeg oodata. Sealtpeale ei mäleta ma midagi, kuni ärkamiseni ühe sõbra pool mu kodulinna lähedal Need head inimesed teatasid juhtunust mu naisele, kes saatis mulle järele mu vastse sõbra. Ta tuligi, viis mu koju, pani voodisse, andis mulle õhtul veel paar napsi ja järgmiseks hommikuks pudeli õlut.

See oli 10. juunil 1935 ning need napsid jäid mu viimasteks. Neid ridu kirjutades on sellest möödunud juba neli aastat. Teil võib loomulikult tekkida küsimus: "Mida tegi või ütles see mees erinevat kõigest, mida olid öelnud või teinud teised inimesed?" Meenutagem, et ma olin tublisti lugenud ja vahetanud arvamusi kõigiga, kellest ma teadsin või arvasin, et nad alkoholismist midagi jagavad. Kuid tema oli mees, kes oli palju aastaid hirmsal kombel joonud, kes oli läbi elanud kõik, mis ühele joodikule võib osaks saada, kuid kes oli tervenenud samade meetodite abil, mida minagi püüdsin rakendada ehk teisisõnu - vaimse lähenemise tee. Tema tutvustas mulle põhjalikult alkoholismi olemust ja kahtlemata oli sellest abi. Kaugelt tähtsam aga on asjaolu, et tema oli esimene inimene, kes teadis oma isikliku kogemuse põhjal täpselt, mida ta alkoholismi kohta ütles. Teiste sõnadega - ta kõneles minu keeles. Tema teadis kõiki vastuseid ja mõistagi polnud need mitte raamatutest hangitud.

On suurim õnnistus vabaneda sinu peal lasunud needusest. Mu tervis on korras, olen suutnud taastada austuse enda vastu ja uuesti pälvinud ka kolleegide austuse. Mu kodune elu on ideaalne ning mu töö edeneb nii hästi, kui see praegusel ebakindlal ajal üldse olla võib.

Pühendan palju aega sellele, et anda neile, kes seda tahavad ja hädasti vajavad, edasi kõike, mida ma ise olen õppinud. Teen seda neljal põhjusel:

  1. Kohusetundest.
  2. See valmistab mulle rõõmu.
  3. Sest niiviisi tasun ma võlga selle mehe ees, kes kulutas oma aega, et sõnumit minuni tuua.
  4. Sest seda tehes kindlustan ma iga kord end jälle natuke rohkem võimalike libastumiste vastu.

Erinevalt enamikust meie liikmetest ei saanud ma esimesel kahel ja poolel karskusaastal alkoholihimust kuigivõrd jagu. See jälitas mind peaaegu pidevalt. Kuid kordagi pole ma olnud sellele himule järeleandmise äärel. Ärritusin kohutavalt, nähes sõpru joomas ja teades, et mina seda ei tohi, kuid ma harjutasin end mõttega, et kuigi mul oli kunagi olnud samasugune voli, olin ma seda nii koledal kombel kuritarvitanud, et see oli minult ära võetud. Nii et pole siin kurta midagi. Lõppude lõpuks pole mind ju keegi kunagi pikali löönud ja vägisi alkoholi kõrist alla kallanud.

Kui sa arvad, et oled ateist, agnostik, skeptik või sa tunned mingit muud mõistuslikku uhkust, mis takistab sul seda raamatut omaks võtmast, siis tunnen sulle kaasa. Kui sa pead end endiselt küllalt tugevaks, et üksi hakkama saada, siis on see su oma asi. Ent kui sa tõepoolest tahad joomise igaveseks maha jätta ning tunned, et vajad abi, siis teame me, et võime sulle vastuse pakkuda. See ei vea sind kunagi alt, isegi kui sa haarad sellest kinni kasvõi poolega sellest agarusest, mida sa varem ilmutasid järjekordse napsi hankimisel.

Sinu Taevane Isa ei jäta sind iial!