Nad lõpetasid õigel ajal

NAD LÕPETASID ÕIGEL AJAL

Praegusel ajal ei ole paljud A.A.-sse tulijad veel jõudnud alkoholismi viimastesse staadiumitesse, ehkki pikapeale võinuks see nende kõigiga muidugi juhtuda.

Paljudel neist õnnelikest on kas vähe või üldse mitte kokkupuuteid deliiriumiga, haiglatega, hullumajadega ja vanglatega. Paljud olid ränga1t joonud ja neil esines ka üksikuid tõsiseid vahejuhtumeid. Kuid paljude jaoks polnud joomine midagi rohkemat kui ajuti kontrolli alt väljuv nuhtlus. Harva olid nad kaotanud kas tervise, töö, perekonna või sõbrad.

Miks tulevad niisugused mehed ja naised A.A.-sse?

Järgnevad lood annavad sellele küsimusele vastuse. Need inimesed mõistsid, et neist olid saanud tõelised või potentsiaalsed alkohoolikud, ehkki nendega ei olnud veel midagi lausa hullu juhtunud.

Nad mõistsid, et kui nad seda väga tahtes ei suuda joomisega korduvalt mõõtu pidada, siis on see halvaendeline tundemärk, mis osutab, et alkohol on nende jaoks probleem. See pluss süvenevad tundeelu häired veenis neid, et nad on alkoholismihaiged ja et täielik allakäik on vaid aja küsimus.

Nähes seda ohtu, pöördusid nad A.A. poole. Nad mõistsid, et lõpptulemusena on alkoholism sama surmatoov haigus nagu vähk. Loomulikult ei jää ükski terve mõistusega inimene ootama, et pahaloomuline kasvaja muutuks surmavaks tõveks, enne kui ta abi otsima hakkab.

Seetõttu on nende lugude jutustajad ja sajad tuhanded nende taolised pääsenud aastaid kestvast lõputust piinast. Nad võtavad selle kokku järgmiselt: „Me ei jäänud ootama, kuni me põhja jõuame, sest tänu Jumalale nägime me seda põhja. Tegelikult oli põhi see, mis üles kerkis ja meile hoobi andis. See tegi meist Anonüümsed Alkohoolikud.“


LIIGA NOOR?

Seersandid arstid kallimad - kõik näisid teda kiusavat. Kuid nii noorelt ei saanud ta ju ometi veel alkohoolik olla?

Olen kahekümne nelja aastane alkohoolik. Jooma hakkasin ma umbes kolmeteistkümneaastaselt. Kuna ma koolis hästi edasi ei jõudnud, tulin sealt ära ja astusin seitsmeteistkümneaastaselt sõjaväkke. Põhiväljaõppe ajal jõin ma end pea igal õhtul purju. Järgmisel hommikul oli mul tavaliselt paha olla. Kuid kes siis peale suurt joomat end sandisti ei tunneks?

Ühel hommikul, kui mul oli eriti kehv olla, määrati mind köögitoimkonda ja peakokk käskis mul autokuuri tünne küürima minna. Olin need poolenisti puhtaks saanud, kui kokk käskis mul need veel kord üle pesta. Tegin seda, kuid ta pistis mu peale karjuma ja käskis veel pesta, mispeale ma haarasin ühe tünni, viskasin tema pihta ja ütlesin, et pesku ise. Kokk kaebas väeosa ülemale, kuid ma pääsesin siiski karistusest ja muu polnud enam tähtis.

Sain põhiväljaõppega kuidagi ühele poole ja jätsin siis umbes kolmeks kuuks napsivõtmise, sest käisin õhtuti koolis. Mõtlesin, et kui ma suudan joomata olla, siis järelikult ei pea ma alkoholiprobleemi pärast oma pead vaevama. Alkohoolik ju ei saa joomata olla, kas pole? (Nüüd tean, et mul polnud tookord õigus.)

Mind saadeti Vietnami ja seal olin ma suurema osa aastast kas purjus või pohmelliga pikali. Kui ma Vietnamist koju naasin, tutvusin tütarlapsega, keda nimetan siinkohal Kareniks. Saime kaks nädalat kenasti läbi. Siis aga saatis ta mu pikalt ja käskis mul koos selle neetud pudeliga uttu tõmmata. Võtsin oma pudeli ja läksin muret sellesse uputama.

Edasi saadeti mind Arizonasse, kus mu joomine veelgi hullemaks muutus. Mul hakkas esinema mälulünki ning ma sattusin kihutamise ja purjuspäi sõitmise eest koguni vanglasse. Ei läinud kaua, kui ma lakkasin hoolimast nii oma välimusest kui teenistuskäigust. Lõpuks andsin avalduse, et mind uuesti Vietnami saadetaks. Nagu varemgi, olin seal suurema osaajast purjus. Kuna ma polnud teiste arvates normaalne, sest ma üritasin rooduülema maha lüüa ja kahel korral ennast ära tappa, saadeti mind psühhiaatri jutule.

Kui ma tagasi koju jõudsin, oli mul veel järel vaid pudel, mida armastada. Karen ei tahtnud mind enam näha ja need kaks tüdrukut, kellega ma olin käinud, samuti mitte. Kuid siis kohtasin ma üht tõeliselt toredat tüdrukut, keda nimetan siin Jeaniks. Kihlusime ja olime õnnelikud - Jean minuga ja mina pudeli ning Jeaniga. Käisin väeosast ära temaga nädalalõppe veetmas. Helistasin talle igal õhtul kohalikust baarist, kuid teda polnud tihti kodus. "Ei või olla, et asi on minu joomises," mõtlesin ma, "sest ma võin selle ju alati ära lõpetada, kui tahan. Ma lihtsalt ei taha."

Hakkasin hommikuti enda käivitamiseks napsi võtma. Mõnel päeval olin sunnitud töölt puuduma, sest olin liiga purjus, et püsti seista. Kõik olid minu vastu - ma veel näitan neile, et mul ei olegi neid vaja Mind saadeti Saksamaale ja seal olid kõik minu vastu. Kahel korral esitati mind auastme kõrgenduse saamiseks, kuid alles kolmandal korral, peale ligi viit aastat reamehena, sai minust seersant. Keegi ei paistnud hoolivat, kas mul läheb hästi või halvasti. Ma õige näitan neile - tõmban nina veel rohkem täis!

Ma ei suutnud enam selgelt mõelda. Mu jutt oli kõigile peale mu enda enamjaolt mõttetu. Ma ei suutnud meenutada, mida keegi oli viie minuti eest öelnud. Voodisse vajudes kaotasin tavaliselt kohe teadvuse. Ärkasin higisena. Kuulsin hääli, kuigi lähedal polnud kedagi, ja nägin olematuid asju. Ja siis, ühel päeval - põmm! Olin hüsteerilisena haiglas. Mis oli juhtunud? Arst päris mult joomise kohta, kuid ma ei tahtnud temaga rääkida. "Ma ei ole peast segi," mõtlesin ma, "ei või olla, et ma olen alkohoolik - ma olen liiga noor."

Kui mind haiglast tulema lasti, läksin tagasi oma väeossa ja midagi ei muutunud. Kõik kiusasid mind. Ma pidin ühe napsi saama ja siis veel ühe ja veel...

Taipasin, et ma ei suuda joomist maha jätta. Kuid ma ei saanud ka nii jätkata. Rääkisin ülemseersandiga ja väeosa komandöriga ja nad viisid mu kokku ühe A.A. liikmega. Olin kindel, et ma ei astu A.A.-sse - seal olid ju kõik vanad mehed, mõtlesin ma, puha jotad. Kuid mu häda oli kasvanud nii suureks, et otsustasin siiski A.A.-d proovida.

Võtnud paar napsi, läksin koosolekule - ja need inimesed seal ei olnudki kõik vanad ega kindlasti mitte ka mingid viimased parmud! Nad kõik olid minu vastu nii kenad, et ma manitsesin end ettevaatusele - kindlasti tahtsid nad selle eest midagi vastu saada. Ma ei suutnud neid usaldada. Järgmisele koosolekule minnes ei võtnud ma enne seda napsi. Istusin ja kuulasin pealt ja kuulsin, kuidas esimene kõneleja lausus: "Ma olen alkohoolik." Ma ei suutnud tunnistada, et mina seda olen. Kuid olles nende lood ära kuulanud, teadsin ma, et olen alkohoolik ja tunnistasin seda endale.

Ma ei suutnud ikkagi terved õhtud läbi joomata olla ja läksin seepärast tagasi haiglasse, seekord taastusravile Kaks korda nädalas käisin A.A. koosolekutel. Jätkasin koosolekutel käimist ka peale haiglat. Avastasin, et kõigis A.A. rühmades olid inimesed sama kenad kui tolles esimeses. Mulle sai samuti selgeks et nende ainus soov oli aidata mul kaine olla ja ka ise kaineks jääda. A.A. Kaksteist Sammu näitasid mulle tee, kuidas jõuda kainuseni, kui ma seda tahan. Ja ma tahtsin seda!

Hakkasin A.A.-sse tõsiselt suhtuma ja A.A. andis mulle uue elu. Udu, mis varem mu mõistust oli ümbritsenud, hakkas mõne aja pärast hajuma. Mälu taastus vähehaaval. Tundsin end paremini nii vaimselt kui füüsiliselt. Korra ma küll vääratasin - proovisin uuesti juua -, kuid A.A.-lased ütlesid mulle, et ma ei muretseks eilse pärast, sest seda ei saa keegi muuta, ja et ma ei muretseks homse pärast, sest see on alles tulemata. Ela kakskümmend neli tundi korraga, ütlesid nad. Ja see toimib. Ma olen täna kaine. Nagu öeldud, olen ma kahekümne nelja aastane alkohoolik - ja ma olen õnnelik.


ARST, AITA ISEENNAST!

Elukutselt psühhiaater ja kirurg, eksles see mees seni, kuni ta ükskord mõistis, et Suur Ravitseja on Jumal, mitte tema.

Olen arst ja oman praktiseerimisluba ühes lääneosariigis. Olen ka alkohoolik. Teistest alkohoolikutest erinen ma ehk kahes suhtes. Esiteks kuuleme me kõik A.A. koosolekutel inimestest, kes on kõigest ilma jäänud, vanglas istunud, perekonna ja sissetuleku kaotanud. Mina ei ole kunagi millestki ilma jäänud. Ma ei ole kordagi allakäiguteel olnud. Viimasel jooma-aastal teenisin ma rohkem kui kunagi varem terves elus. Mu naine ei vihjanud kordagi, et ta võiks mu maha jätta. Alates keskkooli nooremast astmest õnnestus mul kõik, millele ma käe külge panin. Olin õpilaskonna president. Keskkooli vanemas astmes olin ma igal aastal oma klassi vanem ja viimasel aastal samuti õpilaskonna president. Ka ülikoolis olin ma kõigil aastatel oma kursuse vanem ja üliõpilaskonna president. Mind valiti kui meest, keda kõige tõenäolisemalt saadab edu. Sama kordus ka meditsiinikoolis. Ma olen rohkemate arstiühingute ja auseltside liige kui minust kümme ja kakskümmend aastat vanemad mehed.

Minu jaoks oli edu libe tee. Füüsiline allakäik on haletsusväärne mistahes linnas. Edu libe allakäigutee on sama haletsusväärne.

Teine asjaolu, mille poolest ma ehk mõnedest teistest alkohoolikutest erinen, on järgmine. Paljud alkohoolikud väidavad, et neile alkohol eriti ei maitse, kuid neile meeldib selle toime. Mina aga armastasin alkoholi! Mulle meeldis, kui alkohol mu sõrmedele sattus, nii et ma sain seda limpsida ja erisugust maitset tunda. Tundsin joomisest suurt mõnu. Nautisin seda tohutult. Ent siis, ühel suvalisel päeval. mida ma ei suuda meenutada, astusin ma üle piiri, mida alkohoolikud vaga hästi tunnevad, ning sellest päevast peale oli joomine mulle õnnetuseks. Kui enne seda olid paar napsi mulle andnud hea enesetunde, siis nüüd tegid needsamad napsid mu olemise sandiks. Püüdes sellest tundest vabaneda, kaanisin ma kähku veel mitu klaasitäit ning siis oli kõik õhtul. Alkohol ei suutnud oma eesmärki saavutada. Oma viimasel joomapäeval läksin külla sõbrale, kellel oli alkoholiga kõvasti probleeme olnud ja kelle naine oli korduvalt maha jätnud. Ometi oli mees nüüd tagasi ja elas mingi programmi järgi. Oma lihtsameelsuses läksin ma talle külla ähmase mõttega tutvuda A.A.-ga meditsiini seisukohast lähtudes. Kusagil hingepõhjas lootsin sellest ehk abi saada. Sõber andis mulle brošüüri. Võtsin selle koju kaasa ja palusin naisel mulle ette lugeda. Seal olid kaks lauset, mis mind rabasid. Üks neist kõlas nii: "Ära pea end sellepärast märtriks, et sa joomise maha jätsid," ja see lajatas mulle otse lagipähe. Teine lause oli selline: "Ära arva, et sa jätad joomise maha kellegi teise kui iseenda pärast," ja ka see lajatas mulle otse lagipähe. Kui naine oli selle mulle ette lugenud, ütlesin talle nii nagu olin juba palju kordi meeleheites öelnud: "Pean midagi ette võtma." Mu heasüdamliku loomuga naine lausus: "Mina selle üle ei muretseks, küll midagi juhtub." Ja siis läksime me koos üles mäenõlvale, kus meil on väike vabaõhugrill, et ahju tuld teha, ja teel sinna mõtlesin ma endamisi, et lähen kööki tagasi ja valan oma klaasi uuesti täis. Kuid just samal hetkel juhtus tõesti midagi.

Mu teadusse jõudis mõte - see on viimane naps! Selleks hetkeks olin ma juba tublisti üle poole liitri joonud. Ja nii kui see mõte mulle pähe tuli, tundus mulle, nagu oleks keegi kummardunud ja mu õlgadelt raske palitu võtnud, sest see naps jäi tõepoolest viimaseks.

Paar päeva hiljem helistas mulle Nevadast üks sõber - mu abikaasa parima sõbranna vend. Ta ütles: "Kas sina, Earle?" Mina: "Jah, mina." Tema: "Ma olen alkohoolik, mida ma peaksin tegema?“ Ja ma andsin talle nõu, mida tuleks teha, ja nii puutusin ma Kaheteistkümnenda Sammuga kokku veel enne, kui ma A.A. programmiga liitusin. Rahulolu, mida ma tundsin, kui rääkisin talle sellest, mida olin sellest brošüürist lugenud, oli kaugelt suurem, kui ma. patsiente aidates eales varem olin kogenud.

Nõnda otsustasin ma esimest korda koosolekule minna. Mind tutvustati kui psühhiaatrit. (Ma kuulun Ameerika Psühhiaatrite Liitu, kuigi ma ise psühhiaatrina ei praktiseeri. Olen kirurg.)Nagu keegi A.A.-s mulle mõni aeg hiljem ütles, pole midagi hullemat kui omadega sassis psühhiaater.

Ma ei unusta iial seda esimest koosolekut, millest ma osa võtsin. Koos minuga oli kohal viis inimest. Laua ühes otsas istus kohalik lihakaupmees. Ühel pool lauda istus üks meie kandi puusepp, laua teises otsas istus meie pagar ja teisel pool lauda minu sõber, kes oli ametilt mehaanik. Mäletan, et koosolekule minnes mõtlesin ma endamisi: „Siin ma nüüd siis olen: Ameerika Kirurgide Kolleegiumi, Rahvusvahelise Kirurgide Kolleegiumi, Ühendriikide ühe suurima erialakomisjoni ja Ameerika Psühhiaatrite Liidu liige ja ma pean mine-ma lihuniku, pagari ja puusepa juurde, et nad aitaksid mul inimeseks saada!“

Juhtus veel midagi. Selline mõte oli mulle nii uus, et ma otsisin välja kõikvõimalikud raamatud, milles oli juttu Kõrgemast Jõust, panin ühe piibli oma voodi kõrvale ja teise autosse. See on praegugi seal. Ja ma panin piibli ka oma haiglakapikesse. Asetasin A.A. Suure Raamatu oma öökapile ja raamatu "Kaksteist Sammu ja Kaksteist Traditsiooni“ haiglas oma kappi, hankisin Emmet Foxi raamatud ja veel jumal teab kelle raamatud ning asusin neid kõiki lugema. Ja, kas teate, algul ma lausa kerkisin oma A.A. rühmast kõrgemale, lendasin üles, aina kõrgemale, kuni jõudsin päris üles, roosa pilve peale, mida tuntakse kui Roosat Seitset, ja muutusin taas õnnetuks. Mõtlesin endamisi, et pigem juba purjus olla, kui nõndamoodi kannatada.

Läksin Clarki, meie lihakaupmehe juurde, ja ütlesin: "Clark, mis mul viga on? Mul on imelik tunne. Olen programmi järginud kolm kuud ja mu enesetunne on räbal." Ja tema vastas: "Ehk tuled minu poole, Earle, et ma saaksin sinuga mõne minuti juttu ajada." Seejärel tõi ta mulle tassi kohvi, tüki kooki, pani mu istuma ja lausus: "Sinuga pole midagi lahti. Sa oled kolm kuud kaine olnud ja tublisti vaeva näinud. Sul on kõik kenasti läinud." Ent siis lisas ta: "Luba ma ütlen sulle midagi. Meil on siin üks organisatsioon, mis aitab inimesi, ja selle organisatsiooni nimi on Anonüümsed Alkohoolikud. Mis oleks, kui ka sina sinna astuksid?" Küsisin vastu: "Mida mina siis sinu arvates olen teinud?" "Hüva," vastas Clark, "sa oled küll kaine olnud, kuid kuskil kõrgel pilve peal hõljunud. Mine õige koju, võta kätte meie Suur Raamat, ava see leheküljelt number viiskümmend kaheksa ja loe oma silmaga, mis seal seisab." Nii ma tegingi. Võtsin Suure Raamatu, hakkasin seda lugema ja seal oli kirjas järgmine lause: "Haruharva oleme näinud ebaõnnestumas inimest, kes järjekindlalt meie rajal on püsinud." Sõna "järjekindlalt" tuli tuttav ette. Edasi oli raamatus öeldud: "Poolikutest abinõudest ei olnud meile kasu. Me seisime teelahkmel. Ja lõpuks oli veel kirjutatud: "Me palusime täie andumusega Tema kaitset ja hoolt."

"Täielik andumus", "poolikutest abinõudest ei olnud kasu", "järjekindlalt meie rajal püsima", "jäägitult pühenduma sellele lihtsale programmile" - mu pea kumises nendest lausetest.

Aastaid tagasi olin kergendust otsides tegelnud psühhoanalüüsiga. Kulutasin psühhoanalüüsi seanssidele viis ja pool aastat, kuid jätkasin endiselt joomist. Ärgu võetagu seda mingi halvustava märkusena psühhoteraapia aadressil - see on suurepärane vahend, mitte liiga võimas, kuid siiski suurepärane. Prooviksin seda veelgi.

Katsetasin sisemise rahu saavutamiseks kõiki teadaolevaid nippe, kuid alles siis, kui ma olin sunnitud alkohoolikuna põlvili langema, kui ma sattusin ühte ja samasse rühma oma naabruskonna lihakaupmehe, pagari, puusepa ja mehaanikuga, kes oskasid need Kaksteist Sammu minuni tuua, hakkasin saama mingit aimu vastusest Esimese Sammu teises pooles sisalduvale küsimusebe. Olles teinud läbi poole Esimesest Sammust ja üliettevaatlikult liitunud Anonüümsete Alkohoolikutega, juhtus minuga midagi. Ja ma mõtlesin: "Kas sa näe, et üks alkohoolik suudab endale midagi tunnistada!" Uskumatuse kiuste tunnistasin ma enda ees kõik üles.

Kolmandas Sammus oli kirjutatud: "Otsustasime anda oma tahte ja elu Jumala hoolde, sellisena nagu meie Teda mõistsime." Või et nüüd paluti meil otsustada! Peame kõik usaldama mingi naljavenna hoolde, keda isegi näha ei saa! See lämmatabki alkohoolikut. Ta on jõuetu, juhitamatu millegi endast tugevama haardes ja peab nüüd veel usaldama kõik kellegi teise kätesse! See ajab alkohooliku marru. Me oleme suurepärased inimesed. Me saame kõigega hakkama. Nii hakataksegi endamisi aru pidama: "Kes on see Jumal? Kes ta niisugune on, et me peame kõik tema kätesse andma?" Ma ei tea küll, kes Ta on, kuid mul on sellest oma ettekujutus olemas.

Minu jaoks on Jumala olemasolu absoluutselt tõestatud. Kord istusin peale seda, kui olin üht naist opereerinud, oma kabinetis. See operatsioon, keerukas kirurgiline protseduur, oli kestnud neli või viis tundi ja nüüd oli juba üheksas või kümnes operatsioonijärgne päev. Naine tundis end suurepäraselt ja liikus juba ringi. Sel päeval helistas mulle tema abikaasaja ütles: "Suur tänu, doktor, et te ta terveks ravisite." Tänasin teda õnnitluste eest ja meie kõne lõppes. Seejärel kratsisin kukalt ja laususin omaette: "Milline fantastiline tunne võib olla ühel mehel kuil ta ütleb, et mina ravisin tema naise terveks. Siin ma nüüd olin oma kabinetis laua taga ja naine on haiglast väljas. Mind ei ole tema kõrval ja kui ma ka oleksin, saaksin teda ainult moraalselt toetada, ja ometi tänab tema mees mind selle eest, et ma olen ta naise terveks teinud." Mõtlesin, mis selle naise tegelikult terveks teeb. Tõsi, mina õmblesin kinni ta haavad. Suur Juhtija on andnud mulle diagnoosimis- ja opereerimisande. Ta on mulle selle elu lõpuni kasutada andnud. See anne ei kuulu mulle. Olen selle laenuks saanud ja olen täitnud oma kohust, kuid sellega kõik üheksa päeva eest ka piirdus. Mis see oli, mis parandas need koed, needsamad haavad, mis ma olin sulgenud, mis see oli, mis need tervendas? Seda ei teinud mina. Selles peitubki minu jaoks tõestus, et eksisteerib Miski, mis on minust kõrgem. Ilma Suure Ravijata ei saa ma inimesi terveks teha. Kõik, mida mina oma lihtsal kombel teel, on selle heaks, et Tema saaks mu patsiendid terveks teha.

Varsti peale seda, kui ma programmi järgima hakkasin, mõistsin ma, et ma ei ole hea isa ega ka hea abikaasa. Ent, nojah, materiaalselt suutsin ma oma pere hästi kindlustada. Ma ei jätnud perekonda kunagi millestki ilma. Andsin neile kõik peale selle kõige väärtuslikuma siin ilmas - hingerahu. Läksin oma naise juurde ja küsisin talt, kas me ei saaks midagi ette võtta, et üksteisele taas lähedaseks muutuda. Ta pöördus kannalt ringi, vaatas mulle otse silma ja ütles: "Sulle on minu mure ükskõik." Oleksin tahtnud teda lüüa, kuid sõnasin enda1e: "Säilita rahu!"

Naine läks minema, mina aga istusin maha, ristasin käed palveks, tõstsin pilgu üles ja sõnasin: „Jumala nimel, aita mind." Samal hetkel tuli mulle pähe üks lihtne tobe mõte. Ma ei tea üldse, kuidas olla ise. Ma ei oska niimoodi koju tulla ja nädalalõputi tööd teha nagu teised abielumehed. Ma ei oska oma perekonna meelt lahutada. Kuid mulle meenus, et mu naine tõuseb igal õhtul peale sööki lauast, et nõusid pesta. Hüva, minagi võiksin nõusid pesta. Läksin naise juurde ja ütlesin: "Ma tahan elus vaid üht asja. Ma ei taha mingit tunnustust ega kiitust, ma ei taha sinult ega Janeylt ealeski midagi muud peale üheainsa - see on anda teile võimalus teha alati seda, mida te tahate, ja mina tahan alustada sellest, et hakkan nõusid pesema.“ Nüüd pesen ma neid pagana nõusid igal õhtul.

Arstid on saanud halvas mõttes kuulsaks oma saamatusega alkohoolikute abistamisel. Nad on pühendanud meie probleemidega tegelemisele uskumatult palju aega ja vaeva, kuid tundub, et nad ei ole suutnud ei teie ega minu alkoholismi suhtes midagi ära teha.

Ka kirikutegelased on tõsiselt püüdnud meid aidata, ent meil pole nende abist kasu olnud. Ja psühhiaater on tuhandete vastuvõtutundide jooksul nii teid kui mind palju-palju kordi oma kušetile pikali pannud, kuid meile pole sellest suuremat abi olnud, ehkki psühhiaater kõigest väest püüdis. Oleme nii kirikutegelastele, arstidele kui psühhiaatritele sügavalt tänu võlgu, kuid meie alkoholismi vastu pole neist abi olnud, mõned väga üksikud juhud välja arvatud. Ent Anonüümsed Alkohoolikud on meid aidanud.
Milles seisneb A.A. jõud? Selle ravijõud? Ma ei tea seda. Arst ütleks tõenäoliselt: "Tegu on psühhosomaatilise meditsiiniga.“ Psühhiaater ütleks arvatavasti: "Tegu on soodsate inimestevaheliste suhetega." Ülejäänud kostaksid ilmselt: „Tegu on rühma psühhoteraapiaga."

Minu jaoks on see Jumal.


TEISMELISE OTSUS

Vaid kolm aastat joomist tõukasid ujeda ning üksildase noore tütarlapse depressioonisügavikku. Puhas meeleheide sundis teda abi otsima.

Jõin oma esimese napsi viieteistkümne aastaselt. Selleks ajaks oli minus küpseks saanud potentsiaalne alkohoolik, kes oli sunnitud tegelikkuse eest peidus püsima. Sellest õhtust alates vajasin ma alkoholi, alkohol aga omakorda kasutas mind ära, valitsedes järgmised kolm aastat mu elu üle.

Joomine ei olnud minu jaoks kunagi seltskondlik tegevus, jõin nii sageli ja nii palju kui sain. Mu lõppeesmärk oli end surnuks juua. Tundus nagu oleks kogu mu elu möödunud kusagilt väljast sisse piiludes. Olin olnud õnnetu, üksildane ja hirmunud nii kaua, et alkoholi avastamine näis pakkuvat vastust kõigile mu probleemidele.

Kuid sedamööda, kuidas pohmelus, mälulüngad, pahandused ja süümepiinad mind vaevama hakkasid, osutus see erakordselt valusaks vastuseks. Kõik plangud tõmbasid mu vanemate autot enda külge ja ühel õhtul kihutasin ma purjuspäi teepervest alla ning rammisin auto põrkerauaga kellegi tagaaeda. Kui. ma juhtunust midagi taipama hakkasin, nägin juba kaht vilkuvat punast tuld politseiautode katusel, mis aeglaselt ümber nurga keerasid.

Tol õhtul ei olnud ma küll arglik ega vagur, nagu ma järgmisel hommikul teada sain. Kogu see õhtu oli üsna ähmane. Suutsin vaevu midagi meenutada, mälus olid pidevalt lüngad. Mäletan siiski, et lamasin külmal kivipõrandal ja rebisin väikesteks tükkideks hulga varastatud isikut tõendavaid kaarte, pesin kraanikausis nägu, et kaineks saada ja kriiskasin hüsteeriliselt, rippudes raudtrellide küljes, mis asusid liiga kõrgel, et üle nende midagi näha, ning saatsin põrgupõhja kõik, kes mu juurde tulid.

Mõistagi ei ohjeldanud mind seegi kogemus. Sellest sai lihtsalt järjekordne ettekääne joomiseks. Jäin ilma juhilubadest, mind võeti kohtu korras käendusele ja määrati tingimisi karistus (jäägu ütlemata, et ma oleksin äärepealt tapnud nii oma kolm sõpra kui iseenda). Erilist mõju see kõik mulle ei avaldanud. Peagi ilmnes, et kooliskäimine segas joomist. Astusin kõhklemata ainsa loogilise sammu - jooksin kodunt minema. Parajasti oli käes keskkooli lõpuklassi viimane veerand ja mu ema oli üsna raskes seisundis haiglas.

Kas te oskate ette kujutada, kuidas kaks tüdrukut Washingtoni osariigist Las Vegasesse hääletavad? Meie tegime seda ja veetsime terve kuu pummeldades, tablette kugistades ja marihuaanat suitsetades. Otsisime peavarju, kust saime, kaasa arvatud üks öö veterinaariahaiglas. Võtsime toidupoolist vastu ükskõik kellelt, tegelikult kerjates. Varastasime kõike, mida meil vaja läks, seega peaaegu kõike.

Ka see seiklus lõppes seaduse raudses haardes ning mu sõbranna läks kaheksaks kuuks istuma. Mina olin selle reisi ajal kaheksateist täis saanud ning pöördusin (isa pangaarve abil) lennukiga löödult koju oma õnnetute, murest murtud vanemate juurde.

Just siis hakkasin ma end vihkama ning jõin peamiselt selleks, et südant kergendada ning unustust leida. Mida rohkem ma jõin, seda hullemaks asi läks ja seda rohkem ma pidin jooma. Iga järgmine päev kujunes üha raskemaks, kuni ma hakkasin olukorra üle tõsiselt järele mõtlema. Mis oli juhtunud minusuguse ujeda, üksildase, kirikus käiva müürilillega? Ma polnud kunagi eriti õnnelik olnud, kuid nüüd oli mu elu lausa talumatu.

Joomise tõttu oli mul õnnestunud kõigist oma sõpradest lahti saada. Mul ei olnud siin ilmas kedagi, kellega rääkida Olin kasvava süütunde ja lõputu depressiooni paine all liiga nõrk, et seda igapäevast enesetappu jätkata.

Tänu jumalale olin ma kuulnud A.A.-st ja sinna ma ka pöördusin. Mul polnud aimugi, mis edasi saab. Ma lihtsalt teadsin, et ma ei taha enam elada, kui mu elu peaks vanaviisi edasi kestma.

Praegu saan ma hädade asemel mõttes loendada mulle osaks saanud häid asju. Sisenedes oma elu esimese A.A. koosoleku sõbralikku õhkkonda teadsin ma, et olen õiges kohas. Siin olid koos inimesed, kes olid mõelnud ja tundnud samamoodi nagu mina. Siin leidsin mõistmist, mida olin terveelu otsinud. Need inimesed olid minu sõbrad ning ma tunnetasin nende siirast huvi minu vastu. Nüüd, mil uued ja valgust sisse laskvad uksed olid avanenud, suutsin ma langetada lõpliku otsuse joomine maha jätta - ühe päeva haaval, sest ka mina olin alkohoolik. Ja koos sellega sain ma tundma ainsat tõelist vabadust, toe vabadust.

Minu A.A. sponsor ütles mulle kord: "Kui ma vaid suudaksin joonistada sulle pildi sellest, kui ilus võib olla elu ilma alkoholita..." Tahtsin nii väga näha seda pilti sellisena, nagu tema seda vaimusilmas nägi. Ent nüüd elan ma ise selle pildi sees ja püüan seda teistele maalida... AA.-st on minu jaoks saanud eluviis ja elu ise. See on andnud mulle äratundmise omaenese minast, avastanud mu peidetud olemuse ja kinkinud teadmise Jumalast.

Ma ei loobuks sellest iial ega vahetaks seda millegi vastu. Ja ainus, kes saaks selle mult võtta, olen ma ise - kui ma võtaksin esimese pitsi.


OLEKS VÕINUD KA KEHVEMINI MINNA

Alkohol o1i ähvardav pilv selle pankuri helges taevas. Harvaesineva ettenägelikkusega mõistis ta, et sellest võib vallanduda keeristorm.

Kuidas võib alkohoolikuks muutuda inimene, kellel on tore perekond, kena kodu, suurepärane positsioon ja hea maine tähtsas linnas?

Nagu mulle hiljem A.A. abil selgeks sai, ei tee alkohol vahet ei inimeste majandusliku olukorra, ühiskondliku või ärialase maine ega intelligentsuse vahel.

Mind kasvatati nagu enamikku ameerika poisse, kes on pärit tagasihoidlikul järjel peredest, käivad riigikoolides, osalevad Kesk-Lääne linnakese seltsielus, teevad osaajalist tööd ja natuke sporti. Auahnuse süstisid mulle sisse mu Skandinaavia päritoluga vanemad, kes olid umber asunud siia maale, kus oli nii rohkesti võimalusi. "Ole ikka toimekas ja hoolitse selle eest, et sul oleks alati midagi kasulikku teha." Koolivaheaegadel ja peale kooli tegingi ma igasugust tööd, püüdes leida seda ühte, mis mulle kõige rohkem meeldiks ja pakuks eluaegseid väljavaateid. Sõja ajal katkestas mu plaanid väeteenistus, pärast sõda aga oli tarvis haridusteed jätkata. Siis tuli abiellumine, perekond ja esimesed sammud oma erialal. Minu lugu ei erine kuigivõrd tuhandete teiste minu põlvkonda kuuluvate noorte meeste lugudest. See ei selgita, mis või kes oli süüdi minu alkoholismis. Soov edasi pürgida ja edu saavutada hoidis mind palju aastaid liialt rakkes, et suuremaid seltskonnaelu kogemusi omandada. Tollal oleks mul alkoholi peale raisatud ajast ja rahast kahju olnud. Õigupoolest pelgasin seda proovidagi, kartes lõpetada nii, nagu paljud kõvad purjutajad sõjapäevil seda minu nähes tegid. Ma ei sallinud inimesi, kes jõid, kõige vähem aga neid, kes jõid sedavõrd palju, et see hakkas segama nende tööalast toimetulekut.

Mõne aja pärast sai minust meie maa ühe suurema kommertspanga ametnik ja direktor. Saavutasin oma erialal ülemaalise tunnustuse ning sain paljude suurlinna elu tähtsate küsimustega tegelevate asutuste juhiks. Mul oli perekond, mille üle ma uhkust tundsin ja kes usinalt jagas minu kui eeskujuliku kodaniku vastutust.

Minu joomine algas alles siis, kui olin kolmkümmend viis aastat vana ja olin teinud juba küllaltki edukat karjääri. Eduga kaasnes järjest ulatuslikum seltskondlik tegevus ning ma nägin, et paljud mu sõbrad nautisid seltskonnas võetud napsi, ilma et sellest neile ega teistele pealtnäha midagi halba oleks juhtunud. Mulle ei meeldinud teistest erineda ja nii liitusin ma nendega vähehaaval.

Alguses oli kõik tõesti nii - vaid aeg-ajalt võetud naps. Siis hakkasin ma nädalalalõppudel ootama golfi ja üheksateistkümnendat palliauku. Kokteilipaus muutus igapäevaseks harjumuseks. Tasapisi kogused suurenesid, napsivõtmist õigustavad sündmused sagenesid - raske päev, mured ja pinged, halvad uudised, head uudised. Napsi võtmiseks tekkis järjest rohkem ja rohkem põhjuseid Miks ma tahtsin alkoholi üha suurenevates kogustes? Kole oli see, et alkohol kippus asendama järjest rohkemaid asju, mis mulle tegelikult meeldisid. Golf, jahilkäimine ja kalapüük olid nüüd ainult ettekääneteks ohjeldamatule joomisele.

Andsin lubadusi nii endale kui oma perekonnale ja sõpradele ning murdsin neid kõiki. Lühikesed kainusperioodid lõppesid kõva joominguga., Püüdsin oma joomist varjata, käies kohtades, kus oli vähe tõenäosust mõnd tuttavat kohata. Pohmelus ja süümepiinad olid mu alatised kaaslased.

Järgmiseks tulid pudeli peitmine ja ettekäänded ärasõitudeks, et piiramatult juua. Salakaval, nõutukstegev ja võimas, järk-järgult sagenev ja koguselt suurenev joomine, mille mõju inimesele on kõigile silmnähtav - välja arvatud joojale endale.

Kui mu joomine muutus sedavõrd tähelepandavaks, et mulle hakati märkusi tegema, nuputasin ma viise, kuidas salaja viina visata. Uute nippide harjutamine muutus tavaliseks, tulles või minnes kohast, kus napsi pakuti, hakkasin ma lisaks baaridest läbi astuma. Et ma ei saanud kunagi küll ja alailma lisa himustasin, hakkas alkoholi kinnisidee tasapisi valitsema kõiki mu tegemisi, seda eriti reiside ajal. Joomaplaanid muutusid tähtsamaks kõigist muudest kavadest.

Lugematu arv kordi püüdsin ma alkoholist loobuda, kuid see tekitas minus vaid õnnetu ja sandi tunde. Katsetasin ka psühhiaatriaga, kuid mõistagi ei saanud minust psühhiaatriga koostöö tegijat.

Elasin pidevas hirmus, et jään purjuspäi autoroolis vahele ning kasutasin seetõttu sageli taksot. Siis hakkasid esinema mälulüngad ja sellest tuli alati igavene jama. Ärgata kodus, teadmata, kuidas ma olin sinna jõudnud ja taibata, et olin ise autot juhtinud - sellest kujunes tõeline piin. Teadmatus sellest, kus ma olin olnud ja kuidas koju jõudnud, ajas mu meeleheitele.

Seejärel tekkis vajadus lõunase napsi järele, algul vaid üks, kuid edaspidi järjest rohkem. Mu tööaeg oli paindlik ja seetõttu ei pidanud ma alati tagasi büroosse minema. Hiljem muutusin hoolimatuks ja tulin vahel peale lõunat tulema ka siis, kui seda poleks tohtinud. See vaevas mind. Kaks viimast jooma-aastat muutsid täielikult mu iseloomu, tehes mu küüniliseks, sallimatuks ja ülbeks inimeseks, kes sugugi ei vastanud mu tegelikule olemusele. Just sel ajajärgul hakkasin ma paljusid asju elus põlgama. Põlates kõiki, kes võisid sekkuda mu isiklikesse plaanidesse ning tegemistesse, valdas mind enesehaletsus, eriti siis, kui keegi end mu joomise vahele segas.

Ma ei saa iial teada, kui paljusid inimesi ma riivasin, kui paljusid sõpru halvasti kohtlesin, kui suurt alandust oma perele põhjustasin, kui palju muret oma töökaaslastele tekitasin ja kui ulatuslikud need kahjud olid. Üllatun alati, kohates inimesi, kes küsivad: „Sa ei ole vist enam kaua aega napsi võtnud, kas pole?“ Üllatama paneb mind seejuures asjaolu, et ma ei teadnud tookord, et nemad teadsid, kui hulluks mu joomine oli muutunud. Just sellise teadmatusega petame me end tõesti põhjalikult. Arvame, et võime piiramatult juua, ilma et keegi sellest teada saaks. Kõik teavad seda. Ainsad, kelle eest me tõde varjame, oleme me ise. Me keerutame ja vassime hullupööra, et oma käitumist välja vabandada.

Olime naisega alati lastele öelnud, et nad võivad oma sõpru meile kutsuda, kuid pärast .paari episoodi purjus isaga kriipsutasid nad kodu sõpradega koosolemise paikade nimekirjast maha. Toona ei läinud see mulle eriti korda. Olin hõivatud kõikvõimalike ettekäänete väljanuputamisega, et joomakaaslastega välja minna.

Mulle tundus nagu muutuks mu naine järjest sallimatumaks ja mõistmatumaks. Iga kord, kui me koos välja läksime, näis ta tegevat kõike võimalikku ja võimatut, et ma ei võtaks rohkem kui vaid ühe napsi. Milline alkohoolik lepiks vaid ühe napsiga? Pärast mõnda kokteiliõhtut või einet ütles ta mulle alati, et ta ei mõista, kuidas ma võin ühestainsast napsist sellisesse joobnud äraolekusse vajuda. Ta muidugi ei taibanud, kui kaval võib üks alkohoolik olla ja mida kõike ette võtta, et leida peale esimest napsi mooduseid, kuidas rahuldada oma kihu järjest uute ja uute napside järele. Ma ei suutnud seda ka ise mõista.

Aja jooksul saime järjest vähem ja vähem küllakutseid, kuna sõbrad mu joomakombeid tundma õppisid.

Kaks aastat enne seda, kui ma A.A.-ga liitusin, sõitis mu naine pikale reisile ja kirjutas mulle, et ta lihtsalt ei suuda enam koju tagasi tulla, kui ma oma joomisega midagi ette ei võta. See oli muidugi šokk, ent ma lubasin joomise maha jätta ja ta tuli tagasi. Aasta hiljem, kui me koos puhkereisil olime, pakkis ta mu ohjeldamatu joomise tõttu oma asjad kokku, et tagasi koju sõita, kuid ma keelitasin teda jääma tõotusega, et olen vähemalt aasta aega kaine. Lubasin küll, ent ei möödunud kahte kuudki, kui ma jälle pihta hakkasin.

Järgmisel kevadel läks ta ühel päeval mu juurest ära, ilma et ta oleks vihjanud, kuhu, lootes, et see paneb mulle ehk mõistuse pähe. Paar päeva hiljem helistas mulle ta advokaat ja teatas, et nüüd tuleb midagi ette võtta, sest kui ma selliseks edasi jään, ei suuda mu naine mu juurde enam tagasi tulla. Lubasin taas midagi ette võtta. Murtud lubadused, alandused, lootusetus, mure, hirm - aga nendest ei piisanud endiselt.

Kord jõuab kätte hetk, mil inimene ei taha enam elada, kuid kardab surma. Mingi kriis viib ta niikaugele, et ta otsustab joomisega midagi ette võtta. Tehakse katset kõigega. Abi, millest kunagi keeldutud sai ja soovitused, mis kord tagasi lükati, võetakse nüüd meeleheitel vastu.

Langetasin lõpliku otsuse, kui mu tütar ütles pärast joomingut, mis mu naise sünnipäeva ära rikkus: "Anonüümsed Alkohoolikud - või muidu!" Seda oli mulle varemgi lugematu arv kordi soovitatud, kuid nagu kõik alkohoolikud,. tahtsin minagi oma probleemiga omal moel hakkama saada, mis tegelikult tähendas seda, et ma ei soovinud, et keegi mu joomist segaks. Püüdsin leida kergemat, pehmemat lahendust. Nüüd aga oli mul juba raske elu ilma alkoholita ette kujutada.

Sellegipoolest olin ma enda kohta juba päris põhjas. Mõistsin, et olen järjest madalamale langenud. Olin ise õnnetu ja olin teinud õnnetuks ka kõik need, kes minust hoolisid. Ka füüsiliselt ei suutnud ma seda enam kauem taluda. Külm higi, närvilisus ja unetus muutusid väljakannatamatuiks. Vaimse seisundi puhul kohutasid mind mu hirmud ja pinged, hoiakute ja seisukohtade täielik muutus. Nii ei saanud enam elada. Oli jõudnud kätte aeg otsustada ja ma tundsin kergendust, öeldes "jah", kui mu perekond teatas, et nad kutsuvad mulle appi Anonüümsed Alkohoolikud. See oli kergendus, ehkki ma kartsin, tundes, et nüüd on kõigel lõpp.

Järgmisel hommikul vara tuli minu poole üks mees, advokaat, kelle nime ma hästi teadsin. Poole tunniga sai mulle selgeks, et A.A. on minu jaoks ainuõige lahendus. Veetsime suurema osa päevast inimesi külastades ja võtsime õhtul osa ka ühest koosolekust. Ma ei tea; mida ma olin oodanud, kuid päris kindlasti ei osanud ma ette kujutada toatäit inimesi, kes räägivad oma alkoholiprobleemidest, viskavad oma isiklike õnnetuste üle nalja ja tunnevad ühtlasi sellest kõigest suurt lõbu.

Ent olles ära kuulanud mõned lood, milles räägiti vanglatest, haiglatest, purunenud perekondadest ja allakäigust, hakkasin ma kahtlema, kas ma ikka olen alkohoolik. Lõppude lõpuks ei olnud ma ju noorelt jooma hakanud ja mul oli mõnevõrra tasakaalukust ning küpsust, mis oli mind mõnda aega vaos hoidnud. Mu kohustused olid mõjunud mulle ohjeldavalt. Ma polnud pahuksis seadusega, ehkki oleksin võinud korduvalt olla. Ma ei olnud ka kaotanud oma kodu ja tööd, kuigi mõlemad olid nüüd mineku äärel. Ka mu rahaline olukord ei olnud halvenenud.

Kas ma võisin olla alkohoolik, kui mul puudusid taolised judisemapanevad kogemused, mida ma koosolekul kuulnud olin? Vastuse sain hõlpsalt Esimesest Sammust.

„Tunnistasime, et olime alkoholi ees võimetud ja et me ei tulnud enam oma eluga toime.“ See ei tähendanud, et ma oleksin pidanud kümme, viiskümmend või sada korda vangis istuma. See ei tähendanud, et ma oleksin pidanud oma perekonnast ilma jääma. Samuti ei tähendanud see, et ma oleksin pidanud elama nagu paadunud joodik, jooma odavat napsi ja sööma viletsat toitu. See tähendas vaid, et ma "tunnistasin, et olin alkoholi ees võimetu ja et ma oma eluga enam toime ei tulnud."

Päris kindlasti olin ma alkoholi ees võimetu ja ma ei suutnud ka enam oma eluga toime tulla. Asi polnud mitte selles, kui madalale ma olin langenud, vaid selles, mis suunas ma liikusin. Minu jaoks oli tähtis mõista, mida alkohol oli minuga teinud ja veel edasi teeks, kui ma kuskilt abi ei saa.

Teadmine, et olen alkohoolik, mõjus algul vapustavalt, kuid seda leevendas mõistmine, et oli veel lootust. Nõutukstegev probleem, mis tekkis end purju juues, kuigi ma olin samas kavatsenud kaineks jääda, muutus nüüd lihtsamaks. Oli väga lohutav teada, et ma ei pea enam jooma.

Mulle öeldi, et ma pean tahtma jääda kaineks iseenda pärast, ja ma olen kindel, et see on õige. Esmakordsel A.A.-sse pöördumisel võib olla mitmeid põhjusi, kuid soov jääda kaineks ja elada A.A. elu iseenda pärast peab olema püsiv.

Mulle meeldis A.A. programmis algusest peale kõik. Meeldis kirjeldus alkohoolikust kui inimesest, kes on avastanud, et alkohol häirib tema tööd ja seltskondlikku elu. Allergia mõistest sain ma hästi aru, sest ma olen mõnede õietolmude suhtes allergiline. Mitmed mu perekonnaliikmed on allergilised mõnede toitude suhtes. Mis võiks olla ilmsem kui asjaolu, et osa inimesi, mina kaasa arvatud, on alkoholi suhtes allergilised!

Käsitlus alkoholismist kui kaheti avalduva iseloomuga haigusest - ühest küljest kehaline allergia, teisest küljest kinnisidee mõtlemises - lahendas minu jaoks rea küsimusi. Allergia vastu ei saa midagi teha. Miskipärast olid meie kehad jõudnud seisundisse, kus organism ei suutnud enam alkoholi imendada. Pole tähtis, miks see nii on. Fakt on see, et üks naps vallandab meie organismis reaktsiooni, mis nõuab rohkem alkoholi, ja et üks naps on liiga palju ning sada napsi liiga vähe.

Kinnisidee olemust oli veidi raskem seletada, ent igal inimesel on ju mitmesuguseid kinnisideid. Alkohooliku puhul esinevad need veel eriti liialdatud kujul. Aja jooksul on ta endasse kogunud enesehaletsust ja põlgust kõige ning kõigi vastu, mis tema joomist takistab. Tasapisi hiilivad ligi ja muutuvad alkohooliku elu osaks sellised iseloomu puudused nagu ebaaus mõtlemine, eelarvamuslikkus, isekus, vaenulikkus kõigi vastu, kes julgevad temaga. pahandada, edevus ja liigne kriitilisus. Elu täis hirmu ja pinget tekitab paratamatult soovi seda pinget leevendada, mida alkohoolik ilmselt mõnda aega suudabki. Kulus tükk aega, enne kui ma hakkasin mõistma, et A.A. Kaheteistkümne Sammu eesmärgiks on taoliste iseloomuvigade ja seeläbi ka jooma sundivate kinnisideede kõrvaldamine. Kaksteist Sammu, mis minu arvates pakuvad vaimset eluviisi, hakkasid peagi tähistama ausat mõtlemist, mitte soovunelmate hellitamist, avatust, valmisolekut üritada ja usku, mida vastu võtta. Need tähistasid kannatlikkust, sallivust ja alandlikkust ning eelkõige usku, et Jõud, mis on minust suurem, saab mind aidata. Otsustasin nimetada seda Jõudu Jumalaks.

Valmisolek järgida kõike seda, mida mul teha soovitati, muutis programmi minu jaoks lihtsaks. Uurige A.A. raamatut, ärge piirduge lihtsalt lehitsemisega. Mulle soovitati käia koosolekutel ja ma teen seda ikka veel iga kord, kui selleks avaneb võimalus, olgu see mu kodukandis või mõnes teises linnas. Peale rasket päeva mõjuvad koosolekud mulle lõdvestavalt ning värskendavalt. Mulle öeldi: "Muutu aktiivseks, ja nii asusin ma teisi aitama alati, kui sain, ja teen seda nüüdki.

Minu jaoks tähendas "vaimne kogemus" koosolekutel käimist, kohtumist inimestega, kes kõik olid kokku tulnud selleks, et üksteist aidata. See tähendas kuulata koosolekul etteloetavat Kaheteistkümne Sammu õpetust, kuulata meieisa palvet, mis A.A. koosolekul omandas erilise tähenduse - "Sinu tahtmine sündigu, mitte minu." Vaimne ärkamine hakkas minu jaoks peagi tähendama püüdu olla iga päev pisut hoolivam, tähelepanelikum, pisutki aupaklikum nende vastu, kellega ma kokku puutusin.

Enamikul meist kulub kõigi eksimuste heastamiseks terve elu, kuid me võime viivitamatult sellega algust teha. Ainuüksi kaine olek korvab meie vigu paljude inimeste silmis, keda me oma joobnud tegudega solvanud oleme. Eksimuste heastamine tähendab mõnikord teha seda, milleks me suutelised oleme, kuid mis meil varem alkoholi tõttu korda ei läinud. See tähendab ühiskondlike kohustuste täitmist vastavalt meie võimetele ja energiale, ühiskondlike asutuste ja Punase Risti töös osalemist, haridus- ja usualast tegevust.
Tundsin lausa meeleheitlikku indu selgeks saada ning mõista, mida minult kui A.A. liikmelt oodatakse, ning tegin kõik Kaksteist Sammu läbi nii kiiresti kui võimalik. Minu jaoks tähendas see seda, et ma rääkisin oma töökaaslastele minu A.A.-sse astumisest, seda, et ma ei teadnud, mida A.A. minult ootas, kuid sellest hoolimata oli see tähtsaim asi mu elus, seda, et kainus oli mulle tähtsaim asi maailmas, nii tähtis, et miski ei saanud seda tähtsuselt ületada.

A.A-l on hulk lühikesi ütlusi ja väljendeid, milles peitub sügav tõde. „Kõige tähtsam ennekõige," - lahendada esmalt kõige pakilisemad probleemid, enne kui asume ülejäänute kallale, sattumata oma mõtete ja tegude rägastikus segadusse. "Tasa ja targu" - tõmba hetkeks hinge. Püüa saavutada sisemist rahu. Ükski inimene ei suuda kanda kogu maailma koormat. Kõigil on omad probleemid. Purju joomine neid ei lahenda. "Kakskümmend neli tundi päevas," - täna on see õige päev. Elamise kunst seisneb selles, et me anname oma parima, elame iga päeva täie eest. Eilne päev on läinud ja me ei tea, kas me homme veel siin oleme. Kui me täna elame täisväärtusliku1t ja homne kätte jõuab, siis on meil hea võimalus ka homme täisväärtuslikult elada. Milleks selle üle siis ette muretseda?

A.A. elulaad on midagi sellist, mida me oleksime pidanud kogu aeg järgima. "Anna meile meelekindlust leppida asjadega, mida me ei saa muuta, julgust muuta neid, mida me muuta saame ja tarkust nende vahel vahet teha." Sellised mõtted muutusid meie igapäevase elu osaks. Need mõtted ei väljenda saatusele alistumist, vaid elu mõnede põhitõdede äratundmist.

Asjaolu, et A.A. programm on usuga seotud, ei peletanud mind eemale ega tekitanud minus eelarvamusi. Sellist luksust ei saanud ma enesele lubada. Olin juba omapead katset teinud ja läbi kukkunud.

A.A.-sse astusin ma vaid selleks, et kaineks saada ja kaineks jääda. Ma ei teadnud siis, et leian palju enamat, kuid peaaegu kohe hakkas minu ees avanema uus ja teistsugune vaade elule. Iga järgmine päev tundub olevat hulga rikkam ja rahuldusttoovam. Tunnen elust palju suuremat rõõmu. Leian sisemist naudingut lihtsatest asjadest. Elu tänases päevas on meeldiv seiklus.

Üle kõige olen ma A.A.-le tänulik .oma kainuse eest, mis on minu perekonnale, sõpradele ja töökaaslastele sedavõrd tähtis, sest Jumal ja A.A. suutsid minu heaks teha seda, millega ma ise hakkama ei saanud.


TÄHED EI LANGE

Oma aadlitiitlist hoolimata nägi see naine ometi, kuidas maailm tema ümber pimenes. Kui pilvitus hajus, särasid tähed taas endiselt taevas.

Alkoholiprobleem tekkis mul juba tükk aega enne seda, kui ma jooma hakkasin. Niikaua, kui ma mäletan, on mu iseloom kujutanud endast viljakat pinnast alkoholismi tekkeks. Olen alati terve maailma - et mitte öelda terve universumi - silmis iselaadne olnud. Mul puudus tõeline kokkupuude eluga, perekonnaga, üldse inimestega. Püüdsin seda korvata täitumatute soovide ja ihalustega, mis olid tegelikult vaid esimesed katsed elu eest pageda. Isegi siis, kui ma olin juba piisavalt mõistuslikus eas, unistasin ma sellest, et olla niisama ilus nagu Veenus, niisama puhas nagu püha Madonna ja niisama laitmatu nagu üks Ameerika Ühendriikide president. Pidasin auahneid plaane kirjutama hakata, kuid mulle ei kõlvanud kirjutada viletsamini kui Shakespeare. Samuti tahtsin ma olla seltskonna kuningatar hiilgavas salongis, unelmate printsi mõrsja ja õnnelik perekonnaema. Sisimalt aga olin ma endiselt inetu enesehaletsuse, tülgastava ärevuse ja jälgi enesehaletsuse pundar. Mõistagi ei õnnestunud mul miski. Enne A.A.-sse jõudmist oli mu elu üksainus tohuvabohu. Olin tõeline äpard ja tegin kõik omaksed õnnetuks. Lahenduseni jõudmiseks pidin läbi elama äärmusliku alkoholismi.

Minu alkoholismil puudus igasugune materiaalne ja väline põhjus. Sündisin lossis, minu suguvõsa kodus Euroopas. Mu isa kandis aadlitiitlit ja meie pere oli piisavalt jõukas. Kui ma veel väike olin, tõi ema mu Ameerikasse ja sellest peale ei ole ma oma isa enam näinud. Kuid ka Ameerikas ootas mind hõlbuelu. Mu emapoolne suguvõsa koosnes sädelevatest, andekatest ja võluvatest inimestest. Nad olid auahned, edukad, tugevad ja kuulsad. Nad olid rikkuse saanud päranduseks ja omandasid ise veelgi rohkem.
Mind kasvatasid nad oma parima äranägemise järgi. Et kogu seda jampsi peast välja ajada, läks mul tarvis kolme psühhoanalüütiku abi ja mitut aastat A.A.-s.

Kuni kolmekümnendate eluaastateni, mil joomine muutus mu peamiseks probleemiks, elasin ma suurtes majades, ümbritsetuna teenijatest ja kõikvõimalikust luksusest, mida iganes soovida võib. Kuid ma ei tundnud end perekonna ega mingi taustsüsteemi osana. Sain hea mitteakadeemilise hariduse, minu vaimseid huve õhutati. Õppisin kasutama kilpkonna söömiseks ettenähtud kahvlit. Muust ei olnud mulle mingit kasu.

Enne, kui ma tõsiselt jooma hakkasin, olin ära proovinud teisedki põgenemisviisid. Kaheksateistkümneaastaselt jooksin kodust minema. Ilmutades kogu oma julgust ja nutikust, mida ma varem ei olnud kunagi positiivsetel eesmärkidel kasutanud, segasin ma oma jälgi ja peitsin end suguseltsi eest nii osavasti ära, et nad mind mitu kuud üles ei leidnud. Seiklesin läänerannikul, töötasin seal ettekandjana, pesin nõusid ja müütasin ajalehtede tellimiskaarte. Nagu enamik haigeid inimesi, olin minagi lepitamatult isekas ning krooniliselt enesekeskne. Minu peakest ei vaevanud ei ema murdunud süda ega avalikkuse ebameeldiv tähelepanu, mille ma olin tekitanud. Kaheksa kuu pärast leidis perekond mu üles. Nende telegramm oli kena ja lahke. Kuid mina kartsin. Mul polnud seniajani muid tööoskusi peale nõudepesemise ja ettekandjaks olemise. Niisiis abiellusin ma, et mitte koju minna, ühe kena, heasoovliku noore ajakirjanikuga. Mulle ei tulnud pähegi, et ka abielu võib olla töö. Tulime tagasi itta ja kohtusime meie mõlema perekondadega. Tema omaksed olid head, lihtsakoelised kveekerid, kes võtsid mu armastusega omaks. Kuid ka see taust ei sobinud mulle. Tütre sünd täitis mu uute hirmudega. Taas vastutus. Lapse isast sai talle nii ema kui isa. Juba noorelt, kahekümnekolmeselt, lahutasin ma oma abielu. Mu abikaasa oli selle üle väga õnnetu, kuid ma olin juba varem nii tema kui enda õnnetuks teinud. Tema kanda jäid pooled vanemlikest kohustustest, kuid hiljem oli tütar suurema osa kooliajast isa juures. See oli tema ainus tõeline kodu. Mulle see ei meeldinud, kuid mul polnud ka midagi paremat välja pakkuda.

Olin elus juba üht-teist näinud, kuid polnud sellest mingit õppust võtnud. Alustasin joomistunde. Seniajani polnud mul pähe tulnud juua. Mu kveekerist ämm, õnnistagu teda Jumal, saatis mulle ikka jõulupudingit, millel veiklesid alkoholiga immutatud suhkrutükid. Kuid nüüd oli minust saanud noor lahutatud naine keset Washingtoni seltsielu. Minu suguseltsis oli alati ostetud kõige etemat kraami ja ka saatkondade vastuvõttudel voolas alkohol ojadena.

Ma arvan, et olin kohe algusest peale alkoholi suhtes allergiline. Naps ei tekitanud minus kunagi normaalset meeldivat soojustunnet. Selle asemel tagus ta mul peas nagu väike vasar. Jäin natuke purju. Just see, mis mul tarvis. Mu arglikkus haihtus. Viis-kuus napsi ja ma olin hiilgevormis. Mehed tantsisid minuga pidudel. Lobisesin muretult ühtesoodu. See oli nii lõbus! Mul olid sõbrad!

Sain valmis romaani. Seal seisis kirjas kogu tõde Scott Fitzgeraldi väikesest, esmakordselt seltskonda tulnud ja hälbinud neiust, keda kõik halvasti kohtlesid, keda keegi ei mõistnud ja kes pööraseid tükke tegema hakkas. Raamat ilmus, kuid lugejad küsisid - noh, ja siis? Ma ei mõistnud, et mu raamat lausa nõretas enesehaletsusest. Mõistsin ainult, et minust ei olnud saanud mrs. Shakespeare'i.

Tutvusin suurepärase mehega. Tema oligi mu unelmate prints ja probleemide lahendus. Mina, kes ei teadnud, kuidas armastada, olin nüüd kõrvuni „armunud“. Tahtsin, et ta mind armastaks ja sellega kõik mu vaevad hüvitaks. Ta oli hiilgava mõistusega ja auahne. Tema käitumine oli viisakas ja mis naistesse puutub, siis suhtus ta nendesse idealistlikult. Kuid ta pani tähele, et ma ei olnud oma lapsele hea ema, et kui tütar minu juures oli, saatsin ma ta iga kord ära hoidjate hoolde. Ta nägi, et mu elu oli perekonnast eemal ja siin-seal eluaset üürides rahutu. Rebasejahi hooajal maja Virginias, suvel väike suvila Šveitsis, maja Long Islandil - igal pool täiskomplekt kokki, teenreid ja toatüdrukuid. Eelkõige pani ta aga tähele seda, et ma palju jõin, jäin tihti ka tema juuresolekul purju ja rääkisin rõvedavõitu lugusid. Talle rõvedused ei meeldinud ja seetõttu muutsin ma need veelgi nilbemaiks. Viimaks jõudis ta otsusele, et ei armasta mind küllaldaselt ja seda ta mulle peagi teataski, lisades veel, et on ühe teise neiuga kihlatud.

Nüüdseks on temast saanud kuulus ja väljapaistev mees, oma maa au ja uhkus. Nägin teda hiljuti ja ta ütles, et tundis end kogu aeg süüdlasena, sest peale meie lahkuminekut oli minust saanud tõeline alkohoolik. Kümneaastase A.A. kogemuse põhjal võisin talle kinnitada, et minust oleks igal juhul alkohoolik saanud, et ma olin olnud haige inimene, kes ei kõlvanud abieluks.

Juba siis teadsin oma südames, et ma ei sobi selle jaoks, mida ma üle kõige tahan - õnnelikku abielu, turvatunnet, kodu ja armastust. Ent kui me lahku läksime, kuulutasin ma oma sõpradele, et joon end nüüd kohe purju, võtan end kohe samal õhtul maani täis ja olen purjus terve kuu aega. Normaalne inimene, keda on tabanud raskused, võib jooma kukkuda, ent selle siis hoobilt lõpetada. Kuid mina jõin end tol õhtul purju ja jäingi selliseks, muutudes aina hullemaks, kuni ma kümme aastat hiljem leidsin A.A..

Tol esimesel õhtul vajusin ma ära ühel suurejoonelisel õhtusöögil. Kuna ma olin noor ja terve, piinas südametunnistus mind järgmisel hommikul rohkem kui pohmelus. Mida kõike olin ma rääkinud? Mida kõike teinud? Esimest korda kogesin tõelist süütunnet ja häbi. See juhtus Virginias, kus ma olin üürinud maja koos tallide ja basseiniga, ning sügisene rebasejaht oli alanud. Mu tuttavad olid kõvad jahilkäijad ja mõned neist jõid samuti tugevasti Paljudel oli sadula külge kinnitatud plasku ja võileivakarp, nii et nad võiksid terve päeva väljas olla. Et ka minu hobune oli alati plaskuga varustatud, talusin ma rebasejahti ainult seetõttu, et sain siis juba lõuna ajal jooma hakata. Läksin alati varakult välja, võtsin osa hommikusest jahieinest ja ülevoolavast piimapunšist. Poole kolmeks pärastlõunal olin ma alati purjus.

Nende aastate jooksul leidsin ma ka mõned head sõbrad. Nii mõnedki neist jäid vähemalt südames mulle truuks kogu mu alkohoolikutee vältel. Mõned neist on taas minuga, mõned neist olen kaotanud. Kuid tol ajal hakkasin ma tiirlema tõeliselt suurte joomarite seltskonnas, veetes nendega järjest rohkem aega. Mu vanad sõbrad panid seda pahaks. Kas ma ei võiks vähem juua? Kas ma ei võiks piirduda ühe-kahe napsiga? Minu enda ahastuse, etteheidete ja enesejälestuse kõrval ei lugenud see midagi, sest kas ei kinnitanud minu teod, et kõik need koledad asjad, mida ma enda puhul olin kartnud, olid nüüd tõeks saanud?

Võtsin perekonnalt vastu suure maksuvaba sissetuleku, ent mulle ei meeldinud, kui nad hakkasid mind õpetama, kuidas ma peaksin elama. Läksin Euroopasse, et neist rahu saada - vähemalt nii ma mõtlesin. Tegelikult aga püüdsin ma järjekordselt iseenda eest põgeneda. Kujutage ette minu üllatust, kui ma ükskord Euroopas ärgates avastasin, et olin iseenda sinna kaasa vedanud! Üürisin talveks ilusa korteri Seine'i kaldal ja suveks suvila Šveitsis. Lugesin kurbi luuletusi, valasin pisaraid, jõin punast veini, kirjutasin ise kurbi luuletusi ja jõin veel. Kirjutasin ka veel ühe romaani, ikka sellestsamast Scott Fitzgeraldi vaesest, vanemateta, armastuseta ja pisut purjus verinoorest seltskonnadaamist. Isegi kriitikud pilasid mind selle raamatu pärast. Eelmisel suvel olin töötanud ühe New Yorgi moeajakirja juures ja olin seda tööd tõeliselt nautinud. Nüüd töötasin sama ajakirja Pariisi büroos. Olin seal senikaua, kuni end ükskord purju jõin ning nende sealse toimetajaga tülli läksin.

Samal ajal abiellusin ma uuesti. Minu mees oli inglane, kes vähemalt siis jõi sama palju kui mina. Alkohol oligi see, mis meid ühendas. Pulmareisil Egiptusse klobis ta mind päris tublisti ja peksis hiljem veelgi. Ma ei saa teda süüdistada. Minu keel oli hellade kohtade torkimisel veelgi mürgisemaks muutunud. Temal niisugust kommet ei olnud ja ta oskas abi leida ainult oma rusikatest.

Elasime üle kaks leppimisaastat, mida inglise lahutusseadus ette näeb. Selle aja jooksul tuleb end korralikult üleval pidada, mina aga võtsin ette väikese veinidegusteerimisreisi läbi Prantsusmaa, täiesti omal käel, auto ja autojuhiga. Ühel õhtul, kui olin ühes kuulsas restoranis parimat burgundia veini maitsnud, maandusin ma teadvusetus olekus linnaväljaku äärsel pargipingil. Toibudes avastasin, et minu kohale kummardub keegi mees. Kui ta mind krabada tahtis, kargasin püsti ja andsin talle vastu vahtimist. Tema äigas mulle vastu, nii et ma pikali kukkusin. Läbi klohmitud ja surmani häbistatud, ei rääkinud ma sellest kellelegi. Just siis hakkasingi pelgama vastust küsimusele - mis mul viga on? Olin kodulinnas juba ühe psühhoanalüütiku juures käinud. Me ei olnud kuhugi välja jõudnud. Kas mu vaimne seisund oli tõsisem kui ta mulle ütles? Kas ma olin hull? Kas asi seisnes selles? Ma ei julgenud kaugemale mõelda. Jõin ja jõin koguaeg edasi.

Nii purjus kui kainena oli mu käitumine hektiline, ettearvamatu ja vastutustundetu. Ühel suurel peol Genuas, kus viibisid koos paljude maade esindajad, niisugusel peol, mis on kõige rangemalt "protokolliline", tuikusin ma ringi, naersin hüsteeriliselt ja tegin valju häälega rõvedavõitu märkusi, kuni mind lõpuks teiste silma alt ära koristati. Mõistagi olid mu sõbrad solvunud ning pahased. Miks ma olin seda teinud? Miks? Ma ei osanud seda neile seletada. Kartsin mõelda, miks see oli nii läinud. Hakkasin ennast peitma, kui ma juua tahtsin. Jõin üksi või koos ükskõik kellega, kes oli nõus minu poole jääma ja minu seltsis jooma. Sageli vajusin oma kodus ihuüksinda teadvusetult pikali.

Üks Pariisis tegutsev ameerika arst ütles mulle, et mu maks on laienenud. Lisaks sõnas ta veel: "Te olete alkohoolik ja ma ei saa teie heaks midagi teha." Need sõnad läksid mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma ei mõistnud, mida ta sellega öelda tahtis. Alkohoolik ei suuda omaks võtta teadet, et ta on alkohoolik, kui sellega ei kaasne arusaadav selgitus ja abipakkumine, nii nagu see on A.A.-s.

Mõni aeg hiljem pöördusin ma tagasi Ameerikasse ega ole hiljem kordagi Euroopas käinud. Suhted perekonnaga polnud vahepeal paranenud ja seepärast kolisin ma ära New Yorki. Ka seal oli mul häid sõpru, kuid ma eemaldusin neist järjest rohkem. Miks ma pidin ära jooma vähemalt kolm kokteili, et suuta lõpuni lõunalauas istuda? Kõik teised tüdrukud, keda ma olin elus kohanud, tellisid peale sööki vaid ühe lahja viski. Mõnikord asetasid nad klaasi käest kaminasimsile ja unustasidki sinna. Minu silm püsis selle klaasi küljes otsekui naelutatult. Kuidas sai keegi oma napsi ära unustada? Mina võtsin alati kähku üksteise järel kolm kanget. napsi, et õhtut lõpuni välja kannatada.
Minu esimene psühhoanalüütik ütles: „Te muutute üha paadunumaks alkohoolikuks,“ ning saatis mu edasi teise psühhoanalüütiku juurde. Too lahke ja leebe mees, suurepärane teadlane, ei saanud minust pikka aega sotti. Ühe käega võtsin ma abi vastu, teisega aga tõrjusin eemale. Alkohol töötas selle abi vastu.

Vahepeal olin avastanud uue pääsetee. See juba oli midagi! Sinna hulka kuulus oma maailmast põgenemine ja oma tahtmise järgi joomine. Olin tutvunud terve pundi noorte boheemlastega, kes elasid omaette kohakeses ja jooksid nii-öelda sarvi maha. Nad olid kõik veel päris lapsed, enamik neist minust nooremad. Nüüdseks on nad kõik endale töö hankinud ja on korralikult abielus. Ükski neist ei olnud alkohoolik, kuid sel ajal jõid nad sama palju kui mina. Nad tegid mind tuttavaks õllega, millega hommikuti pohmelust ravida. Oli see vast elu! Olin tähelepanu keskpunktis, mida mu haige ego just igatseski. Nad ütlesid, et ma olen nii naljakas ning jutustasid mulle naeru rõkates, mida ma eelmisel õhtul olin korda saatnud. Nilbused olid pidev kõneaine ning mina tahtsin neist kõigist kõige vaimukam ja nilbem olla.

Nad ärkasid üles pohmeluses, kuid süümepiinadeta. Mina ärkasin salajase süütundega ning häbis. Hingepõhjas ma ju teadsin, et kõik see oli halb. Olin igal õhtul poolteadvusetus olekus, mu käitumine oli ennekuulmatu. Vajusin kokku mõne sõbra ateljees ega teadnud, kuidas ma olin koju saanud. Üha tugevneva pohmelliseguse iiveldusega kaasnesid hirmud, mis kestsid terve päeva, südamepööritus, kuumalained, aseme õõtsumine, luupainajatest vaevatud mõtted.

Samal ajal hakkasin end vaimselt treenima. Korrutasin endale, et pean vähem jooma. Või et kui ma olen tõepoolest geenius, siis pean maha saama niisuguse teosega, mis näitaks, miks ma käitun nagu geenius. Või et seda on nagu pisut liiga palju! Võtan õige hoogu maha. Pean rakendama tahtejõudu ja enesekontrolli. Pean alkoholist mõneks ajaks loobuma. Joon ainult õlut ja veini. Kasutasin kõiki neid teada ja tuntud fraase. Mõtlesin samuti, et pean suutma ennast valitseda. Pidasin end agnostikuks. Mu uued sõbrad heitsid Jumala ja kõigi kiriklike uskumuste üle nalja. Arvasin, et olen ise enda peremees. Kinnitasin endale, et mul on sellega toimetulekuks piisavalt jõudu. Küll psühhoanalüüsi seanssidel peagi selgub, miks ma joon ja kuidas seda maha jätta.

Ma ei teadnud, et mul polnud võimu alkoholi üle, et ma ei suuda üksi ja teiste abita joomist lõpetada, et ma olin täishooga ja ilma ainsagi pidurita allamäge kihutamas, mis oleks lõppenud kas sodikssõitmise, surma või hullumeelsusega. Olin juba tükk aega hulluksminekut kartnud. Mõistagi polnud ma end täis joonuna mitte ainult purjus, vaid ka peast segi. Kõik mu mõtted olid segased. Sest peale neid igapäevaseid enesekaristuse tunde, peale tõotusi joomine maha jätta, muutusin ma õhtu saabudes täielikult. Sattusin tohutusse erutusse ja ootasin pikisilmi uut pummeldamisõhtut. Südametunnistuse piinad pöördusid pahupidi ning muutusid oodatud naudinguks. Ma lähen ja joon end jälle purju. Purju!

Mu laps oli sunnitud seda kõike pealt nägema. Ta kannatas ka minu tõrelemise ja lakkamatu näägutamise tõttu. Tegelikult sõitlesin ma oma surmavaenlasega, oma seesmise minaga. Vaene laps aga ei võinud seda teada. Tema isa tahtis teda üsna õigustatult internaatkooli panna. Hakkasin protesteerima ning mu endise abikaasa advokaat, minu advokaat ja mu kolmas ning viimane psühhoanalüütik tulid kokku asja arutama. Laps saadeti muidugi kooli, minust kaugele.

Minu uus psühhoanalüütik oli naisterahvas, üks paremaid oma ala asjatundjaid Ameerikas. Ta tegi kõik, mis tema võimuses, et olukorda leevendada ja mu last kaitsta. Ta oli lõputult kannatlik, kui me koos lahendusi otsisime. Tema oligi see, kes mulle selgeks tegi, mis mind tegelikult vaevas, miks ma olin ebaküps ja kindlusetu. Kuid ma ei osanud seda teadmist rakendada enne, kui ma kaineks sain. Kõigepealt pidi A.A. mu joomisele piiri panema. Alles siis sain ma endaga midagi ette võtta.

Sellisel olukorral olid ka omad head küljed. Juhtis nii, et kui ma kaineks sain, oli just neist mulle tõeline kasu. Kohtasin oma boheemlastest sõpru. Neil kõigil olid oma väikesed tööotsad ja nad elasid lahedasti ära rahast, mis moodustas umbes kümnendiku minu sissetulekuist. Mulle ei olnud kunagi varem pähe tulnud, et ma võiksin elada tagasihoidlikku elu ja olla oma perekonnast sõltumatu. Seepeale võtsin ette õige asja, kuid valel viisil. Tülitsesin purjuspäi minu omastega, ütlesin neist lahti ning lahkusin igaveseks. See, et nad mind endi hulgast maha ei kriipsutanud, oli neist ütlemata kena. Mina olin see, kes pidi mõne aja pärast andma pangale korralduse, et nad kõik edaspidised laekumised minu arvele tagasi saadaksid. Mul oli äraelamiseks veidi raha kõrvale pandud. Nüüdseks oli sellest saanud päris kena summa. Mul oli oma tilluke krediidiarve, ma kolisin väikesesse korterisse, kus ma õppisin ise süüa valmistama, kodu korras hoidma ja tegema kõike seda, mida normaalsed inimesed teevad. Õppisin tundma hoopis uusi väärtusi. Hakkasin kirjutama ja sain müüdud mõned oma lühijutud. Kõike seda võisin ma teha hetkedel, mil pohmelus oli pisut järele andnud, või lühikestel kainusperioodidel. Kuid kõik mu säästud kulusid alkoholi peale. Purjuspäi olin ma sama ohjeldamatu ning hälbinud nagu varemalt. Mu uued sõbrad huvitusid ühiskonnaelust. Nad olid arukad ja palju lugenud, neil oli mitmesuguseid poliitilisi vaateid. Meie joobnud vaidluste käigus avastasin ka mina oma vaated ja kodanikuvastutuse. Püüdsin liituda vabatahtlikega ühiskondlikult kasulikus töös. Kuid kõik mu katsed selles vallas lõppesid purjuspäi teiste vabatahtlike sõimamisega.

Selleks ajaks olin ma lakanud olemast pidude hing. Minust oli saanud tervet seltskonda piinav nuhtlus ja sõimleja. Sõimasin kõiki valimatult. Lõpuks hakkasid mu uued sõbrad mulle ükshaaval ütlema, et ma enam nende poole ei tuleks.

Saabus pime, lõputu, sünge öö. Käisin üksinda baarides joomas. Ühte baari olin ma lausa haiglaslikult kiindunud. Pidin seal käima igal õhtul. Harva mäletasin, kuidas sealt koju sain. Minu eest hoolitsesid baaripidajad - mitte vennalikust armastusest, vaid puhtalt omaenese huvides. Lärmav naisterahvas baaris on nuhtlus ja nad ei tahtnud politseiga mingit tegemist teha. Teisest küljest aga olin ma suurepärane klient. Kolme põlvkonna vältel oli minu suguvõsal olnud priske arve ühes suures New Yorgi hotellis. Võisin õhtuti baari minnes ükskõik mis kell kassast läbi astuda ja tšeki rahaks teha. Hommikuti aga ärkasin, taskus vaid dollar või kaks. Mul on kahtlus, et baaripidajad ootasid, kuni ma täis jään, kutsusid siis takso ja lasid mu koju sõidutada. Nii see kena kapital tuulde läkski.

Siin, selles urkas, selles kõige paadunumate joodikute ja neurootikute aelemiskohas ma siis olingi. Kõik kohad olid täis haigeid inimesi, mina nende hulgas üks haigemaid. Vihkasin teisi baarisvedelejaid ja nemad muidugi jälestasid mind. Täis peaga hakkasin ma nende kallal võtma ja pikalt ning põhjalikult nõu andma, kuidas õigesti elada. Asi läks nii hulluks, et kui nad nägid mind sisse astumas, nihutasid nad oma toolid eemale. Ka baaripidajad kohtlesid mind põlgusega. Jah, mind, kes ma kõigist neist üle olin! Sädelev seltskonnakaunitar, tänapäeva Shakespeare, õnnelik abikaasa, armastaja ja armastatu. Mulle, kes ma olin hellitanud neid haiglasi unelmaid, sai osaks vaid luupainaja. Olin saanud selleks, kelleks ma end kogu aeg salaja olin pidanud. Ma ei olnud ei ilus ega hea, nagu ma olin igatsenud olla. Olin paks, paistes, must ja räpane. Peaaegu alati katsid mind "vastu uksi jooksmisest" saadud sinised plekid. Kandsin pahupidi pööratud meeste vihmamantlit, mille üks sõber oli mulle kinkinud, sest mu rahaline seis oli nüüd üsna nigel. Ma ei saanud oma tillukesest arvest enam ära elatud ega endistviisi tahtmise järgi joodud. Mu kunagi väga uhke tviidkostüüm oli nüüd vormitu ja lotendav ning küünarnukkide kohalt baariletile toetumisest viledaks kulunud.

Kord varastasin ma džinniuimast segase aruga baarileti tagant ühe pudeli. Baarimees, tugev iirlane, kargas välja ja "andis mulle küünart", mis tähendab, et ta tõstis küünarnuki ja virutas mulle sellega vastu vahtimist. Mul kadus sõna otseses mõttes pilt eest. Õnneks oli minuga kaasas üks sõber, kes mu sealt röökimise ja sajatuste saatel minema tiris, kui baaripidaja ähvardas politseisse helistada. Vanglasse ma ei sattunud. Ka haiglasse mitte. Tahtsin surra ja mõtlesin tihti, kuidas seda teha. Kõndisin 59. tänava silla all edasi-tagasi, üritades üles ronimiseks ja alla-hüppamiseks julgust koguda. Kord, kui ma oma psühhoanalüütikule helistasin ja talle ütlesin, et kavatsen end ära tappa, tuli ta minu poole ja katsus mind veenda, et ma raviasutusse läheksin. Hirmutatuna ning häbistatuna keeldusin ma tema ettepanekust ja püsisin mõnda aega kainena. Mind ei olnud paljaks röövitud ega läbi pekstud. Ma ei olnud ka napsi saamiseks poolprostituudiks hakanud. Kuid see kõik oleks võinud juhtuda. Ma oleksin pidanud raviasutusse sattuma. Mu seisund ei lubanud mul enam vabalt ringi liikuda, ent polnud kedagi, kes oleks mu kuhugi hoole alla toimetanud.

Praegu arvan ma, et mul hoidis silma peal Jumal, kellesse ma siis ei uskunud. Võib-olla oli Tema see, kes saatis mu psühhoanalüütiku tollele psühhiaatrite konverentsile, kus kõneles Bill W. Tollal ei tegutsenud A.A. ja psühhiaatria käsi-käes nagu nüüd. Minu psühhoanalüütik oli oma erialal üks esimesi, kes A.A.-d tundma õppis ja oma teadmisi hiljem töös rakendas. Billi kõnet kuulnud, hakkas ta kohe neid seisukohti toetama. Ta luges läbi sellesama raamatu, mida te praegu loete. Ta palus ka mind, et ma selle läbi loeksin.

"Kõigil neil inimestel oli sama probleem, mis sinu1," ütles ta.

Igaüks, kellel oli sama probleem, vääris põlastust!

Lugesin seda raamatut ja igalt leheküljelt vaatas mulle vastu Jumal. Või see siis oligi see uuendajate punt! Millised ühised vaimsed huvid meil võiksid küll olla? Kas nad oskasid arutleda kunsti ja kirjanduse teemadel? Minu kõrvadeni küündis ainult nende magus vagajutt. Mind ei muuda küll ükski vägi! Ma muudan ennast ise!

Andsin raamatu minu psühhoanalüütikule tagasi ja raputasin pead. Ent siis juhtus midagi kummalist. Hakkasin purjus olles korrutama: "Ma ei oska mõõtu pidada." Korrutasin seda ühtesoodu ja tüütasin sellega teised baariskonutajad kohutavalt ära. Midagi sellest raamatust oli siiski minuni jõudnud. Mõnes mõttes olin ma juba teinud esimese sammu. Mu psühhoanalüütik teritas seda kuuldes kõrvu.

"Miks sa ei võiks minna ja härra W. üles otsida?" küsis ta. "Mõtle selle üle."

Andsin õnnestunud ja suurepärase. vastuse. Ma ütlesin: "Okei."

Tollal asus A.A. Sihtkapital New Yorgis Wall Streeti kandis. Sisse astudes pidin häbist maa alla vajuma. Nad kõik hakkavad ju mind vahtima ja sosistama! Oh mind vaest ja tõbist omaenese mina ümber tiirutajat! Mulle ei tulnud pähegi, et pooled selle kontori töötajatest olid A.A. liikmed ja ma pakkusin neile sama vähe huvi kui iga teine klient mistahes kontoris.

Bill oli pikka kasvu, hallipäine ja sedasorti ebakorrapäraselt hea välimusega ning meeldivalt vaba olemisega, mis ühes räsitud ja hirmunud inimeses usaldust äratab. Ta oli hästi riides ja muretu meelega. Nägin kohe, et ta pole mingi nurgatohter ega fanaatik.

Ta ei võtnud välja mingit kausta ega öelnud: "Mis probleem teil siis on?" Ta küsis mult leebelt ja lihtsalt: "Kas te arvate, et olete üks meie hulgast?“

Mitte kunagi polnud keegi minu käest küsinud: „Kas sa oled üks meie hulgast?" Ma polnud kunagi tundnud, et ma kuhugi kuulun. Leidsin end vastuseks noogutavat.
Seepeale lausus ta, et meiesugustel on kehaline allergia, millele lisandub mõtteline kinnisidee, ja ta seletas selle nii hästi ära, et ma sain esimest korda aru, mida see õieti tähendas. Küsimuse peale, kas mul on mingeid usulisi tõekspidamisi, vastasin ma eitavalt, ja tema soovitas mul meele avali hoida. Siis helistas ta Marty'le ja leppis temaga minuga kokkusaamise asjus kokku. Mõtlesin: "Ahaa, hakkab mind enda kaelast ära sokutama. Kohe lüüakse ankeet lauale." Ma ei teadnud, kes see Marty oli. Ma ei tahtnud tõusta ja selle naisterahvaga kohtuma minna, kuid ma tegin seda siiski. Mind lasi uksest sisse üks Marty sõbranna, samuti A.A. liige. Marty hilines. Tundsin end nagu mõni gangsterite naiskäsilane, keda Päästearmee kohe-kohe pinnima hakkab. See omapärane A.A. aga mõjus mulle rahustavalt. Korter oli võluv, riiulid olid täis raamatuid, millest mõned ka mul endal olemas olid. Sisse astus Marty, puhas, sätitud, kenasti riides, ja nagu Billgi, ei olnud ta mingi tursunud inimvare ega fanaatiline uuendaja. Ta nägi võluv välja ja meenutas mulle mu kunagisi sõbrannasid. Selguski, et ta tundis ühte mu nõbu Chicagost. Aastatepikkune joomine ja igasugused hullud teod olid ta vanadest sõpradest ilma jätnud. Ka tema oli odavates baarides joomas käinud. Kuna ta oli julgema loomuga kui mina, oli ta kahel korral üritanud endalt elu võtta. Ta oli viibinud raviasutustes. Joomine välja arvatud, oli tema saatus olnud vähem õnnelik kui minul. Mina, kes ma olin küsimusi kartnud, püüdsin nüüd talle vahele rääkida, et oma lugu jutustada! Marty oli arukas naine. Tuhandenaelane koorem langes mu turjalt.

Ma ei ole hull. Ja ma ei ole ka "kõige halvem naine maailmas". Olin alkohoolik, kelle käitumises ilmnesid selgelt sellele haigusele iseloomulikud tunnused.

Läksin koos Marty ja paari teise tüdrukuga oma elu esimesele koosolekule. Minust sai kohe nende vaadete pooldaja. Kuid isegi kainena oli mu elu endiselt sassis nagu mu tundedki. Tol ajal toimus New Yorgis ainult uks suur koosolek nädalas. Õhtutel, mil koosolekut ei olnud, tundsin end üksildasena - või vähemalt seda ma endale kinnitasin. Käisin mitmetes baarides ja jõin kokat või teed. Olin A.A.-sse minekust peale kaine olnud ja võõrutusvaevused hakkasid endast viimaks märku andma. Mõistmata või tahtmata mõista kahekümne nelja tunni reeglit, hakkasin jälle jooma ja nii mööduski see esimene kuu pooleldi purjus, pooleldi kainelt.

Üks mu saatusekaaslane A.A.-st nimega Anne, kes oli mind enne aidanud, sattus kohutavasse joomahoogu. Teine A.A.-lane, Priscilla, kellest oli saanud üks mu suuremaid sõbrannasid nagu Marty'stki, leidis, et minu puhul on tegu väga raske juhtumiga. Kuna nad ei osanud ka Anne'ga midagi peale hakata, tegi Priscilla ettepaneku, et ma läheksin ja Anne'i eest hoolitseksin. Olen küll suurt kasvu, kuid nõrk, Anne seevastu aga oli kasvult veelgi suurem ja pealegi tugev. Joomatuuride ajal pakkus talle lõbu madrustega kakelda ja politseinikega tüli norida. Enne Anne'i tõsiselt käsile võtmist pidime temaga Kenti A.A. farmi sõitma ja seal õhtu veetma. Mul oli nii palju tegemist, et hoida teda sekeldustesse sattumast, ja ma kartsin nii väga, et ta kargab mulle kallale, nii et tol õhtul joodud kaks napsi jäid minu viimasteks. Farm oli tollal algelises seisus. Keskkütet polnud, väljas aga oli südatalv. Olime mõlemad teele asunud suusariietuses ning kasukates ja meil oli nii külm, et pidime ka riietes magama. Üritasin end natuke pesta, kuid Anne keeldus pesemisest sootuks. Ta ütles, et tunneb end seesmiselt liiga räbalalt, et väliselt kena välja näha. Ma mõistsin teda. Kõigest paari nädala eest olin ka mina nii välja näinud ja samamoodi käitunud. Unustasin enda täielikult ja püüdsin tulutult aidata vaest Anne'i, kelle õnnetust ma jagasin.

Tagasiteel rongis oli Anne'i ainsaks mõtteks esimesse ettejuhtuvasse baari pääseda. Olin lausa hirmul. Mõtlesin, et minu kohus on teda takistada, kuna ma ei teadnud, et kui su kaaslane on tõsimeeli otsustanud juua, siis pole sinna midagi parata. Sellegipoolest olin farmist New Yorki helistanud ja abi palunud. Meile tulidki jaama vastu kaks A.A.-last, John ja Bud. Nad viisid meid õhtust sööma - meid, kes me olime kasimata, sagris ja suusariietuses. Paistis, nagu ei oleks nad meid, võhivõõraid, sugugi häbenenud. Nad olid nõus vaeva nägema, et meid aidata. Miks? Olin hämmeldunud ja sügavalt liigutatud.

Kõik need sündmused kokku tõid mu A.A. rüppe. Jätsin joomise ja hakkasin järgima kahekümne nelja tunni reeglit. Varem ei olnud mul sellise otsustava sammu astumiseks julgust jätkunud.

Johnist ja Budist said minu sõbrad. John ütles: "Käi ikka koosolekutel." Ja seda ma ka tegin. John võttis mu ka ise paljudele koosolekutele kaasa, kaasa arvatud sellistele, mis toimusid linnast väljas.

Välja arvatud see ainus põgus väratus esimese kaheksa kuu jooksul, mis kujutas endast tigedat maailmal-pole-õigust-minuga-nii-käituda-reaktsiooni oma isikliku elu tragöödiale, olen ma kõik need kaksteist aastat kaine olnud. Mina, kes ma varem ei suutnud nädalatki kaine pusida. Mu isiksus ei muutunud üleöö. Esimesel aastal juhtus igasuguseid asju - lõin Priscillale jalaga vastu sääri, keerasin kella A.A. Klubi kirjutuslaual valeks, sest mina kui sekretär ei tahtnud, et intergrupi sekretär ennast "vahele segab", viisin ühe eaka naisliikme lõunale vaid selleks, et talle teatada, et ta on "teeskleja". Kõik need inimesed, keda minu tundepursked riivasid, suhtusid neisse märkimisväärse mõistmisega, nad on mind hiljem nende pärast nokkinud ja meist on saanud head sõbrad.

A.A. õpetas mulle, kuidas mitte juua. Kahekümne nelja tunni reegli abil õpetas ta mind ka elama. Ma tean, et ma ei pea "neist kõigist üle olema", et oma ärahirmutatud egot rahuldada. Koosolekutel käies ja kuulates ning vahel ka ise kõneledes, osaledes Kaheteistkümne Sammu töös, kus sa teisi aidates oled ühtaegu nii õpetaja kui õpilane, ning paljude suurepäraste A.A.-lastega sõbrunedes olen ma õppinud tundma kõike seda, mida elus tahta tasub. Mind ei huvita enam palees elamine, sest see ei ole minu jaoks mingi lahendus. Samuti ei ole ka mu vanad täitumatud unistused need, mille täitumist ma tõeliselt sooviks.

Mul on A.A.-s sõpru ja ka oma vanade sõpradega olen ma uutel alustel sõpruse taastanud. Minu sõprussuhteid iseloomustavad lähendus, armastus ja vastastikune huvi, sest ma olen kaine. Olen saavutanud sisemise kindluse, et kirjutada sugugi mitte nii nagu Shakespeare, ja mul on õnnestunud hulk oma kirjatöid kaubaks teha. Mu vaimne ärkamine A.A.-s tingis ka mu liitumise kirikuga mõned aastad tagasi. See oli minu elus suurepärane sündmus. Mul oli vist parajasti käsil Üheteistkümnes Samm, kui ma kogudusse astusin. (See oli midagi minu jaoks. Paljud edukad A.A.-lased ei astu kunagi kirikusse ja neil pole seda tarviski. Mõned neist jäävad isegi agnostikuteks.)

Iga päevaga tunnen ma end jälle pisut vajalikumana, õnnelikumana ja vabamana. Olen osa A.A.-st, mis kujutab endast omaette eluviisi. Kui minust ei oleks saanud ägedat alkohoolikut ja kui ma poleks AA.-sse astunud, siis poleks ma võib-olla kunagi ennast leidnud ega millestki osa saanud. Oma lugu lõpetades tahan ma kõige selle üle veel kord järele mõelda.


UUESTI SUUREKS SAADES

"Tubli poiss" kasvas suureks ja saavutas edu, ilma et ta oleks küpsuse saavutanud ja eneseteostuseni jõudnud. Alkoholist ja tablettidest muserdatuna leidis ta siiski tee uude ellu.

Olin kahekümne kaheksa aastane. Mind valiti linnaklubi presidendiks. Olin diakon ja pühapäevakooli õpetaja. Mul oli armas naine ja kolm last. Olin äsja alustanud oma vastuvõtte uues ja ilusas hambaravikabinetis. Olin läbi teinud kolmeaastase väeteenistuse. Mu naine oli tegev Noorteliidus ning mina kuulusin kohaliku vaimsete puuetega inimeste ravikeskuse juhatuse koosseisu.

Keegi ei oleks saanud tollal viita, nagu poleks ma oma edu ära teeninud, ja keegi poleks saanud ka öelda, et ma olin alkohoolik ja narkomaan. Ainus, mis mind vaevas, oli kripeldus kusagil sügaval hingesopis. See andis mulle märku, et kõik oli puhas pettus. Olin saavutanud kõik need kiiduväärsed asjad, kuid ma ei tundnud õiget meelerahu ega tänumeelt. Olin vaid üks rikutud, ärahellitatud ja andekas jõmpsikas.

Vähem kui kahe aastaga jäin ilma nii oma praksisest, kodust, naisest ja lastest. Püüdsin leida abi nii kirikust kui psühhiaatriast ja jõudsin lõpuks A.A.-sse. Viimane kord, kui ma jõin - olin siis kahekümne üheksa aastane -, jõin ma kõigest neli päeva järjest, kuid ähvardasin ometi oma lapsed maha lüüa, peksin oma naist kodus ja kirikuesisel, kohtlesin oma kabinetis julmalt üht last ning pagesin viimaks närvikliinikusse, et vangiminekust pääseda.

Ma kuulun järjest kasvava liikmeskonnaga A.A. teise põlvkonda. Tegelikult viis mu A.A.-sse üks naine, kelle mu isa oli kunagi kolmteist aastat tagasi A.A.-sse juhatanud. Ma ei joonud ega suitsetanud kuni üheksateistkümnenda eluaastani. Keskkooli lõpetasin ma kiitusega ning olin „tubli poiss“, keda emad eeskujuks tõid, kui nende pojad ula peale sattusid. Saanud stipendiumi ühes kuulsas vanas kolledžis, hakkasin ma seal jooma juba esimese aasta lõpul, teisel aastal aga pidin heade hinnete säilitamiseks üle minema riiklikkusse ülikooli, kus kergemalt läbi sai. Kummalisel kombel korraldas minu vastuvõtmise hambaravikolledžisse seesama hambaarst, kes Texase osariigis Amarillos A.A. rühma asutas. Abiellusin esimesel kursusel.

Hirm, armastus oma eriala vastu ja mälestused isa puhutistest joomakommetest aitasid mul kolledži kainena läbi teha, mõned üksikud peod ja koolivaheajad välja arvatud. Lõpetasin kiitusega, kuid ei osanud isana ja abikaasana veel tunnetada oma täit vastutust.

Järgnes teenistus USA mereväes, mille ajal viibisin kaks aastat Filipiinidel. Minu sealne elu oli kui painajalik unenägu - pöörased liialdused alkoholi ja tablettidega, abielurikkumised, õnnetud tunnid hambaravikabinetis. Nägin, kuidas mu naine sünnitas meile teise lapse ning elas üle mitmeid nurisünnitusi, elasin kodus äärmiselt rahutus õhkkonnas ning tegin pidevaid katseid saada väärikaks hambaarstiks, abikaasaks, isaks ja lugupeetud ühiskonnaliikmeks.

Tagasipöördumine Ühendriikidesse mõjus juba geograafilises mõttes soodsalt ning tänu kiriku abile järgnes kaine periood. Ka siis, kui ma kodulinna tagasi läksin, et erapraksisega tegelema hakata, pidasin nii alkoholi kui medikamentide kuritarvitamisega lühikese pausi. Kuid ei läinud kaua, kuni eluraskused mu ebaküpsuse ja kindlusetuse esile tõid. Sõltusin optimismist ja auahnest soovist olla ühiskonna silmis väärikas. Kui ma aga väsisin, hakkasin ma jalul püsimiseks sõltuma keemilistest ainetest.
A.A.-sse tulin sel lihtsal põhjusel, et minu kodulinnas ei olnud abi saamiseks ühtki teist avatud ust. Mind on A.A.-s koost lahti võetud ning siis teistviisi kokku pandud. Keegi ei saa elada nii vastutustundetut ja ebaküpset elu nagu mina, ilma et see häda kaasa ei tooks. A.A. võimaldas mul oma kunagiste tegude kurbadele tagajärgedele otse näkku vaadata. Peale seda, kui ma A.A.-sse astusin, lasi mu naine meie abielu lahutada, ma kaotasin oma praksise, minu võimalusi oma lastega kokku saada piirati kohtulikult, ma läksin pankrotti ning Hambaarstide Liit ähvardas mult tegevusloa ära võtta. Ainult A.A. hoidis mind elu eest põgenemast.

Minu tegevus A.A.-s on olnud aktiivne - kolm koosolekut nädalas, helilintide kuulamine, osalemine paljudel A.A. konverentsidel, palju tööd Kaheteistkümne Sammuga ja palju tööd teiste alkohoolikutega ning nende perekondadega. A.A. on andnud mulle uue abikaasa, ilusa kasutütre, uue arstipraksise, uue kodu ja uued suhted oma nelja lapsega. Kõige tähtsam aga on see, et A.A. andis mulle võimaluse tagasi minna ja igas mõttes algusest alata ning suureks saada. Tõde ja siirus ei tulnud mulle kergesti kätte. Mul on raske endale tunnistada, et ma eksin või mõnda asja ei tea.

Mu tänutunne A.A. vastu kasvab iga elatud päevaga. Mu teine naine on samuti noor A.A. liige, ja kui põnev kogemus see meie jaoks on! Kõik asjaolud olid minu vastu. Ma olen noor alkohoolik, kellel on probleeme ka narkootikumidega, ma olen arst, alkohooliku abikaasa, alkohooliku poeg ja mees, kellele on kunagi diagnoositud maniakaal-depressiivne psühhoos. Miks ma siis olen elus, vaba ja oma ümbruskonnas lugupeetud inimene?. Sest A.A. oli mulle tõeliselt abiks!


MINA - ALKOHOOLIK?

Kesvamärjuke pitsitas seda meest üsna kõvasti, kuid ta pääses siiski terve nahaga.

Püüdes taastada oma elu sellisena, nagu see oli "enne", tuleb mulle silme ette kahe poolega münt.

See külg, mille ma pöörasin enda ja maailma poole, oli väärikas - mõnes suhtes isegi silmapaistev. Olin isa, abikaasa, maksumaksja, majaomanik. Olin klubiliige, sportlane, kunstnik, muusik, kirjanik, toimetaja, õhupiloot ja maailmarändur. Olin kirjas teatmikus „Kes on kes Ameerikas“ kui ameeriklane, kes on saavutanud edu tänu silmatorkavatele õnnestumistele: Olin kõigi meelest täitsamees.

Mündi teine külg oli sünge ja nõutusttekitav. Olin sisemiselt peaaegu alati õnnetu. Esines hetki, mil väärikas ning saavutusrohke elu tundus talumatult igav - pidin sellest välja murdma. Selleks võtsin ma ette täielikult "boheemlasliku" õhtu, jõin end purju ja vedasin end alles varavalgel koju. Järgmisel päeval närisid süümepiinad mind tiigri kombel. Rajasin küünte ja hammastega tagasiteed "väärikasse ellu" ning jäin sinna püsima - kuni vältimatu järgmise korrani.

Alkoholism on jõletult salakaval. Tervelt kahekümne viie aasta jooksul võtsin ma vaid harva hommikuti mõne napsi. Mu joomatuurid vältasid ainult ühe õhtu. Vaid kord või kaks minu joomise algaastatel venis mu pummelung kahepäevaseks, ja niipalju kui ma mäletan, vaid ühel korral kolmepäevaseks. Tööl ei olnud ma kunagi purjus, mul ei jäänud ainsatki tööpäeva vahele, haruharva tegi pohmelus mu töövõimetuks ning minu kulutused alkoholile püsisid alati mõistlikes piirides. Tegin oma erialal jätkuvalt edusamme. Kuidas saab sellist inimest alkohoolikuks nimetada? Mõtlesin, et see, mis mu õnnetut olekut põhjustab, ei saa kui olla alkohol.

Muidugi ma jõin. Seltskonnas, mida ma pidasin tsivilisatsiooni tipuks, tegid seda kõik. Mu naine armastas juua ning abieluõnne sildi varjus pummeldasime me tihti koos. Mu kolleegid ja kõik need vaimuinimesed ning kirjandusmaailma suurkujud, keda ma nii väga imetlesin, jõid samuti. Õhtune kokteil oli sama endastmõistetav nagu hommikune kohv ning ma arvan, et ma jõin päevas keskmiselt pindi alkoholi, ehk natuke rohkem, ehk natuke vähem. Isegi minu (esialgu) harvadel joomatuuridel ei ulatunud see kogus üle kvardi.

Kui lihtne oli alguses unustada, et selline joomatuur oli üldse olnud! Peale päeva või paar kestnud põrmustavaid süümepiinu tulin ma lagedale seletusega: "Närvipinge kuhjus ja lihtsalt pidi vallanduma," või "Ma olin pisut kurnatud ja see kange kraam lihtsalt lõi kohe pähe." Või: „Sattusin jutuhoogu ega pannud tähele, kui palju ma jõin, kuni see lõpuks nuiaga andis.“ Alati kaasnes sellega uus retsept, kuidas edaspidi selliseid prohmakaid vältida. „Tuleb napsivõtmise vahel pausi pidada ja vahepeal kõvasti vett juua," või "Vooderda magu pisut oliiviõliga," või "Joo ükskõik mida, ainult mitte seda neetud martinit." Möödus mitu nädalat, ilma et ainsatki prohmakat oleks ette tulnud, ja mul tekkis kindel tunne, et olin viimaks ometi õige mooduse leiutanud. Joomatuur oli lihtsalt üks sihuke „teada värk“. Kuu aja pärast tundus juba lausa uskumatu, et midagi sellist oli üldse aset leidnud. Veel kolm nädalat ja see läks täielikult meelest. Esialgu oli joomatuuride vahe kaheksa kuud.

.Mu järjest süvenev sisemine õnnetuolek oli aga tõsiasi ja ma teadsin,, et sellega tuleb midagi ette võtta. Üks mu sõber oli saanud abi psühhoanalüüsist. Peale üht eriti hirmsat ühe õhtu pummelungi soovitas mu naine, et ka mina seda prooviksin, ning ma jäin nõusse. Teaduseajastu laps, nagu ma olin, uskusin ma jäägitult hingeteadusse. Tervenemine on garanteeritud ning ühtlasi on see põnev seiklus. Kui kõditav on tundma õppida neid varjatud saladusi, mis juhivad inimeste käitumist, kui tore on viimaks ometi enda kohta kõik teada saada! Pika loo asemel olgu paari sõnaga öeldud, et selle psühhiaatrilise seikluse peale kulutasin ma seitse aastat ning kümme tuhat dollarit ja lõpetasin hullemas seisundis kui kunagi varem.

Kahtlemata sain ma teada palju huvitavat ning paljustki oli mul hiljem tõepoolest abi. Sain teada, millist hävitavat mõju avaldab lapsele see, kui teda esmalt poputatakse ja kõrvust tõstetakse, siis aga täispööre tehakse ja ta julmalt läbi pekstakse, nii nagu minuga oli juhtunud. Hakkasin mõistma seda peent mehhanismi, mida inimene kasutab oma lapsepõlve hirmukujutelmade peegeldamiseks täiskasvanumaailma. Asjatundliku psühhiaatri osaval juhtimisel kahlasin ma terve maailma individuaalses ja kollektiivses vaimses agoonias.

Samal ajal muutus mu seisund aina hullemaks nii sisemise õnnetustunde kui joomise osas. Mu päevane alkoholikogus püsis kogu aeg samades piirides või oli ehk vaid pisut suurenenud ning mu joomahood piirdusid endiselt ühe õhtuga. Kuid nüüd esinesid need kurjakuulutava sagedusega. Seitsme aasta jooksul kahanesid vahed kaheksalt kuult kümne päevani! Ja need joomahood muutusid järjest hirmsamaks. Ühel õhtul suutsin end hädavaevu kesklinna klubisse lohistada. Oleks mul veel viiskümmend jalga minna olnud, oleksin ma rentslisse maha vajunud. Teine kord jõudsin koju üleni verisena. Olin meelega ühe akna sisse löönud. Kõike seda arvestades oli mul üha raskem säilitada maailma silmis oma silmapaistvat ning väärikat positsiooni. Kogu mu olemus oli lausa katkemiseni pingul, skisofreenia vaatas mulle otse näkku ning ühel õhtul viis meeleheide mu enesetapumõteteni.

Väliselt tundus, nagu käiks mu käsi erialal endiselt hästi. Juhtisin nüüd ühte kirjastusprojekti, millesse oli investeeritud ligi miljon dollarit. Mu arvamusi tsiteeriti koos äratrükitud näopildiga "Time'is" ja "Newsweek'is", ma esinesin nii raadios kui televisioonis. See oli ebatõenäoline, murenevale vundamendile rajatud ehitis. See vankus ning oli määratud kokku vajuma. Nii juhtuski.

Oma viimaselt joomatuurilt koju jõudnud, lõhkusin ma söögitoamööbli tükkideks, lõin puruks kuus akent ning kaks trepikäsipuud. Kainenenult ärgates seisin silmitsi oma katetööga. Ma ei suuda oma meeleheidet kirjeldada. Mainin vaid paari sellega seonduvat momenti.

Olin jäägitult uskunud teadusse ja ainult teadusse. „Teadmistes peitub jõud,“ oli mulle alati õpetatud. Nüüd aga olin sunnitud tõdema, et minu puhul ei olnud need teadmised jõud. Teadus oskas mu mõistuse osavalt tükkideks lahti võtta, kuid ilmselt ei osanud ta enam seda tagasi kokku panna. Lohistasin end uuesti psühhoanalüütiku juurde, mitte niivõrd sellepärast, et mul oleks temasse usku olnud, vaid selletõttu, et mul ei olnud abi saamiseks kuhugi mujale pöörduda.

Olles temaga mõnda aega vestelnud, kuulsin end lausumas: „Doktor, ma arvan, et olen alkohoolik.“

„Jah,“ vastas ta minu üllatuseks, „olete küll.“

„Jumala pärast, miks te pole siis kõik need aastad seda mulle öelnud?“

„Kahel põhjusel,“ vastas ta. „Esiteks ei olnud ma selles kindel. Piir kõva alkoholipruukija ja alkohooliku vahel pole alati päris selge. Alles hiljaaegu jõudsin ma teie suhtes selgusele. Ja teiseks poleks te mind uskunud, kui ma oleksin seda teile öelnud.“

Pidin tunnistama, et tal oli õigus. Ainult tänu sellele, et olin oma õnnetuskoorma all murdunud, suutsin nüüd leppida sellega, et minugi puhul kehtis mõiste "alkohoolik". Nüüd tunnistasin ma seda täielikult. Loetud raamatute põhjal teadsin, et alkoholism on pöördumatu ja ravimatu. Teadsin samuti, et olin mingil hetkel minetanud võime joomisega piiri pidada. "Hüva, doktor," sõnasin ma, "mida siis nüüd ette võtta?"

"Mina ei saa siin midagi teha," vastas ta, "ja ka meditsiin on siin võimetu. Siiski olen ma kuulnud organisatsioonist "Anonüümsed Alkohoolikud", kus teiesuguste inimeste puhul on häid tulemusi saavutatud. Nad ei anna mingit garantiid ja see ei õnnestu neil alati. Ent kui soovite, siis võite seda rahumeeli proovida. Ehk on sellest abi."

Olen vahepealsetel aastatel palju kordi tänanud Jumalat selle mehe eest, kellel oli piisavalt julgust, et oma äpardumist tunnistada, mehe eest, kes oli küllalt tagasihoidlik ja tunnistas, et tema vaevaga kogutud erialased teadmised ei suuda lahendust pakkuda. Otsisin üles koha, kus toimusid A.A. koosolekud ja läksin kohale - üksinda.

Seal leidsin ma selle koostisosa, mis oli, kõigi mu enesepäästmiseks tehtud ponnistustes puudu olnud. Seal oli jõud! Seal oli jõudu elada lõpuni iga päev, jõudu julguseks järgmisele päevale silma vaadata, jõudu aidata oma sõpru ja teisi inimesi, jõudu püsida terve mõistuse juures, jõudu kaineks jääda. Sellest on möödunud seitse aastat ja palju A.A. koosolekuid - ja ma pole need seitse aastat kordagi napsi võtnud. Veelgi enam, olen sügavalt veendunud, et senikaua, kuni ma jätkan oma kobaval moel. nende tõdede otsimist, millega ma käesoleva raamatu eelnevates peatükkides esmakordselt kokku puutusin, siis voolab see erakordne jõud jätkuvalt läbi minu. Milles see jõud seisneb? Koos oma A.A.-lastest sõpradega oskan ma öelda vaid seda, et see jõud on suurem kui ma ise. Neile, kes ilmtingimata midagi rohkemat teada tahavad, võin ma vaid tsiteerida psalmilauljat, kes ütles kunagi ammu-ammu enne mind: "Ole tasa ja tea, et mina olen Jumal."

Minu loo lõpp on õnnelik, kuigi mitte tavapärane. Mul tuli veel rohkesti põrgupiinu üle elada. Kuid milline vahe on põrgupiinadel ilma sinust kõrgema jõuta ja koos temaga! Nagu arvata oligi, vajus mu maise elu kõikuv torn kokku. Mu alkohoolikutest kaastöötajad vallandasid mu, võtsid võimu enda kätte ning ajasid kogu ettevõtte pankrotti. Mu alkohoolikust naine leidis endale teise mehe, lahutas minust ning võttis endale kogu alesjäänud vara. Kõige valusam hoop aga tabas mind alles siis, kui olin A.A. abiga juba kainuse saavutanud. Võib-olla ainus inimväärsuse säde, mis mu joomapäevade hämust läbi kumas, oli mu kohmakas kiindumus minu kahe lapse, poja ja tütre vastu. Ühel ööl sai mu poeg kõigest kuueteistkümneaastasena ootamatult ning traagiliselt surma. Kõrgem Jõud toetas mind, et sellest kainena üle saada. Usun, et Ta on valmis ka mu poega toetama. Usun, et Ta on valmis toetama meid kõiki, ükskõik mis meiega ka ei juhtuks.

On olnud ka õnnelikke hetki. Mu uuel naisel ja minul ei ole mingit erilist vara ning igapäevased silmipimestavad kordaminekud on mulle nüüd võõrad. Kuid meil on väike laps, kes - andestage väike post-alkohoolne sentimentaalsus - on tulnud otse taevast. Mu töö on praegu palju tõsisem ning mõjusam kui kunagi varem ning ma ise olen üsnagi heas loomingulises vormis, suhteliselt terve mõistusega inimene. Ja kui mul peaksid taas saabuma rasked ajad, siis tean ma, et ma ei pea neid enam üksinda üle elama.


ARST, ALKOHOOLIK, NARKOMAAN

Arst pole ju mingi narkomaan, mõtles ta, ta lihtsalt kirjutab endale välja ravimeid oma arvukate tõbede vastu vastavalt meditsiinilisele näidustusele. Tõe tunnistamine andis talle võtme vabadusse pääsemiseks.

Kui keegi on üldse kunagi eksikombel A.A.-sse sattunud, siis olen see mina. Ma lihtsalt ei kuulunud siia. Isegi kõige fantastilisemate mõttelendude ajal ei tulnud mulle pähe, et mulle võiks meeldida olla alkohoolik. Kui ma kodus kasvasin, ei vihjanud ema mulle kordagi, et mulle võiks meeldida olla A.A. president. Ma mitte ainult ei mõelnud, kas alkohoolik olla on hea või halb, vaid ma isegi ei tunnetanud, et mul joomisega üldse suuri probleeme oleks olnud! Muidugi oli mul probleeme, kõikvõimalikke probleeme. "Kui teil oleksid samad probleemid, mis minul, jooksite teie samuti," arutlesin ma.

Enamik mu probleeme tulenes abielust. "Kui te oleksite minu naisega abielus, jooksite te samuti." Olime Maxiga kakskümmend kaheksa aastat abielus olnud, kuni ma lõpuks A.A.-sse astusin. Alguses oli meie abielu õnnestunud, kuid sedamööda, kuidas Max A.A.-laseks saades erinevaid arenguastmeid läbis, muutus asi aastate jooksul halvemaks. Kõigepealt ütles ta: "Sa ei armasta mind. Miks sa seda ei tunnista?" Hiljem hakkas ta kordama: "Ma ei meeldi sulle. Miks sa seda ei tunnista?“ Ning kui ta haigus oli jõudmas lõppjärku, kisendas ta mulle: "Sa vihkad mind! Sa vihkad mind! Miks sa ei tunnista, et sa mind vihkad?" Tunnistasingi siis seda.

Mäletan väga hästi, kuidas ma ütlesin: "Maailmas on ainult üks inimene, keda ma sinust rohkem vihkan, ja see olen ma ise." Max nuttis natuke ja läks siis magama. See oli tema probleemidele ainus lahendus. Nutsin natuke ja segasin siis endale uue kokteili. (Praegu ei pea me enam niiviisi elama.)

Max ei olnud selliseks muutunud mitte sellepärast, et ma temast ei hoolinud. Tegelikult tundus, et ma hoolin temast ülemäära palju. Olin saatnud ta järgemööda nelja psühhiaatri juurde ja ükski neist ei olnud mind kaineks teinud. Saatsin oma lapsedki psühhiaatri juurde. Mäletan, et kord sai isegi koerale psühhiaatriline diagnoos pandud. Röökisin Maxile vastu: "Mida sa sellega öelda tahad, et koer vajab lihtsalt rohkem armastust! Ütle sellele tõpratohtrile edasi, et ta ei ole mingi Beverly Hillsi psühhiaater. Ma tahan ainult teada, miks see koer iga kord mu märjaks laseb, kui ma ta sülle võtan?" (Peale seda, kui ma A.A.-sse astusin, pole koer mind kordagi täis lasknud ja ka mina pole seda teinud!)

Mida rohkem ma Maxiga jändasin, seda haigemaks ta jäi. Nii et kui asi lõppes hullumajaga, ei olnud ma sugugi üllatunud. Alles siis, kui rauduks kinni kolksatas ja Max oli see, kes koju läks, olin ma rabatud.

Olin hakanud jooma farmaatsiakooli esimestel aastatel selleks, et und saada. Kui ma olin terve päeva koolis olnud, terve õhtu perekonna apteegis töötanud ja siis kella ühe või kaheni öösel õppinud, ei saanud ma enam und, kuna kogu õpitu mul peas tiirles. Olin poolunes, poolärkvel ja hommikuks ühtaegu väsinud ja rumal. Siis leidsin väljapääsu - olles õppimise lõpetanud, jõin ära kaks õlut, kargasin voodisse, uinusin imekähku ja ärkasin üles selge peaga.

Jõin kõigis koolides, kus ma käisin, algusest peale ning lõpetasin kõikjal kiitusega. Lõpetasin farmaatsiakooli, ülikooli kõrgema astme, meditsiinikooli, internatuuri, arstipraktika, erialase väljaõppe ja alustasin lõpuks oma praksisega, ning mu joomine kasvas järjest. Kuid ma mõtlesin, et see tulenes minu suurenenud vastutuskoormast "Kui teie kannaksite sama suurt vastutust ja vajaksite und sama hädasti kui mina, siis jooksite teie samuti."

Ma jõin peale tööpäeva lõppu. Mäletan, et toibusin kord südaööl haigla juures arstide parkimisplatsil, uks jalg autos, teine maas, ise teadmata, kumb neist on kumb. Teinekord avastasin end telefonitoru hargile panemas ning taipasin, et olin voodist üles tõusnud, toru võtnud, tule põlema pannud ja patsiendiga pika jutu maha pidanud. Ma ei teadnud, kas ma olin käskinud tal haiglasse tõtata ja lubanud teda seal vastu võtta, või kaks aspiriini neelata ja hommikul kohale tulla. Selline probleem ei lasknud mul enam uinuda. Jäingi siis ärkvele, vaatasin öötelevisioonist Wallace Beery vanu filme ja jõin.

Mida kauem ma niiviisi jõin, seda lühemaks ajaks suutis alkohol mind uinutada. Pidin end öö jooksul mitu korda uuesti magama jooma. Kuid hommikust napsitajat minust siiski ei saanud. Olin kehtestanud endale reegli mitte juua peale kella viit hommikul. Kui viiest puudus üks minut, jõin end uuesti magama. Kui aga kell oli üks minut viis läbi, jäin üles ja tundsin end terve järgmise päeva märtrina. Hommikune tõusmine muutus üha raskemaks, kuni ma ühel päeval esitasin endale küsimuse, mida ma teeksin patsiendiga, kes end sama sandisti tunneb. Vastus oli kohe valmis - annaksin talle midagi turgutavat.

Hakkasin sedamaid turgutavaid tablette võtma ja endale süste tegema. Lõpuks kujunes minu normiks nelikümmend viis milligrammi pikatoimelist ja nelikümmend viis milligrammi pikatoimelist benzedriini lihtsalt selleks, et hommikul voodist üles saada. Päeva jooksul võtsin lisa, et tuju tõsta, ja veel veidi, et seda ülal hoida. Kui ma kogemata üle doseerisin, võtsin maanduseks trankvilisaatoreid. Need ergutid mõjusid vahel mu kuulmisele ja ma ei suutnud jälgida, mida ma rääkisin. Mõtlesin: "Imelik, miks ma seda asja jälle ütlen - olen seda juba kolm korda rääkinud." Sellest hoolimata ei suutnud ma oma vatramist lõpetada.

Maandamiseks sobis minu meelest lausa ideaalselt otse veeni manustatav demerool, kuid ma avastasin, et peale morfiumisüsti on mul raske meditsiiniga korralikult tegeleda. Peale süsti pidin ühe kaega oma pidevalt sügelevat nina kratsima ning vahel esines ka ootamatu ning ohjeldamatu oksendamistung. Kodeiini, perkodaani ja trankvilisaatorite kombinatsioon ei andnud kunagi erlist efekti. Vahepeal süstisin siiski mõnda aega veeni pentothaali, et magama jääda. See on seesama kraam, mida kirurgid veeni süstivad ja siis ütlevad: "Lugege kümneni," ja enne kaheni jõudmist oled sa juba uinunud. Selline paugupealt kustumine näis olevat mõnus. Mõistsin, et ma ei saa voodis lesida ja seda kraami endale sisse pritsida, kui mu naine ja lapsed minu ümber seisavad ning pealt vaatavad ja hoidsin seepärast seda rohtu oma kotis, kotti autos ja autot garaažis. Õnneks avanes garaažiuks otse majja. Surkasin garaažis süstla veeni ja püüdsin ise välja rehkendada, kui palju ma pean süstima, et ületada turgutavate tablettide toimet, arvestades ühtlasi sisse võetud uinuteid ja mitte unustades trankvilisaatoreid, nii et seda oleks just parasjagu palju, et ma jõuaksin nõela välja tõmmata, žguti lahti võtta ja autosse visata, autoukse kinni lüüa, läbi esiku joosta ja voodisse kukkuda, enne kui ma magama jään.

Õiget kogust oli keeruline välja arvestada. Ühel ööl pidin end kolm korda magama panema ja viimaks otsustasin sellest meetodist loobuda. Kuid et seda teha, pidin kogu kraami oma kodust kõrvaldama. Lõppeks pidin samuti talitama ka alkoholiga ja kõigi tablettidega. Kuni need majas olid, ei suutnud ma ravimite tarvitamisest loobuda. Kui need kusagil käepärast olid - eriti tabletid - , leidsin ma alati, et mul on neid vaja. Ma ei võtnud kordagi elus ühtegi trankvilisaatorit, uinutit ega turgutavat tabletti pelgalt tabletomaaniast. Võtsin neid alati sellepärast, et mul esines mõni sümptom, mida just see tablett võis leevendada. Seetõttu olid kõik tabletid nende manustamise ajal meditsiiniliselt näidustatud. Minu puhul ei tekita tabletid soovi neid alla neelata, nad tekitavad sümptomeid, mis nõuavad leevenduse saamiseks nendesamade tablettide sissevõtmist. Apteekri perekonnas üles kasvanud arsti ja farmatseudina oli mul iga tõve vastu tablett valmis, ja tõbesid mul juba jätkus.

Praegu leian ma, et kui ma tablette võtan, ei suuda ma tegelda A.A. programmiga, ning need ei tohi mul ka käepärast olla, välja arvatud tõeliste hädajuhtumite puhuks. Ma ei saa öelda: „Sinu tahtmine sündigu," ja siis tabletti võtta. Ma ei saa öelda: "Olen alkoholi ees võimetu, kuid tahket alkoholi võin võtta küll." Ma ei saa öelda: "Jumal võib mulle tagasi anda terve mõistuse, ent kuni ta seda veel teinud pole, saan ma end ise tablettide abil vaos hoida." Ainult alkoholist loobumine ei olnud minu jaoks piisav. Et olla kaine ja terve, pidin loobuma kõigist meeleolu ja vaimset seisundit mõjutavatest arstimitest.

Kahel korral otsustasin nädalavahetusel, et ma ei võta absoluutselt mitte midagi. Mõlemal puhul tabasid mind pühapäeva hommikul krambid. Mõlemal korral mõtlesin kohe sellele, et ma ei olnud eelmisel õhtul midagi joonud, järelikult polnud siin alkoholiga midagi pistmist. Neuroloogil, kelle poole ma pöördusin, ei tulnud pähe küsida, kas ma joon, ja mul ei tulnud pähe talle seda öelda. Selle tagajärjel ei osanud ta krampide põhjust kindlaks teha ning ta otsustas mu Mayo kliinikusse saata. Mulle tundus, et ma vajan esmalt konsultatsiooni. Juhtumisi olin nimelt mina kõigist mulle tuntud diagnostikutest parim ja mõistagi tundsin ma oma haiguslugu paremini kui keegi teine. Istusin maha ja võtsin läbi kõik krampide oletatavad põhjused - isiksuse muutused, igapäevased peavalud, ähvardava lõpu aimus, ähvardava hullumeelsuse aimus. Korraga sai mulle kõik selgeks - mul on ajukasvaja ja ma suren ning kõigil hakkab minust kahju. Mayo kliinik tundus mulle minu diagnoosi kinnitamiseks paraja kohana.

Peale üheksat päeva analüüse pandi mind ei kuhugi mujale kui kinnisesse palatisse! Siis juhtuski see, et rauduks kolksatas kinni ning Max oli see, kes koju läks. Mulle ei meeldinud põrmugi hullupalatis olla ja eriti vastik oli see, kui mulle jõululaupäeval suhkruvaabaga küpsiseid topiti. Tõstsin sellist lärmi, et viimaks otsustati mind arstlike näidustuste vastaselt välja kirjutada. Max võttis vastutuse minu eest enda peale, kui ma olin lubanud, et ei joo enam kunagi, ei võta enam kunagi tablette, ei vannu enam kunagi ega lobise enam kunagi noorte tüdrukutega. Istusime lennukisse ja kohe puhkes meil äge tüli selle üle, kas ma joon tasuta pakutavat napsi või ei. Max jäi võitjaks - ma ei joonud Aga, olgu taevas mulle tunnistajaks, ma ei rääkinud ega söönud ka midagi! Nii veetsimegi mina, Max ja meie kaks tütart kaheksa aastat tagasi jõulu esimest püha.

Koju jõudes otsisin ma välja pudeli viskit ning heitsin voodisse. Järgmisel päeval helistas Max neuroloogile ning. rääkis talle Mayo psühhiaatri seisukohtadest. Neuroloog korraldas mulle kokkusaamise kohaliku psühhiaatriga, kes langetas kärme otsuse, et minu koht on kohaliku haigla psühhiaatriaosakonnas. Seal taheti mind paigutada üldpalatisse, ehkki nii mina kui Max arvasime, et mulle sobiks rohkem omaette olla. Viimaks küsis Max: „Te vist ikka teate, et ta on selle haigla arst?“ ning ma saingi omaette toa.

Teist korda närviosakonda sattununa kulus aeg väga väga pikkamisi. Ma ei saanud toimuvast mitte mõhkugi aru ning küsisin endalt vahetpidamata: "Mida minusugune kena sell niisuguses kohas ometi teeb?" Minult nõuti, et ma valmistaksin nahkrihmasid! Kas ma. olin selleks kõik need aastad koolipinki nühkinud, et nüüd nahkrihmu meisterdada? Pealegi ei saanud ma isegi valmistamisjuhendist aru. Õde oli mulle seda juba neli korda selgitanud ja mul oli imelik teda veel paluda. (Märgin siinkohal uhkusega, et olles käinud vaid paaril A.A. koosolekul, sain juba hakkama ühe päris kena sussipaariga ning tegin valmis peaaegu pool rahataskut. Järgmised seitse aastat kandsin neid susse igal õhtul, kuni need läbi kulusid. Minu seitsmendaks A.A. sünnipäevaks lasi mu programmikindel A.A.-lasest abikaasa need mokassiinid pronksi valada. Nüüd olen ma võib-olla et kõige hinnalisema sussipaari omanik, mida keegi eales on näinud, ning need aitavad mul meeles hoida, kuhu ma olin sattunud.)

Haiglas hoidsin kramplikult kinni arvamusest, mis mul oli olnud peaaegu terve elu - mu siseolek paraneks, kui ma suudaksin mõjutada väliskeskkonda. Palju aega kulus kirjade kirjutamisele, märkustele, käskudele ja nimestikele, mis olid mõeldud mu vastuvõtukabinetis õena tegutsevale Maxile, et maailm ikka edasi funktsioneeriks, kuni ma ise luku taga viibin. Peab olema päris haige, et midagi sellist teha, ja ehk isegi haigem, et iga päev uue nimestiku järele tulla, nagu Max seda tegi. (Praegu ei pea me enam niiviisi elama. Max töötab endiselt koos minuga vastuvõtukabinetis, kuid me oleme usaldanud oma tahte, elu ja töö Jumala hoolde. Olles teineteisele tunnistajaiks, võtsime me valjusti läbi Kolmanda Sammu - täpselt nii, nagu see on Suures Raamatus kirja pandud. Ning elu muutub järjest lihtsamaks ja kergemaks, kui me püüame minu kunagist arvamust ümber pöörata ja hoolitseme Kaheteistkümne Sammu abil oma sisemaailma eest ning jätame väliskeskkonna teiste hooleks.)

Ühel päeval, kui ma seal haiglas niimoodi istusin, astus psühhiaater mu juurde ja küsis: "Kas te sooviksite rääkida ühe mehega A.A.-st?" Minu reaktsiooniks oli, et ma olen juba kõiki palatihaigeid aidanud ning mul endal jätkub selletagi piisavalt probleeme, et ma peaksin mingit A.A. joodikut aitama hakkama. Kuid ma nägin psühhiaatri näost, et tal oleks tõsiselt hea meel, kui ma nõustuksin. Nii jäingi ma nõusse vaid selleks, et talle heameelt valmistada. Mõistsin kohe, et olin vea teinud, kui too hiigelkasvu kloun mu tuppa kargles ja suisa röögatas: „Minu nimi on Frank ja ma olen alkohoolik, ha-ha-haa!" Mul oli temast tõsiselt kahju. Ainus, millega ta oma elus võis uhkustada, oli see, et ta oli alkohoolik. Alles hiljem rääkis ta mulle, et on hariduselt jurist.

Vastu tahtmist läksin tol õhtul koos temaga koosolekule ning sellest alates hakkasid juhtuma kummalised asjad. Psühhiaater, kes oli mind üldiselt eiranud, hakkas mu vastu lausa huvi tundma. Iga päev esitas ta mulle A.A. kohta kõikvõimalikke küsimusi. Mõtlesin algul, et ehk on ta ka ise alkohoolik ning saatis mu sinna selleks, et A.A.-d paremini tundma õppida. Kuid peagi nägin ma tema lapsiku plaani läbi - kui ta saavutab, et ma haiglas olles käin piisavalt paljudel koosolekutel, siis käin ma seal ka edaspidi, kui ta mu haiglast välja laseb. Niisiis palusin ma Franki lihtsalt selleks, et psühhiaatrit ninapidi vedada, mind igal õhtul koosolekule. viia. Frank korraldas asja nii, et ma käisin koosolekul iga päev, välja arvatud reede, sest siis võis Frankil mõne tütarlapsega kokkusaamine juhtuda. "On see vast pagana imelik viis üht organisatsiooni juhtida," mõtlesin ma ning rääkisin sellest oma psühhiaatrile, keda see aga ei paistnud häirivat. Ta lihtsalt otsis kellegi teise, kes mu reedeti koosolekule viis.

Viimaks kirjutas psühhiaater mu haiglast välja ning me hakkasime koos Maxiga ise koosolekutel käima. Istusime tagumises reas ja vestlesime ainult omavahel. Kulus täpselt aasta, enne kui ma A.A. koosolekul sõna võtsin. Kuigi see rõõmsameelne seltskond meile algul head meelt valmistas, kuulsin ma ka palju asju, mis olid minu meelest rumalad. Mina tõlgendasin sõna "kaine" järgmiselt - joob, aga ei ole purjus. Kui üks suurt kasvu ja tervisest pakatav noormees tõusis ja lausus: „Mul läheb hästi, kui ma täna ei joo," mõtlesin ma: "Pagan võtku, mul on täna tuhat asja korda ajada, enne kui ma võin hakata uhkustama, et ma pole täna napsi võtnud!" Loomulikult jõin ma siis veel edasi. (Praegu ei ole minu jaoks maailmas tähtsamat asja, kui kaine olla. Mitte napsi võtta on kindlalt kõige tähtsam asi, mida ma iga päev teen.)

Tundus, et ainus, millest koosolekutel räägiti, oli ikka joomine, joomine, joomine. See ajas mulle neelud peale. Tahtsin rääkida enda arvukatest suurtest probleemidest, joomine oli minu meelest tühiasi. Olin samuti kindel, et loobumine "ainsast napsist" ei too mulle tegelikult mingit kasu. Lõpuks, seitse. kuud hiljem, otsustasin selle järele proovida. Tunnen tänaseni imestust, kui suur osa minu probleemidest - millest enamusel ei olnud minu arvates joomisega mingit pistmist - on muutunud lahendatavateks või on lihtsalt kadunud pärast seda, kui ma joomise maha jätsin.

Selleks ajaks, kui ma esimest korda A.A.-sse tulin, olin ma juba loobunud kõigist narkootilistest ainetest, enamikest tablettidest ja osaliselt ka alkoholist. Juuli alguses jätsin joomise täielikult maha ning vabanesin järgnevate kuude jooksul ka kõigi tablettide võtmisest. Kui tung alkoholi järele vaibus, oli juba suhteliselt lihtne joomata olla. Kuid veel mõnda aega oli mul raske hoiduda võtmast mõnd tabletti, eriti kui mul oli vastav sümptom nagu köha, valud, ahistus, unetus, lihasspasm või seedehäired. Nüüd on see märksa kergemaks muutunud. Tunnen praegu, et olen oma õigusest keemiliste vahenditega meelerahu saada lihtsalt ilma jäänud.

Mind aitas palju veendumus, et alkoholism on haigus, mitte moraali küsimus, ja et ma olin joonud haiglasliku tungi sunnil, ilma et ma oleksin tollal seda tungi ise adunud; ning et kainus polnud mitte tahtejõu küsimus. A.A.-lastel oli midagi sellist, mis tundus palju paremana kui see, mis mulle kuulus, kuid ma ei söandanud sellest loobuda, et midagi uut proovida; teatud-tuntud oli kuidagi turvaline.

Minu alkoholiprobleemi lahendas viimaks see, et ma endale tõde tunnistasin. Kui ma olin A.A.-s seitse kuud üritanud end alkoholist ja tablettidest võõrutada, ilma et programm kuigi edukalt toiminud oleks, suutsin ma viimaks öelda: "Okei, Jumal. On tõesti tõsi, et mina - naljakas küll, et just mina ja pealegi vastu oma tahtmist - olen tõepoolest mingis mõttes alkohoolik. Ja ma tunnistan seda. Mida ma nüüd siis edasi pihta hakkan?" Niipea, kui ma loobusin elamast probleemile ja hakkasin elama selle lahendusele, kadus probleem sedamaid. Tollest hetkest peale ei ole ma enam kordagi tundnud kiusatust juua.

Ja tegelikkuse tunnistamine on nüüd kõigi mu probleemide lahendus. Kui mind miski häirib, siis tuleb see sellest, et ma pean mõnda isikut, kohta, asja või olukorda, mingit mu elutõika, endale vastuvõetamatuks, ja ma ei leia meelerahu enne, kui ma seda isikut, kohta, asja või olukorda täpselt sellisena ei võta, nagu see antud hetkel just on. Miski, absoluutselt mitte miski ei sünni Jumala maailmas juhuslikult. Kuni ma endale oma alkoholismi ei tunnistanud, ei suutnud ma kaine püsida; kuni ma ei võta elu täienisti omaks sellisena nagu see on, ei suuda ma õnnelik olla. Ma pean keskenduma mitte niivõrd sellele, mida maailmas on vaja muuta, kui sellele, mis suhtes mina ja mu hoiakud muutmist vajaksid.

Shakespeare on öelnud: 'Kogu maailm on näitelava ja kõik inimesed on üksnes näitlejad." Ta unustas lisada, et mina olin ülemkriitik. Ma oskasin alati näha vigu igas inimeses, igas olukorras. Ja ma näitasin neile rõõmuga näpuga, sest ma teadsin, et kõik ihkavad täiuslikkust nii nagu minagi. A.A. ja tegelikkuse omaksvõtt on mulle selgeks teinud, et kõige halvemaski inimeses leidub kübeke head ja parimaski inimeses kübeke halba; et me oleme kõik Jumala lapsed ja meil kõigil on õigus oma kohale maa peal. Kui ma enda või teie üle nurisen, nurisen ma Jumala kätetöö üle. Ma pean ennast järelikult targemaks Jumalast.

Pikki aastaid olin ma veendunud, et halvim, mis minusuguse toreda kutiga juhtuda võiks, on see, et ma osutun alkohoolikuks. Täna leian ma, et see on parim asi, mis minuga kunagi aset on leidnud. See tõendab, et ma ei tea, mis mulle hea on. Ja kui ma seda ei tea, siis ei tea ma ka seda, mis on hea või halb teie või ükskõik kelle jaoks. Niisiis teen ma targemini, kui ma ei kipu nõu andma ega arvama, et mina tean kõike kõigist paremini, vaid lihtsalt võtan elu omaks sellisena nagu see just täna on - eriti omaenese elu. Enne A.A.-d hindasin ma end oma kavatsuste põhjal, kuna maailm hindas mind vastavalt mu tegudele.

Tegelikkuse omaksvõtt on lahendanud ka mu abieluprobleemid. Tundub, nagu oleks A.A. mulle uued prillid andnud. Max ja mina oleme nüüd kolmkümmend viis aastat abielus olnud. Enne meie paariminekut, kui ta oli uje neiu, suutsin ma temas näha seda, mida teised näha ei pruukinud - ilu, veetlust, lusti, vestlusannet, huumorimeelt ja palju teisi toredaid omadusi. Aastate jooksul kasvasid need tema head loomuomadused minu silmis üha, ja me abiellusime, ja need omadused said mulle järjest ilmsemaks ning me olime järjest õnnelikumad.

Kuid sedamööda, kuidas ma üha enam jooma hakkasin, näis alkohol mu pilku hägustavat: selle asemel, et näha oma naises endiselt head, hakkasin ma märkama tema puudusi. Ja mida enam mu mõte tema puudustele läks, seda suuremaks need muutusid ja seda rohkem neid sai. Iga kord, kui ma talle ütlesin, et ta pole midagi väärt, taandus ta veidi rohkem olematusse. Mida rohkem ma jõin, seda kaugemaks ta mulle muutus.

Siis, ühel päeval A.A.-s öeldi mulle, et mu prilliläätsed olid tagurpidi; „julgus muuta asju" Meelerahu Palves tähendas, et ma pean mitte muutma oma abielu, vaid pigem iseennast ja õppima, kuidas võtta oma elukaaslast sellisena, nagu ta on. A.A. on andnud mulle uued prillid. Ma võin taas keskendada oma pilgu mu naise headele külgedele ja näha, kuidas need kogu aeg kasvavad.

Sedasama võin ma teha ka A.A. koosolekuga. Mida rohkem mu tähelepanu koondub selle puudustele - hilinenud algus, pikad joomarimonoloogid, sigaretitoss - , seda halvemaks see koosolek muutub. Ent kui ma üritan mõelda, kuidas ma saaksin aidata koosolekut paremaks muuta, mitte mida ma sellest saada võin, ja kui ma keskendun sellele, mis selles on head, mitte halba, siis muutub koosolek järjest paremaks. Kui ma keskendun tänasele heale, on mul hea päev, ja kui ma keskendun halvale, siis tuleb sellest halb päev. Kui ma keskendun probleemile, hakkab probleem kasvama; kui ma keskendun lahendusele, siis ligineb lahendus.

Nüüd üritame me Maxiga rääkida sellest, mida me tunneme, mitte selle üle, mida me mõtleme. Varem vaidlesime me ühtelugu meie erinevate vaadete üle, kuid tunnete üle pole võimalik vaielda. Võin küll talle öelda, et ta ei peaks nii- või naamoodi mõtlema, ent mingil juhul ei saa ma talt võtta tema õigust tunda täpselt nii nagu ta tunneb. Jagades oma tundeid, saame me iseendast ja üksteisest palju paremini aru.

Taoline suhe Maxiga pole tulnud kergelt. Vastupidi - kõige raskem on mul olnud programmi rakendada omaenda kodus, omaenese laste ja eriti Maxi puhul. Võiks arvata, et ma oleksin pidanud esmalt õppima armastama oma naist ja perekonda, viimasena aga A.A. uustulnukat. Kuid kõik toimus hoopis vastupidi. Lõpuks pidin ma nimelt Maxi silmas pidades kõik Kaksteist Sammu uuesti otsast peale läbi tegema, alates Esimesest, öeldes: "Olen jõuetu alkoholi ees ega suuda oma koduse eluga toime tulla," ja lõpetades Kaheteistkümnendaga, mispuhul ma üritasin mõelda Maxist kui haigest Al-Anoni liikmest ja kohelda teda samasuguse hoolivusega, mida ma osutaksin haigele A.A. uustulnukale. Kui ma seda teen, tuleme me omavahel kenasti toime.

Kõige parem minu jaoks on ehk see, et mu meelerahu on pöördvõrdeline nõudmistega, mida ma esitan teistele inimestele. Mida suuremad on mu eeldused Maxi ja teiste suhtes, seda väiksem on mu meelerahu. Võin jälgida, kuidas mu meelerahu kasvab, kui ma taolistest eeldustest loobun. Ent siis tõstavad pead minu "õigused" ja needki võivad mu meelerahu kahandada. Pean loobuma oma "õigustestki, küsides endalt:" Kui tähtis see tegelikult on? Kui oluline on see minu meelerahu ja vaimse kainusega võrreldes?" Ja kui ma oma meelerahu ning vaimse kainuse muust kõrgemale asetan, suudan ma neid ka säilitada - vähemalt mõnda aega.

Omaksvõtt on võtmeks ka minu suhtele Jumalaga. Ma ei istu kunagi niisama, käed rüpes, ega oota, mida Ta mul teha käsib. Selle asemel teen ma seda, mis parasjagu tegemist tahab, ja jätan tulemused Tema hooleks; mis ka ei juhtuks, on see Jumala tahe minu suhtes.

Ma pean hoidma oma suurendusklaasina toimivat mõistust asjade omaksvõtu, mitte minu ootuste ja eelduste kohal, sest minu meelerahu on täpselt võrdeline minu omaksvõtu suurusega. Kui ma seda meeles hoian, tunnen ma, et mul pole kunagi nii hea elada olnud. Tänu Jumalale A.A. eest!